neljapäev, 9. juuli 2009

Kõrgmägede kassid





Pilt on pärit veebilehelt: http://old.ysu.ru/hotnews/2007/03/irbis-2.jpg

Lumeleopardi ehk irbisega (Uncia uncia) tutvumiseks ei pea sõitma kaugele. Selle haruldase kassiliigi esindajad elavad ka Tallinna loomaaias ja hiljuti said nad sinna endale uue ja ilusa, 800-ruutmeetrise eurostandarditele vastava kodu. Lumeleopard on rahuliku loomuga, ilusa kasuka ja uhke sabaga kaslane, kes elab vabas looduses 1 230 000 ruutkilomeetrilisel maa-alal Sise-Aasia mägedes Hindukušist ja Sõr-Darja jõe äärsetest mägedest kuni Lõuna-Siberini Baikali järvest lääne pool. Kohalikud elanikud teavad rääkida, et inimesi ei ründa lumeleopardid kunagi, vaid üritavad nende eest ära minna. Legendi järgi näitavad nad end ainult sellistele inimestele, kes neile meeldivad. Nad on üksiklased, erakliku eluviisiga kassid, kes on kohandunud eluks ekstreemsetes tingimustes kõrgmägedes, kuni 7000 meetri kõrgusel. Kuigi lumeleopardid näevad pantri moodi välja, on neil tegelikult nii pantritele kui väiksematele kassidele iseloomulikke tunnuseid. Hoolimata pantritele sarnasest kõriehitusest lumeleopardid ei möirga. Seevastu oskavad nad imearmsasti nurruda ja söövad nagu kassid – käppadele toetudes. Loomaaedades elavatele ning inimestega harjunud irbistele meeldib ka pai väga hästi. Geneetiliselt loetakse neid siiski pantrite (Panthera) alamperekonda kuuluvaks ja tema lähim sugulane pole mitte leopard, vaid hoopis tiiger.

Lumeleopardid on väljasuremisohus liik, keda on vabasse loodusesse vähe järele jäänud. 1972.-st a.-st on ta kantud ka rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Väga uhke kasuka tõttu on ta kujunenud salaküttide ihalusobjektiks. Lumeleopardi nahk on kuulutatud kõige väärtuslikumaks karusnahaks. Vabas looduses elavad lumeleopardid on kaheteistkümne riigi "kodakondsed" – Afganistanis, Bhutanis, Hiinas, Indias, Kasahstanis, Kõrgõztanis, Mongoolias, Nepaalis, Pakistanis, Venemaal, Tadžikistanis ja Usbekistanis. Pamiiri, Tjan-Šani, Karakorumi, Kašmiiri, Kunluni, Himaalaja, Khangai, Tiibeti, Altai, Sajaanide ja Tannu-Ola mägedes elab vabana veel 4000-7000 kassi. Tavaliselt elavad nad 2700-6000 meetri kõrgusel, igilume piiril, kuid nende jahilkäigud võivad ulatuda isegi kuni 7000 meetri kõrgusele. Talviti võivad nad saakloomi jälitades laskuda ka madalamale eelmäestikesse.

Irbistele maitseb liha ja nende menüüs on aukohal kaljukitsed ja mägilambad, kuid ta ei ütle ära ka närilistest, jänestest ja lindudest. Kui saaki jääb väheks, on nad küttinud ka koduloomi, mistõttu on tihtipeale pälvinud talumeeste viha ja kättemaksu. Saaki kütivad nad päeval, kõige aktiivsemad on nad koidu ja eha ajal. Nad võivad küttida endast kolm korda suuremaid loomi. Jahti peavad nad varitsedes ning hüpates. Lumeleopard võib hüpata kuni 14 meetri kaugusele. Neil on oma kindlad territooriumid, mis võivad olla väga suured, kuid mitu looma võivad territooriumi jagada ja nad ei kaitse seda väga raevukalt konkurentide eest. Looduses elavad nad raskesti ligipääsetavates koobastes või kaljulõhedes ning vooderdavad pesa kõhukarvadega, mille pressivad higi ja rasvaga mitme sentimeetri paksuseks tugevaks soojust hoidvaks vildiks.

Lumeleopardid võivad kaaluda 27-54 kg. Ülitihe, paks, suitsuhalli või kollaka varjundiga tumehalli või mustatäpiline karvastik kaitseb lumeleoparde nii päikese kui külma eest. Nende keha on pikk ja voolujooneline, ulatudes 74 cm-st 130 cm-ni, ja seda kaunistavad võimsad käpad. Irbise käppadel on karvapadjakesed, mis töötavad suuskadega sarnastel põhimõtetel: ei lase neil lume sisse vajuda, aga võimaldavad neil ka teravatel kividel käia ja kaljudel ronida. Lumeleopardi uhkus on tema pikk, kohev ja karvane saba, mis võib olla sama pikk kui nende keha. Saba võimaldab tal hüpata saakloomade järele ning kontrollida keha liikumist hüppe ajal. Saba saavad lumeleopardid magamise ajal kasutada tekina, kuna saba takistab lume sattumist näole. Irbiste eluiga võib ulatuda umbes kahekümne eluaastani. Aprillist juunini võib emalumeleopard ilmale tuua 1-5 poega. Pojad elavad ema juures päris kaua - tervelt 18-22 kuud, kuna nende väljaõpe jahipidamiseks kõrgmäestiku tingimustes on pikk ning keeruline. Irbiseema kasutab poegade väljaõpetamisel oskuslikult oma saba.

Loomaaedades on loodud tingimused liigi säilimiseks ning seal on üle maailma kodu leidnud 600-700 sellist kassi. Rahvusvaheliselt koordineerib irbiste uurimist ja paljundamist Helsingi loomaaed. Tallinna loomaaias elavad lumeleopardid 1964. aastast alates. Praegu esindavad Tallinnas lumeleoparde kaks kassihärrat (13-aastane ja 4-aastane) ja märtsis Prantsusmaalt saabunud kahe-aastane kassipreili.

1981. aastal asutati Seattle’i loomaia töötaja Helen Freemani’i (1932-2007) eestvõttel Ameerika Ühendriikides Lumeleopardi Fond, kes viib läbi projekte lumeleopardi säilitamiseks Hiinas, Indias, Kõrgõztanis, Mongoolias ja Pakistanis. 2008. aastal korraldati Hiinas Beijingis juba 10. rahvusvaheline lumeleopardi konverents.

Ilusa ja uhke kassina on lumeleopard leidnud palju kasutamist heraldikas. Ta on tatarlaste ja kasahhide rahvussümbol, kes esineb Tatarstani vapil ning on Kasahstani pealinna Astana, suurima linna Alma-Atõ ja Kõrgõztani pealinna Bishkeki sümboliks. Lumeleopard oli Philip Pullmani fantaasiatriloogia „Tema tumedad ained“ ühe peategelase lord Asrieli hingeloom (daemon). Pullmani loodud maailmas oli nimelt igal inimesel hingeloom, kellele ta kõige rohkem sarnanes. Kui lastel võisid hingeloomad muutuda, siis täiskasvanutel omandasid nad püsiva kuju :-)

Loe lisaks: