Vana kass

K: "kuulge, kui vanaks kassid üldse elavad?
V: "Kass võib elada kuni kahekümne aasta vanuseks."
K: "Mis te ajate! Kass elab mingi kolm-neli aastat ja kaob siis ära…"

Muide, see vestlus on pärit elust enesest ehk siis hiljutiselt Tartu mailaadalt. Tegelikult on omamoodi õigus nii küsijal kui vastajal. Kass, kelle eest on hästi hoolitsetud ja kellele pererahvas on loonud piisavalt ohutu keskkonna, elab tõesti kaua. Kass, kes tänaval hulgub, ei pea seal tavaliselt vastu kauem kui paar-kolm aastat. Internetis ringi vaadates leidub vihjeid kasside kohta, kes on elanud ka kolmekümne- (ametlik rekord on väidetavalt 36 aastat) või isegi neljakümneaastaseks, kuid isegi kui see vastab tõele, on tegemist väga erandlike juhtumitega.

Heade loomapidamistavade levikuga on kassi eluiga siiski muutunudki järjest pikemaks -seesama juhtub kõigi loomade, sealhulgas inimestega, kui neil on piisavalt süüa, turvaline elu ja tagatud meditsiiniabi

Milline on kassi puhul vanus, millest alates võiks öelda, et kass on "vana"? Kassitoidu pakendil oleva märgistuse järgi otsustades on vana juba 7-aastane kass, kuigi tegelikult on kass selles vanuses jõudnud pigem alles keskikka. Lihtsalt see on vanus, millest alates ainevahetus muutub aeglasemaks, kiisu ise ehk veidi laisemaks ja seetõttu on oht kergemini kaalus juurde võtta. Sellega võivad kaasneda omakorda ka muud tervishädad. Kassiaastate teisendamisel inimaastateks olen kohanud erinevaid valemeid, kõige täpsem arvestus on ilmselt umbes selline:

2-3-kuune kass = 9-12 kuune inimene
4-kuune kass = 2-3- aastane inimene
6-12-kuune kass = 12-15-aastane inimene
2-aastane kass = 24-aastane inimene
3-6-aastane kass = 28-40-aastane inimene
6-9-aastane kass = 40-52-aastane inimene
9-13-aastane kass = 52-65-aastane inimene
13-17-aastane kass = 65-85-aastane inimene
17-19-aastane kass = 92-100-aastane inimene

Üldiselt võib asuda seisukohale, et kaheksaaastane kass on juba kindlasti keskealine ja kusagil alates kümnendast-kaheteistkümnendast eluaastast võib teda pidada juba vanaks kassiks. Kuid vananemine ei ole haigus, see on lihtsalt üks kassi eluetapp, mille iseärasustega kassiomanikul tuleb arvestada.

On võimalik, et

• teie vana kass tahab senisest rohkem magada
• ta ei taha enam nii meelsasti joosta, hüpata ega ronida. Mängud muutuvad lühemaks ja vähem akrobaatiliseks. Ta naudib nüüd üha rohkem väljakujunenud rutiini.
• ta ei saa enam nii hõlpsasti pesta "raskesti ligipääsetavaid" kehaosi (näiteks selja peal olevat karva)
• ta võib hakata kehvemini kuulma või nägema
• tema karv võib muutuda tuhmimaks või muuta värvi.
  

Püüdke oma vana kassi vajadusi arvestada:

• võimaldage talle eritoitu ja lihtsustage vajadusel juurdepääsu toidule ja veele.
• kontrollige regulaarselt tema tervist
• tegelege temaga endiselt, hoolige temast. Sageli väheneb vanusega kassi isepäisus ja suureneb vajadus helluse järele.
• aidake tal vältida liigset stressi. Andke talle võimalus viibida rahulikus, vaikses ja soojas keskkonnas.
• Kui vaja, paigaldage elamisse täiendavaid liivakaste.

Toit
Vananedes muutub kassi seedesüsteem vähem efektiivseks ja seetõttu on parem, kui kassil on võimalus süüa mitu korda päevas, väikeste portsjonite kaupa. Võimalik on, et kass hakkab eelistama hoopis teistsugust toitu kui seni. Kuid mitte alati ei pruugi see olla talle kõige kasulikum, seega ärge laske tal endaga manipuleerida :- )

Kui kass kaotab ootamatult isu või te märkate, et tal on söömisel raskusi, siis tuleks temaga minna arsti juurde - võib-olla on tal probleeme hammastega. Samamoodi tuleks arsti poole pöörduda ka juhul, kui kass äkki väga palju sööma või jooma hakkab.

Sugemine
Vanemad kassid võivad vajada abi oma karvkatte hooldamisel (sugemisel). Proovige teda harjata – paljudele kassidele, kes nooremana pidasid harja mänguasjaks, hakkab vanuse lisandudes nende kasuka harjamine meeldima. Kui kass on väga vana, siis võib juhtuda, et tal tekib probleeme hügieeniga. Neil on reeglina hea meel, kui te teda puhtuse pidamisel abistate.

Tervisemured
Kui kass jääb vanemaks, siis muutuvad tema refleksid aeglasemaks. Seetõttu võivad teda ohustada sellised vigastused, mille vältimisega ta varem hästi hakkama sai. See ei tähenda, et te peaks tema tegevusvõimalusi kohe oluliselt piirama, kuid veidi lisatähelepanu kulub ära.

Vananedes võib tasapisi muutuda kehvemaks ka kassi nägemine või kuulmine. Tavaliselt toimub see pikema aja jooksul, järk-järgult ja omanik ei pruugi seda enne märgatagi, kui kass on täiesti pime või kurt. Kass on siiski võimeline puuduvat meelt hästi kompenseerima teiste meelte, eriti haistmise abil. Vana kass on oma loomult üsna rahulik olend ja teatud ettevaatusabinõusid silmas pidades saab hoolitsev pererahvas aidata elada ka kurdil või pimedal kassil peaaegu täisväärtuslikku elu. Tuleks arvestada, et kurti kassi on kerge ehmatada, sest ta ei kuule. Talle on suureks ohuks kõik see, millest normaalse kuulmisega kass oskab ennast eemale hoida – autod, muruniidukid, haukuvad koerad. Kui kurt kass siiski käib ka väljas (eriti ei julgeks seda küll soovitada), peaks ta kandma lisaks kaelarihmale märgistust selle kohta, et ta ei kuule. Meie tingimustes oleks aga esimene soovitus siiski kuulmishäiretega kassi mitte välja lasta.

Kui kass hakkab komistama asjade otsa, siis võivad tal olla nägemisprobleemid. Kass, kes on pime ühest silmast, võib ehmuda, kui talle ootamatult läheneda pimeda silma poolsest küljest. Pime kass võib kergesti eksida, seetõttu ei tohiks lubada teda üksi õue, välja arvatud juhul, kui talle on loodud võimalus viibida turvaliselt piiratud alal. Pime kass suudab tavaliselt tubastes oludes kenasti liikuda, kui tema toit, liivakast ja mööbel paiknevad talle teadaoleval viisil, suured ümberkorraldused viivad ta segadusse. Kui te võtate pimeda kassi sülle ja kannate teda elamises ringi, siis pange ta pärast maha kohas, mida ta hästi tunneb (toidunõu juures, tema tavalises magamiskohas vmt kohas. Nii saab ta orienteerumisega jälle järje peale. Helid on pimeda kassi jaoks väga tähtsad – rääkige temaga ja mängige heli tekitavate mänguasjadega.

Väga kõrges vanuses võib kassidel ette tulla ka mäluprobleeme – näiteks võivad nad jääda halva ilmaga välja külma kätte, minna hulkuma ja mitte enam osata koju tulla. Aidake oma vana kassi – ärge laske teda välja halva ilmaga ega ilma järelevalveta.

Ja siis ühel hetkel, kui teie kass on elanud juba pika elu, saabub paratamatult aeg "lasta tal minna". Aga see on juba eraldi teema…

Kasutatud materjalid:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Cornell Feline Center "Loving Care for Older Cats" (March 29, 2006, http://www.vet.cornell.edu/fhc/news/older.htm)

Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt, kassid on metsast...

Pildil: Madame Monique

Meenub hiljuti loetud lugu - inimene võttis endale varjupaigast kassi, kuid viis looma õige pea sinna tagasi, sest kass osutus agressiivseks ja ründas omanikku. Varjupaiga töötajad väitsid aga, et kuri see kass küll ei ole. Kuidas siis nii?

Ilmselt tuleks kõigepealt küsida, MIKS kass sedasi käitus? Kassi agressiivsus võib olla tingitud erinevatest põhjustest, põhjuste mõistmine aga võimaldab probleemiga tegeleda.

Viha ja hirm

Viha ja hirmuga seotud ja omaniku vastu suunatud agressiivsus tuleneb eelkõige kassi (varasemast) valest kohtlemisest ja selliste käitumishäirete juured on sügavamal kui tavaline jahiinstinkt. Kõige enam tuleb seda liiki agressiivsust ette juhul, kui kassi on varem halvasti koheldud või ei ole teda õigel ajal piisavalt sotsialiseeritud. Tartu Kassikaitse kõige raskemad seda liiki juhtumid on olnud need kiisud, kellel hilisem meditsiiniline kontroll on tuvastanud kehas õhupüssi kuuli... Kui kassi on kunagi tulistatud, siis on tema hirm ja agressiivsus inimese vastu mõistetav.

Mida selles olukorras teha? Püüdke võita kassi usaldus, ärge ennast peale sundige. Toidu pakkumise ja mängu kaudu saate suurendada tema sidet teiega.

Siiski võivad ka turvalises keskkonnas üles kasvanud ja sotsialiseeritud kassid näidata teatud olukordades üles seda liiki agressiivsust – võimalik, et neile ei meeldi, kui neile läheneb või neid üritab silitada neile võõras inimene. Mõni kardab loomaarsti nagu tuld ja arstilkäik tähendab, et ta võib rünnata ka omanikku.

Mängu- ja jahiagressiivsus

Kassid ei ole põllupidajad, nad on kütid. Nende loomuses on kinni püüd ja tappa. Isegi kui talle tagatakse maitsev toit, vajab ta võimalust jahipidamist praktiseerida. Sellel instinktil rajanevad ka paljud tema mängud. Näiteks võib ta innustunult püüda teie teki all liikuvat jalga. Mõnikord on mäng lihtsalt mäng – ta küll püüab, kuid ilma küünte ja hammaste abita. Kuid teinekord lähevad käiku ka “külmrelvad”. Kassi mängud väljendavad tema kiskjaloomust ja isegi kui ta mitte kunagi ei pea minema välja endale toitu hankima, on tal vajadus jahti pidada.

Üldiselt ei soovitata kassi agressiivseid mängusid liialt julgustada, sest hammustamine ja küünistamine võib vahel olla ka küllalt tõsiste tagajärgedega. Kui kassi agressiivsusele reageerida nii, nagu kass loodab, siis on tulemuseks vastava käitumismudeli kinnistumine. Piltlikult öeldes õpetate te oma kassi ise agressiivselt käituma. Kõige parem viis agressiooni kontrollida on premeerimine toiduga hea käitumise eest ning kassi agressiivse käitumise ignoreerimine või vältimine.

Territoriaalne ja kaitseagressioon

Väidetavalt võib ka seda liiki agressiooni põhjuseks olla kassi vähene sotsialiseerimine. Näiteks kui teie kass ei ole harjunud teiste loomadega oma territooriumil, siis võib vallanduda agressiivsus, mis võib pöörduda ka inimeste vastu. Loomulikult sõltub kõik ka konkreetse kassi iseloomust. Seda liiki agressiooni juured on samuti kassi loomuses – vabas looduses on kass üksik jahimees, kellel on oma territoorium, mida ta peab kaitsma liigikaaslaste eest.

Isiklik kogemus ütleb, et kass võib territoriaalses võitluses muutuda agressiivseks ka omaniku vastu, kui omanik sekkub tema ja teise (võõra) kassi vahelisse võimuvõitlusse. Ta ütleb teile: “jäta mind rahule, see on MINU võitlus. Hoia sina parem heaga eemale!”

Kaitseagressiooni esineb väga sageli ka kassiemadel kõigi inimeste ja loomade suhtes, kelles nad näevad potentsiaalset ohtu oma kassipoegadele. Mida umbusklikum on kassiema loomus, seda suurem on ka oht, et ta saab kurjaks, kui lähenete tema poegadele.

Liigset väntsutamist tõrjuv agressiivsus

Kassile on teatav tujukus liigiomane (mis iseenesest viib mind mõttele, et äkki nad on pärit Veenuse metsast? :-) Silitamisel, sügamisel ning süllevõtmisel on piir. Kui te olete selle läve ületanud, annab ta teile sellest teada - tema lihased tõmbuvad esmalt pingule ja järgmiseks ütleb ta teile kehakeeles “Aitab!” See võib väljenduda näiteks käpaga löömises, aga kui te tema arvates piisavalt kiiresti ei reageeri, siis võivad käiku minna ka küüned või hambad. Kassi kehakeelt tuleb jälgida, nii saab arusaamatusi vältida.

Terviseprobleemidest tulenev agressiivsus

Vahel võib agressiivsus olla seotud ka tervisprobleemidega. Te tunnete oma kassi, tema iseloomu ja harjumusi, seega märkate ka seda, kui miski tema käitumises ootamatult muutub. Laske loomaarstil kiisu tervist kontrollida ja kui kõik on korras, siis kaaluge muid agressiivsuse põhjuseid. Näiteks pöördus üks kassiomanik foorumis teiste poole küsimusega, millest võivad 12-aastasel kassil olla ootamatult tekkinud tugevad agressiivsushood, mis iga järgmise korraga süvenevad. Just sellises olukorras tuleks esimesena mõelda terviseprobleemidele – võimalik, et kass kannatab valude käes ja oskab vaid nii sellest omanikule märku anda. Või kui teie eakas kass oli siiani meelsasti süles, aga nüüd susiseb ja turtsub iga kord, kui üritate ta sülle võtta – võimalik, et talle teevad valu liigesed.

Domineeriv agressiivsus

Harva võib esineda ka olukord, et kass käitub mõne pereliikme suhtes nii, nagu oleks see samuti kass, kellele on vaja hierarhias koht kätte näidata. Kass võib uriseda, turtsuda, mõnikord ka rünnata. Ta võib seista teie teele ja näidata kehakeelega, et on tõsiselt kuri. Sellise käitumishäire korral on õige käituda kassiga võimalikult rahulikult, karistamine ei aita, kuid teda ei tohiks ka silitada ega üritada sülle võtta. Ja kui see teile väga tobe ei tundu, siis võiksite proovida rääkida temaga tema enda keeles...Üks (taas isiklik) kogemus on selline, et domineeriv pilkkontakt pani hierarhia uuesti paika :P

Ja lõpuks üks väga üldine soovitus: kui teil on kass, siis õppige tema keelt. Tõsiselt. Jälgige tema käitumist, meeleolusid, reageeringuid. Tema jälgib üsna tõenäoliselt samamoodi teie omi. Mida rohkem te teda tunnete, seda väiksem on valestimõistmise võimalus ja seda väiksem omakorda oht, et ta teile haiget teeb.

* * *

Kas maalisin nüüd pildi, millel pisikese pehme ja karvase nurruva olendi maski taga peitub tuldpurskav soomustatud koletis? :-)

Kuid... kas te julgete väita, et teie sees seda koletist ei ole? :-) Mina küll ei julge.

Eelneva eesmärgiks oli lihtsalt aidata mõista, et kassi käitumise taga, mis võib meile vahel paista arusaamatu ja kuri, on teatud põhjused, mille mõistmine aitab meil oma kassist paremini aru saada ja teda tema probleemide lahendamisel aidata. Te ju püüate mõista oma agressiivsust ilmutavat järeltulijat... või kaaslast... või te vähemalt saate aru, et kusagil peab olema põhjus. Samamoodi on põhjus olemas ka kassi agressiivsusel. Leidke see ja te saate asuda probleemi lahendama. Üks on kindel –agressiivsuse ilmnemisel ei ole karistamine lahendus.

Selle kohta, kas üht paljunäinud ja –kannatanud agulikassi on üldse võimalik ja mõistlik sotsialiseerida, on avaldatud väga erinevaid seisukohti. Meil on kogemusi, mille kohaselt on osava kassilausumisega selline sotsialiseerimine täiesti võimalik, AGA see nõuab kalendriga mõõdetavat aega, kannatlikkust ja suurt pühendumust. Ja annet muidugi.

Aga sellest tuleb ühel ilusal päeval ehk juba eraldi lugu...
Stay tuned :-)

Kasutatud materjalid:

Feline Aggression: Biting, Fighting, Scratching, Attacking http://www.perfectpaws.com/agg.html
David Alderton “Sinu kassi seletaja”
Ron Hines, DVM PhD “Dealing With Aggressive Behavior In Your Cat.Why On Earth Does My Cat Bite & Scratch So!”