Aeg minna...

Päev, mil teie ellu tuleb armas kass on rõõmus päev. Ometi on selle päevaga alati seotud ka üks tulevikus paratamatult saabuv kurb hetk – hetk, mil te peate temaga hüvasti jätma. Ühel päeval on teie kass tõeliselt vana. Või ilmneb, et ta on tõeliselt haige. Rita Marlen Feisel esitab KatzenMagazini artiklis esmapilgul ehk omapärase seisukoha, et loomadel on võrreldes inimestega see privileeg, et seadusandja ei ole iga hinna eest üritanud keelata nende surmamist. Ta peab silmas eutanaasiat – omanikul on õigus pakkuda piinlevale loomale halastussurma.

Samas on see hoolivale loomaomanikule üks ütlemata raske otsus – emotsionaalselt võib jääda peale soov hoida oma kassi iga hinna ja kõigi vahenditega elus, isegi kui terve mõistus ütleb teile, et ta kannatab ega saa enam kunagi terveks. Sest kui hoolite tõsiselt, siis käib peast läbi sada emotsiooni. Kas on liiga vara? Äkki saab veel midagi teha? Äkki tal ei olegi nii halb ja tema lahkumine kunagi hiljem oleks nagunii vaikne ja valutu? Loomaarstid väidavad siiski, et loomulik surm ei ole juhul, kui kass on väga haige ja kurnatud, tavaliselt kuigi ilus ega ka mitte valutu...

Teatav osa hirmust eutanaasia ees on tingitud ka sellest, et omanikul puudub sageli ettekujutus sellest, mis üldse toimuma hakkab. Seepärast küsige oma loomaarstilt kõik täpselt järele, hea loomaarst aitab teil protseduuri olemust mõista.

Püüdke niipalju kui see üldse võimalik on, kaaluda asjaolusid kassi vaatenurgast. Hea loomaarst aitab teil otsusele jõuda, kuid ta ei tee otsust teie eest. Mõelge järele:

• kas teie kass kannatab pidevate valude käes ja neid ei ole võimalik ravimitega leevendada?
• kas ta on saanud tõsiseid vigastusi, mis halvendavad oluliselt tema elukvaliteeti ja mida ei ole võimalik ravida?
• kas teie kass on vanuse tõttu pidevalt seisundis, mis põhjustab talle leevendamatuid kannatusi ja takistab elamast täisväärtuslikult (näiteks seniilsus)?
• kas ta kannatab ravimatu haiguse all ja ta on selle tõttu ilmselgelt muutunud õnnetuks?
  

Otsuse langetamine on raske ja seda raskem, mida kauem on kestnud teie side oma kassiga. Tegelikult, nagu ütleb Antje Kramer, on tänapäeva maailmas sageli hoopis nii, et inimesed su ümber tulevad ja lähevad ja just sinu loom on see, kes sümboliseerib midagi püsivat. Sellepärast on paljudele nii kohutavalt raske oma loomast lahti lasta. Sellepärast on see otsus sedavõrd valus. Spetsialistid on veendunud, et kassile loeb mitte eluea pikkus kuivõrd elukvaliteet… Jääb siiski küsimus: kas spetsialistid teavad, mida tähendab olla kass?

Olles näinud oma kassi õnneliku ja rahulolevana, tunnevad omanikud tegelikult ära need märgid, mille abil kass ütleb, et ta on vana, väsinud ja õnnetu ega jõua enam. Sel hetkel peaks hooliva omaniku ülesandeks olema aidata kassil minna rahulikult üle vikerkaaresilla.

Tegelikult võib muidugi küsida - kuidas saame meie vaadata asju kassi vaatenurgast, ajamata seda segi omaenda vaatenurgaga. Tunnistan ausalt, et ma ei oska sellele küsimusele kuigi hästi vastata. Vähemalt täna veel mitte.

* * *

Kirjutasin selle loo valmis, lugesin läbi ja siis avastasin, et kogu eelnev jutt oli kantud mõttest, et omanikul on raske otsustada väga vana ja/või haige kassi magamapaneku kasuks. Samas tuleks meelde tuletada ka seda, et iga tervisehäda ei tohiks küll olla kassist vabanemise põhjuseks. Tuleb tunnistada, et meie loomapidamistavad on kohati veel... pehmelt öeldes kummalised. Näiteks arutles keegi kassiomanik tõsimeeli foorumis selle üle, et magama tuleks panna kass, kellel on nn “kassihaigus” (tegelikult üks nahaseene vorme). Et hakkab muidu äkki veel inimestele ka külge ja... loomaarst olevat ka soovitanud (???) Või et üle vikerkaaresilla tuleks igal juhul saata ka kass, kes on muidu terve ja kohanemisvõimeline, aga mingil põhjusel kaotanud ühe käpa. Kui te arvate, et kass ei suuda kolme käpaga elada, siis te küll eksite. Niisugustes olukordades kassi magamapanekule mõeldes tuleks inimesel endale ausalt tunnistada, et tema soov oma loom magama panna ei ole ilmselt tingitud mitte kassi, vaid tema enda huvidest – tal on temaga liiga keeruline, kassi tuleks täiendavalt ravida ja hooldada, talle võib-olla teatud mingiks ajaks teatud eritingimused luua.
Kas teie sõber siis tõesti ei vääri seda? Teie kolme käpaga kass ei ole ju ometi üks katkiläinud asi, mille võiks lihtsalt ära visata ja uuega asendada...

* * *

See lugu valmis juba veidi aega tagasi. Siis ühel päeval sattusin foorumiteemale, kus inimene põhjendas oma haige kassi magamapanekut väga tõsiste rahaliste raskustega, mis ei võimalda tal kassi piisaval määral ravida. Ja mul on hea meel, et ma lugesin seda lugu enne käesoleva postituse avaldamist. Sest… jah… põhjuseid võib olla erinevaid, mis meid loomast loobuma sunnivad ja enne kui hukka mõista, tuleb püüda mõista.

Ja kui inimene oma kassi armastab, siis on raske otsuse peale näpuga näitamine tegelikult küll viimane asi, mida teha tahaks.

Kasutatud materjal:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Rita Marlen Feisel “Der Tod eines geliebten Tieres.”- KatzenMagazin Aug./Sept 2006.

Antje Kramer “Der letzte Gang”. - KatzenMagazin Okt./Nov 2008.

Lugu kassi loomisest

Tõstan selle loo meie kodulehelt ka siia
(Kasutamiseks kodustel eesmärkidel ;)

Kassi loomine

Autor: Lorenz Göddemeyer

Avaldatud: Katzenmagazin, detsember 2007/jaanuar 2008

(tõlgitud Tartu Kassikaitse jaoks ja mitteärilistel eesmärkidel)

Alguses lõi Jumal taevad ja maa. Sealjuures aitasid teda suured inglid: peainglid ja keerubid ja seeravid. Väikesed inglikesed olid neid imesid üksisilmi ja ammuli sui pealt vaadanud. Eriti oli väikestele tohutult meeldinud see “Tehkem inimesed!”-osa.

Ja Jumal nägi, et see hea oli. Seepärast puhkas ta seitsmendal päeval. Mis oli juhuslikult pühapäev. Aga juba esmaspäeva hommikul helises Jumala uksekell ja salk väikeseid ingleid seisis lävel. “Mida te soovite?” küsis Jumal oma piiritu tarkusega. “Me tahame ka midagi luua,” kogeles suurim väikestest, “me pidime siiani ainult pealt vaatama.” “Aga ma olen loomisega ju valmis saanud. Kõik on juba olemas,” ütles Jumal.“Me tahame ühe kassi teha,” ütles algataja Alfred trotslikult. Ja kogu inglikoor juubeldas: “Jaa, ühe kassi!” “Jumala nimel,” ütles Jumal, “mis see kass on?” “Midagi tiigrisarnast, ainult väiksem ja koduseks kasutamiseks,” selgitas ingel Alfred. “Ja mille jaoks ta hea on?” küsis Kõigetargem. Seepeale hüüdsid kõik läbisegi: ”Temaga saab mängida!” “Teda saab silitada!” “Teda saab kaissu võtta!” “Tal on pehme karv!” “Ta oskab nurruda!” Ja veel palju muud, millest Jumal selles käras aru ei saanud. Ja kui Jumal ikka veel kõhkles, hüüdis ingel Franziska: “Ta oskab ka hiiri püüda!” See veenis Jumalat ja ta ütles jah. Kui kõige väiksem ingel, ninatark Willi, hüüdis veel: “Tema kaka haiseb!”, hakkas Jumal oma nõustumist juba kahetsema... Kuid Jumala sõna on Jumala sõna.

Ja ta rääkis oma piiritus tarkuses: “Mul on mõned erinevat värvi nahad üle. Ja natuke plüüši kõrvade jaoks. Aga ärge unustage südant, kopse, maksa, põrna ja muud taolist kasukasse sisse õmmelda. Te ju vaatasite suuremate loomade loomist pealt.” “Oh, suur tänu,” pomises ingel Alfred. Ja Jumal manitses neid: “Ees peavad olema kaks auku, kust kass välja vaatab. Vurrud ja pikk saba tuleksid ka kasuks. Et ta liiga metsik ei oleks, siis varustagem ta tubli portsu laiskusega.” “Käkitegu!” “Lahe!” “Mega!” rõõmustas terve inglikoor, nii et tasane peaingel Gabriel kõvasti ehmatas. Ja sõjaka loomuga peaingel Miikael hakkas südamest naerma.

Niisiis asusid väikesed inglid rõõmuga töö kallale. Võite ette kujutada, et inglikesed lõid ilma arvutiprogrammita (sest midagi sellist ei olnud tol ajal veel olemas) ja oma suure vaimustusega väga erinevaid kasse. Selle kohta puuduvad küll kindlad andmed, kuid kuulu järgi olevat Kõigevägevam esimestele eksemplaridele pilku heites hüüatanud: “Oh mu Jumal!”See oli kõik ja see on tüüpiline. Niisiis ei tohiks inimesed imestada, kui nad ikka ja jälle avastama peavad: harilikke kasse ei ole olemas.

Kodukiisude esivanemad

Pilt pärineb selliselt veebilehelt:

http://www.surok.fi/rotuesittelyt/oci.php

Teadlastel on alust arvata, et kodukassid pärinevad Aafrika metskassist (Felis silvestris lybica), keda on kutsutud veel kõrbekassiks ja ookerkassiks (sõna "ooker" pärineb algselt kreeka keelest ja tähendab kollakat pigmenti, mis võib varieeruda kollasest roostepruunini). Kutsume teda siis lihtsustamise mõttes ookerkassiks, kasvõi selleks, et eristada kodukassi Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pärinevat esivanemat tema üle terve Aafrika kontinendi levinud sugulastest. Ookerkass kodustas inimesed umbes 10 000 aastat tagasi. Jah, just sedapidi – kass kodustas inimesed, allpool veidi täpsemalt ka sellest, kuidas see juhtus. :)

Küproselt on leitud umbes 9500 aasta tagused matused, kus koos inimeste säilmetega leiti ka ookerkassi omad. Uuemate uuringute järgi hakkas kodukass ookerkassist eristuma umbes 8000 aastat tagasi Lähis-Idas. Esimesed kassid tulid inimeste kodudesse ja viljaaitadesse ilmselt mõnes Lähis-Ida põllumajanduslikus asulas, tõenäoliselt tänases Iraagis, ja DNA-uuringute põhjal arvatakse, et 600 miljonil kodukassil on viis ookerkassist esiema. Inimesed nägid, et kassid on ilusad ja armsad loomad, kes pealegi hävitavad kahjuritest hiiri ja rotte. Egiptlased hakkasid kasse massilisemalt kodustama umbes 4000. a. e.Kr.

DNA-testi põhjal arvatakse, et ookerkassi teed läksid Euroopa metskassist lahku umbes 173 000 aastat tagasi. 131 000 aasta eest eemaldusid ookerkassist Aasia metskass (Felis silvestris ornata – kelle seas eristatakse Kesk-Aasia metskassi ja Hiina kõrbekassi) ja Lõuna-Aafrika metskass (Felis silvestris cafra – keda on peetud ka Aafrika metskassi eraldi alamliigiks). Aafrika metskassi erinevad alamliigid (kokku on neid 11-17), ookerkassi lähisugulased, on levinuid üle kogu mandri, välja arvatud Sahara kõrbe keskosas ja troopilistes vihmametsades, kuigi hiljuti on kasse leitud ka Kongo metsadest.

Ookerkass on Euroopa metskassist lühema karvaga, mis värvuselt võib ulatuda liivakarva pruunikatest toonidest kuni kollakashallideni ja tema sabal on iseloomulikud mustad triibud. Kasuka värvus võib sõltuda elukohast. Kõrbetes elavad kassid on heledamad ja metsakassid tumedamad. Ookerkassi kõrvatagused on punakat tooni. Erinevalt valdavalt triibulisest Euroopa metskassist ja täpilisest Aasia metskassist puuduvad Aafrika metskassi kasukal selgelt eristatavad mustrid. Ta on ka Euroopa metskassist veidi väiksem, kuid kõrgemate jalgadega. Tema kehapikkus on 45-75 cm, saba ulatus 20-38 cm ja kehakaal jääb tavaliselt vahemikku 3-6,5 kg.

Ookerkassi menüü on sarnane kodustatud liigikaaslasega. Ta sööb hiiri, rotte ja teisi väiksemaid imetajaid, nagu jänesed ja küülikud, samuti linde, roomajaid, konni ja putukaid. Ookerkass kütib öösel ja koidikul. Ta hiilib esialgu umbes meetri kaugusele saagist ja seejärel ründab. Sattudes ohuolukorda, ajab ookerkass end turri, püüdes näida suuremana, kui ta tegelikult on. Erinevalt metsistunud kodukassidest, kes võivad elada kassikolooniates, on Aafrika metskass jäänud ürgkassilikult individualistiks. Igal ookerkassil on oma territoorium, mis võib ulatuda mitmete ruutkilomeetriteni. Isakassi territoorium võib kattuda mitme emakassi territooriumiga.

Ookerkasside sündimine ja kasvatamine ei erine oluliselt Euroopa metskassidest. Ookerkassi pesakonda sünnib tavaliselt kaks kuni kuus kassilast. Kandeperiood on 59-69 päeva. Enamus kiisulapsi sünnib vihmaperioodil. Sündides on nad pimedad. Ema juures veedavad nad esimesed 5-6 elukuud, siis hakkavad iseseisvalt elama. Suguküpsuse saavutavad ookerkassid umbes aastaselt. Erinevad metskassiliigid suudavad omavahel ja ka kodukassiga paaritudes anda omakorda paljunemisvõimelisi järglasi. Niisiis ohustab ka ookerkassi „tõupuhtust” segunemine kodukassiga :)

Ookerkassid võivad elada 12-15 aasta vanuseks. Nad levivad Põhja-Aafrikast Lähis-Ida ja Araabia poolsaareni, asustades Nuubia, Sahara ja Araabia kõrbete mägisemaid ja veerikkamaid osasid, poolkõrbeid ja savanne. Nende asuala võib ulatuda kuni troopiliste vihmametsade piirini. Erinevalt Euroopa metskassist on tema Aafrika sugulane kergesti kodustatav ja tema elupaigad on sageli inimasulate läheduses. Tänapäeval on Aafrika metskassi Auduboni Ohustatud Liikide Uurimiskeskuses Louisiana osariigis Ameerika Ühendriikides juba ka kloonitud.

Kuidas ookerkass inimesed leidis? Ookerkass ei ehita endale tavaliselt ise pesa. Tihtipeale kasutab ta teiste loomade mahajäetud pesasid, kuid on pandud tähele, et ta võib asuda ka ühes suures "korteris" mägra või meemägraga. Mäkrade urud on tavaliselt suured ja "mitmetoalised", kus jätkub ruumi ka teistele. Nii kass kui mäger on puhtad ja korraarmastajad loomad ja saavad üksteise kõrval elades hästi hakkama. Tõsi, vahel tuleb ette sedagi, et nad murravad teineteise poegi, kuid üldjuhul on nad võimelised rahumeelselt elamispinda jagama. Arvatakse aga, et ühel hetkel hakkasid kassidele rohkem meeldima inimeste eluasemed, mis olid mäkrade omast veelgi suuremad ja kus olid ka paremad toitumisvõimalused. Inimesed ja kassid harjusid teineteisega ja nii saigi alguse nende kooselu. Erinevalt paljudest teistest koduloomadest tuli kass inimese majapidamisse ise. Seetõttu võibki väita, et mitte inimene ei kodustanud kassi, vaid kass kodustas inimese :)

Kasside esivanematest veel:

http://dialspace.dial.pipex.com/agarman/lybica.htm

http://lynx.uio.no/lynx/catsgportal/cat-website/catfolk/libyca01.htm

http://www.nytimes.com/2007/06/29/science/29cat.html?_r=1&ex=1187236800&en=2b553cb12899e818&ei=5070

http://lovelyanimals.onepagefree.com/?id=5899&onepagefree=qsgubdggg8ova6pgi1j32u8873