reede, 29. veebruar 2008

Mida teha selleks, et kass, kes kõnnib omapead, jõuaks tagasi koju...


Ma hoian teda ainult toas, ta ei käi ju väljas, seega ei ole talle kiipi ega kaelarihma vaja!
Kass ei harju mitte kunagi kaelarihmaga!
Kassi kiibistamine traumeerib teda liigselt…


Kas see ikka on nii?
Viimasel ajal on toakasside arv võrreldes n-ö vabakäigukassidega tõesti oluliselt suurenenud. See on ka arusaadav, sest inimesed saavad nii enda kui lemmikloomade elukeskkonna ebaturvaliseks muutmisega kahjuks liigagi hästi hakkama.
Juhtuda võib aga igasugust. Teie väärikas toakass võib teie jalgade vahelt märkamatult õue lipsata… ta võib avatud aknale linde uudistama turnida, libedal aknaplekil libiseda ja alla kukkuda… ta võib osutuda koguni nii nutikaks, et avab teie arvates täiesti korralikult suletud akna ise ja lipsab välja… ta võib kõndima minna siis, kui te suvel paariks päevaks maale sõidate ja ta kaasa võtate… Isegi siis, kui ta seda MITTE KUNAGI varem ei ole teinud -kunagi VÕIB olla esimene kord. Ja võib juhtuda, et väljas satub ta hätta, saab viga või eksib ega leia koduteed.
Mida saab omanik ära teha selleks, et kass leiaks uuesti tee koju?

Selleks, et eksinud või hätta sattunud kass oleks võimalik taas koju aidata, peab ta olema mingil moel märgistatud. Märgistamine seondub ka registreerimisega. Koerte ning vajadusel teistegi lemmikloomade üle arvepidamise korraldamise kohustus on kohalikul omavalitsusel. Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi on Tartu linnas lubatud pidada üksnes nõuetekohaselt registreeritud koeri ja koerte üle peetakse arvestust Tartu linna lemmikloomaregistris. Kasside registreerimine Tartu linna lemmikloomaregistris on aga vabatahtlik.

Ka mitmetes teistes Euroopa riikides pööratakse kõige enam tähelepanu just koerte märgistamisele ja registreerimisele. Peamiseks kaalutluseks on sealjuures see, et koerte üle peaks olema parem järelevalve, kuna hulkuma läinud koer võib suurema tõenäosusega põhjustada kahju mõnele inimesele. Ning sellisel juhul on vaja tuvastada koera omanik, et oleks võimalik teda karistada, temalt kahju nõuda… mida iganes… Märgistamise ja registreerimise vajalikkuse teine oluline aspekt seab aga keskseks looma huvid, nimelt on see vajalik selleks, et kaotsiläinud loom leiaks tagasitee koju.

Nagu näha, on taas tegemist sellise regulatsiooniga, mille peamine eesmärk on inimese kaitsmine… Kuid meie arvates väärivad kassid inimesega võrdset kaitset. Või siis vähemalt samasugust kaitset ja tähelepanu nagu koerad. Äärmiselt loomasõbralikus Šveitsis tehtud statistika kohaselt on just kassid need, keda on esiteks palju rohkem kui koeri ja teiseks lähevad nad ka kergemini kaduma. See väide kehtib väga tõenäoliselt ka paljude teiste riikide, sealhulgas Eesti kohta.

Kiip või kaelarihm?

Mõlemal tähistusviisil on oma plussid ja miinused.

Kiip on püsiv ega põhjusta loomale ebamugavusi, kiipi ei saa juhuslik inimene ega ka loom ise eemaldada ning kord kiibistatud loom säilitab selle tunnuse. Et iga mikrokiibi number on unikaalne, siis saab kiibi abil looma eksimatult identifitseerida. Kui kaelarihmaga harjumine võib vanemale kassile olla keeruline, siis mikrokiibiga saab märgistada igas vanuses kasse. Näiteks selleks, et lemmikloomi saaks rahvusvaheliselt transportida, on mikrokiibi paigaldamine looma registreerimiseks ja identifitseerimiseks paljudes riikides kohustuslik. Samas nõuab kiibistamine omanikult nii teatava raha- kui ka ajaressursi välja käimist (mikrokiipe paigaldavad tasu eest vaid loomaarstid). Kuid kas me ei peaks oma kassi turvalisust hindama samaväärselt enda omaga? Teise miinusena võib välja tuua asjaolu, et kiip ei ole nähtav ja ka looma leidja peaks kiibi olemasolu kontrollimiseks pöörduma kõigepealt kiibilugejat omava isiku (loomakliinikud, varjupaigad) poole.

Kaelarihm on tunduvalt odavam viis kassi märgistamiseks: sellele on võimalik (ja tulekski) kanda omaniku kontaktandmed, parim võimalus selleks on aadressikapsel kaelarihma küljes. Kaelarihm paistab silma ja ka eemalt on näha, et kassil on pererahvas olemas. Kui leitakse kaelarihmaga kass, kes on vigastatud või hätta sattunud, on võimalik omanikuga kiiresti ühendust võtta. Kaelarihma peaks aeg-ajalt kontrollima ja puuduv rihm/aadressipadrun tuleb muidugi asendada. Aadressipadruni asemel võib kasutada ka kaelarihma külge kinnitatavaid graveeritud plaadikesi. Selliseid saab osta näiteks keskusest Hortes (Vt lähemalt: http://www.hortes.ee/ --> lemmiklooma kaubad --> kassidele). Graveerimisega tegelevad ka kellassepad, näiteks on selline teenus meie andmetel olemas Tartu Kaubamajas.

Kuid ka kaelarihmal on negatiivsed küljed. Kui kass ei ole kaelarihmaga harjunud, siis võib juhtuda, et ta vabaneb kaelarihmast ise. Doris Lessing on oma kassijuttudes rääkinud kassist, kelle kaelarihma külge pandi kellukesed, kuid kes sellele vaatamata jätkas lindude küttimist endise hooga, kuna õppis kiiresti ära, kuidas kellukesi vait sundida. Kaelarihma võib eemaldada ka mõni juhuslik inimene.

Teoreetiliselt on võimalus, et teatud hädaolukorras osutub kaelarihm loomale ohtlikuks… kuid sellega on siiski ilmselt nagu turvavööga: esinevad erilised situatsioonid, kus auto turvavöö võiks ohutuse seisukohast olla pigem lahti kui kinni, kuid need on erandolukorrad. Kusagile kaelarihma tõttu kinni jäämine ja seejuures lämbumine on võimaliku ohuna arvatavasti liialdatud. Kui te ostate kaelarihma loomapoest või –kliinikust, siis on toote ohutust ka kontrollitud. Asjatundjad on leidnud, et ohutumad on sellised rihmad, millel on lahtikäiv klõps, mitte pannal - tugeva tõmbe peale kaelarihm avaneb ja kass ei saa viga.

Pimedamal ajal või tumedamatel kassidel soovitame kasutada helkuriga kaelarihma. Soovitada tuleks seda muidugi kõigile väljas käivatele kassidele, aga eriti vajalik on see juhul, kui elate autotee läheduses. Uskuge, see TÕESTI teeb kassi nähtavamaks. Ja arvamus, et autojuht ajab teie kassi alla sellepärast, et ta ei hooli, ei ole enamasti õige. Ta teeb seda, sest ta ei näe piisavalt vara, ta ei jõua reageerida… Palun aidake oma kassil olla nähtav, niisamuti nagu te muudate helkuri abil nähtavaks iseenda.

Muide, siin on üks vahva lugu helkurkassist koos pildiga :-)

Kui te tahate, et teie kassi oleks võimalik leida ka siis, kui ta varjab end mingil põhjusel, on vangi jäänud või nii tõsiselt vigastatud, et on kusagil kõigi silma alt ära abitus seisundis, siis varustage ta peilerkaelarihmaga. See annab teile endale võimaluse oma kassi aktiivselt otsida ning vigastuse korral jõuate te ilmselt talle ka õigel ajal abi osutada.

Tartu Kassikaitse palub: märgistage oma kass. Kui te elate linnas ja kiisu käib regulaarselt õues, siis on tema märgistamata jätmine nagu Vene rulett…
Kuid isegi kui teie kass ei käi reeglipäraselt õues… märgistage ta palun siiski. Nii aitate ta häda korral koju tagasi ja kaitsete teda paremini võimalike ohtude eest.

* * *
Muide, lugesin ühelt netileheküljelt, et kassi nina muster on sama unikaalne nagu inimese sõrmejälg…
Mis oleks, kui kiibistamise ja rihmastamise asemel toimiks süsteem, et iga kass võetakse arvele koos tema ninamustri ja muude tunnustega…
Ja-jaa, ma tean… Seni, kuni avalikus meedias kõlab uudise "mees treenis oma jahikoera hulkuvate kasside peal" kõrvale poolametlik kommentaar "kassid on meil kilohinnaga", on see mõte tõeline ulme.

Aga kord… me lendame Marsile…
Ma tean…:)

teisipäev, 19. veebruar 2008

Üks lugu sellest, kuidas kassid ja inimesed suureks kasvavad

Tüdruk sai endale Kassi just koolimineku ajal ja Kass sai endale Tüdruku umbes kahekuuselt. Nii Kass kui Tüdruk olid mõlemad lapsed ja neist said kohe suured sõbrad. Kass magas ikka ja alati ainult Tüdruku kaisus. Või pea all. Täiskasvanute jaoks oli Kass suurema osa päevast kusagile kadunud, sest ikka ja alati hoidis ta Tüdruku ligi. Ema oli Kassile lihtsalt kausitäitjaks ja isa suureks karvaseks mänguhiireks… või noh… pigem siis ehk teiseks suureks karvaseks loomaks, kellega aegajalt jõudu katsuda. Aga Kassi inimeseks oli Tüdruk. Kui te mõistate, mida ma öelda tahan.

Aastad läksid ja nii Tüdruk kui Kass kasvasid suureks. Ühel päeval hakkas ema tähele panema, et Kass ei lähe enam Tüdruku voodisse magama, vaid sätib ennast öö hakul hoopis tema voodijalutsisse. Esimene (nukker) mõte oli: kas ehk Tüdruk ei hooli enam oma Kassist? Tüdrukut ja Kassi jälgides ilmnes aga, et see pole tõsi. Tüdruk püüdis ikka ja jälle Kassi enda juurde viia, endiselt oma voodisse magama meelitada ja oma tegemiste juures hoida. Aga kassid, need kõnnivad omapead. Neid niisama lihtsalt ei painuta.

Selles loos oli midagi muud muutunud. Nüüd kõndis Kass ema järel, magas tema kaisus ja ronis ööselgi ta padja peale nurruma.

Miks Kass arvas, et tema võib suureks kasvada, aga Tüdruk peaks jääma endiseks?

Muide - ka meie, inimesed, kipume teinekord arvama, et meie võime muutuda, kuid teised meie ümber peaksid alati jääma selliseks nagu olid.

Miks?

Mine võta kinni…

Tahan kassi!

“Paps, ma tahaks ka omale...kassi...”

“Loll oled või?!! Kass sööb meid paljaks! Mis sa selle kassiga teed?”

“Kui ma kassi saaksin, siis ma silitaksin teda ja...”


Kui olete näinud filmi "Röövlirahnu Martin," siis tuletavad need lausekatked teile kindlasti meelde Juhan ja Lembit Ulfsaki poolt äärmiselt meeldejäävaks mängitud isa ja poja duetti, kus poeg ühel hetkel väljendab uitmõtet "Tahan kassi!"

Jah, tahan kassi… Sedasi, spontaanselt need mõtted tavaliselt pähe tulevad. Ja mitte ainult lastel.

Ja kui esimene vastuargument "kass sööb meid paljaks" on seljatatud… kas see peaks tähendama, et kassi majjatulek ongi otsustatud?

Tegelikult on asju, mida tuleks looma, sealhulgas kassi võtmisel kaaluda kindlasti rohkem ja niisuguse otsuse tegemine nõuab sõna otseses mõttes põhjalikku läbimõtlemist, arutamist ja kooskõlastamist. Et ei juhtuks nii, nagu ühe meie hoolealusega, kes pidi oma kodust lahkuma lihtsalt sellepärast, et üks pereliige teda ei sallinud. Sest see pereliige oli juhtumisi suurema sõnaõigusega kui üks väike karvane kass.

Alljärgnevalt refereerime põgusalt Šveitsi kassiajakirja "KatzenMagazin" 2007. a. 3. numbris avaldatud loomaarst Anna Laukneri artiklit "Lapsed ja loomad", kus muu hulgas on esitatud mitmeid küsimusi, millele peaks mõtlema enne, kui otsustada kassi võtmise poolt või vastu.

  • Lemmikloom on pereliige, kelle eest vastutate teie lapsevanemana, seda ka juhul, kui te võtate looma lapsele.
  • Kuigi lemmiklooma võtmise poolt võib üsna tugevaks argumendiks olla väide, et nii õpib laps elusolendite eest hoolitsema, ei ole see väide päris täpne: see, mille kaudu laps vastutustunnet ja hoolivust õpib, ei ole mitte niivõrd loom, kuivõrd oma vanemate eeskuju. Seega: kass peab olema ka teie poolt soovitud ja hoitud.
  • Kassi võtmisega peab kindlasti olema nõus terve pere. Ka pereliikmete võimaliku allergiaga tuleks arvestada. Allergiateste on kahtluse korral võimalik lasta teha juba enne looma võtmist. Sellisel juhul jääksid ära ikka ja jälle korduvad olukorrad, kus kodukass leiab ennast varjupaigast, sest pereliikmel avastatakse allergia.
  • Kui te ootate last või teil on peres beebi, võiksite kaaluda, kas mitte lükata kassi perre võtmist veidi edasi. Ka looma eest hoolitsemine nõuab aega ja vaeva ja seda ei pruugi väikese lapse kõrvalt piisavalt jaguda. Eelkõige puudutab see soovitus neid, kellel senine loomapidamiskogemus puudub.
  • Mõelge järele, millised on teie puhkuse veetmise harjumused: kas te saate kassi kaasa võtta? Kui ei, siis kes hakkab kassi eest hoolitsema, kui te ise ära sõidate? Palju asju on võimalik ka ümber korraldada, kuid igal juhul peate olema valmis teatavateks muudatusteks senises elus.
  • Kass kingituseks? Sageli on sünnipäev või jõulud see aeg, mil lapsele looma kinkida soovitakse. Kuid parem on, kui te kassi majjatuleku päeva või paar edasi lükkaksite: näiteks kinkige lapsele tähtpäevaks kassiraamat, kuid kiisule minge järele järgmisel või ülejärgmisel päeval. Nii on parem kõigile: kass ei maandu keset tema jaoks stressirohket peomeeleolu ning ka laps saab oma tähelepanu rohkem kassile pöörata.
  • Kassipoeg või suur kass? Enamus inimesi soovib võtta just kassipoja. Kassipoeg on hea valik, kui ta kasvab koos teie lastega... vanem kass, kellel on lastega olnud halbu kogemusi, ei oleks sellises olukorras õige valik. Ta võib olla umbusklik ning laps ei pruugi aru saada, miks kass teda ei usalda, samuti võib lapsel nappida kannatust kassi usalduse võitmiseks. Samas on väikesed kassid küllalt sageli tormakad ja vajavad oluliselt rohkem järelevalvet kui suured kassid. Nii et ikkagi sõltub lõplik valik perest, selle liikmetest ja nende iseloomust. Mida vanem ja arglikum kass majja tuleb, seda rahulikumad ja kannatlikumad peaksid temaga olema pereliikmed.
  • Üks või mitu? Mitu kassi, kes on pärit ühest pesakonnast või kes on juba varem koos elanud, võib olla hea valik juhul, kui kass peab palju aega veetma üksi ning piiratud territooriumil. Kassi võtmine majapidamisse, kus on juba üks või mitu lemmiklooma, võib olla seotud mitmete täiendavate arvestamist nõudvate asjaoludega.
  • Palun pidage meeles, et kass võib elada viisteist kuni kakskümmend aastat, mõni isegi veel kauem, seega ükskõik kui vana on praegu teie laps, on väga tõenäoline, et oma eluõhtu veedab kiisu koos teiega. Mitte iga üliõpilane ei saa kassi endaga ühiselamusse või üürikorterisse kaasa võtta. Õppimine välismaal... oma elu alustamine... Seega kass, kelle te kinkisite oma tütrele tema kümnendaks sünnipäevaks, on ühel päeval üsna tõenäoliselt teie kass...


Kokkuvõttes tahaksime teile südamele panna: kui teil tekib mõte, et te tahate kassi, siis mõelge järele, kas te tahate mänguasja või veel ühte pereliiget ja sõpra. Ja kui te tahate mänguasja, siis palun ärge võtke kassi, vaid ostke kaisuloom.

Kass on elus, kass on päris. Kass on vahel rõõmus ja vahel mänguhimuline. Vahel kurb ja vahel stressis. Kui temast välja ei tehta, hakkab ta igavlema ja võib muutuda pahuraks. Kass on nagu teie isegi. Palun arvestage sellega ja kui teil ei ole võimalust ega aega või ehk jõudu pidada teda oma sõbraks, pidada teda endasarnaseks, siis ärge võtke kassi.

teisipäev, 12. veebruar 2008

Esimene :)

Kõige esimene postitus on kuidagi kõige keerulisem tekkima :)

Aga igal juhul tere kõigile, kes te siia sattunud olete.

Esimese asjana tahaksime anda veidi nõu, kuidas käituda olukorras, kus te äkki avastate, et teile on tekkinud juurde üks kass...

või õigemini "pool kassi"...

Tuleb tuttav ette?

Te näete teda aeg-ajalt... te peatute ja räägite temaga
ja tema kuulab
järgmisel korral on teil tema jaoks juba midagi kaasas ja te annate talle süüa

ülejärgmisel korral, kui ta teile oma kollaste silmadega küsivalt otsa vaatab, saate te aru, et olete ta... taltsutanud
seega vastutate
mingil määral...

Niisiis küsite endalt: mida ma tegema peaksin?
mida ma teha saaksin?
olukorras, kus ma tean, et ma teda endale võtta ei saa
olukorras, kus ma pole isegi päris kindel, kas see kass on kodutu või siiski kellegi oma... kellegi, kes temast ehk väga ei hooligi, kui päevade viisi tema käekäigu vastu huvi ei tunne...
olukorras, kus ometi tahaks, et kass saaks ükskord ometi endale päris oma kodu, OMA inimesed ja OMA paid.

Seega, mõned nõuanded.
  • Kui Te pole kindel, kas Teie "pool kassi" ikka on hulkuv kass, võiksite proovida kiisut pildistada ja kuulutused ümbruskonda üles panna või kui Teil peaks olema kasside kaelarihm, panna kassile kaelarihm, mille külge panete sildi (on kaelarihma külge kinnitatavad aadressipadrunid) palvega omanikul Teile teatada, kui kassil on omanik.
    Kui omanik paari nädala jooksul ei vasta, siis tõenäoliselt pole kassil tõesti
    omanikku või ei hooli ta oma loomast.
  • Kui omanik ei vasta, võiks hakata kiisule kodu otsima. Tartu Kassikaitse saab kassile hoiukodu pakkuda juhul, kui meil on mõnes hoiukodus vaba koht ning ühingul ressursse kassi eest hoolitsemiseks. Sõltume täielikult inimeste annetustest ja vabatahtlike võimalustest, seega ei ole meil kahjuks alati ja iga kassi võimalik kohe aidata. Kuid kui soovite, võime aidata kiisu pildistamisel ja piltide ülespanekuga meie kodulehel.
  • Kuulutused võiksite panna ajalehtedesse, kuid see on paraku enamasti tasuline. Tasuta on sageli võimalik kuulutada internetis. Näiteks võiks kuulutuse avaldada Kuldses Börsis (www.kuldnebors.ee) ja Soovis (www.soov.ee) - neis on erakuulutuste avaldamine 1 nädala jooksul tasuta. Samuti võib kuulutada kassifoorumites (näiteks kiisu.ee, kass.ee) või lemmikloomafoorumites (lemmik.ee, puppy24.ee). Neisse tuleb teha tasuta kasutajakonto ja siis saab foorumisse kuulutuse panna. Ka Tartu Kassikaitse otsib oma hoolealustele samamoodi omanikke. Loomulikult tasub uurida ka tuttavate-sõprade käest, ega keegi kiisut ei taha.
  • Kui kass on olnud hulkuv, oleks hea, kui saaksite anda talle ussi- ja kirburohtu ning teda igaks juhuks ka loomaarstile näidata.

    See võib tunduda uskumatu, kuid ka täiskasvanud kass võib leida ja enamasti ka leiab sel moel endale kodu :)