Mustad, valged, vöödilised...

Kõrgmägede kassid

2009-07-09T21:33:00.004+03:00

Pilt on pärit veebilehelt: http://old.ysu.ru/hotnews/2007/03/irbis-2.jpg

Lumeleopardi ehk irbisega (Uncia uncia) tutvumiseks ei pea sõitma kaugele. Selle haruldase kassiliigi esindajad elavad ka Tallinna loomaaias ja hiljuti said nad sinna endale uue ja ilusa, 800-ruutmeetrise eurostandarditele vastava kodu. Lumeleopard on rahuliku loomuga, ilusa kasuka ja uhke sabaga kaslane, kes elab vabas looduses 1 230 000 ruutkilomeetrilisel maa-alal Sise-Aasia mägedes Hindukušist ja Sõr-Darja jõe äärsetest mägedest kuni Lõuna-Siberini Baikali järvest lääne pool. Kohalikud elanikud teavad rääkida, et inimesi ei ründa lumeleopardid kunagi, vaid üritavad nende eest ära minna. Legendi järgi näitavad nad end ainult sellistele inimestele, kes neile meeldivad. Nad on üksiklased, erakliku eluviisiga kassid, kes on kohandunud eluks ekstreemsetes tingimustes kõrgmägedes, kuni 7000 meetri kõrgusel. Kuigi lumeleopardid näevad pantri moodi välja, on neil tegelikult nii pantritele kui väiksematele kassidele iseloomulikke tunnuseid. Hoolimata pantritele sarnasest kõriehitusest lumeleopardid ei möirga. Seevastu oskavad nad imearmsasti nurruda ja söövad nagu kassid – käppadele toetudes. Loomaaedades elavatele ning inimestega harjunud irbistele meeldib ka pai väga hästi. Geneetiliselt loetakse neid siiski pantrite (Panthera) alamperekonda kuuluvaks ja tema lähim sugulane pole mitte leopard, vaid hoopis tiiger.

Lumeleopardid on väljasuremisohus liik, keda on vabasse loodusesse vähe järele jäänud. 1972.-st a.-st on ta kantud ka rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Väga uhke kasuka tõttu on ta kujunenud salaküttide ihalusobjektiks. Lumeleopardi nahk on kuulutatud kõige väärtuslikumaks karusnahaks. Vabas looduses elavad lumeleopardid on kaheteistkümne riigi "kodakondsed" – Afganistanis, Bhutanis, Hiinas, Indias, Kasahstanis, Kõrgõztanis, Mongoolias, Nepaalis, Pakistanis, Venemaal, Tadžikistanis ja Usbekistanis. Pamiiri, Tjan-Šani, Karakorumi, Kašmiiri, Kunluni, Himaalaja, Khangai, Tiibeti, Altai, Sajaanide ja Tannu-Ola mägedes elab vabana veel 4000-7000 kassi. Tavaliselt elavad nad 2700-6000 meetri kõrgusel, igilume piiril, kuid nende jahilkäigud võivad ulatuda isegi kuni 7000 meetri kõrgusele. Talviti võivad nad saakloomi jälitades laskuda ka madalamale eelmäestikesse.

Irbistele maitseb liha ja nende menüüs on aukohal kaljukitsed ja mägilambad, kuid ta ei ütle ära ka närilistest, jänestest ja lindudest. Kui saaki jääb väheks, on nad küttinud ka koduloomi, mistõttu on tihtipeale pälvinud talumeeste viha ja kättemaksu. Saaki kütivad nad päeval, kõige aktiivsemad on nad koidu ja eha ajal. Nad võivad küttida endast kolm korda suuremaid loomi. Jahti peavad nad varitsedes ning hüpates. Lumeleopard võib hüpata kuni 14 meetri kaugusele. Neil on oma kindlad territooriumid, mis võivad olla väga suured, kuid mitu looma võivad territooriumi jagada ja nad ei kaitse seda väga raevukalt konkurentide eest. Looduses elavad nad raskesti ligipääsetavates koobastes või kaljulõhedes ning vooderdavad pesa kõhukarvadega, mille pressivad higi ja rasvaga mitme sentimeetri paksuseks tugevaks soojust hoidvaks vildiks.

Lumeleopardid võivad kaaluda 27-54 kg. Ülitihe, paks, suitsuhalli või kollaka varjundiga tumehalli või mustatäpiline karvastik kaitseb lumeleoparde nii päikese kui külma eest. Nende keha on pikk ja voolujooneline, ulatudes 74 cm-st 130 cm-ni, ja seda kaunistavad võimsad käpad. Irbise käppadel on karvapadjakesed, mis töötavad suuskadega sarnastel põhimõtetel: ei lase neil lume sisse vajuda, aga võimaldavad neil ka teravatel kividel käia ja kaljudel ronida. Lumeleopardi uhkus on tema pikk, kohev ja karvane saba, mis võib olla sama pikk kui nende keha. Saba võimaldab tal hüpata saakloomade järele ning kontrollida keha liikumist hüppe ajal. Saba saavad lumeleopardid magamise ajal kasutada tekina, kuna saba takistab lume sattumist näole. Irbiste eluiga võib ulatuda umbes kahekümne eluaastani. Aprillist juunini võib emalumeleopard ilmale tuua 1-5 poega. Pojad elavad ema juures päris kaua - tervelt 18-22 kuud, kuna nende väljaõpe jahipidamiseks kõrgmäestiku tingimustes on pikk ning keeruline. Irbiseema kasutab poegade väljaõpetamisel oskuslikult oma saba.

Loomaaedades on loodud tingimused liigi säilimiseks ning seal on üle maailma kodu leidnud 600-700 sellist kassi. Rahvusvaheliselt koordineerib irbiste uurimist ja paljundamist Helsingi loomaaed. Tallinna loomaaias elavad lumeleopardid 1964. aastast alates. Praegu esindavad Tallinnas lumeleoparde kaks kassihärrat (13-aastane ja 4-aastane) ja märtsis Prantsusmaalt saabunud kahe-aastane kassipreili.

1981. aastal asutati Seattle’i loomaia töötaja Helen Freemani’i (1932-2007) eestvõttel Ameerika Ühendriikides Lumeleopardi Fond, kes viib läbi projekte lumeleopardi säilitamiseks Hiinas, Indias, Kõrgõztanis, Mongoolias ja Pakistanis. 2008. aastal korraldati Hiinas Beijingis juba 10. rahvusvaheline lumeleopardi konverents.

Ilusa ja uhke kassina on lumeleopard leidnud palju kasutamist heraldikas. Ta on tatarlaste ja kasahhide rahvussümbol, kes esineb Tatarstani vapil ning on Kasahstani pealinna Astana, suurima linna Alma-Atõ ja Kõrgõztani pealinna Bishkeki sümboliks. Lumeleopard oli Philip Pullmani fantaasiatriloogia „Tema tumedad ained“ ühe peategelase lord Asrieli hingeloom (daemon). Pullmani loodud maailmas oli nimelt igal inimesel hingeloom, kellele ta kõige rohkem sarnanes. Kui lastel võisid hingeloomad muutuda, siis täiskasvanutel omandasid nad püsiva kuju :-)

Loe lisaks:

http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=1930

http://www.wwf.fi/ymparisto/uhanalaiset_lajit/ulkomaiset/lumileopardi.html
http://www.snowleopard.org/
http://www.snowleopardnetwork.org/homepage.php
http://www.pbs.org/wnet/nature/snowleopard/index.html
http://www.snowleopardconservancy.org/
http://www.snowleopardconservancy.org/pics/rangemap.jpg

http://www.sandiegozoo.org/animalbytes/t-snow_leopard.html

Üks hea kassiraamat

2009-05-26T20:04:00.003+03:00

Vicky Halls, "Salapärane kass"

Viimasel ajal on ilmunud päris palju igasuguseid kassiraamatuid. Mõni on hästi teaduslik, mõni pigem praktiline. Mõni on lihtsalt ilus, mõni on ka kasulik.

Siinkohal ei ole mul plaanis kirjutada lugu ühest järjekordsest (tavalisest) kassiraamatust, lihtsalt Vicky Hallsi "Salapärane kass" on minu hinnangul kõige realistlikum seni eesti keeles ilmunud raamat kasside käitumisest, sotsiaalsest suhtlemisest ja probleemidest. Tegemist ei ole üksnes käsiraamatuga stiilis "kuidas lugeda oma kassi käitumist", see on midagi rohkemat. See on kasside käitumisprobleemide kogenud uurija ja nõustaja (kassilausuja) poolt kirja pandud erinevate lugude kogumik, mis aitab paremini mõista selle imelise, aga alati pisut kättesaamatuks jääva looma mõttemaailma ja tegutsemise motiive.

Minu jaoks teeb raamatu eriliseks otsekohesus ja ausus, millega autor kassidesse suhtub. Ta on sellesse loomaliiki kahtlemata kiindunud, aga see on niisugune kiindumus, mis tekib, ütleme, kaua koos elanud abielupaaril ja olukorras, kus tuntakse nii üksteise häid kui ka halbu külgi ja osatakse üheaegselt nautida heade külgede vilju ning leppida negatiivsete joontega.

Paljud raamatuteemad on tegelikult samad, millest ka siinses blogis juttu on olnud (nt mida arvestada mitme kassiga majapidamises, millised on vana kassi erivajadused, mida tuleb kassi võtmisel silmas pidada, miks kass võib agressiivseks muutuda jne). Kuid autoril on rikkalike kogemuste tõttu oma väidete kinnitamiseks tuua sedavõrd palju näiteid, et see muudab lugemise väga nauditavaks. Lisaks kõigele tutvub lugeja raamatu vahendusel autori enda üheksa kassiga ja elab kaasa nende omavahelistele suhetele, nende kasvamisele ja vanadusele, nende tulekule ja minekule…ja lõpus on päris kurb kohe :-(

Mulle endale meeldisid kõige rohkem lood sellest, kuidas saab ravida (tegelikult ei ole sõna "ravi" siinkohal üldse kohane, aga hetkel ei tulnud midagi paremat ka pähe) kasside agressiivsust ja käitumishäireid ehk mil moel on võimalik tulla toime juhtumitega, mida meil peetakse lootusetuteks ja mille ilmnemisel on esimene soovitus: pange ta magama, ta on ohtlik!

Selles raamatus tuntakse huvi, MIKS kass käitub nii nagu ta käitub.

Teine asi, mis mulle raamatu juures väga meeldib, on see, et autor ütleb ausalt välja, et oma loomulikus olekus on kass siiski õues käiv vaba loom. Jah, ma saan aru, et sellega kaasnevad probleemid ja omaniku täiendav hool ja vastutus ja et mitte igas keskkonnas ei tohiks kassi õue lastagi (ja seda ei eita ka Vicky Halls), aga algse loomuse poolest ei ole kass vaatamata oma heale kohanemisvõimele toa- ega puuriloom, vaid väike omi asju ajav metslane.

Raamatus on näidete varal selgitatud, mis juhtub siis, kui kassil on igav ja antud ka nõu, kuidas selle vastu võidelda. On nii ahvatlev mõelda, et kui oleks piisavalt suur elamine, siis saaks isegi juhul, kui kassi välja lasta ei ole võimalik, kujundada üks tuba kassidele nö "teemapargiks" – väikesed purskkaevud, ronimispuud, erinevad kastid ja karbid, sobiv seina- ja põrandakattematerjal, võib-olla isegi akvaarium (akvaarium, muide, pidavat olema kassi televiisor) :-)

Kõike seda kirjeldab Vicky Halls ühe siiamipaari näitel. Nimelt olid Ying ja Yang (just sellised nimed neil kassidel olid) kohutavalt aktiivsed ja tegutsemishimulised toakassid. Iga päev, mil pererahvas oli tööl ja kassid omapead kodus, lõppes sellega, et elamine pöörati põhjalikult segi – asjad kisti kappidest välja, lambid lükati laudadelt maha ja ajakirjadest jäid järele vaid väikesed paberitükid. Kassid käitusid nagu kõige hullemad vandaalid. See kassipaar oli ilmekaim näide sellest (nagu märkis V. Halls), kuidas "saatan laisklevatele käppadele tegevust leiab".

Loo iroonia seisnes aga selles, et kui alguses ei lasknud kassid pererahval ka nende kodusoleku ajal eriti elada ning nõudsid 200% kogu võimalikust tähelepanust, siis pärast "lõbustuspargi" väljaehitamist oleksid peremees ja perenaine vahel oma kasse ka näha ja nendega suhelda tahtnud. Paraku osutus uus meelelahutus nii köitvaks, et pererahvas hakkas ühel hetkel kaaluma, kas nad ei peaks endale lisaks kassidele võtma seltsiliseks koera :P

Kokkuvõttes: lugege ise seda raamatut ja te saate teada palju uut ja mõtlemapanevat. Võib-olla isegi enda kohta, aga kindlasti kasside kohta :-)

Kassi- ja koerainimesed

2009-05-11T22:06:00.002+03:00

Kas see on õige, et on olemas kassiinimesed ja koerainimesed?
Kas kassi ja koera loomust saab sedavõrd üldistada, et oleks võimalik järeldada midagi ka nende omanike kohta?
Kas sellisel vastandamisel on üldse mingi tõepõhi all ja inimesi saab sel viisil liigitada või on tegemist linnalegendiga ja need, kes armastavad loomi, armastavad ühtemoodi neid kõiki?

Seda, kas kassi- ja koerapidajaid kui inimtüüpe saab kuidagi eristada, ei ole (arvatavasti?) teaduslikult uuritud, vaatamata sellele kohtab sageli klišeelaadseid arvamusi, et koeraarmastaja on dominantne käsutaja ja kassipidaja õrnatundeline peenutseja. Ilmselt on õige, et igal inimesel on oma eelistused, kuid pigem võiks küsida, millisele inimtüübile sobib lemmikloomaks paremini kass ja millisele koer. Või kui veelgi täpsem olla, siis – milliste loomapidamise eripäradega tuleb arvestada kassi- ja millistega koeraomanikul.

Jaht ja toit
Lemmikloomadena vajavad nii koer kui kass pererahva toitvat kätt. See on üldine põhimõte ja ettekujutus kassist, kes elab laudas ja peabki ennast sealt püütud hiirtest elatama, on tänapäeva loomapidamistavade kontekstis küüniline.

Suhtumine lemmiku jahitavadesse on aga erinev - kui peremehega jahil käivalt koeralt oodataksegi, et ta saagi peremehe kätte tooks ja teda isegi kiidetakse selle eest, siis kassi samasugune käitumine (kinnipüütud hiire sokutamine perenaise jalge ette) ei ole sugugi soovitav :-) Samas tundub mulle siiski, et kassile andestatakse jahipidamisega seotud ootamatused kergemini – kui koer lahti pääseb ja õhtuks mõne kitsekondiga naaseb, on see üldjoontes hirmuäratavam ja vastavalt ka taunitavam kui kassi poolt pahaaimamatu perenaise ehmatamine vaibakesele poetatud hiirega.

Õueskäimine
Kass võib väljas käia, koer peab väljas käima. Kass võib turvalises keskkonnas käia õues üksi ja ausalt öeldes seda ta kindlasti eelistabki. Koer seevastu tuleb jalutama viia. Aktiivne roll on siin inimesel – enamasti otsustab peremees selle üle, millal on õige aeg ja kus on õige koht. Kassid seevastu kõnnivad omapead. Mida aga nõuab selline erinevus peremehelt? Koeraomanikul peab olema varustus nii tuisu kui tormi, nii paduvihma kui kõrbekuumuse tarvis, samuti nõuab selline väljaskäimine enesedistsipliini ja tahtejõudu. Kassiomanik võib lubada endale teatavat laiskust ja mugavust – telekas mängima, kass sülle nurruma ja õues sadagu või pussnuge (or cats and dogs, nagu inglased ütlevad) :-)

Kass magab rohkem ja tegeleb rohkem aega oma asjadega. Inimesed, kellel on mõlemat liiki lemmikuid, on kirjeldanud suhet oma loomadega umbes nii: kass tuleb vastu, küsib süüa, nurub pai, laseb endaga veidi mängida ja läheb siis uuesti magama või omi asju ajama. Koer aga tuleb peremeest tervitama ja jääb pärast mõningast suhtlust tema kõrvale nagu naelutatult istuma, endal ootusärev nägu peas: "Lähme teeme nüüd koos midagi lahedat, onjuu!!!???"

Eelnev ei tähenda muidugi seda, et kassi eest ei peagi hoolitsema ja ta võib täiesti omapead jätta, pigem on erinev iseseisvuse määr. See avaldub ka peremehe ajutise äraoleku korral – kassi puhul võib ajagraafik olla paindlikum kui koera puhul, kellele tuleb kindlasti leida hooldaja juba näiteks ühepäevase äraoleku korral. Samas, koera on palju lihtsam kaasa võtta ja teda saab palju rohkematesse kohtadesse kaasa võtta kui kassi. Öeldakse, et koer kuulub oma pererahva juurde, kass aga kodu juurde. Isiklik kogemus näitab siiski, et ka kass võib olla just oma inimestesse sedavõrd kiindunud, et saab nende äraolekust stressi ja jääb haigeks. Kuid samas saab ta koeraga võrreldes väga tõenäoliselt palju suurema stressi juhul, kui te võtate ta kaasa võõrasse kohta. Samuti on kassi üldiselt keerulisem ajutiselt mujale paigutada kui koera.

Puhtus
Kassid saavad oma kasuka hooldamisega ise hakkama (erandiks on väga pikakarvalised kassid). Enamgi veel – suurem osa neist paneb väga pahaks, kui keegi neid selles aidata üritab. Koera kasuka eest peate hoolitsema teie.

Ka kassi ning koera järelt koristamine peidab endas erinevaid võimalusi – ühest küljest võib kassipidajal olla lihtsam kassitualetti puhastada, võrreldes koeraomanikuga, kes ebaõnne korral kilomeetrite kaupa prügikasti otsides tüütu kotikesega ringi kõndima peab, teisalt aga… kui kass juba õues käib, siis on täiesti võimalik, et teie kiisu ei kasuta enam oma tubast tualetti ning otsustab lillepeenra, liivakasti või muu huvitava ja naabritega tüli põhjustava koha kasuks.

Kes on peremees?
Koera peremees on peremees. Kassi peremees on kass. Või veelgi täpsemini öeldes - kassi peremehe peremees on kass :-)

Üldjoontes teeb kass lõpuks ühel või teisel viisil ikka oma tahtmise teoks. Vahel öeldakse ka, et kassid on rumalad ja neid polegi võimalik õpetada. Kui järeleandlikkus ja dressuurile allumine ikka on tarkuse tunnus… Mina väidaksin pigem, et selle omaduse kaudu ei tuleks hinnata mitte looma tarkust ega rumalust, vaid selle alusel saab eristada teistsuguseid loomuomadusi – kuulekust ja isepäisust. Ja kahtlemata on kassid üldjoontes palju isepäisemad ja isegi ehk kiuslikumad kui koerad. Koera kasvatab peremees, kass kasvatab oma peremeest.

Sotsiaalsus ja riskid
Öeldakse, et koer peab olema sotsiaalne, kass võib, aga tingimata ei pea olema. See seondub jälle kasvatamise, õpetamise ja järelevalvega. Kass võib lärmaka külalistekarja eest magamistoa voodi alla peituda ja seda ei panda talle pahaks. Koera seevastu peab õpetama toime tulema erinevate olukordadega. Sotsialiseerimata koer on suur ohuallikas, sealhulgas mitte ainult oma pererahvale. Ja koer ohuallikana on raskem variant kui kass. Kuigi ka tige kass võib inimest vigastada, on vigastused siiski vähem ohtlikud ja kassile on siiski kergem vastu astuda.

Seega erinevad kassi- ja koerapidamine siiski teataval määral teineteisest ja klišeedes võivad peituda ka tõeterad. Kokkuvõttes vajab koer inimest ja sobib enam inimesele, kes elab reeglipärast elu, armastab liikumist ja tahab ning saab oma loomaga palju tegeleda. Samuti peaks koeraomanik suutma ennast koera suhtes oma autoriteedi abil kehtestada. Kuna koera eest hoolitsemine võtab aega, siis võiks väita, et koera jaoks oleks hea, kui tema omanik ei ole üksik, vaid pereinimene. Kassiomanik seevastu peab suutma looma suhtes vajalikku distantsi hoida, samuti peab ta olema leplik kassi erinevate tujude suhtes ning arvestama võimalusega, et kassil võib esineda selliseid mitte just kõige meeldivamaid harjumusi, millega võitlemisel tuleb kasutada palju leidlikkust ja lõpuks siiski võib-olla leppida ka lüüasaamisega.

Ja vaatamata sellele, et mõned isikuomadused on tõenäolisemalt omased kassipidajale ja mõned koerapidajale ning et kassi omanik peab arvestama teistsuguste väljakutsetega kui koeraomanik, vaatamata sellele on palju inimesi, kes armastavad nii kasse kui koeri ja kellel ka on mõlemat liiki lemmikud. Antje Kramer leiab, et elu ilma koerata on võimalik, aga mõttetu ning et elu ilma kassita on võimalik, aga kõle :-)

* * *

Ja siis on veel olemas inimesed, kellele sobib lemmikloomaks mõni akvaariumikala… kuigi mulle isiklikult on jäänud mulje, et kala on rohkem sisekujunduselement kui lemmikloom. Võimalik, et ma eksin, sest ma olen seesamune… kassiinimene. Ja kassiinimene ei ole ma mitte sellepärast, et mulle ei meeldi koerad. Vastupidi, mitmed tõud meeldivad mulle väga. Aga ma olen laisk ja mugav ja annan endale aru, et väga tõenäoliselt puudub mul järjekindlus, mida on vaja koera õpetamiseks ;-)

Kasutatud materjal:

Antje Kramer. Hunde- versus Katzenmenschen – Klischees mit wahrem Kern? Katzenmagazin 2008, Aug./Sept.

Pajukassid

2009-04-13T20:28:00.004+03:00

Viimasest sissekandest on juba palju aega möödas. Mitte ainult kuu ei ole vahetunud, vahetunud on ka aastaaeg ja ilm

ja üldse nii mõndagi…
Aga kassid on ikka alles. Kassid ei kao kusagile. Õnneks :-)

Eile olid ülestõusmispühad. Tõusti üles, võeti liha ja värviti mune. Ühel või teisel viisil on need pühad, nimetame me neid siis kuidas tahes, sümbolite kaudu seotud jäneste, munade, tibude ja tärkava rohuga. Aga mulle on lapsepõlvest meelde jäänud hoopis selline lihavõttekaart, millel on pajuurvad ja urbade seest vaatavad välja tillukesed karvased hallid kassipojad.

Mismoodi on kassid seotud saabuva kevadega või miks on nad joonistatud lihavõttepühade postkaartidele?

Leidsin selle kohta ühe loo… sellest, kuidas ja miks pajudel on kevadeti kiisud… Väidetavalt on tegemist vana Poola legendiga.

Nimelt olevat kunagi kusagil kaugel maal suure jõe ääres kasvanud vana paju. Jõe ääres elas talumees, kellel oli emakass, kellel omakorda oli liiga palju kassipoegi :-(

Talumees tahtis kassipoegadest lahti saada ja viskas nad jõkke…

Emakass istus jõe kaldal ja nuttis südantlõhestavalt, kui nägi oma lapsi allavoolu triivimas. Pajul hakkas kassiemast kahju ja ta sirutas oma oksad välja, et kassilapsed saaksid neist kinni haarata ja välja ronida. Nii päästiski vana paju kõik kiisud.

Sellest ajast peale ja päästetud kassipoegade mälestuseks kasvatab vana paju igal kevadel endale urvad, mis on pehmed ja siidised nagu väikesed hallid kassipojad :-)

Ilusat kevadet kõigile ja luban edaspidi blogi pisut sagedamini täiendada :-)

Kass talvel

2009-02-16T21:34:00.005+02:00

Loomaarst Liina Laaneoja kirjutab: “Ilmade jahenemine ja talve saabumine mõjutab nii toakasse, õuekasse kui neid “kahepaikseid”, kes nii õues kui toas oma aega veedavad. Kassid hakkavad ilmade jahenedes rohkem sööma ja mõned lähevad mõnusalt paksuks. Isu tõustes ja kaalu suurenedes muutuvad kassid üldiselt rahulikumaks ning ei ole nii aktiivsed kui kevadel ja suvel. Talvine aeg on kassidele nagu taastusperiood, kus nad peamiselt söövad ja magavad.

Õuekassid kasvatavad omale külmade saabudes paksu kasuka selga ja söövad ennast paksuks. Jääb üle ainult imestada, kui palju üks kass süüa võib. See on uskumatu, kuhu ta selle toidu kõik paneb. Õuekasside karvkate muutub talvel paksuks ja läikivaks ning kassid näevad tõeliselt head välja. Õuekassid hakkavad talvel ka rohkem tuppa nuruma, sest toas on ju palju parem magada. Kassid armastavad väga sooja. Üks minu tuttav kass armastab magada näiteks radiaatori peal. Kui olemine väga kuumaks läheb, potsatab ta põrandale, viskab ennast selili ja üritab maha jahtuda. Nii armastavad kassid ka kaminate, ahjude ja pliitide lähedust. Mõni kass võib küttekoldele nii lähedale pugeda, et kui teda silitada, on karvakate lausa kuum. Taluvad nad sellist “küpsetamist” imekombel hästi ja näevad pärast täitsa normaalsed välja. Kevade lähenedes ajavad õuekassid oma karvakattest üleliigse osa maha ja muutuvad suveks suhteliselt siledateks ja saledateks kiisudeks, kes suurema osa päevast õues veedavad ja omi asju ajavad. Eelpool nimetatud “kahepaiksed” kassid reguleerivad oma eluviisi samuti vastavalt ilmale ja on suvel rohkem väljas ning talvel rohkem toas. Söövad nemadki ennast enne talve paksuks ja kasvatavad karvkatte selga ning näevad oma uhkes kasukas diivanil pikutades väga head välja.”

Kuidas kaitsta talvel õues käivat kassi?
Võib vaielda selle üle, kas kass peaks olema pigem õue- või toaloom. Kui aga kass käib ka õues, siis selleks, et teda külma eest kaitsta, tuleks ta lasta tuppa kohe, kui loom seda soovib. Soojal aastaajal meeldib kassile õues, kuid talvel tahab ta külmaga siseruumides olla, sellepärast ei ole õige looma pikkadeks päevadeks lihtsalt õue jätta. Arvestage sellega, et kasside kõrvad ja käpad võivad pakasega tõsiseid külmakahjustusi saada!

Miinuskraadide korral peaks kassi hoidma toas või tagama vähemalt püsiva juurdepääsu sooja ja tõmbetuuleta kohta. Laudas, kus on teisi loomi, kassid ei külmetu, tühjas hoones hakkab neil aga kergesti külm.

Kui kass elab õues, siis peaks tal ikkagi olema kuiv paik, kust leida varju ja kaitset tuule ja pakase eest. Väikest pesa on loomal kergem oma kehaga soojaks kütta. Kass ei tohi magada külmal põrandal, seega pange talle alla heina, tekike või padi. Põhimõtteliselt võib õueeluga harjunud kass magada ka laudas, kuuris või garaažis. Kuid meeles tuleb pidada, et need on siiski suured ruumid, seega peab tal seal olema pesa, kus ennast soojendada.

Sellest, et kassidel on komme pugeda auto alla või koguni rattakoobastesse peitu, oleme juba rääkinud. Talvel on see oht eriti suur. Kui kiisu ööbib garaažis, siis enne, kui käivitate mootori, vaadake kindlasti kapoti alla ja rattakoobastesse! Kassid võivad talvel sooja otsida ka õues seisva auto all, seega veenduge enne sõitma hakkamist, et kõik on ohutu.

Toit ja jook
Külma ilmaga võib joogivesi kausis kiiresti jäätuda. Kui vähegi võimalik, pange kassi toit ja vesi varju alla ja külma ilma püsides kontrollige veekaussi mitu korda päevas. Parem on panna vett plastkaussi, metallkaussi aga vältida, sest selle vastu võib kass külmaga oma keelt vigastada.

Kass vajab talvel lisaenergiat, et võtta kaalus juurde ja kasvatada selga paksem kasukas. Pakkuge talle rohkem ja rammusamat toitu kui suvel. Suvel käivad õuekassid jahil ja saakloomade valik ning jahipidamisvõimalused on paremad, seepärast vajavad nad soojal aastaajal talvega võrreldes vähem lisatoitu.

Kas kass üldse peaks väljas elama?
Muidugi oleks parem, kui kass elaks talvel toas, kuid see pole alati võimalik. Seega, esmatähtis on varustada kiisu kõige eluks vajalikuga, et ta talvekuud ohutult ja tervelt üle elaks.

* * *

Mitmeid materjale sirvides hakkas silma pidev soovitus, et koertele tuleks külmaga riided selga panna. Olen näinud isegi kuulutusi, kus kutsutakse inimesi koerariiete õmblemise kursustele. Kuid ma ei ole kunagi kuulnud kassist, keda oleks võimalik riietada :-)
Kui lugejatest keegi on, andke teada :P

Kasutatud materjal:
Tiina Toomet. “Külmaga pane koerale riided selga.” – tarbija24.ee, 17. 01. 2008.

Vivika Veski. “Kuidas hoolitseda koerte ja kasside eest talvel.” – Maaleht 02. 01. 2009.

Liina Laaneoja. “Kasside elust talvel”. - www.veterinaaria.ee

Minu kass Härra Schmidt

2009-02-15T17:59:00.002+02:00

Tuuli kinkis mulle ilusa raamatu, kus on lugu kassi ja lapse kasvamisest. Saksa keeles küll, aga ikkagi mõtlesin, et jagan seda siin. See on sellises mõnusas A2-taseme keeles :-)

Teema poolest sobib kokku meie augustikuise looga Vana kass

Autor on Peter Ensikat ja loo pealkiri on Meine Katze heißt Herr Schmidt (minu kassi hüütakse Härra Schmidtiks)

Meine Katze heißt Herr Schmidt,
denn sie ist ein Kater.
Ihre Mutter ist Frau Schmidt.
Keiner kennt den Vater.

Als ich den Herrn Schmidt bekam,
War er sieben Wochen.
Ich war damals schon ein Jahr
Und bin noch gekrochen.

Schmidtchen sprang schon wild herum,
spielte und miaute.
Nahm er mir mein Spielzeug weg,
saß ich da und schaute.

Als ich noch im Wagen saß,
saß er schon auf Bäumen.
Davon, was mein Kater konnt,
konnte ich nur träumen.

Laufen lernte ich zwar auch.
Aber Schmidt lief schneller,
tobte durch das ganze Haus,
Treppe, Boden, Keller.

Sprang vom Küchenfenster aus
einfach in den garten,
und dann sah ich ihn am Haus
schon auf Katzen warten.

Ich war Kindergartenkind,
Er ein erwachsner Kater.
Ich spielt Vater-Mutter-Kind,
da war er schon Vater.

Als ich dann zur Schule kam,
war ich beinah sieben.
Schmidt war sechs, doch ist er jetzt
viel im Haus geblieben.

Wenn ich aus der Schule kam
kam er mir entgegen.
Doch dann lief er schnell zurück,
um sich hinzulegen.

Heute sitzt mein Kater Schmidt
wie der Rentner Sobe
meist am Fenster und schaut zu,
wenn ich draußen tobe.

Zehn bin ich, Herr Schmidt erst neun.
Trotzdem sagt mein Vater,
wenn ich mit Schmidt toben will:
Lass den alten Kater.

Opa kann man den Herrn Schmidt
aber noch nicht nennen.
Denn wenns was zu fressen gibt,
kann Herr Schmidt noch rennen!

Aeg minna...

2009-01-23T20:05:00.005+02:00

Päev, mil teie ellu tuleb armas kass on rõõmus päev. Ometi on selle päevaga alati seotud ka üks tulevikus paratamatult saabuv kurb hetk – hetk, mil te peate temaga hüvasti jätma. Ühel päeval on teie kass tõeliselt vana. Või ilmneb, et ta on tõeliselt haige. Rita Marlen Feisel esitab KatzenMagazini artiklis esmapilgul ehk omapärase seisukoha, et loomadel on võrreldes inimestega see privileeg, et seadusandja ei ole iga hinna eest üritanud keelata nende surmamist. Ta peab silmas eutanaasiat – omanikul on õigus pakkuda piinlevale loomale halastussurma.

Samas on see hoolivale loomaomanikule üks ütlemata raske otsus – emotsionaalselt võib jääda peale soov hoida oma kassi iga hinna ja kõigi vahenditega elus, isegi kui terve mõistus ütleb teile, et ta kannatab ega saa enam kunagi terveks. Sest kui hoolite tõsiselt, siis käib peast läbi sada emotsiooni. Kas on liiga vara? Äkki saab veel midagi teha? Äkki tal ei olegi nii halb ja tema lahkumine kunagi hiljem oleks nagunii vaikne ja valutu? Loomaarstid väidavad siiski, et loomulik surm ei ole juhul, kui kass on väga haige ja kurnatud, tavaliselt kuigi ilus ega ka mitte valutu...

Teatav osa hirmust eutanaasia ees on tingitud ka sellest, et omanikul puudub sageli ettekujutus sellest, mis üldse toimuma hakkab. Seepärast küsige oma loomaarstilt kõik täpselt järele, hea loomaarst aitab teil protseduuri olemust mõista.

Püüdke niipalju kui see üldse võimalik on, kaaluda asjaolusid kassi vaatenurgast. Hea loomaarst aitab teil otsusele jõuda, kuid ta ei tee otsust teie eest. Mõelge järele:

kas teie kass kannatab pidevate valude käes ja neid ei ole võimalik ravimitega leevendada?
kas ta on saanud tõsiseid vigastusi, mis halvendavad oluliselt tema elukvaliteeti ja mida ei ole võimalik ravida?
kas teie kass on vanuse tõttu pidevalt seisundis, mis põhjustab talle leevendamatuid kannatusi ja takistab elamast täisväärtuslikult (näiteks seniilsus)?
kas ta kannatab ravimatu haiguse all ja ta on selle tõttu ilmselgelt muutunud õnnetuks?

Otsuse langetamine on raske ja seda raskem, mida kauem on kestnud teie side oma kassiga. Tegelikult, nagu ütleb Antje Kramer, on tänapäeva maailmas sageli hoopis nii, et inimesed su ümber tulevad ja lähevad ja just sinu loom on see, kes sümboliseerib midagi püsivat. Sellepärast on paljudele nii kohutavalt raske oma loomast lahti lasta. Sellepärast on see otsus sedavõrd valus. Spetsialistid on veendunud, et kassile loeb mitte eluea pikkus kuivõrd elukvaliteet… Jääb siiski küsimus: kas spetsialistid teavad, mida tähendab olla kass?

Olles näinud oma kassi õnneliku ja rahulolevana, tunnevad omanikud tegelikult ära need märgid, mille abil kass ütleb, et ta on vana, väsinud ja õnnetu ega jõua enam. Sel hetkel peaks hooliva omaniku ülesandeks olema aidata kassil minna rahulikult üle vikerkaaresilla.

Tegelikult võib muidugi küsida - kuidas saame meie vaadata asju kassi vaatenurgast, ajamata seda segi omaenda vaatenurgaga. Tunnistan ausalt, et ma ei oska sellele küsimusele kuigi hästi vastata. Vähemalt täna veel mitte.

* * *

Kirjutasin selle loo valmis, lugesin läbi ja siis avastasin, et kogu eelnev jutt oli kantud mõttest, et omanikul on raske otsustada väga vana ja/või haige kassi magamapaneku kasuks. Samas tuleks meelde tuletada ka seda, et iga tervisehäda ei tohiks küll olla kassist vabanemise põhjuseks. Tuleb tunnistada, et meie loomapidamistavad on kohati veel... pehmelt öeldes kummalised. Näiteks arutles keegi kassiomanik tõsimeeli foorumis selle üle, et magama tuleks panna kass, kellel on nn “kassihaigus” (tegelikult üks nahaseene vorme). Et hakkab muidu äkki veel inimestele ka külge ja... loomaarst olevat ka soovitanud (???) Või et üle vikerkaaresilla tuleks igal juhul saata ka kass, kes on muidu terve ja kohanemisvõimeline, aga mingil põhjusel kaotanud ühe käpa. Kui te arvate, et kass ei suuda kolme käpaga elada, siis te küll eksite. Niisugustes olukordades kassi magamapanekule mõeldes tuleks inimesel endale ausalt tunnistada, et tema soov oma loom magama panna ei ole ilmselt tingitud mitte kassi, vaid tema enda huvidest – tal on temaga liiga keeruline, kassi tuleks täiendavalt ravida ja hooldada, talle võib-olla teatud mingiks ajaks teatud eritingimused luua.
Kas teie sõber siis tõesti ei vääri seda? Teie kolme käpaga kass ei ole ju ometi üks katkiläinud asi, mille võiks lihtsalt ära visata ja uuega asendada...

* * *

See lugu valmis juba veidi aega tagasi. Siis ühel päeval sattusin foorumiteemale, kus inimene põhjendas oma haige kassi magamapanekut väga tõsiste rahaliste raskustega, mis ei võimalda tal kassi piisaval määral ravida. Ja mul on hea meel, et ma lugesin seda lugu enne käesoleva postituse avaldamist. Sest… jah… põhjuseid võib olla erinevaid, mis meid loomast loobuma sunnivad ja enne kui hukka mõista, tuleb püüda mõista.

Ja kui inimene oma kassi armastab, siis on raske otsuse peale näpuga näitamine tegelikult küll viimane asi, mida teha tahaks.

Kasutatud materjal:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Rita Marlen Feisel “Der Tod eines geliebten Tieres.”- KatzenMagazin Aug./Sept 2006.

Antje Kramer “Der letzte Gang”. - KatzenMagazin Okt./Nov 2008.

Lugu kassi loomisest

2009-01-14T09:43:00.008+02:00

Tõstan selle loo meie kodulehelt ka siia
(Kasutamiseks kodustel eesmärkidel ;)

Kassi loomine

Autor: Lorenz Göddemeyer

Avaldatud: Katzenmagazin, detsember 2007/jaanuar 2008

(tõlgitud Tartu Kassikaitse jaoks ja mitteärilistel eesmärkidel)

Alguses lõi Jumal taevad ja maa. Sealjuures aitasid teda suured inglid: peainglid ja keerubid ja seeravid. Väikesed inglikesed olid neid imesid üksisilmi ja ammuli sui pealt vaadanud. Eriti oli väikestele tohutult meeldinud see “Tehkem inimesed!”-osa.

Ja Jumal nägi, et see hea oli. Seepärast puhkas ta seitsmendal päeval. Mis oli juhuslikult pühapäev. Aga juba esmaspäeva hommikul helises Jumala uksekell ja salk väikeseid ingleid seisis lävel. “Mida te soovite?” küsis Jumal oma piiritu tarkusega. “Me tahame ka midagi luua,” kogeles suurim väikestest, “me pidime siiani ainult pealt vaatama.” “Aga ma olen loomisega ju valmis saanud. Kõik on juba olemas,” ütles Jumal.“Me tahame ühe kassi teha,” ütles algataja Alfred trotslikult. Ja kogu inglikoor juubeldas: “Jaa, ühe kassi!” “Jumala nimel,” ütles Jumal, “mis see kass on?” “Midagi tiigrisarnast, ainult väiksem ja koduseks kasutamiseks,” selgitas ingel Alfred. “Ja mille jaoks ta hea on?” küsis Kõigetargem. Seepeale hüüdsid kõik läbisegi: ”Temaga saab mängida!” “Teda saab silitada!” “Teda saab kaissu võtta!” “Tal on pehme karv!” “Ta oskab nurruda!” Ja veel palju muud, millest Jumal selles käras aru ei saanud. Ja kui Jumal ikka veel kõhkles, hüüdis ingel Franziska: “Ta oskab ka hiiri püüda!” See veenis Jumalat ja ta ütles jah. Kui kõige väiksem ingel, ninatark Willi, hüüdis veel: “Tema kaka haiseb!”, hakkas Jumal oma nõustumist juba kahetsema... Kuid Jumala sõna on Jumala sõna.

Ja ta rääkis oma piiritus tarkuses: “Mul on mõned erinevat värvi nahad üle. Ja natuke plüüši kõrvade jaoks. Aga ärge unustage südant, kopse, maksa, põrna ja muud taolist kasukasse sisse õmmelda. Te ju vaatasite suuremate loomade loomist pealt.” “Oh, suur tänu,” pomises ingel Alfred. Ja Jumal manitses neid: “Ees peavad olema kaks auku, kust kass välja vaatab. Vurrud ja pikk saba tuleksid ka kasuks. Et ta liiga metsik ei oleks, siis varustagem ta tubli portsu laiskusega.” “Käkitegu!” “Lahe!” “Mega!” rõõmustas terve inglikoor, nii et tasane peaingel Gabriel kõvasti ehmatas. Ja sõjaka loomuga peaingel Miikael hakkas südamest naerma.

Niisiis asusid väikesed inglid rõõmuga töö kallale. Võite ette kujutada, et inglikesed lõid ilma arvutiprogrammita (sest midagi sellist ei olnud tol ajal veel olemas) ja oma suure vaimustusega väga erinevaid kasse. Selle kohta puuduvad küll kindlad andmed, kuid kuulu järgi olevat Kõigevägevam esimestele eksemplaridele pilku heites hüüatanud: “Oh mu Jumal!”See oli kõik ja see on tüüpiline. Niisiis ei tohiks inimesed imestada, kui nad ikka ja jälle avastama peavad: harilikke kasse ei ole olemas.

Kodukiisude esivanemad

2009-01-08T23:17:00.004+02:00

Pilt pärineb selliselt veebilehelt:

http://www.surok.fi/rotuesittelyt/oci.php

Teadlastel on alust arvata, et kodukassid pärinevad Aafrika metskassist (Felis silvestris lybica), keda on kutsutud veel kõrbekassiks ja ookerkassiks (sõna "ooker" pärineb algselt kreeka keelest ja tähendab kollakat pigmenti, mis võib varieeruda kollasest roostepruunini). Kutsume teda siis lihtsustamise mõttes ookerkassiks, kasvõi selleks, et eristada kodukassi Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pärinevat esivanemat tema üle terve Aafrika kontinendi levinud sugulastest. Ookerkass kodustas inimesed umbes 10 000 aastat tagasi. Jah, just sedapidi – kass kodustas inimesed, allpool veidi täpsemalt ka sellest, kuidas see juhtus. :)

Küproselt on leitud umbes 9500 aasta tagused matused, kus koos inimeste säilmetega leiti ka ookerkassi omad. Uuemate uuringute järgi hakkas kodukass ookerkassist eristuma umbes 8000 aastat tagasi Lähis-Idas. Esimesed kassid tulid inimeste kodudesse ja viljaaitadesse ilmselt mõnes Lähis-Ida põllumajanduslikus asulas, tõenäoliselt tänases Iraagis, ja DNA-uuringute põhjal arvatakse, et 600 miljonil kodukassil on viis ookerkassist esiema. Inimesed nägid, et kassid on ilusad ja armsad loomad, kes pealegi hävitavad kahjuritest hiiri ja rotte. Egiptlased hakkasid kasse massilisemalt kodustama umbes 4000. a. e.Kr.

DNA-testi põhjal arvatakse, et ookerkassi teed läksid Euroopa metskassist lahku umbes 173 000 aastat tagasi. 131 000 aasta eest eemaldusid ookerkassist Aasia metskass (Felis silvestris ornata – kelle seas eristatakse Kesk-Aasia metskassi ja Hiina kõrbekassi) ja Lõuna-Aafrika metskass (Felis silvestris cafra – keda on peetud ka Aafrika metskassi eraldi alamliigiks). Aafrika metskassi erinevad alamliigid (kokku on neid 11-17), ookerkassi lähisugulased, on levinuid üle kogu mandri, välja arvatud Sahara kõrbe keskosas ja troopilistes vihmametsades, kuigi hiljuti on kasse leitud ka Kongo metsadest.

Ookerkass on Euroopa metskassist lühema karvaga, mis värvuselt võib ulatuda liivakarva pruunikatest toonidest kuni kollakashallideni ja tema sabal on iseloomulikud mustad triibud. Kasuka värvus võib sõltuda elukohast. Kõrbetes elavad kassid on heledamad ja metsakassid tumedamad. Ookerkassi kõrvatagused on punakat tooni. Erinevalt valdavalt triibulisest Euroopa metskassist ja täpilisest Aasia metskassist puuduvad Aafrika metskassi kasukal selgelt eristatavad mustrid. Ta on ka Euroopa metskassist veidi väiksem, kuid kõrgemate jalgadega. Tema kehapikkus on 45-75 cm, saba ulatus 20-38 cm ja kehakaal jääb tavaliselt vahemikku 3-6,5 kg.

Ookerkassi menüü on sarnane kodustatud liigikaaslasega. Ta sööb hiiri, rotte ja teisi väiksemaid imetajaid, nagu jänesed ja küülikud, samuti linde, roomajaid, konni ja putukaid. Ookerkass kütib öösel ja koidikul. Ta hiilib esialgu umbes meetri kaugusele saagist ja seejärel ründab. Sattudes ohuolukorda, ajab ookerkass end turri, püüdes näida suuremana, kui ta tegelikult on. Erinevalt metsistunud kodukassidest, kes võivad elada kassikolooniates, on Aafrika metskass jäänud ürgkassilikult individualistiks. Igal ookerkassil on oma territoorium, mis võib ulatuda mitmete ruutkilomeetriteni. Isakassi territoorium võib kattuda mitme emakassi territooriumiga.

Ookerkasside sündimine ja kasvatamine ei erine oluliselt Euroopa metskassidest. Ookerkassi pesakonda sünnib tavaliselt kaks kuni kuus kassilast. Kandeperiood on 59-69 päeva. Enamus kiisulapsi sünnib vihmaperioodil. Sündides on nad pimedad. Ema juures veedavad nad esimesed 5-6 elukuud, siis hakkavad iseseisvalt elama. Suguküpsuse saavutavad ookerkassid umbes aastaselt. Erinevad metskassiliigid suudavad omavahel ja ka kodukassiga paaritudes anda omakorda paljunemisvõimelisi järglasi. Niisiis ohustab ka ookerkassi „tõupuhtust” segunemine kodukassiga :)

Ookerkassid võivad elada 12-15 aasta vanuseks. Nad levivad Põhja-Aafrikast Lähis-Ida ja Araabia poolsaareni, asustades Nuubia, Sahara ja Araabia kõrbete mägisemaid ja veerikkamaid osasid, poolkõrbeid ja savanne. Nende asuala võib ulatuda kuni troopiliste vihmametsade piirini. Erinevalt Euroopa metskassist on tema Aafrika sugulane kergesti kodustatav ja tema elupaigad on sageli inimasulate läheduses. Tänapäeval on Aafrika metskassi Auduboni Ohustatud Liikide Uurimiskeskuses Louisiana osariigis Ameerika Ühendriikides juba ka kloonitud.

Kuidas ookerkass inimesed leidis? Ookerkass ei ehita endale tavaliselt ise pesa. Tihtipeale kasutab ta teiste loomade mahajäetud pesasid, kuid on pandud tähele, et ta võib asuda ka ühes suures "korteris" mägra või meemägraga. Mäkrade urud on tavaliselt suured ja "mitmetoalised", kus jätkub ruumi ka teistele. Nii kass kui mäger on puhtad ja korraarmastajad loomad ja saavad üksteise kõrval elades hästi hakkama. Tõsi, vahel tuleb ette sedagi, et nad murravad teineteise poegi, kuid üldjuhul on nad võimelised rahumeelselt elamispinda jagama. Arvatakse aga, et ühel hetkel hakkasid kassidele rohkem meeldima inimeste eluasemed, mis olid mäkrade omast veelgi suuremad ja kus olid ka paremad toitumisvõimalused. Inimesed ja kassid harjusid teineteisega ja nii saigi alguse nende kooselu. Erinevalt paljudest teistest koduloomadest tuli kass inimese majapidamisse ise. Seetõttu võibki väita, et mitte inimene ei kodustanud kassi, vaid kass kodustas inimese :)

Kasside esivanematest veel:

http://dialspace.dial.pipex.com/agarman/lybica.htm

http://lynx.uio.no/lynx/catsgportal/cat-website/catfolk/libyca01.htm

http://www.nytimes.com/2007/06/29/science/29cat.html?_r=1&ex=1187236800&en=2b553cb12899e818&ei=5070

http://lovelyanimals.onepagefree.com/?id=5899&onepagefree=qsgubdggg8ova6pgi1j32u8873

Veel üks jõululugu :)

2008-12-27T17:56:00.001+02:00

Selline armas lugu :)

Jõulud tulnud ju

2008-12-22T19:18:00.003+02:00

Arutelu ühes foorumis:
"Mida teie oma kassidele jõuludeks kingite?"
"Mina kingin talle tuunikala…" "Mina mänguhiire ja korraliku kraapimisposti"… "Mina kingin karvase padja"… "Aga mina kingin talle teise kassi" ;-)

Inimeste aeg kulgeb oma rituaalide ja verstapostidega, kasside aeg omadega. Kuid kuna just inimesed on kehtestanud oma maailmakorra ja mitte vastupidi, siis on paratamatu, et jõuluaeg omab mõju ka kõigile teistele meiega koos elavatele olenditele. Esiteks muidugi see, et jõulude eel ja ajal tuleb meile (loodetavasti) meelde veidi aega hea olla :-) Kas ka kassidele jõuluajal traditsioonide kohaselt tavalisest paremat süüa anti, pole teada, kuid kõikvõimalikke kingitusi teevad inimesed oma kiisudele tänapäeval tõesti. Üle pingutada ei ole siiski mõtet, sest ilus roosa lehv ümber kaela ei ole kindlasti see, mida Teie kass jõuludeks sooviks :P

Mida ta mõelda võib?

Esiteks, ilmselt mõtleb kass jõuluaskeldusi kõrvalt vaadates umbes nii nagu Muumitrolli-tegelased, et kuna kõik on nii kohutavalt ärevil ja sebivad ringi ning astuvad talle saba peale, siis on jõulud tõenäoliselt midagi ohtlikku. Teatud mõttes on tal ehk isegi õigus, sest sellised jõululisandid nagu põlevad küünlad võivad koosluses kassiga tõesti ohtlikud olla – nii kassile endale kui ka inimestele. Ehk nagu üks tuttav märkis: koheva sabaga kass ja põlev küünal ühes toas on suurema ohu allikas. Meie praeguse kassi esimesed jõulud sisaldasid samuti uudishimulikku tutvumist küünla ja elusa tulega. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei järgnenud, edaspidi on kass suhtunud küünaldesse väga aupaklikult.

Piparkoogid…

On uskumatu, aga ma tean päris mitut kassi, kes kõik tunnevad mingit salapärast tõmmet piparkookide poole. Võib-olla sisaldavad need mingit kassidele meeldivat ainet? Paljud kassid näivad armastavat üldse igasugused küpsiseid, aga näiteks meie kass on tõeliselt võlutud just jõulude ajal lauale pandud piparkoogikausist. Aeg-ajalt kaovad sealt mõned piparkoogid, et siis osaliselt ja närituna uuesti kusagilt voodi alt välja ilmuda. Kui ma lubaksin, siis istuks kass ilmselt terve igaviku kausi kõrval ja õngitseks käpaga ükshaaval piparkooke välja.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu…

("Mis ajast kasvavad puud toas?!" mõtles kass ühel jõulueelsel pärastlõunal uinakust ärgates ja unise peaga elutuppa saabudes üllatunult.)

Kui kuusk juba toas on, siis avanevad mitmed huvitavad võimalused. Esiteks on põnev proovida, kas seda mööda saab sama hästi üles ronida kui väljas… Upsssss… kuusk läks viltu ja inimene sai kurjaks :-(

Järgmiseks võib proovida kuuse otsas rippuvaid asjakesi kinni püüda… kui hästi õnnestub, siis neid ka alla võtta ja minema tassida… See läheb juba paremini, see tähendab ilma suurema kärata korda. Ega inimestel see matemaatika nii tugev ka nüüd ei ole nagu nad arvavad. Mõned kuulid tulevad diivani alt välja alles uuel aastal, suurpuhastuse käigus.
Kõige turvalisem meelelahutus on lihtsalt lamada rohelise oksatihniku varjus ja kujutleda, et on suvi ja heinamaa ja päikesepaiste… Muide, kas Te teadsite, et kuusejalas olev vesi (mhmh, kuusejalavesi :P) maitseb kõige paremini – peaaegu niisama hästi nagu maal õues olevas veeämbris olev vesi? Ma ütlen Teile: jõuluajal pole tõesti vaja veekaussi täita!

Hetkeks (ja eriti saabuvate pühade eel) võib muidugi mõtiskleda ka teemal, milline oleks inimeste elu siis, kui maailm oleks korraldatud hoopis kasside järgi ja meie seal sees oleksime vaid külalised. Kuidas meie oma vurre kõrvetaksime, mille üle imestaksime, pahandaksime ja millistesse raskustesse satuksime… Ja kas me saaksime ühelt poolt rahumeelse puhkamise ja ilusolemise ning teiselt poolt innuka küttimise nii edukalt ühendada, nagu seda teevad meie karvased kaaslased. Õigupoolest… sellele viimasele on vistvastus olemas… vähesed suudavad seda. Ja sellest on kahju.

Häid saabuvaid pühi ja hoidke ikka oma kiisusid ja kõiki teisi kalleid ja sõpru. Tehke neile pai, rääkige ja mängige nendega. Nad kõik (olenemata liigist ja jalgade arvust) ootavad seda ilmselt isegi rohkem kui kingitusi :-)

Metsakiisud

2008-12-03T21:47:00.003+02:00

Pilt pärineb siit (Alex Kolesnikov "Die Sibirische Katze")

Kui te Euroopa metsades kassi näete, siis ei pruugi tegemist olla ilmtingimata metsistunud kodukassiga, vaid hoopis ühe haruldaseks jäänud omaette kassiliigiga. Euroopa metskass (Felis silvestris silvestris) näeb välja nagu tavaline kodukass ja inimsilm ei suudaks neid täenäoliselt välimuse järgi eristada. Kõige kergem on neid eristada saba järgi - metskassi saba on tömbi otsaga. Enamasti on nad suurema kodukassi suurused. Tema karvastiku värvus on tume, ulatudes hallist kuni pruunini, ja kaetud õrnade triipudega. Šotimaal elab musta värvi Kellase kass, Euroopa metskassi alaliik. Metskassi musta variatsiooni on kohatud veel Kaukaasias. Siiski arvatakse, et tegemist on mets- ja kodukassi hübriididega. Võrreldes tavalise kodukassiga on metskassil laiem nägu, pikem karv ja lühem tömbi otsaga saba. Erinevad ka metskassi ja kodukassi hammastikud. Euroopa metskassile pai teha ei ole lihtne. Ta on arg ja ettevaatlik loom ning hoidub inimestest eemale. Isegi kui nad noorena inimese juurde satuvad, jäävad nad iseseisvaks, metsikuks ja kodustamatuks.

Metskasse on üldse kolme põhiliiki: Euroopa metskass (Silvestrise perekond) elab Euroopa metsapiirkondades; Aafrika metskass (Lybica perekond) elab üle kogu kontinendi Sahara kõrbest Lõuna-Aafrikani, välja arvatud Lääne-Aafrika ekvatoriaalsed vihmametsad, aga samuti Lähis-Idas; Aasia metskass (Ornata perekond) elab laialdasel territooriumil Lääne-Aasiast kuni Indiani ja Hiinani. Euroopa metsadesse ilmusid metskassid kiviajal, kui jääaeg taandus. Euroopa metskass eraldus Martelli kassist 250 000 aastat tagasi; 20 000 aastat tagasi läksid lahku Euroopa metskassi ja Aafrika metskassi teed; 4000-8000 aastat tagasi tekkis viimasest kodukass.

Erinevalt öise eluviisiga kodukiisudest armastavad metsakiisud jahil käia päeval. Kuid näiteks Šoti metskassi juures on täheldatud ka öist eluviisi. Arvatakse, et nad on keskmisest kodukassist mõnevõrra kogukamad ja et just Euroopa metskassidelt on meie triibikud või tabbyd kodukiisud pärinud oma välimuse. Teadlased on välja arvestanud, et kodukassi ja metskassi geneetiline erinevus või ulatuda 39%-ni. See on päris suur erinevus - meenutagem, et inimese ja inimahvide geneetiline erinevus võib olla vaid mõneprotsendiline. Kodukassi esivanemaks peetakse hoopis Põhja-Aafrikas elav ookerkassi (Felis lybica).

Euroopa metskassi erivormid on veel caucasica, kes elab Türgis ja Kaukasuse mägedes; grampia, hävimisohus liik on eraldatuna säilinud Šotimaal; jordansi elab Baleaari saartel, cretensis Kreetal ning reyi Korsikal. Kaks viimast alamliiki on väljasuremise äärel. Euroopa metskass on üks metskassi alamliike, kes sajandeid tagasi hõlmas laialdase territooriumi, kuid nüüd arvatakse alles jäänud olevat vaid vähesed isendid: Šotimaal; Ibeeria, Balkani ja Apenniini poolsaartel; Türgis; Kesk-Euroopas: Saksamaal, Šveitsis, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Prantsusmaal, Belgias ning Luksemburgis; aga ka Ukrainas, Moldovas ja Kaukaasias. Metskasse võib kohata ka mõnedel Vahemere saartel: Baleaaridel, Korsikal, Sardiinias, Sitsiilias ja Kreetal, kus nad võivad olla segunenud Aafrika metskassiga. Nad on kadunud kunagistelt asualadelt Inglismaalt, Walesist ja Skandinaaviast. Juhukülalisena võib neid kohata Austrias ja Hollandis. Saksamaal arvatakse elavat 3000-5000 Euroopa metskassi.

Kõige sagedamini Euroopas võib metsakiisusid kohata Ibeeria poolsaarel, Hispaanias ja Portugalis. Kui Duro ja Ebro jõest põhjas võib kohata tavalist Euroopa metskassi, siis lõuna pool elab metskassi Ibeeria erivorm, kes on põhjapoolsest liigikaaslasest mõnevõrra suurem. Varem peeti neid erinevateks liikideks, kuid 1963.a. leidis metskassi palju uurinud Soome zooloog Björn Kurtén, et Ibeeria kassid on pigem säilitanud oma kiviaegse välimuse. Eestist on leitud metskassi luid kiviaegsetest Kääpa ja Tamula asulakohtadest. Mõnevõrra rohkem on neid avastatud kiviaegsetest asulakohtadest Lätis. Enam võib jälgi metskassi tegevusest kohata Skandinaavias. Nad on endale koha leidnud ka Skandinaavia mütoloogias. Legendi järgi vedasid metskassid muinasskandinaavia armastusejumalanna Freyja vankrit.

Euroopa metskass võib olla 450-750 mm pikk ja 3-8 kg raske. Tema eluiga võib ulatuda 15 aastani. Nad paarituvad tavaliselt üks kord aastas, hilistalvel, ning 63-68 päevase kandeperioodi järel toob kassiema ilmale 1-8 kassipoega. Kõige rohkem sünnib kassipoegi mais. Kümnepäevaselt lähevad kiisupoegadel silmad lahti ja 16-20 päeva järel jooksevad nad juba ringi. Kaheteistnädalaselt lähevad kiisud jahile ja viiekuused kassid võivad minna eraldi elama. Suguküpsuse saavutavad metskassid aastaselt, isakassid 9-10 kuuselt ja emakassid 10-12-kuuselt. Metsakiisud on pelglikud üksildased loomad, kelle territoorium võib ulatuda kolme ruutkilomeetrini. On üllatav, et väidetavalt on tegemist võrdlemisi monogaamsete loomadega, kellel on sageli kindlad partneid ja isakass aitab emakassil poegi üles kasvatada.

Euroopa metskassidele meeldib elada okaspuu- või lehtpuumetsades, sest sealt leiab ta oma toidulauale maitsvaid metshiiri, uruhiiri, mügrisid, karihiiri ja teisi väiksemaid närilisi. Lihatoiduliste metsakiisude toidulaualt võib leida veel linde, putukaid ning väiksemaid imetajaid ja roomajaid. Kala püüda aga Euroopa metskassidele ei meeldi. Šoti ja Kesk-Hispaania metskassid võivad elada ka avamaal ja nõmmedel, sest neile meeldib seal elavaid küülikuid ja jäneseid küttida. Nagu kodukiisudki, kasutavad metskassid taimi seedetrakti haiguste raviks. Tihti võivad nad elada märgaladel, nagu soistes madalikumetsades. Kaukaasias on tähele pandud, et metsakassid võivad nädalaid elada puu otsas, püüdes sinna peitu läinud närilisi. Neile ei meeldi väga lumised ja külmad alad, kus on kõrge lumikate, üle 20 cm, ja kus lumi on maas rohkem kui 100 päeva. Neid võib kohata kuni 3000 m kõrgusel.

Metskasside arvukust on piiranud segunemine kodukassiga, hübriidide teke, ja inimtegevus, mis hävitab kasside elualasid. Mõned teadlased arvavad, et puhtaverelisi Euroopa metskasse ei olegi enam loodusesse alles jäänud. Samuti ohustavad kasse autod, metsloomade tarvis pandud lõksud ja püünised, haigused ja isolatsioon. Šoti metskassi, keda on säilinud 400 isendi ümber, peetakse üheks väheseks allesjäänud segunemata liigiks. Eriti raskeks kujunesid Euroopa metskassile 18. ja 19. sajand ning 20. sajandi esimene pool, mil liigi arvukus tugevasti vähenes. Varem on metskassi kütitud ka naha pärast. Praegu tohib metskasse küttida Aserbaidžaanis, Rumeenias ja Slovakkias. Küttimise tõttu on metskasside arvukus Slovakkias kahanenud kahekümne aastaga 900-lt 160 isendini. Euroopa riikides on metskassi küttimine valdavalt siiski keelatud. 20. sajandi lõpul on hakatud tegelema metskassi kaitsega. Baieris lasksid sealsed looduskaitsjad kümne aasta jooksul (vahemikus 1984-1993) koguni 237 vangistuses sündinud kiisut tagasi loodusesse. Esimestel nädalal jäid paljud neist auto alla ja hukkusid, suremus ulatus 30%-ni, kuid lõppkokkuvõttes seadsid kassid end siiski sisse ja andsid isegi järglasi. Looduskaitse tegeleb aga põhiliselt olemasolevate populatsioonide säilitamisega, sest kodukassiga segunemise oht on kõrge.

Kassid Freya vankrit vedamas (Wikipedia)

Euroopa metskassist veel:

http://www.markuskappeler.ch/tex/texs2/wildkatze4.html

http://dspace.dial.pipex.com/town/plaza/abf90/bco/silvestr.htm

http://www.scottishwildcats.co.uk/

Kass aias, kass aias...

2008-11-17T22:20:00.003+02:00

Mõned inimesed armastavad kasse, teised ei salli neid silmaotsaski. Ühes asjas on inimesed enamasti siiski ühel nõul – mitte keegi ei soovi, et kassid, olgu nad siis omad või võõrad, kaevaksid üles või pööraksid segamini nende aia.

Üks probleeme, millega väga sageli meie poole pöördutakse, on eramajade rajoonides majade ümber luusivate suvaliste kasside hordid. Inimesed on seejuures erinevad ja seda ei saa neile ka kuidagi ette heita. Näiteks vaatab üks mu hea tuttav alati teatud uudishimuliku sõbralikkusega seda, kuidas kõik lähikonna kassid kogunevad tema aeda niipea, kui ta vaid aiagrilli välja tõstab. Pange tähele – piisab vaid selle rauakobaka aeda vedamisest, kui nad välja ilmuvad. Neid on... tavaliselt ikka üsna mitu :-) Neil oli kõigil kodu. Ja ikkagi ilmuvad nad kõigile aiapidudele kontvõõraks. Kõik inimesed ei ole nii kannatlikud kui mu tuttav, ei peagi olema. Seega tekib õigustatud küsimus – kui ma EI taha võõraid kasse oma aeda, siis millised on minu võimalused neid eemal hoida? Ma ei räägi kasside tagakiusamisest ega millestki, mis võiks neile viga teha. Ma pean silmas muid, inimlikumaid võimalusi.

Kassid on tujukad loomad, seda kogeme nendega kokku puutudes ikka ja jälle. Nimetagem seda siis iseseisvuseks, paindumatuseks, põikpäisuseks või kuidas iganes, aga fakt on see, et üks keerulisemaid asju kassipidamise juures on kassi käitumise mõjutamine soovitud suunas.

Kui jutt on oma kassi(de) ohjeldamisest, siis soovitab dr Leonard Perry püüda hakatuseks mõelda nagu kass – kus talle meeldib käia ja miks talle meeldib seal käia. Kui naistenõges (catnip) ja palderjan välja arvata, siis üldiselt ei tunne kassid taimede vastu kõrgendatud huvi ja ei saa öelda, et nad liiguks aias otsese eesmärgiga hävitada kohalik taimestik :-) Sageli on õu nende jaoks lihtsalt "üks suur liivakast" ja teie peenrad, kus muld on kobe, tunduvad kassile just kõige õigema kohana, kus oma asju ajada. Sel juhul võiks kasside "peenrast väljakolimisel" aidata see, kui rajate kassi jaoks aianurka spetsiaalselt saepuru ja liiva seguga kaetud platsikese. Naabrikasside peenrast eemale peletamiseks võib mitte-kassiomanikel muidugi olla tüütu midagi sellist tegema hakata.

Kanepi Aiandi andmetel on üheks kasse ja ka koeri peletavaks taimeks siniseõieline nõges. Sama taime nimeks on Eesti taimenimede andmebaasi järgi väidetavalt koera ilunõges. Ladina keeles on sellele taimele pakutud erinevaid nimesid, variandid on järgmised: plectranthus caninus roth
(sünonüümid coleus caninus (roth) vatke, ka coleus canin hybride). See taim soovitatakse istutada just kohta, kus te ei taha, et kassid käiks. Väidetavalt ei mõju see sugugi mitte kõigile kassidele ja koertele, kuid tihti olevat toime siiski olemas. Aiandusfoorumites on siiski avaldatud ka arvamust, et see taim kas ei mõju üldse või siis mõjub hoopis ligitõmbavalt. Nii et taas kord on kõik individuaalne. Aga proovida võib ikka. Seda enam, et mitmetes rahvusvahelistes foorumites väidetakse, et see taim mõjuvat peletavalt ka näiteks rebastele ja jänestele.

Veel ideid foorumitest:

Kassid hoidvat ennast eemale siledast fooliumist. Muidugi pole mõeldav aia katmine sellega, aga kui see panna mõneks ajaks maha kohta, kust tahate kasse eemale peletada, siis jätavad nad selle koha rahule ja ei lähe sinna enam ka siis kui foolium ära võtta.
Mõningatel andmetel aitavat tubakaleotis (sh tavalistest suitsukonidest) või suitsutuhk. Suitsetama ei soovitaks selle retsepti katsetamiseks kellelgi siiski hakata :)
Kaevamise vastu on soovitatud katta peenardevaheline osa kruusaga.
Väidetavalt mõjuvat ka ultraheli.
Kassidele ei meeldi tsitruseliste lõhn (kehtib ka tubase peletamise soovitusena). Näiteks soovitatakse piserdada aeda sidrunimahla või panna sinna sidrunikoore tükikesi.
Veel on soovitatud kasutada liikumisanduriga kastmissüsteeme. Ootamatu vihmahoog on enamiku kasside jaoks ebameeldiv üllatus.
Koisid peletavatest ainetest ja taimedest on mõnel juhul abi ka kasside eemale hoidmisel. Samuti soovitatakse cayenni pipart.
Olemas on ka spetsiaalsed spreid: Get off, Pink Nit... neid on mitmeid erinevad. Osa neist, tuleb tunnistada, peletab eemale pigem inimesed kui kassid :P Aga nagu inimesi on erinevaid, nii on ka erinevaid kasse. Nii et proovige järele, mis teile kõige enam sobib. Väidetavalt saab inimese jaoks meeldiva lõhnaga kassipeletaja ökopoekestest – see on apelsiniõli, mida tegelikult kasutatakse puhastusvahendina.
Abi võib olla ka väga paljudest teistest aroomiõlidest. Näiteks teepuuõli on kassidele väga vastumeelne. Ühes foorumis kirjeldatu kohaselt on teepuuõliga võimalik kaitsta taimi kassi eest nii, et panna avatud pudel taimede lähedale. Halb on muidugi see, et aroomiõlidel on kalduvus üsna kiiresti lahtuda.

Oh, ja veel üks omapärane soovitus ühelt inglisekeelselt lehelt. Nimelt - kassidele ei meeldi roomajad ja väidetavalt aitavat neid peletada ka mänguasjapoodides müüdavad odavad kummist maod. Sama triki veelgi odavam variant olevat tükkideks lõigatud vana kummivoolik. Võib-olla pärineb see idee kusagilt Florida krokodillisoode servalt, sest kus mujal oleksid maod tagaaias normaalne osa aiakaunistusest?!

Veel on soovitatud, et kui endal ei ole kassi (ega koera) ja õue kipuvad võõrad hulkuvad kassid, siis võtke endale kass, kes territooriumi üle võtab. Või siis koer, kes kassid eemale peletab. Teate mis... see on VÄGA vale põhjus endale loom koju tuua. Kui te seda looma ei taha tema enda pärast ja kui te näiteks armastate taimi, aga ei hooli eriti loomadest, siis ärge looma siiski võtke. Teil ei ole temast mingit rõõmu nii nagu ka temal teist. Kasutage teisi võimalusi :-)

Tubane peletamine
Üks probleem, millega paljud kassiomanikud kokku puutuvad, on mööbli või tapeedi kraapimine. Sellel võib olla mitu põhjust, näiteks võivad kassid seda teha puhtalt liigiomasest küünte teritamise vajadusest. Kui neile on tagatud kraapimispuu või muu selle jaoks spetsiaalselt kohandatud koht, siis peaksid nad idee pooles mööbli rahule jätma. Paraku ei ole see alati nii ja mõnikord on nende käitumisel hoopis teised motiivid. Näiteks võivad nad kraapida selleks, et peremehe-perenaise tähelepanu püüda. Sellisel juhul võib tekkida vajadus muuta teatud eseme kraapimine kassile põhimõtteliselt vastumeelseks. Kuidas seda teha?

Üks võimalus on jällegi kasutada peletavaid lõhnasid. Kuid kui näiteks kass armastab mõnest kohast tapeeti kraapimas käia, siis võib kaaluda ka seda, kas elamist saaks kuidagi nii ümber korraldada, et sinna kohta panna mingi selline materjal, mida kass saakski kraapida ja mida saaks aeg-ajalt ka välja vahetada. Olen ise näinud ilusat esikut, mille ühest seinast alumine pool oli kaetud just sellise matitaolise kattega, kus kass oma küüsi teritada sai.

Kassi ebasobivale käitumisele soovitatakse reageerida veepritsiga, kuid nii, et kass ei saaks aru, kust vesi täpselt pärineb. Mõjusam pidi sel moel olema just kassipoegade õpetamine, vanad kavalad kassid saavad reeglina juba aru, kust vesi pärineb ja teevad teie selja taga oma ideed ikkagi teoks.

Kassimeelitajad
Vahel on vaja saavutada ka vastupidine – meelitada kassi teatud kohas käima, teatud asjade (nt kraapimispuu) vastu huvi tundma. Esimene tuntud kassimeelitaja on palderjan. Seejuures on levinud arvamus, et isased kassid reageerivad sellele intensiivsemalt kui emased. Võimalik, kuid 100% see kindlasti ei kehti. Omaenda kogemus räägib vastupidisest – 8-aastane emane kass tunneb palderjani hõngu juba kaugelt. Piisab sellest, et vanaema oma südametilkade pudeli avab, kui kiisu krapsti kohal on. Samas – vanaema enda 3-aastane isane kass ei pea palderjani millekski (mõlemad kassid on siiski steriliseeritud, nii et neile sooliste iseärasuste omistamine on üldse mõnevõrra küsitav).
Minu kassile meeldib näiteks meliss (nii kuivatatud kui ka värskel kujul), samuti lambavill.

Kokkuvõtteks tundub, et nii peletajad kui ka meelitajad on üsna individuaalsed. Proovige erinevaid, proovige tasapisi, samm-sammult. Küllap lõpuks ikka õnnestub :-)

Ja lõpetuseks veidi huumorit elektroonikafoorumist:
Küsimus: “Kas keegi oskab anda sellise elektroonilise seadme skeemi, mis peletaks hulkuvad kassid majast eemale?”
Vastus: “See on lihtne. Salvesta andmekandjale “Kõtt! Kõtt!” Ja siis pane pleier liikumisandurist tööle."

Kasutatud materjal:
Dr. Leonard Perry, Extension Professor University of Vermont. Keeping cats out of the garden.

Kassikalender valmis :)

2008-11-09T17:42:00.004+02:00

Selline on meie ilus kalender :)

Lisaks kalendriosale on seal ka hulgaliselt kõikvõimalikke nõuandeid kassipidajatele.

Kui soovite ka endale sellist, siis võtke meiega ühendust (kassidkoju-ät-hot.ee)

Must kass, nõiarist...

2008-10-26T18:36:00.003+02:00

Pildil: meie Carmen

Keskaegne Euroopa vihkas kasse ja kiusas neid innukalt taga. See üldlevinud väide puudutab siis eelkõige “arenenud Euroopat” ehk seda maailma osa, millega me praegusel ajal ennast kõige tugevamalt samastada ihkame. Aga kas me oleme mõelnud sellele, milline tähendus oli kassil Eesti külaelus? Sest tahame me seda või mitte, aga me oleme oma päritolult ikkagi maarahvas – praktiline ja maalähedane ja veidi paganlikki. Seega peaks ka kass kui koduloom meile hästi sobima :)

Seda, milline õigupoolest on kassi kuju meie esivanemate arusaamade kohaselt, on põhjalikult uurinud Kristi Salve ja käsitlenud seda artiklis “Kassi helge kuju Eesti rahvapärimuses”.

Kass, erinevalt teistest koduloomadest, oli nn toaloom. Tal oli mitmeid privileege, mis osaliselt seondusid tema “töökohustustega”, kuid arvatakse, et juba vanasti oskas kass neid privileege välja teenida ka lihtsalt-ilus-olemisega. Huvitav on see, et vanade pajatuste kohaselt tohtisid kiisud ahjupealsel peesitada nimelt seetõttu, et kass oli nn “esimese maja ehitamisel” aktiivne kaasalööja (erinevalt koerast, kes leidis, et tema küll maja ehitada ei viitsi ja võib vabalt ka väljas olla).

Kui rääkida kassi kasulikkusest, siis ei olnud kassist saadud tulu siiski muidugi mitte niivõrd otsene, kuivõrd pigem kaudne – kass aitas elamise mitmes mõttes puhtamana hoida. Kõige olulisem funktsioon on kassil teadagi läbi meie ajaloo olnud näriliste hävitamine. Arvestades seda, milliseid hädasid närilised (eelkõige rotid) keskajal põhjustasid ja millega see lõppes, võib osutuda tõeks väide, et kui kasse ei oleks nii massiliselt taga kiusatud, võinuks ka õudsete haiguste levik olla mõõdukam.

Kuid tegelikult ei olnud ega ole ka praegu vähetähtis see, et kassi ümber hõljub mingi müstiline hubasuse atmosfäär, mis koos kassi võimega ennast suvalisel ajal ja suvalises kohas kerra keerata omab rahustavat toimet.

Milleks kass meie esivanemate arvates veel vajalik võis olla?
Kass oli ja võiks rahvapärimuse taustal olla ka praegu vajalik loom näiteks

haiguste diagnoosimiseks – kass oskas otsida üles haige koha ja näidata selle kätte sel moel, et heitis sinna magama. Mõningate andmete kohaselt on kassil ka teatud raviomadusi (katkise luu kokkukasvamise soodustamisest oli juttu ka meie blogi aprillikuises postituses, mille pealkirjaks “Nurr”).

ilma ennustamiseks (teadagi, ilmajaamal on viimasel ajal pidevad ennustamisraskused ja üks kass kulub meie heitlike ilmade tõttu hädasti ära). Eestlased olevat seejuures leiutanud igasuguseid omapäraseid endeid. Näiteks kui kass kraapis lauajalga, siis pööravat tuul vastavasse suunda. Kui kass ronis ahju (radiaatori) peale, siis ennustavat see pakase saabumist. Või kui kass ronis kõrge koha peale, olevat see ennustanud pikka sadu. Rääkimata sellest, et kui kass sõi heina, siis pidi ilm kohe kindlasti muutuma. Siit ka väike tähelepanek: pange endale akna peale veidi kassimuru kasvama ja muutlik ilm on garanteeritud!

külaliste tuleku ennustamiseks – kui kass ennast pesema hakkas, oli oodata külalisi. Huvitav on see, et erinevad kehaosad, mida kass pesi, ennustasid seda, missugune külaline oli: näiteks kui kass lakkus käppa ja pesi silmi, siis tõi külaline ka külakosti kaasa (süüa-juua, head ja paremat). Kui kass pesi ennast pikali olles, siis olevat oodata laiska külalist (hmm - et ei lähegi enam ära või?!). Kui kass lakkus tagumikku, siis tulevat "häbematta külainimene" :P

abistamaks teel teise ilma. Nimelt mõne uskumuse kohaselt tagas kasside hea kohtlemine siinilmas nende abi teel teispoolsusesse. (“Kassiga peab igaüks hästi läbi ajama, sest tema aitavat siis teises ilmas klaasmäest üles ronida”). Kass on teatavasti ronija loom, kes teravate küünte abiga jõuab sinna, kuhu inimene ilma abivahendita ei saa.

Aga kas kass siis ikka oli ka vanade eestlaste jaoks kuidagi seotud mustade jõududega?

Kristi Salve kirjutab: "Kui arvestada arhiivis leiduvate uskumusteadete hulka, on absoluutarvudes vägagi palju selliseid, mis kõnelevad kasside (eriti veel musta kassi) seotusest kurjade vaimudega [---] Sama on arvatud muudegi olendite, nt hundi, kohta (sealjuures asja loomislugudega kinnitades). Kassi kohta käivate uskumusteadete koguhulgast moodustavad kassile kuratliku looma imagot omistavad siiski vaid väikese osa.[---]
Tundub küll, et musta kassiga nõidumise kohta kehtib Maia Madara tabav järeldus, mille ta tegi Eestis peetud nõiaprotsesside aluseks olnud kaebuste ja kohtunikupoolsete süüdistuste (mis piinamise tagajärjel ka sageli omaks võeti) võrdlemisel: meie talurahvas ei olnud veel 17. sajandiks omaks võtnud õpetatud demonoloogia seisukohti nõidusest kui jõust, mis tulenes lepingust kuradiga (Madar 1987: 139). Ilmselt võiks siia lisada, et omaks polnud võetud ka õpetust kassist kui kuratlikust olevusest ja maagide töövahendist. Kasside vaenamisele keskaja Lääne-Euroopas sai eespool viidatud. Kahjuks ei selgu kasutatud kirjandusest, kuivõrd ja kas oli tegemist antud ajastul erinevates maades külarahva seas tuntud uskumustel põhinevate aktsioonidega või olid need sealgi õpetatud demonoloogide tõekspidamisest lähtuvad ettevõtmised. Igatahes on minu meelest kummastav, et ei populaarsed kassiraamatud ega ka autoriteetsed kulturoloogilised käsitlused viita kusagil kasside massilisele hukkamisele tuleriidal. Ilmselt on see kujunenud omamoodi üldkehtivaks ja kõigile teadaolevaks tõdemuseks. See, et negatiivne üleloomulik olend võis kassi kujul ilmuda, on omaette teema. Levinud ütlemise kohaselt ei võinud kurat ennast ainult kolmeks asjaks (haugikalaks, kadakamarjaks ja sukanõelaks) muuta. Kassi nende asjade hulgas polnud, nagu ka mitte süüta lambatalle ega pisikest lapsukest, kelle kuju kurat (kuratlik kodukäija vms) on mõnede muistendite-memoraatide järgi võtnud. Niimoodi võidi kohata vägagi ohtlikke elukaid, kes olid ainult pealtnäha pehmed ja karvased."

* * *

Tartu Kassikaitse tänab head sõpra Kristi Salvet, kes on kassifolkloori lähemalt uurinud ja kes andis meile nõusoleku oma materjali kasutamiseks :)

Tartu Kassikaitse toimetused

2008-10-13T21:00:00.009+03:00

Pildil: kalendritüdruk Krõõt ootab endiselt oma kodu...

See oli juba mõni aeg tagasi, kui keegi hea inimene meie foorumis juhtis tähelepanu võimalusele, et Avatud Eesti Fondi kaudu on võimalik taotleda erinevat liiki toetusi kodanikuühiskonna arendamiseks ja mittetulunduslike ühenduste võimekuse suurendamiseks. Erinevate ideede kaalumine ja nende sobitamine rahastamistingimustega, samuti projekti kirjutamine ja dokumentide esitamine võtsid aega, aga lõpuks kandsid meie pingutused ka vilja ning selle aasta aprillis esitatud rahastamistaotlusele andis Avatud Eesti Fondi poolt koordineeritav Vabaühenduste fond juulis positiivse vastuse ja 17. juulil sõlmisime projekti “Kassid koju!” elluviimislepingu.

Mida Vabaühenduste fond endast kujutab?

Vabaühenduste fond on rahastatud Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt EMP finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi vahendusel. Toetust koordineerib Avatud Eesti Fond.

Fondi eesmärgiks on suurendada Eesti vabaühenduste tegutsemisvõimekust, rolli ja mõju ühiskonnas ning toetusskeem on loodud eesmärgiga kaasata kodanikuühendused jõulisemalt majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisse Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).
Vabaühenduste Fondi rakendatakse 12 Euroopa riigis. Eesti vabaühenduste võimekuse ja mõju suurendamiseks on VÜFil aastatel 2007 - 2011 kasutada üle 33 miljoni krooni, s.h Eesti rahastab Eesti riik programmi 10 % ulatuses. Loe lähemalt: siit

Millise projektiga on tegemist?

Tartu Kassikaitse sai raha kassikalendri väljaandmiseks. Tegemist on ilusasti kujundatud A5 formaadis lauakalendriga, kus lisaks meie hoolealustest tehtud kaunitele fotodele on ka rikkalik informatiivne osa. See baseerub suures osas käesoleva ajaveebi materjalidel ja on oma nõuannetega kassipidajatele abiks.

Lauakalender on nagu väike ja praktiline raamat. Voldikud ja brošüürid võivad küll olla kasulikud, kuid pärast läbilugemist leiab enamus neist kiire tee vanapaberi hulka. Nägusalt kujundatud kalender on aga kasutusel terve aasta jooksul.

Praeguseks olema oma projektiga juba sealmaal, et kujundus on valminud, välja on valitud ka trükifirma ja trükiteenuse leping sõlmimisel.

Kuidas on kalendrit võimalik saada?

Üks võimalus on see, kui adopteerite mõne meie hoolealuse. Kalendri anname kaasa iga 2008. a. lõpus ja 2009. a. alguses meilt koju mineva kassiga.

Kuid kalendrisoovija võib meiega ühendust võtta ka aadressil kassidkoju[ät]hot.ee.
Lisaks levitame kalendrit oma heade koostööpartnerite – loomakliinikute ja lemmikloomapoodide kaudu. Jälgige reklaami :-)

Suured täpilised sugulased

2008-09-08T21:36:00.007+03:00

Foto: Karl Lehman (www.big-cats/de - Faszinierende Raubkatzen)

Väikeste kasside teadusele vahelduseks veidi ka suurtest kassidest :)

Mati Kaal on kirjutanud raamatu lõvikuningas Leost, kes otsustas kõik sugulased oma juubelile kutsuda – „Kuningas Leo imeline elu”. Kodukiisud moodustavad vaid ühe väikese osa kaslaste (Felidae) arvukast 40-liigilisest erineva suurusega ja eluviisiga perekonnast. Esimesed kaslased tekkisid meie planeedile umbes 25 miljonit aastat tagasi. Tänaste kaslaste esivanem elas 11 miljonit aastat tagasi Aasias.

Allpool siis veidi lähemalt GEPARDIST (Acinonyx jubatus)

Gepardid on üks vanemaid kaslaste siiani säilinud liike, kes on säilitanud paljuski oma esialgse väljanägemise ja ei ole aja jooksul palju muutunud. Praegu arvatakse, et gepardid eraldusid oma lähimatest sugulastest puumast ja jaguarundist umbes viis miljonit aastat tagasi. Gepardite algkodu on Aafrikas. Kuni Suure Jääajani, 20 000 aastat tagasi, levisid gepardid peaaegu kogu planeedil, kuid siis sattus liik hävimise äärele.

Kaslased jagunevad kahte alamperekonda – suured kassid ehk pantrid (Pantherinae) ja väikesed kassid (Felinae). Sageli paigutatakse gepardid ekslikult suurte kaslaste hulka, ilmselt suuruse tõttu. Täiskasvanud gepard kaalub 40-65 kg, tema kehapikkus on 115-135 cm ja saba pikkus võib ulatuda kuni 84 cm-ni. Tegelikult on gepardid lähemal oma väiksematele suguvendadele. Uuemad uuringud liigitavadki gepardid juba väikeste kaslaste hulka. Nagu väikesed kassid, nii oskavad gepardid nurru lüüa ja nad ei möirga. Gepardite keel on rikkalik, mis koosneb siristamisest (sellega kutsuvad nad teisi gepardeid või ema kutsub poegi), kurrumisest (kurrutakse kohtumisel vastassugupoolega; näitab huvi, ebakindlust, lepitust), urisemisest (kasutatakse ohuolukorras koos susisemise ja turtsumisega), kiljatamisest (tõsises ohuolukorras) ja nurrumisest (näitab rahulolu). Gepardite nurr on vali.

Esimesel pilgul võib tunduda, et gepardeid on raske eristada suurematest suguvendadest leopardidest ja jaaguaridest, kes on samasugused täpilised. Kuid gepardid on pikemate jalgadega ja palju sihvakamad, voolujoonelise kehaga. Iseloomulik tunnus on üle näo jooksev must triip. Legendi järgi tekkis triip pisaratest, kui gepardiema nuttis oma kadunud poegi taga. Tegelikult on see joon gepardile päikeseprillide asemel ja aitab tal jälgida saaki isegi teravas päikesepaistes. Looduses esineb veel haruldasemaid gepardite variatsioone nagu kuninggepardid (laigulised tabby gepardid ) ja pikakarvalised gepardid. Üliharuldased on valged, hallid, punased ja mustad variatsioonid.

Gepard ei ole võitlusloom. Tema lõuad ja hambad on väiksemad kui teistel temasuurustel kiskjatel. Tema eelis on sprinterlik kiirus. Ta ei suuda võidelda tugevamate ja agressiivsemate loomadega, vaid peab tihtipeale oma raskustega püütud saagi maha jätma. Gepardid ei ole agressiivsed ja nad on isegi kergesti kodustatavad. Egiptlased kodustasid esimesed gepardeid juba 1700 aastat tagasi e.Kr. Paljud kuulsad valitsejad pidasid gepardeid ja kasutasid neid jahil koerte asemel, näiteks Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja kaasaegsematest valitsejatest Etioopia keiser Haile Selassie I. Kodustatud gepardid aga paljunevad halvasti.

Gepardid kütivad varaõhtul või hilishommikul. Gepard jahib enamasti vaatluse, mitte haistmise abil. Kõigepealt vaatlevad nad varjus seistes, kas on silmapiiril saakloomi või konkurente. Siis lähenevad nad aeglaselt potentsiaalse saakloomani 10-30 meetri peale ja ründavad saaki taga ajades. Rünnak kestab 20 sekundi ringis, harva rohkem kui minuti. Ligikaudu pool rünnakutest on edukad. Gepardite lemmiktoit on liha. Saakloomadest on gepardite lemmikud kuni 40-kilosed väiksemad antiloobid – Thomsoni gasellid, Granti gasellid, hüpikgasellid ja impalad, kuid nad on võimelised murdma ka noori sebrasid ja gnuusid. Pärlkanad ja jänesed on samuti gepardite toidulaual. Kuni 10 päeva võib gepard olla ilma joomata. Erinevalt valdavast osast kaslastest, pole gepardite küüned täielikult sissetõmmatavad (nagu kalakassil, lapikpeakassil ja Iriomoto kassil), mis annab neile suurema kiiruse, kuid nad ei saa ronida puu otsa. Gepardilapsed, kelle küünised ei ole veel nii kulunud, võivad küll ronida madalamate puude otsa.

Gepardite tüüpiline asuala eeldab avaraid maastikke, kus tal on paremad võimalused saaki jahtida – rohtlad, savannid, pooolkõrbed. Nagu kassidele kohane, on ka geparditel oma territooriumid. Isagepardite territooriumid võivad ulatuda 1500 km2 suuruseni, emageparditel aga 1200-1500 km2. Isagepardid elavad salkades, emagepardid aga üksi, välja arvatud siis, kui tal on lapsed. Lapsed elavad koos emaga esimesed 18 elukuud, mille kestel nad õpivad iseseisvalt hakkama saama ning saaki küttima. Veel kuueks kuuks jäävad gepardilapsed kokku, kuid umbes kaheaastaselt lähevad õed omaette elama ja vennad jäävad kokku. Mõnikord võivad nendega liituda ka võõrad gepardipoisid. Suguküpsed saavad gepardid 20-23 kuuselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva ja pesakonnas on tavaliselt 4-5. maksimaalselt 9 last. Gepardilastele on iseloomulik suitsuhalli karva pikk karv, mis jookseb piki selga ning mida kutsutakse mantliks. Sellel on põhiliselt kaitseotstarve, mis muudab gepardilapsed vaenlastele rohu sees raskesti märgatavaks.

Gepard on maailma kiireim loom, kelle kiirus võib ulatuda kuni 112-120 km tunnis. Ta on võimeline saavutama selle kiiruse kolme sekundiga ja läbima kuni 460 meetrit. Kodustatud gepardid keskmiselt vaid 8-12 aastaseks, looduses tavaliselt 4-6 aastat. Gepardilaste suremus on kõrge ja 30% neist sureb esimese elukuu jooksul. Inimeste kõrval on gepardite, eelkõige gepardilaste vaenlased suuremad kiskjad - lõvid, hüäänid jt. Gepardite antiikne päritolu on neile kaasa toonud palju geneetilisi vigu, mistõttu nende suremus on kõrge. Paljud bioloogid usuvad, et see on juhtunud, kuna hävimise ääres olles on nad paljunenud sugulaste vahel, mis on nõrgestanud nende geene ja nende immuunsussüsteem on väga nõrk.

Kunagi asusid gepardid laialdasel territooriumil Aafrikas, Aasias ja isegi Euroopas. Gepardeid arvatakse olevat kokku kuus liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et 12 500 gepardit elab 25 Aafrika riigis (kõige rohkem, kuni 3000 Namiibias) ja 50-200 gepardit arvatakse elavat Iraanis, Khorasani provintsis. Võimalik, et mõningaid isendeid võib leiduda mujalgi. Hiljuti leiti surnud gepard Pakistanis, Belutšistani provintsist.

Maailma Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit on gepardid liigitanud ohustatud liikide hulka. Gepardeid on kahjustanud ka inimtegevus. Neid on kütitud naha pärast ja paljud farmerid on gepardeid süstemaatiliselt hävitanud, kuna süüdistavad neid karja hävitamises. Kõige enam on gepardite kaitsega tegeldud Namiibias, kus 1990.a. rajati Kesk-Namiibias, Otjiwarongo lähedal, dr. Laurie Markeri eestvõttel Gepardite Säilitamise Fond (CCF – Cheetah Conservation Fund). CCF osakond tegutseb Keenias. 1993.a rajati samalaadne institutsioon, Cheetah Conservation Foundation, Lõuna-Aafrika Vabariigis. 2001.a. rajati Iraanis Aasia gepardite kaitseks Iraani Gepardite Selts (ICS – Iranian Cheetah Society).

Rohkem informatsiooni geparditest leiab:
http://www.cheetah.org/
http://www.dewildt.org.za/
http://www.awf.org/content/wildlife/detail/cheetah
http://www.gepardenland.de/

http://www.bigcatrescue.org/cats/wild/cheetah.htm

Piima sisse, küll on hää, tilkagi ei järel jää...

2008-09-02T20:31:00.006+03:00

Mida kassile süüa anda?

Lastejuttudest teame me täpselt, et loomulikult armastavad kassid alustassilt piima limpsida. Ja lisaks söövad nad ka hiiri, kes muidugi tuleb kõigepealt kinni püüda…

Kui järele mõelda, siis ei pärine see stereotüüp mitte ainult kirjandusest, vaid ka omaenese kogemusest – kõik need (enamasti vöödilised) kassid, kes elasid maal vanaema juures, olid ju suuremalt jaolt vabapidamisel. Kasse peeti tol ajal ikka rohkem kasu pärast – nende ülesanne oli hoida hiire- ja rotipopulatsioon talus kontrolli all.

Tänapäeval ei ole suur osa kasse enam mitte kasu-, vaid kaisukassid. Aja jooksul on kass paljude jaoks hakanud sümboliseerima tükikest loodust ja soojust, mida on võimalik endale koju tuua. Üha rohkem kasse elab linnakorteris klassikalist lemmikloomaelu. Sellega seoses (ilmselt on seos olemas?) on kuidagi märkamatult muutunud ka kasside toitumisharjumused ja toidueelistused. Näiteks ei hooli paljud kassid piimast enam üldse. Samal ajal on tekkinud ja arenenud spetsiaalsete valmistoitude tootmine ning tänaseks on konservtoidud turul olnud juba umbes 80 aastat.

Üks kassi toitumisega seotud sagedamini esitatavaid küsimusi on: konservtoit või kodutoit?

Kahtlemata on konservtoit omaniku seisukohast mugavam ning võrdlemisi kindla koostisega, sisaldades kassile vajalikke aineid. Aga kassile võib anda ka kodust toitu. See ei tähenda muidugi seda, et kassile antakse lihtsalt ette inimeste toidulaua jäägid. Kassi toitmisel kodutoiduga peab arvestama, et toit oleks võimalikult mitmekesine. Spetsialistid on soovitanud, et kassile toitu valides võib üldiselt eelistada toitaineid, mida omastab ka inimene ja järgida osaliselt ka samu põhimõtteid (näiteks maksa ei soovitata anda sagedamini kui kord nädalas, kuid teatud spetsiifiliste vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu ei oleks õige seda menüüst ka täiesti välistada).

Liha

Kass ei ole taimetoitlane. Kass, olgu ta nii tubane kaisuloom kui tahes, on ikkagi endiselt lihatoiduline loom ja sellega seoses peaks tema toidu hulka kindlasti kuuluma liha. Omaette küsimus on, millisel kujul see sinna kuuluma peaks. Osa spetsialiste väidab, et kassile võiks tema liigiomaseid vajadusi arvestades anda ka toorest liha, osa aga leiab, et toore lihaga kaasneva toksoplasmoosi ohu tõttu peaks toorest liha siiski vältima.

Arvestada tuleks ka sellega, et liigiomaselt toituv kass püüab endale ise saagi ja seega ei söö ta mitte ainult liha, vaid ka oma saakloomade teisi osi. Kui te soovite anda oma kassile valmistoidu asemel kodutoitu, siis peate tegema selgeks toitainete, vitamiinide ja mineraalainete umbkaudse vahekorra erinevates toitudes, sest ainult nii on võimalik tagada tasakaalustatud toitumine. Ainult teatud ühte liiki toidu andmine võib viia erinevate tervisehädadeni; näitena on kirjanduses toodud tuunikala, mille pidev ja ülearune tarbimine võib pikapeale põhjustada häireid maksa talituses.

Kuid igal juhul arvestage sellega, et isegi kui te ise olete taimetoitlane, siis oma kassi tervise seaksite te teda samuti taimetoidule sundides tõsiselt ohtu. Kass on looduse poolt loodud lihatoiduliseks ja need toidud, mis peaksid taimetoitlasest inimesel asendama puudujäävaid aineid, ei sobi kassile.

Milleks on kassile vaja anda kuivtoitu?

Kui kass sööb ainult konserve või kodutoitu, siis võib teda ohustada hambakivi. See võib viia tõsise põletikuni, mis vajab arsti sekkumist ja pikemaajalist ravi. Krõbinate söömine aitab puhastada kassi hambaid (hambakivi ennetamiseks on olemas ka spetsiaalsed kuivtoidud). Loomulikult võib soovitada ka kassi hammaste puhastamist, aga vaatamata internetis olevale õpetlikule videolõigule tundub kassi hambapesu siiski kuuluvat rohkem ulme valdkonda. Kuid nagu me juba korduvalt öelnud oleme – kasse on erinevaid, seega võite hambapesu proovida – äkki ta isegi naudib seda :P

Teine põhjus kuivtoidu poolt on selle tasakaalustatud koostis. Soovitatav on kasutada kallimaid, kliinikutes müüdavaid kuivtoite, sest need on puhtamad ega sisalda nii palju jääkaineid. Madalamast hinnaklassist tooted ei ole alati ühtlase koostisega ja sisaldavad lisaks kasulikele ainetele ka jääkaineid, mis pikaajalisel tarvitamisel mõjuvad kassi tervisele halvasti (näiteks on kassidel odava kuivtoidu pideva tarbimise tulemusel täheldatud põie- ja neeruprobleemide kujunemist).

Jook

Kuivtoidu kõrval on äärmiselt oluline, et kassil oleks pidevalt ja piisavalt juua. Seejuures tuleb silmas pidada, et kassi joogiks on vesi. Muud vedelikud (piim, puljong) ei ole jook, vaid toit. Tihti kõlab soovitus vahetada kassi jooginõus vett iga päev, kuid kassid eelistavad sageli siiski juba veidi aega seisnud vett. Ka meie kassil kujunes vahepeal välja omapärane joogikoht – veetorude remondi ajast jäi kööginurka ämber veega. Kassi jooginõus sai usinasti vett vahetatud, kuid selgus, et ämbrist meeldis kassile palju rohkem juua. Täpselt sama lugu kordub ajal, mil oleme maal, kus vesi on saadaval mitmel erineval moel ja mitmes erinevas kohas - kõige vähem tunneb ta huvi oma jooginõus oleva vee vastu. Nii et kassi sõnum on põhimõtteliselt selline, et ärge ülearu vaeva nähke, aga vett tuleks vahetada kindlasti juhul, kui see muutub sogaseks (näiteks kui sinna on sattunud toiduosasid).

Karvapallid

Isegi kui te oma kassi regulaarselt harjate, satub osa karvadest ikkagi tema organismi, sest kass lakub ennast pidevalt. Selle tulemusena moodustuvad tema seedetraktis karvapallid, mida ta paremal juhul aeg-ajalt välja oksendab, kuid mis halvemal juhul võivad tekitada isegi operatsiooni vajavat soolesulgust.

Paljud kuivtoitu valmistavad firmad pakuvad spetsiaalse koostisega kassikrõbinaid, mille lisamine kassi toidule aitab karvapallidest põhjustatud probleeme ennetada. Samuti on olemas spetsiaalsed toidule lisatavad pastad. Katsetage erinevaid võimalusi – mõni kass armastab kuivtoitu, teisele meeldib, kui lisate pastat tema tavalisele toidule. Isiklikust kogemusest võin väita, et karvapallide vältimiseks mõeldud kuivtoit aitab tõesti.

Lisaks aitab karvapallide vastu võidelda ka "kassimuru". Seega kui võimalik, kasvatage kassi jaoks veidi heina. Kassid armastavad väga tavalist orasheina (ilmselt selle kareda koostise tõttu), aga hästi sobib ka loomapoodides müüdav kassimuru. Seda on erinevat liiki – peenemat ja jämedamat ja jällegi saate sobiva valida katse ja eksituse meetodil. Loomulikult võite poemuru asemel panna aknale kasvama ka näiteks peotäie otra. Kui teil õnnestub takistada kassil seda enne tärkamist üles kaevamast, saab sellest tema jaoks kasulik toidulisand :-)
Üheks oluliseks tsivilisatsiooni põhjustatud hädaks on kehakaalu tõus nii inimestel kui loomadel, kuid kassi kehakaalu kontrolli alla hoidmise teema väärib juba eraldi käsitlemist.

Kasutatud materjalid:
Bruce Fogle "Kassiomaniku käsiraamat"

Anna Laukner "Häufige Fehler bei der Katzenernährung" KatzenMagazin Nr 1 Februar/März 2007.

Vana kass

2008-08-07T22:07:00.003+03:00

K: "kuulge, kui vanaks kassid üldse elavad?
V: "Kass võib elada kuni kahekümne aasta vanuseks."
K: "Mis te ajate! Kass elab mingi kolm-neli aastat ja kaob siis ära…"

Muide, see vestlus on pärit elust enesest ehk siis hiljutiselt Tartu mailaadalt. Tegelikult on omamoodi õigus nii küsijal kui vastajal. Kass, kelle eest on hästi hoolitsetud ja kellele pererahvas on loonud piisavalt ohutu keskkonna, elab tõesti kaua. Kass, kes tänaval hulgub, ei pea seal tavaliselt vastu kauem kui paar-kolm aastat. Internetis ringi vaadates leidub vihjeid kasside kohta, kes on elanud ka kolmekümne- (ametlik rekord on väidetavalt 36 aastat) või isegi neljakümneaastaseks, kuid isegi kui see vastab tõele, on tegemist väga erandlike juhtumitega.

Heade loomapidamistavade levikuga on kassi eluiga siiski muutunudki järjest pikemaks -seesama juhtub kõigi loomade, sealhulgas inimestega, kui neil on piisavalt süüa, turvaline elu ja tagatud meditsiiniabi

Milline on kassi puhul vanus, millest alates võiks öelda, et kass on "vana"? Kassitoidu pakendil oleva märgistuse järgi otsustades on vana juba 7-aastane kass, kuigi tegelikult on kass selles vanuses jõudnud pigem alles keskikka. Lihtsalt see on vanus, millest alates ainevahetus muutub aeglasemaks, kiisu ise ehk veidi laisemaks ja seetõttu on oht kergemini kaalus juurde võtta. Sellega võivad kaasneda omakorda ka muud tervishädad. Kassiaastate teisendamisel inimaastateks olen kohanud erinevaid valemeid, kõige täpsem arvestus on ilmselt umbes selline:

2-3-kuune kass = 9-12 kuune inimene
4-kuune kass = 2-3- aastane inimene
6-12-kuune kass = 12-15-aastane inimene
2-aastane kass = 24-aastane inimene
3-6-aastane kass = 28-40-aastane inimene
6-9-aastane kass = 40-52-aastane inimene
9-13-aastane kass = 52-65-aastane inimene
13-17-aastane kass = 65-85-aastane inimene
17-19-aastane kass = 92-100-aastane inimene

Üldiselt võib asuda seisukohale, et kaheksaaastane kass on juba kindlasti keskealine ja kusagil alates kümnendast-kaheteistkümnendast eluaastast võib teda pidada juba vanaks kassiks. Kuid vananemine ei ole haigus, see on lihtsalt üks kassi eluetapp, mille iseärasustega kassiomanikul tuleb arvestada.

On võimalik, et

teie vana kass tahab senisest rohkem magada
ta ei taha enam nii meelsasti joosta, hüpata ega ronida. Mängud muutuvad lühemaks ja vähem akrobaatiliseks. Ta naudib nüüd üha rohkem väljakujunenud rutiini.
ta ei saa enam nii hõlpsasti pesta "raskesti ligipääsetavaid" kehaosi (näiteks selja peal olevat karva)
ta võib hakata kehvemini kuulma või nägema
tema karv võib muutuda tuhmimaks või muuta värvi.

Püüdke oma vana kassi vajadusi arvestada:

võimaldage talle eritoitu ja lihtsustage vajadusel juurdepääsu toidule ja veele.
kontrollige regulaarselt tema tervist
tegelege temaga endiselt, hoolige temast. Sageli väheneb vanusega kassi isepäisus ja suureneb vajadus helluse järele.
aidake tal vältida liigset stressi. Andke talle võimalus viibida rahulikus, vaikses ja soojas keskkonnas.
Kui vaja, paigaldage elamisse täiendavaid liivakaste.

Toit
Vananedes muutub kassi seedesüsteem vähem efektiivseks ja seetõttu on parem, kui kassil on võimalus süüa mitu korda päevas, väikeste portsjonite kaupa. Võimalik on, et kass hakkab eelistama hoopis teistsugust toitu kui seni. Kuid mitte alati ei pruugi see olla talle kõige kasulikum, seega ärge laske tal endaga manipuleerida :- )

Kui kass kaotab ootamatult isu või te märkate, et tal on söömisel raskusi, siis tuleks temaga minna arsti juurde - võib-olla on tal probleeme hammastega. Samamoodi tuleks arsti poole pöörduda ka juhul, kui kass äkki väga palju sööma või jooma hakkab.

Sugemine
Vanemad kassid võivad vajada abi oma karvkatte hooldamisel (sugemisel). Proovige teda harjata – paljudele kassidele, kes nooremana pidasid harja mänguasjaks, hakkab vanuse lisandudes nende kasuka harjamine meeldima. Kui kass on väga vana, siis võib juhtuda, et tal tekib probleeme hügieeniga. Neil on reeglina hea meel, kui te teda puhtuse pidamisel abistate.

Tervisemured
Kui kass jääb vanemaks, siis muutuvad tema refleksid aeglasemaks. Seetõttu võivad teda ohustada sellised vigastused, mille vältimisega ta varem hästi hakkama sai. See ei tähenda, et te peaks tema tegevusvõimalusi kohe oluliselt piirama, kuid veidi lisatähelepanu kulub ära.

Vananedes võib tasapisi muutuda kehvemaks ka kassi nägemine või kuulmine. Tavaliselt toimub see pikema aja jooksul, järk-järgult ja omanik ei pruugi seda enne märgatagi, kui kass on täiesti pime või kurt. Kass on siiski võimeline puuduvat meelt hästi kompenseerima teiste meelte, eriti haistmise abil. Vana kass on oma loomult üsna rahulik olend ja teatud ettevaatusabinõusid silmas pidades saab hoolitsev pererahvas aidata elada ka kurdil või pimedal kassil peaaegu täisväärtuslikku elu. Tuleks arvestada, et kurti kassi on kerge ehmatada, sest ta ei kuule. Talle on suureks ohuks kõik see, millest normaalse kuulmisega kass oskab ennast eemale hoida – autod, muruniidukid, haukuvad koerad. Kui kurt kass siiski käib ka väljas (eriti ei julgeks seda küll soovitada), peaks ta kandma lisaks kaelarihmale märgistust selle kohta, et ta ei kuule. Meie tingimustes oleks aga esimene soovitus siiski kuulmishäiretega kassi mitte välja lasta.

Kui kass hakkab komistama asjade otsa, siis võivad tal olla nägemisprobleemid. Kass, kes on pime ühest silmast, võib ehmuda, kui talle ootamatult läheneda pimeda silma poolsest küljest. Pime kass võib kergesti eksida, seetõttu ei tohiks lubada teda üksi õue, välja arvatud juhul, kui talle on loodud võimalus viibida turvaliselt piiratud alal. Pime kass suudab tavaliselt tubastes oludes kenasti liikuda, kui tema toit, liivakast ja mööbel paiknevad talle teadaoleval viisil, suured ümberkorraldused viivad ta segadusse. Kui te võtate pimeda kassi sülle ja kannate teda elamises ringi, siis pange ta pärast maha kohas, mida ta hästi tunneb (toidunõu juures, tema tavalises magamiskohas vmt kohas. Nii saab ta orienteerumisega jälle järje peale. Helid on pimeda kassi jaoks väga tähtsad – rääkige temaga ja mängige heli tekitavate mänguasjadega.

Väga kõrges vanuses võib kassidel ette tulla ka mäluprobleeme – näiteks võivad nad jääda halva ilmaga välja külma kätte, minna hulkuma ja mitte enam osata koju tulla. Aidake oma vana kassi – ärge laske teda välja halva ilmaga ega ilma järelevalveta.

Ja siis ühel hetkel, kui teie kass on elanud juba pika elu, saabub paratamatult aeg "lasta tal minna". Aga see on juba eraldi teema…

Kasutatud materjalid:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Cornell Feline Center "Loving Care for Older Cats" (March 29, 2006, http://www.vet.cornell.edu/fhc/news/older.htm)

Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt, kassid on metsast...

2008-08-03T20:04:00.003+03:00

Pildil: Madame Monique

Meenub hiljuti loetud lugu - inimene võttis endale varjupaigast kassi, kuid viis looma õige pea sinna tagasi, sest kass osutus agressiivseks ja ründas omanikku. Varjupaiga töötajad väitsid aga, et kuri see kass küll ei ole. Kuidas siis nii?

Ilmselt tuleks kõigepealt küsida, MIKS kass sedasi käitus? Kassi agressiivsus võib olla tingitud erinevatest põhjustest, põhjuste mõistmine aga võimaldab probleemiga tegeleda.

Viha ja hirm

Viha ja hirmuga seotud ja omaniku vastu suunatud agressiivsus tuleneb eelkõige kassi (varasemast) valest kohtlemisest ja selliste käitumishäirete juured on sügavamal kui tavaline jahiinstinkt. Kõige enam tuleb seda liiki agressiivsust ette juhul, kui kassi on varem halvasti koheldud või ei ole teda õigel ajal piisavalt sotsialiseeritud. Tartu Kassikaitse kõige raskemad seda liiki juhtumid on olnud need kiisud, kellel hilisem meditsiiniline kontroll on tuvastanud kehas õhupüssi kuuli... Kui kassi on kunagi tulistatud, siis on tema hirm ja agressiivsus inimese vastu mõistetav.

Mida selles olukorras teha? Püüdke võita kassi usaldus, ärge ennast peale sundige. Toidu pakkumise ja mängu kaudu saate suurendada tema sidet teiega.

Siiski võivad ka turvalises keskkonnas üles kasvanud ja sotsialiseeritud kassid näidata teatud olukordades üles seda liiki agressiivsust – võimalik, et neile ei meeldi, kui neile läheneb või neid üritab silitada neile võõras inimene. Mõni kardab loomaarsti nagu tuld ja arstilkäik tähendab, et ta võib rünnata ka omanikku.

Mängu- ja jahiagressiivsus

Kassid ei ole põllupidajad, nad on kütid. Nende loomuses on kinni püüd ja tappa. Isegi kui talle tagatakse maitsev toit, vajab ta võimalust jahipidamist praktiseerida. Sellel instinktil rajanevad ka paljud tema mängud. Näiteks võib ta innustunult püüda teie teki all liikuvat jalga. Mõnikord on mäng lihtsalt mäng – ta küll püüab, kuid ilma küünte ja hammaste abita. Kuid teinekord lähevad käiku ka “külmrelvad”. Kassi mängud väljendavad tema kiskjaloomust ja isegi kui ta mitte kunagi ei pea minema välja endale toitu hankima, on tal vajadus jahti pidada.

Üldiselt ei soovitata kassi agressiivseid mängusid liialt julgustada, sest hammustamine ja küünistamine võib vahel olla ka küllalt tõsiste tagajärgedega. Kui kassi agressiivsusele reageerida nii, nagu kass loodab, siis on tulemuseks vastava käitumismudeli kinnistumine. Piltlikult öeldes õpetate te oma kassi ise agressiivselt käituma. Kõige parem viis agressiooni kontrollida on premeerimine toiduga hea käitumise eest ning kassi agressiivse käitumise ignoreerimine või vältimine.

Territoriaalne ja kaitseagressioon

Väidetavalt võib ka seda liiki agressiooni põhjuseks olla kassi vähene sotsialiseerimine. Näiteks kui teie kass ei ole harjunud teiste loomadega oma territooriumil, siis võib vallanduda agressiivsus, mis võib pöörduda ka inimeste vastu. Loomulikult sõltub kõik ka konkreetse kassi iseloomust. Seda liiki agressiooni juured on samuti kassi loomuses – vabas looduses on kass üksik jahimees, kellel on oma territoorium, mida ta peab kaitsma liigikaaslaste eest.

Isiklik kogemus ütleb, et kass võib territoriaalses võitluses muutuda agressiivseks ka omaniku vastu, kui omanik sekkub tema ja teise (võõra) kassi vahelisse võimuvõitlusse. Ta ütleb teile: “jäta mind rahule, see on MINU võitlus. Hoia sina parem heaga eemale!”

Kaitseagressiooni esineb väga sageli ka kassiemadel kõigi inimeste ja loomade suhtes, kelles nad näevad potentsiaalset ohtu oma kassipoegadele. Mida umbusklikum on kassiema loomus, seda suurem on ka oht, et ta saab kurjaks, kui lähenete tema poegadele.

Liigset väntsutamist tõrjuv agressiivsus

Kassile on teatav tujukus liigiomane (mis iseenesest viib mind mõttele, et äkki nad on pärit Veenuse metsast? :-) Silitamisel, sügamisel ning süllevõtmisel on piir. Kui te olete selle läve ületanud, annab ta teile sellest teada - tema lihased tõmbuvad esmalt pingule ja järgmiseks ütleb ta teile kehakeeles “Aitab!” See võib väljenduda näiteks käpaga löömises, aga kui te tema arvates piisavalt kiiresti ei reageeri, siis võivad käiku minna ka küüned või hambad. Kassi kehakeelt tuleb jälgida, nii saab arusaamatusi vältida.

Terviseprobleemidest tulenev agressiivsus

Vahel võib agressiivsus olla seotud ka tervisprobleemidega. Te tunnete oma kassi, tema iseloomu ja harjumusi, seega märkate ka seda, kui miski tema käitumises ootamatult muutub. Laske loomaarstil kiisu tervist kontrollida ja kui kõik on korras, siis kaaluge muid agressiivsuse põhjuseid. Näiteks pöördus üks kassiomanik foorumis teiste poole küsimusega, millest võivad 12-aastasel kassil olla ootamatult tekkinud tugevad agressiivsushood, mis iga järgmise korraga süvenevad. Just sellises olukorras tuleks esimesena mõelda terviseprobleemidele – võimalik, et kass kannatab valude käes ja oskab vaid nii sellest omanikule märku anda. Või kui teie eakas kass oli siiani meelsasti süles, aga nüüd susiseb ja turtsub iga kord, kui üritate ta sülle võtta – võimalik, et talle teevad valu liigesed.

Domineeriv agressiivsus

Harva võib esineda ka olukord, et kass käitub mõne pereliikme suhtes nii, nagu oleks see samuti kass, kellele on vaja hierarhias koht kätte näidata. Kass võib uriseda, turtsuda, mõnikord ka rünnata. Ta võib seista teie teele ja näidata kehakeelega, et on tõsiselt kuri. Sellise käitumishäire korral on õige käituda kassiga võimalikult rahulikult, karistamine ei aita, kuid teda ei tohiks ka silitada ega üritada sülle võtta. Ja kui see teile väga tobe ei tundu, siis võiksite proovida rääkida temaga tema enda keeles...Üks (taas isiklik) kogemus on selline, et domineeriv pilkkontakt pani hierarhia uuesti paika :P

Ja lõpuks üks väga üldine soovitus: kui teil on kass, siis õppige tema keelt. Tõsiselt. Jälgige tema käitumist, meeleolusid, reageeringuid. Tema jälgib üsna tõenäoliselt samamoodi teie omi. Mida rohkem te teda tunnete, seda väiksem on valestimõistmise võimalus ja seda väiksem omakorda oht, et ta teile haiget teeb.

* * *

Kas maalisin nüüd pildi, millel pisikese pehme ja karvase nurruva olendi maski taga peitub tuldpurskav soomustatud koletis? :-)

Kuid... kas te julgete väita, et teie sees seda koletist ei ole? :-) Mina küll ei julge.

Eelneva eesmärgiks oli lihtsalt aidata mõista, et kassi käitumise taga, mis võib meile vahel paista arusaamatu ja kuri, on teatud põhjused, mille mõistmine aitab meil oma kassist paremini aru saada ja teda tema probleemide lahendamisel aidata. Te ju püüate mõista oma agressiivsust ilmutavat järeltulijat... või kaaslast... või te vähemalt saate aru, et kusagil peab olema põhjus. Samamoodi on põhjus olemas ka kassi agressiivsusel. Leidke see ja te saate asuda probleemi lahendama. Üks on kindel –agressiivsuse ilmnemisel ei ole karistamine lahendus.

Selle kohta, kas üht paljunäinud ja –kannatanud agulikassi on üldse võimalik ja mõistlik sotsialiseerida, on avaldatud väga erinevaid seisukohti. Meil on kogemusi, mille kohaselt on osava kassilausumisega selline sotsialiseerimine täiesti võimalik, AGA see nõuab kalendriga mõõdetavat aega, kannatlikkust ja suurt pühendumust. Ja annet muidugi.

Aga sellest tuleb ühel ilusal päeval ehk juba eraldi lugu...
Stay tuned :-)

Kasutatud materjalid:

Feline Aggression: Biting, Fighting, Scratching, Attacking http://www.perfectpaws.com/agg.html
David Alderton “Sinu kassi seletaja”
Ron Hines, DVM PhD “Dealing With Aggressive Behavior In Your Cat.Why On Earth Does My Cat Bite & Scratch So!”

Lähme sõidame...

2008-07-14T20:47:00.007+03:00

home sweet home...

Kui te otsustate puhkuse ajaks ära sõita, siis on teil õigupoolest kolm võimalust:

jätta kass koju ja paluda vahepealsel ajal kellelgi (tasuta või tasu eest) tema eest hoolitseda
viia kass ajutiselt loomahotelli
võtta kass kaasa

Loomahotell

Nn "vana Euroopa" riikides on olemas traditsioonidega ja hästi arenenud teenus, nimelt pakuvad sealsed loomade hoiupaigad loomade ajutise hoiu (nn loomahotelli) teenust. Teenus hakkab tasapisi juurduma juba ka meil, näiteks pakuvad seda mõned loomakliinikud, aga ka varjupaigad-hoiupaigad. Seega esmalt võiksite küsida järele näiteks oma loomakliinikust.
Iseasi on muidugi, kuidas teie kass sellist ajutist "äraandmist" talub. Ja kuivõrd on teil endal selleks närvi…(see sarnaneb mõnes mõttes dilemmaga "kuidas ma ometi saan lapse lasteaeda maha jätta"). Hea oleks, kui saakiste enne otsustamist korraldada paaripäevase katse. Igal juhul on asja positiivne külg see, et kui te olete valinud välja sobiva teenusepakkuja, siis hoolitseb teie kassi eest professionaal, kes muu hulgas oskab ära tunda probleeme, reageerida võimalikele tervisemuredele ja hoida ära kassi hulkumaminek.

Kassihoidja

Teie variant on palgata kassihoidja… muide, paljudes Euroopa riikides pakutakse sellist teenust koos kompleksse koduhoiuteenusega – selleks eraldi palgatud inimene ei valva mitte ainult teie kassi, vaid hoiab regulaarselt silma peal ka näiteks toataimedel ja üldse tervel elamisel. See on teenus, mis meie kogemuse kohaselt Eestis alles hakkab tekkima.

Kass reisil kaasas – soovitus nr 1

Kui teie kass ei kuulu just reisikasside erilisse liiki, siis kordame siinkohal soovitust, et temaga ringisõitmist tuleks võimalusel siiski vältida. Ta ei naudi reisimist, olukorra ja territooriumi vahetumist - tema jaoks on see lihtsalt väntsutamine. Erandeid muidugi on, ma olen ühes Rootsi kämpingus ise näinud peret, kes autost välja pudenedes asetas majakese trepile ka transportpuuri… kassiga. Minus ärkas muidugi kohe kassiõiguslane ja käisin iga natukese aja tagant luuramas, kuidas kass ennast tunneb. Kusjuures, väga hästi tundis. Uuris majakese läbi ja jäi siis kuninglikult trepi peale tukkuma. Kuid uskuge, see on siiski väga erandlik juhus.

Kui teisiti ei saa...

Mis puudutab kassi transportimist üldisemalt, siis loomulikult on kasse väga erinevaid. Mõni käitub reisil üldiselt kenasti ja keerab ennast magama. Minu kogemus Tartu Kassikaitse kassitaksot sõites ütleb siiski, et enamus kiisusid autosõitu ei naudi. Suurem enamus neist on sõidu ajal rahutud ja arvestama peab pideva monotoonse kaeblemisega, mis vahel veidi vaibub, et siis uuesti valjeneda. Mu isiklik kass kaebleb seda enam, mida rohkem ma püüan temaga rääkida ja teda rahustada. Vahel näib mulle, et selline undamine on tema jaoks omamoodi rituaal ja mitte ainult põhimõtteline protest sõidu kui sellise vastu, vaid ka hirm selles ees, et ma kavatsen ta kusagile "ära sokutada."

Alljärgnevalt mõned soovitused juhuks, kui olete teinud läbikaalutud otsuse ja kõiki asjaolusid arvestades on siiski osutunud paremaks viia kass sõitma, olgu siis lühemale või pikemale reisile.

Kindlasti transportige kassi transportpuuris, olenemata sellest, kas sõidate oma autoga või ühiskondliku transpordivahendiga (näiteks rongiga). Kassidele tulevad vahel imelikud ideed, näiteks võivad nad pedaalide alla magama kerida või juhile sõidu ajal ootamatult sülle hüpata. Isegi kui kass istub täiesti rahulikult tagaistmel kellegi süles, on järsk pidurdus piisav oht, et ta sülest minema lennata ja viga saada võiks.
Ärge kunagi jätke oma kassi seisvasse autosse üksi, eriti mitte suvel. Ülekuumenemine saabub kiiresti ja selle tagajärjed võivad olla väga kurvad.
Kui teie kass on sõidu suhtes tundlik, siis ärge andke talle paari tunni jooksul enne sõitu süüa. See vähendab võimalust, et ta ennast sõidu ajal halvasti tunneb.
Kui teie kass reageerib reisimisele väga närviliselt ja sõit on siiski vältimatu ja piisavalt pikk, et kass šoki äärele viia, siis konsulteerige loomaarstiga – ka loomade jaoks on olemas ravimid, mida manustades saab kassi enesetunnet parandada.
Iga paari tunni tagant peab kassil olema võimalus juua (kindlasti vett!). Transportpuurides on jooginõu olemas, võtke vett kaasa ka tagavaraks.
Lennureisidel tuleb järgida IATA (Rahvusvaheline Lennutranspordi Ühingu) poolt kehtestatud reegleid (täpsemalt: "The World Standard for the Transportation of Live Animals by Air").
Teise riiki reisides peab kass olema täielikult vaktsineeritud, Euroopa Liidu piires ringi sõites ka kiibistatud.
Lõunamaades võivad kassid olla mitmete parasiitide või haiguste kandjad… teie toakassil ei ole tõenäoliselt seda immuunsust kõigi nende hädade vastu, mis on olemas kohalikul sadamakassil, seega KUI te olete ta kaasa võtnud, siis ärge laske teda mitte mingil juhul tundmatus kohas hulkuma!

Kokkuvõttes: kui teil on omaenda suvekodu kusagil looduses ja te plaanite seal veeta kuu või enam, siis oleks ilmselt aus, et samasuguse puhkuse saaks teiega koos veeta ka teie kass. Aga kui te tahate puhkuse ajal külastada oma unistuste linna (stereotüübina tuleb esimesena miskipärast meelde Pariis), siis jätke kiisu parem koju :-)

Kass, kola ja kolimine

2008-07-08T15:00:00.003+03:00

Kolimine on omapärane aeg. Asjad, mis olid enne täiesti olemas, kaovad ei tea kuhu. Asjad, mille olemasolust te juba ammu enam midagi ei teadnud, ilmuvad eikusagilt uuesti välja. Pakkimine on alguses lihtne ja süsteemne ja isegi tore, kuid mida lõpupoole, seda enam võtab võimust entroopia… kuni viimased asjad lähevad juba ilma igasuguse süsteemita kilekottidesse… võib-olla kogemata isegi prügikotti.

Asja hea külg on see, et loodetavasti saate te ise vähemalt aru, mis on selle kõige eesmärk. Teie kass aga vaatab sügava jahmatusega pealt, kuidas tema maailm arusaamatul põhjusel tükkhaaval koost võetakse ja kusagile minema viiakse. Kuni lõpuks viiakse ka teda… kohta, mis on võõras ja lõhnab iga kandi pealt täiesti valesti…

Kolimine tekitab tavaliselt alati suuremal või vähemal määral stressi, isegi kui uues kohas on palju paremad tingimused ja rohkem ruumi. Kuna kassid on väga territooriumikesksed loomad, siis mõjub neile selline ootamatu ja totaalne muutumine eriti stressitekitavalt.

Alljärgnevalt mõned nõuanded, mis on kassiomanikule abiks, et muuta kolimine kiisu jaoks rahulikumaks ja turvalisemaks.

Kui mööblit uuesti paika panete ja asju lahti pakite, siis eraldage kass sellisesse kohta, kus ta teile ette ei jää. Kassid on uudishimulikud ja nii võib igasuguseid õnnetusi juhtuda. Vannituba on tavaliselt hästi sobiv, sest seal on soe ja ka vaiksem kui mujal.
Jälgige, et kass ei saaks ennast peita ohtlikesse kohtadesse (näiteks mööblitükkide vahele või kastide alla).
Ärge vahetage kassi liivakastis kolimise ajal liiva välja – kolige kass uude kohta koos vana liivaga liivakastis. Tavapärane puhastus on loomulikult lubatud (et mitte öelda soovitatav), kuid las jääb midagi, mis tuleb uude kohta kaasa ja lõhnab teie kassi järele :P See on muide täiesti tõsine soovitus.
Võtke oma voodipesu vanast elamisest kaasa ja pange uues kohas sama pesu voodisse, ka nii tagate, et osa turvalisi lõhnu tuleb kassiga koos uude koju. Sama tehke ka asjadega, millel kass vanas kohas magas. Püüdke vähemalt üks tuba uuest elamisest kas või osaliselt sisustada kassi jaoks vanade heade turvaliste asjade ja lõhnadega.
Kui teil on olemas koht, kus teie kass on varem püsivamalt viibinud (nn alternatiivterritoorium, näiteks suvemaja või teine korter) ja teil on võimalik tagada talle hooldus lühiajaliselt seal, siis viige ta kõige intensiivsemaks kolimisperioodiks sinna ja tooge uude elamisse alles siis, kui te ennast seal juba enam-vähem sisse seadnud olete.
Kui teie kass käis enne väljas ja ümbruskond võimaldab tal ka uues kohas hakata väljas käima, siis välja ei tohiks teda siiski mitte kohe lasta. Esialgu peab ta harjuma uue koduga. Selle kohta, kui kaua peaks koduarest kestma, on avaldatud erinevaid seisukohti, minimaalse ajana on nimetatud kahte nädalat, maksimaalne aeg kõigub kusagil kahe kuu kandis. Järgida tasuks "parem karta kui kahetseda"-reeglit. Kasside kaotsimineku juhtumitest moodustavad suure hulga just need olukorrad, kui kass kaob pärast kolimist uude kohta. Tingitud on see kassidele omasest soovist pöörduda tagasi endisele territooriumile.
Loomasõbralikes riikides (näiteks Saksamaa, Šveits jt) on uude kohta kolimisel tavaks, et enne kassi õue lubamist teavitatakse tema olemasolust ka naabreid. Abiks on väike infoleht, soovitavalt koos pildi ja kontaktandmetega ning soovitusega pöörduda ka probleemide korral omaniku poole. Kuidas see võiks toimida Eestis… aga tehke proovi : -)
Esimene kord, kui te kassi välja lasete, tehke seda varahommikul ja ärge andke talle enne süüa. Väga tõenäoliselt sunnib see teda umbes kahe tunni möödudes koju tagasi pöörduma.

Ja mõni sõna ka veidi üldisematest elukohavahetusega seotud probleemidest.

Kui otsite uut elamist, siis mõelge läbi ka see, milline saab uues kohas olema teie kassi elu.

Kas te üldse saate ta kaasa võtta? Kui tegemist on üürisuhtega, siis peate kassipidamise üürileandjaga läbi rääkima. Soovitatav oleks vastavate tingimuste lisamine üürilepingusse, et vältida hilisemaid vaidlusi.
Uurige uut elukohta otsides ka seda, millised saavad olema kassi elamistingimused seal: kas ta saab hakata õues käima, milline on ümbrus?

Kurb statistika

Šveitsis satub umbes 18% omanike poolt ära antud kassidest varjupaika põhjusel, et omanik lihtsalt ei saa neid uues kohas enam pidada. Uus elukoht on kassist loobumise põhjuste loetelus kassiallergia järel teisel koha. Eestis ei ole meile teadaolevalt selliseid uuringuid läbi viidud, kuid väga tõenäoliselt on loomade varjupaika sattumise põhjused siingi sarnased.

Me oleme kindlad, et see arv oleks palju väiksem, kui enne elukohavahetust kaalutaks lisaks enda vajadustele ka oma kassi vajadusi ja võimalusi.

Kasutatud allikad: Eva-Maria Kolfenbach "Wir ziehen um" (Our cats 2007 nr 7)

Eva Waiblinger "Tiergerechter Umzug mit Katzen" (Katzenmagazin 2007 nr 5)

Kass nagu kell

2008-07-03T21:39:00.002+03:00

Paljud kassipidajad räägivad lugusid sellest, kuidas nende kassid on neile hommikuse äratuskella eest. Nii nagu päris äratuskelladel, nii on ka kassidel ilmselt väga erinevad “helinad”. Mäletate veel neid vanu jubedaid tiksuvaid kellasid, mis äratades hakkasid plärisema häälega, mis magaja hetkega surmahirmus püsti hüppama panid? Samamoodi hüppab mõni kass magajale rinnale ja hakkab valjuhäälselt näuguma. Teine läheneb vaikselt ja alustab tasasel häälel, helitugevust järjest suurendades, kuni te lõpuks ennast püsti ajate ja talle teenitud tähelepanu osutate.

Minu Kassil on õigupoolest mitu erinevat režiimi. Ühel neist hüüab ta lihtsalt eemalt kindla intervalliga "Näu!" See sarnaneb veidi nn “veepiinamisele” (teate küll – vesi pannakse kindla intervalli järel tilkuma) ja on oma järjekindluses ausalt öeldes küllaltki efektiivne :-) Teine meetod rajaneb Kassi lootusel, et ma hoolin teatud määral oma magamistoakapi saatusest: ta hiilib kapi juurde ja tõmbab tasakesi "kriips-kraaps" küüntega mööda kapiust. Loomulikult tõusen ma selle vastiku hääle peale üles :P Imelik on aga see, et tegelikult ei ole kapp siiani kannatada saanud ja ausalt öeldes pole ma päris kindel, mil moel õnnestub Kassil üheaegselt kappi mitte ära kraapida ja ometi jätta mulje, et just seda ta teeb.

Kolmas variant meeldib mulle kõige enam. See seisneb vaikses ligihiilimises, mille käigus tasane nurrumine muutub järjest valjemaks. Äratus lõpeb sellega, et Kass nurrub mulle valjuhäälselt kõrva ja kõditab mind oma vurrudega. Vurr ja nurr…

Mõnikord ütlen ma talle: "Kass, lõpeta palun. On öö, lase mul magada!" ja hämmastav - vahel ta usubki mind. Aga kõik see sõltub kuuseisust ja toidukausi seisundist ja tujust ja sajast muust asjast.

Kuid lisaks sellele, et Kass mind äratab, viib ta mind samamoodi ka magama. Kui kell on sealmaal, et on saabunud (tavaline) magamamineku aeg, tuleb ta mu juurde ja istub kõigepealt nõudliku näoga mu ette. Kui ma olen piisavalt taipamatu, hakkab ta mind kutsuma. Teate küll, kuidas nad seda teevad. Kurr. Näu. Neli sammu eemale. Küsiv kontrollpilk üle õla. Hmmm - ta ei saanud aru? Hea küll, proovime uuesti... Kurr... Nõnda teeb ta mitu korda. Kui ma näitan üles erilist taipamatust, siis üritab ta loomulikult igal viisil veenvust lisada. Näiteks võtab tasakesi hammastega mu jalast ja sikutab. Ja umbes nagu last magama sundivate vanematega, on ka temaga teatud määral võimalik kaubelda... et “kohe tulen” või “oota veel natuke” või muud sarnast. Aga ikka ainult teatud määral.

Aga jah... kassipidajad on oma tänu oma kell-kassidele leidlikud. Ühest foorumist lugesin soovitust, et kui kass sind hommikul liiga vara äratab, siis tuleb ta “mõnest kohast natuke märjaks teha, sest siis ta peab hakkama ennast pesema” :P

Umbes nii, et vajutad äratuse korraks kinni ja magad veel viis minutit...

Jah, ja arvake ära, kes on see, kes selleks ajaks, kui sina pead hakkama ennast lõpuks tööle/kooli vedama, on ennast uuesti voodi peale magama sättinud?

:-)

Tubase tiigri rõõmud ja mured

2008-06-25T15:36:00.003+03:00

Jõuate õhtul koju ja uksel on vastas unise näoga kiisu. Tundub nagu oleks ta terve teie äraoleku maganud ja tõenäoliselt see nii just ongi. Te annate talle süüa, võtate sülle, teete pai. Siis hakkate oma igaõhtuseid toimetusi tegema. Istute televiisori ette, võtate kätte raamatu… Aga tema istub ilusasti rahulikult teie juures. Või heidab uuesti magama.

Kas selline idüll peab paika? Sugugi mitte alati.

Vanem kass võib tõesti ka nii käituda. Kassipoeg ei käitu kindlasti mitte nii. Ja noorem või isegi keskealine kass ei käitu samuti tõenäoliselt nii. Ja miks peaks see olema meile üllatuseks? Kas olete olnud mingil perioodil pikka aega välismaailmast ära lõigatud? Tulemuseks on see, et vähemalt siis, kui keegi teie juurde tuleb, tahate te suhelda. Seda kinnitavad lastega kodus olevad emad, seda kinnitavad inimesed, kes on haiguse tõttu pidanud olema pikemalt kodus. Midagi sarnast tunneb ilmselt ka toas olev kass.

Kass on samasugune elusolend nagu me kõik. Eriti ootab just terve päeva üksi olnud toakass, et te vähemalt õhtul temaga tegeleksite. Ja talle ei piisa ainult paist ja söögi-jooginõu täitmisest.

Kass, kes ei saa piisavalt tähelepanu, muutub riiakaks, hakkab tähelepanu püüdmiseks kraapima mööblit või tapeeti, tegema sihilikult haiget teie lilledele. Ta võib muutuda armukadedaks ja vaenulikuks teiste loomade või pereliikmete suhtes. Ta hakkab kräunuma ja mööda tubasid jooksma… ta näitab igal võimalikul viisil, et ta ON OLEMAS, ühesõnaga, käitub nagu kolmeaastane laps.

Kõige enam vajab toakass omaniku tähelepanu. Kuid omanikule kuluvad kassi igavuse peletajatena ära ka igasugused abivahendid.

Mänguasjad

Mänguasju on loomapoodides mitmesuguseid. Meie kogemuse põhjal meeldivad kiisudele kõige rohkem väikesed karvased mänguhiired, kõrisevad pallid ja igasugused sulgedega mänguasjad. Kuid nagu väikesed lapsed, leiavad ka kassid palju mängurõõmu tavalistest majapidamisasjadest või siis nende pakenditest, mis lihtsalt elamisse tekivad. Loomulikult jälgige üldiseid ohutusreegleid.

Väga hästi lähevad peale pudelikorgid, tikud, WC-paberi rullid. Isegi üksikut mahakukkunud makaroni või kuivatatud uba on väga põnev taga ajada. Lõngakeradest parem ärme räägigi. Nendega on enamusel kassidest mingi täiesti eriline ja müstiline suhe. Siiski tuleks kassi, eriti kui tegemist on kassipojaga, selliste mängude juures ka silmas pidada, et ei tekiks ohtlikke olukordi.

Väga paljudele kassidele valmistavad uskumatut rõõmu erineva suuruse ja kujuga kastid. Keerake suuremal kastil põhi ülespoole, tehke kastile üks või kaks piisavat avaust, et kiisu saaks sisse ja välja käia ja te näete, kui uhke ja õnnelik ta “oma uue maja” üle on :-) Meie majapidamises teevad kõik kastid enne paberikonteinerisse maandumist kassimaja rolli läbi.

Kraapimispuu

Toakassile on kraapimispuu väga oluline – kass peab saama oma küüsi teritada ja lisaks on kraapimine teatud määral seotud ka territooriumi markeerimisega. On hea, kui kass saab kraapimispuu otsa ka ronida - nii saab ta jäljendada oma õueskäivate liigikaaslaste tegevust.

Kraapimispuid on saadaval väga erinevaid ja võib tekkida küsimus: milline neist oleks õigem oma kassile muretseda? Gabriela Kropitz annab KatzenMagazin’i 2007. a. 6. numbris mitmeid soovitusi. Ta on veendunud, et kui kassid saaksid oma arvamust väljendada, siis võiks kraapimispuu ulatuda maast laeni ja sisaldada ka erinevaid magamispesasid. Me kõik oleme ju tähele pannud, et kassidele meeldib tekitada endale magamiskohti ka kõrgustes – ükski riiul pole kassi jaoks liiga kõrgel ega liiga täis.

Loomulikult sõltub kraapimispuu valik ka sellest, millised on korteri (või maja) ja pere võimalused. Paigaldamisel tuleb alati pidada silmas turvalisust - puu peab olema korralikult kinnitatud ja stabiilne, nii et oleks välistatud selle ümberminek. Kui suur puu teie elamisse ei mahu või kui otsustate muul põhjusel väiksema puu kasuks, siis tasuks meeles pidada, et kõige väiksemad, 50-cm kõrgused kraapimispuud ei ole täiskasvanud kassi vajadusi silmas pidades eriti sobivad, sest kass peab küüsi teritades saama ennast maksimaalselt välja sirutada. Väike puu seda lihtsalt ei võimalda ja on tegelikult mõeldud kassipoegadele.

Oluline ei ole mitte ainult see, milline on kraapimispuu, vaid ka see, kus see paikneb. Jälgige kassi ja pange tähele, kuhu talle meeldib magama ronida. Just sinna on kõige parem paigutada ka puu. Kuid ettevaatust! Kui läheduses on ülalt alla avanevaid pakettaknaid, siis võib kõrge puu sellise akna läheduses olla eriline ohuallikas – ülevalt pääseb kass avatud aknale paremini juurde ja talle jääb (ekslik) mulje, et ta mahub sealt ka välja. Kui otsustate puu siiski sellisesse kohta paigutada, siis peaks aken sellises olukorras jääma suletuks või olema kaetud võrguga.

Kui olete toonud oma kiisu jaoks koju korraliku kraapimispuu, aga tema ei tunne selle vastu mingit huvi, siis ärge teda sundige... ta vajab riistapuu avastamiseks ja tundmaõppimiseks aega. Pange kraapimispuu jalamile või pesasse mõni kassimaiustus. Sageli aitab ka see, kui tilgutate puu peale mõne tilga palderjani.

Õueskäimine

Isegi kui elate linnas, viige siiski oma kassi aeg-ajalt rihma otsas jalutama. Meie ebaturvalises linnakeskkonnas on see tihti ainus võimalus oma lemmikule jalutuskäike võimaldada. "Kass ei ole koer, keda rihma otsas jalutada," ütlete teie. Tõepoolest, kass ei ole koer, aga ainult selles mõttes, et ta jalutab teistmoodi. Ta tahab jalutuskäigu ajal peatuda, ringi vaadata, vahepeal ehk koguni päikeselaigus pikutada. Võiks isegi öelda, et mitte teie ei vii teda jalutama, vaid tema teid.

Kõigepealt harjutage teda rihma ja rakmetega. See võib võtta aega, sundimine edu ei too. Esimene jalutuskäik peaks toimuma hästi rahulikul ajal ja rahulikus ümbruses, sellepärast on sobivaim aeg varajane hommik või hiline õhtu. Laske kassil endal valida tempo ja suund.

Ühesõnaga, te vähemalt proovige. Meie kogemuse kohaselt naudib selliseid jalutuskäike enamus kasse :-)

Eelnev seondub üldisema teemaga - nimelt kassile ja eriti toakassile elamisväärse keskkonna loomisega. Kui te võtate endale kassi, siis pidage meeles, et tegemist ei ole vaid diivanikaunistusega. Kahtlemata kaunistab ilus kass ka teie kodu, aga eelkõige on tegemist tähelepanu vajava elusolendiga.

Kass ei ole mööblitükk, mille uude kohta kolides võib maha jätta. Või kodust lihtsalt välja tõsta põhjusel, et ta ei sobi enam sisustusega. Ütlete, et need on liiga drastilised näited? Kurb küll, aga need näited on elust enesest.

Kassiajaloo kiirkursus

2008-06-18T23:20:00.004+03:00

Leidsin brittide kassikaitse veebilehelt kassiajaloo kiirkursuse. Siin ta on (ajatähised on mõistagi umbkaudsed):

20 miljonit aastat tagasi
Maale ilmuvad esimesed kassile sarnanevad lihasööjad (Minu märkus: ilmselt on jutt mõõkhambulisest tiigrist).

12 miljonit aastat tagasi
Areneb välja vanim teadaolev tänapäeva kodukassi sugulane.

4000 eKr
Vanas Egiptuses tuleb Aafrika metskass linnadesse toitu (rotid viljahoidlates!) otsima ja hakkab elama inimeste läheduses.

2000 eKr
Kassid tunnevad ennast inimeste juures juba mugavamalt ja naudivad inimeste poolt neile pakutud toitu ja peavarju. Egiptuse majapidamises on kassid teretulnud, kuna nad hoiavad maod elamisest eemal. Egiptlaste jaoks on kassid pühad olendid ja nende viimine teistesse riikidesse on keelatud.

1000 eKr – 500 eKr
Kodustatud kass, kes on harjunud elama koos inimestega, levib liigina Kagu-Aasiasse ja Indiasse, sest keelule vaatamata müüakse ja viiakse kasse salaja teistesse riikidesse.

500 pKr
Roomlased “tutvustavad” kassi impeeriumi laienedes kogu Euroopale.

15. sajand
Olles tuhandeid aastaid olnud Egiptuses austatud loomaks, leiavad kassid end nüüd hoopis teiselt positsioonilt – neid kiusatakse taga, seostatakse kurjade jõudude ja nõidadega. Kasse koheldakse julmalt ja sageli tapetakse lihtsalt sellepärast, et nad on kassid. :(

18. sajand
Ameerika asunikud viivad hulgaliselt kasse Euroopast Ameerikasse kaasa, et võidelda seal leviva rottide võimutsemisega. Selle tulemusena levib kodukass liigina terves Ameerikas.

19. sajand
Kasside populaarsus Suurbritannias kasvab, kuigi tihti koheldakse kasse siiski ka veel julmalt. 1871. a. toimub Londonis esimene kassinäitus.

1914-1918
Kassid teenivad Esimeses maailmasõjas, kus neid kasutatakse kaevikutes mürkgaaside õigeaegseks avastamiseks ning sõjalaevadel, võitlemaks rottidega.

1927
Luuakse Cats Protection (e k: Kassikaitse), mille esialgseks eesmärgiks on inimeste harimine kasside loomuse ja nende eest hoolitsemise küsimuses, hiljem lisandub sellele ülesandele ka hüljatud kassidele uue kodu otsimise funktsioon.

2000

Kassid on väidetavalt Suurbritannia populaarseim lemmikloom: neid on tervelt 9,3 miljonit. Kasside populaarsust põhjendatakse sellega, et nad on üheaegselt nii iseseisvad kui ka kiinduvad.

* * *

Selline on siis kasside ajalugu Briti saarte vaatenurgast. Mind jäi kassi levikulugu uurides vaevama üks mõte: kus paikneb sellel ajateljel Eesti?

PALUN andke mulle põhjust uskuda, et me ei ole seal, kus britid 19. sajandil...

Meid on juba isegi palju...

2008-06-15T17:58:00.002+03:00

Kiri kassifoorumis: “Minu emasel kassil on jooksuaeg. Ta on toakass ja me ei lase teda välja. Aga ühel päeval jäi uks kogemata lahti ja kass lipsas välja ja siis ta oli kaks päeva kadunud, ma nägin teda mõned korrad eemalt mingite teiste kassidega koos... Ja ta tuli koju küll, aga nüüd ei lase enam ennast sülle võtta ja on hakanud imelikult käituma – küünistab ja hammustab. Kuidas ma nüüd tean, kas ta paaritus või mitte? Ja mis saab, kui tal tõesti pojad sünnivad?”

Jah, tõepoolest... mis nüüd saab?

Alustuseks mõned faktid:

Keskmine emakass sünnitab korraga 1-8 poega, 2-3 pesakonda aastas.
Üks kassipaar koos oma poegadega võib siia ilma juurde “tekitada” 420 000 kassipoega 7 aasta jooksul.
Oma elu jooksul on emakass suuteline sünnitama üle 100 kassipoja.
Hulkuvaid kasse oleks kordades vähem, kui kassiomanikud oma loomad steriliseeriks (kastreeriks).

Kui te just ei tegele tõuaretusega, siis peaks soovimatute järglaste saamine olema esimene põhjus, miks oma kass steriliseerida (kastreerida) lasta. Lisaks poegade vältimisele on steriliseerimisel mitmeid muid positiivseid tagajärgi:

Teie kass muutub kodusemaks. Jäävad ära mitu korda aastas korduvad rituaalid, kus ta kräunub, nõuab välja laskmist, välja saades kaob nädalateks ja ilmub siis tagasi, räsituna ja puretuna. KUI ta üldse tuleb tagasi.
Väga tõenäoliselt ei esine kastreeritud isakassidel enam territooriumi märgistamist. T
Teie kass muutub rahulikumaks ja hakkab väga tõenäoliselt ka teile rohkem tähelepanu pöörama.
Steriliseeritud (kastreeritud) kass ei lähe nii kergesti hulkuma.
Steriliseeritud (kastreeritud) kassid saavad omavahel reeglina ka paremini läbi, agressiivsus väheneb tunduvalt ja nad ei kakle.
Mõningatel andmetel vähendab steriliseerimine isegi kassikarvade allergeensust

Kas steriliseerimisel on emakassil soovimatute poegade sünni ärahoidmise seisukohast ka alternatiive?
On võimalik kasutada ka innavastaseid hormoonpreparaate, kuid loomadel, kellel antud ravimeid kasutatakse, on suurenenud oht rinnanäärme kasvajate ning mädaemaka tekkeks.

Millal on õige aeg?
Küsige täpsemalt järele oma loomaarstilt, kuid enamus loomaarste soovitab kassi steriliseerida enne suguküpseks saamist ehk umbes kuue kuu vanuselt. See aeg võib veidi ka varieeruda.

Kas operatsioon või narkoos võivad kassile ohtlikud olla?
Teatud määral on iga kirurgiline sekkumine ja ka narkoos oht, kuid tänapäeva veterinaarmeditsiini taseme juures on see oht siiski minimaalne. Pärast operatsiooni tuleb kasutada ettevaatusabinõusid, mille kohta annab täpsemad juhised loomaarst (näiteks, kas on vaja anda kassile täiendavalt antibiootikume, kas ja kui kaua peab kass kandma kraed või vesti jmt). Pärast narkoosi tuleb kassile tagada turvaline ja soe keskkond.

Ja lõpuks lugege järgnevat:
http://www.koer.ee/10_halvimat_pohjust_miks_mitte_steriliseerida/kastreerida_oma_koera.html

Sama kehtib ka kasside kohta. Loomadele ei ole järglaste saamine emotsionaalne ega läbimõeldud otsus, vaid instinktiivse tegutsemise tagajärg.
Aita ära hoida soovimatute kassipoegade sündi ja kasside kontrollimatut paljunemist – steriliseeri (kastreeri) oma kass!

Kuidas kaitsta kassi

2008-05-16T18:18:00.003+03:00

Mis sellest kassist ikka kaitsta…
Loom peab ise õppima hakkama saama!

Eks ta ole… Või siis ka mitte
Looduslik valik: tugevamad jäävad ellu, nõrgemad…

Aga kusagilt läheb piir, sõbrad. Ja ma ütlen Teile, kust see piir läheb – sealt, kust algab vastutus. Väikest printsi ja tema rebast mäletavad ju kõik. Ja lugu taltsutamisest ja vastutamisest. Kui inimene on võtnud endale juba nii suured õigused kujundada ümber looduskeskkond, määrata loomaliikidele nende eksisteerimise tingimused, võtta neilt ja anda neile selline elamise viis nagu meeldib inimesele endale, siis inimene ka vastutab.

Kohustus vastutada kehtib ka kitsamas tähenduses, Sinu ja Sinu kassi vahelises suhtes. Ta on Sinu oma, Sa vastutad.

Kassiomanikke on erinevaid. Skaala ühes äärmuses paiknevad need, kes keset tööpäeva sõidavad koju oma üksi kodus oleva kassi juurde, et kontrollida, ega temaga midagi halba juhtunud ei ole. Teiseks äärmuseks on inimesed, kes leiavad, et nende vastutus lõpeb täis sööginõu ja puhta liivakastiga.

Hoolivuse paras määr on ilmselt kusagil vahepeal, kuid ei tohi unustada, et kassiomanik peab kindlasti hoolitsema oma kassi elukeskkonna turvalisuse eest. Eelkõige puudutab see toakasse, kuid kehtib samaväärselt ka õues käivate kasside kohta.

Alljärgnevalt mõned nõuanded, mida kassiomanik peaks kassi turvalisuse huvides silmas pidama

Kõige esimene ja üldisem nõuanne puudutab küsimust, kuidas on võimalik hoida kassi efektiivselt eemale (ohtlikest) kohtadest ja üldse kohtadest, kuhu Te teda lasta ei taha. See on aega ja kannatlikkust nõudev, aga teostatav. Üks variant on veepritsi kasutamine, teiseks võib kasutada kassi eemalepeletavaid lõhnaaineid, mis loomapoodides müügil (tuleb tunnistada, et osa neist on siiski ka sellised, mis peletavad lisaks kassile eemale ka Teid ennast :P) Aga ka näiteks tsitruseliste lõhn ei meeldi kassidele. Kui Te ei taha, et Teie kass hüppaks teatud laua või kapi peale, siis püüdke blokeerida laua- või kapipealne asjadega. Vabaks jäänud äärtele kleepige ajutiselt kahepoolne kleeplint: ta üritab korra ja teist korda ilmselt enam ei taha, sest kassidele ei meeldi kleepuvad asjad. Kuid kindel on see, et kassi löömine ei aita. Ta ei mõista seda kui karistust ja pigem hakkab viha pidama, kui et võtab õppust.
Ärge alahinnake oma kassi võimet avada uksi ja aknaid ja pugeda läbi kitsaste avauste välja. Tavaliselt kassid küll ülalt alla avanevate pakettakende vahele ei roni, kuid seda võib siiski juhtuda. Parem oleks, kui Te juba algusest peale reageeriksite tema sellelaadsetele uurimisretkedele keelavalt.
Kui Teie kass käib rõdul, siis muutke rõdu kassi jaoks turvaliseks, nii et ta ei saaks alla kukkuda. Lood alati ohutult ja vigastamata käppadele maanduvatest kassidest ei pea reeglina kahjuks paika.
Õpetage kassi elektrijuhtmeid mitte närima. Püüdke maksimaalselt juhtmeid katta.
Antifriis on kassile väga ohtlik, isegi väga väike kogus (nt napp teelusikatäis) võib osutuda surmavaks. Kui Teie auto lekib, siis laske see parandada, antifriis aga hoidke kassist eemal.
Mõned taimed võivad olla kassile ohtlikud. Uurige järele, ega Teie majapidamises ei ole sellised ja kui on, siis kujundage elamine ümber nii, et kassil puuduks neile juurdepääs. Selleks, et kass saaks oma rohunärimise vajadust rahuldada, kasvatage talle eraldi kassimuru, mida saab osta loomapoodidest. Kuid ka õuemuru sobib selleks.
Kui majas või korteris viibivad remondimehed või muud töölised, siis hoolitsege selle eest, et kass oleks turvalises kohas, seda mitmes mõttes: et ta ei saaks viga ja et ta ei läheks avatud uste kaudu juhuslikult hulkuma. Sama võib (sõltuvalt kassi iseloomust) paika pidada ka rohkearvuliste külalistega peo puhul. Tavaliselt otsib kass ka ise sel ajal varju, sobivad kohad on need, kus teda kõige vähem häiritakse (näiteks magamistuba, pesuruum vmt kohad).
Ohtlik aeg on ka kolimine. Kassidele meeldib peitus ja Teile täiesti ootamatult võib ta pugeda mööbli või kastide vahele või koguni sisse ning viga saada. Hoidke teda eraldi seni, kuni suurem sagimine on möödas.
Kassile võivad ohtlikuks osutuda igasugused teravad esemed, kuid eelkõige on ohuks nõelad, eriti kui neile on jäänud taha niidi- või lõngajupp. Kass (eriti väike kass) võib hakata niiti (lõnga) närima ja neelata sellega koos kogemata all ka nõela. Ka lõnga- ja niidikerad võivad olla ohtlikud just juhul, kui kass lõnga või niiti närib ja alla neelab.
Kui hakkate sulgema kappi või sahtlit, siis pange tähele, ega Te juhuslikult ei lukusta sinna ka oma kassi, sest kassidele sellised kohad väga meeldivad ja Te ei pruugi isegi märgata, et ta sinna roninud on. Nojah, teinekord on seda märgata ka, vahel isegi nii palju märgata, et kass ei mahu hästi sahtlisse ära, aga siiski üritab :)
Kontrollige garaažiukse sulgemisel, ega kass sellele ette ei jää.
Ärge jätke vedelema ravimeid, ei inimeste ega loomade omi. Kass ei söö küll päris valimatult kõike, mis ette satub, kuid väike kass on kohutavalt uudishimulik ja ka suurema kassi jaoks on teatud ravimid oma spetsiifilise lõhna või maitse tõttu atraktiivsed, aga väga ohtlikud (näiteks valuvaigistid, südamerohud, samuti teatud ussirohud).
Ka majapidamiskemikaalid peaksid asuma kassile kättesaamatus kohas. Samuti võivad väga ohtlikuks osutuda vedelema jäetud sigaretid, kui neist saavad kassi mänguasjad.
Harjutage kassi sellega, et ta hoiaks ennast eemale pliidist, ükskõik, kas see on kuum või mitte. Ärge jätke põlevaid küünlaid kassi uurimisulatusse, kui Te ise parajasti juures ei viibi.
Ärge jätke triikrauda triikimislauale nii, et juhe ripub põrandale, kass võib pidada seda mänguasjaks ja juhtmega mängima hakates selle endale kaela tõmmata ja viga saada.
Enne auto käivitamist soovitatakse kahtluse korral signaali anda, et veenduda ega kass ei ole näiteks kusagile kapoti alla magama pugenud. Kui on kahtlus, et see võib nii olla, siis tuleks ka kontrollida. Kassid on magamiskohtade otsimisel väga leidlikud ja väiksed kassid võivad oma leidlikkuse ja ohutunde puudumise kombinatsioonis äärmiselt ohtlikke olukordi tekitada. Ka auto rattakoopad on väikestele kassidele põnev koht, nii et veenduge sõitma minnes, ega kiisu juhuslikult ennast seal sisse seadnud ei ole.
Ärge andke kassile inimestele ega teistele loomadele mõeldud ravimeid (kui just loomaarst ei ole käskinud seda teha). Näiteks inimestele tavaline ravim aspiriin on kassidele väga ohtlik.
Hoidke pesumasina, nõudepesumasina jt kodumasinate uks kinni. Enne kasutamist kontrollige masinate sisemust: kassidele meeldib ennast sellistesse kohtadesse peita ja kui Te masina kontrollimata käivitate… Sama lugu on külmkapiga. Kui külmkapi uks on olnud järelevalveta lahti, siis kontrollige selle sulgemisel igaks juhuks enne kapi sisemust.
Vähemalt niikaua kui kass on väike, hoidke WC poti kaas kinni ja kass eemal vett täis vannist või muust veemahutist. Ta võib vette kukkuda ja uppuda.
Soovitatav on omada pealt suletavat prügikasti, sest mõnel kassil on kombeks selle sisu revideerida ja ta võib sealt leida ohtlikke asju (teravate servadega konservipurgid) või toidujäätmeid (näiteks kanakondid on kassile ohtlikud, kuna võivad väga kergesti kurku minna).
Transportimisel kasutage alati transpordipuuri, isegi juhul, kui Teie kass on autosõidu ajal tavaliselt rahulik. Sõidu ajal võib igasuguseid olukordi ette tulla ja kui kass millegi peale ehmub, võite leida ta järgmisel hetkel pedaali alt ning sellel võivad olla saatuslikud tagajärjed nii Teile kui kassile.
Ja lõpuks: kui Teie kass käitub ebaharilikult, siis ärge väga pikalt mõelge: viige ta kiiresti arsti juurde.

* * *

"Curiosity killed the cat…"

Inglise vanasõna, mis ühel või teisel kujul esineb trükitekstis juba alates 16. sajandist, viitab sellele, et kiisud on loomult uudishimulikud loomad. Ja et see on teinekord ohtlik. Teine samasugune ütlus kõlab: "Kassil on üheksa elu, kuid ta kasutab need kõik ära".

Tegelikult meenutavad paljud eelnevad nõuanded väikeste laste vanematele suunatud soovitusi. Ja nagu väikeste laste, nii on ka kasside hulgas erinevaid tüüpe: mõni ei tunne üldse mingit huvi ei ravimite ega majapidamiskemikaalide vastu, kuid talle pakuvad põnevust vesi ja terariistad… teine huvitub absoluutselt kõigest ja mida ohtlikum, seda põnevam… kolmas tajub ohtusid juba varasest east ja hoiab ennast neist vaistlikult eemal… mõni õpib ohtlikku ja ohutut eristama kiiremini, mõni aeglasemalt. Meie ülesanne on neid õpetada ja teha nende elukeskkond võimalikult turvaliseks. Uskuge, kassid on õppimisvõimelised küll.

Tartu Kassikaitse palub: hooli oma kassi ohutusest, vaata oma elamine üle, mõtle läbi enda ja kassi harjumused ja vajadusel korrigeeri seda, mida on võimalik korrigeerida. Sa ju teeksid seda teiste pereliikmete heaks, tee sedasama ka oma sõbra kassi heaks :)

Üks Nurr Lugu

2008-04-07T11:30:00.002+03:00

Sa ei olnud algusest peale mingi eriline sülekass. Sa ei tulnud kunagi ise mulle sülle ja kui ma sind ükskõik mis viisil kinni hoida üritasin, tahtsid sa kohe oma vabadust jälle tagasi saada. Sa tahtsid ise otsustada, millal tulla ja millal minna, millal magada voodis ja millal aknalaual… ja kõik need teised väikesed otsustamisvõimalused, mis sul toakassina olid.

Siiski olid sa sageli mu juures. Kui ma olin kusagil kaua ära olnud, siis olid sa kurb ja kui tulin tagasi, käisid sa mul igal pool järel, justkui kontrollides, ega ma uuesti ära ei kavatse kaduda. Vanemaks saades hakkasid sa mind siiski veidi rohkem usaldama ja ei vajunud iga kord nii lössi, kui ma nädalaks kusagile sõitsin. Aga ma nägin su silmadest ja vurrudest ja karvadest ja sabast… et ega see sulle ikka ei meeldinud küll.

Me olime üksteise jaoks olemas ja tunnistasime teineteise vabadusi. Aga ma ei teadnud, mida tähendab see, et kass tuleb kaissu või ronib kusagile kõhu või selja peale magama. Ma olin kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kassid leiavad ise haige koha ja ravivad sellel magades inimesi, aga see oli esialgu rohkem nagu linnalegend, sest ma ei olnud seda oma silmaga näinud. Ja sina, Minu Kass, ei olnud kunagi tundnud erilist tõmmet arstiteaduse poole.

Siis tulid halvad ajad.

Mul oli palju muresid ja ühtäkki ei osanud ma nendega enam hakkama saada. Lamasin öösiti ärkvel ja mõtlesin ja need ei olnud ilusad ega head mõtted. Öösiti tundus kõik kuidagi teistsugune, pimedusel ongi vist teine värvipalett.

Ühel ööl, kui ma taas sedasi oma mõtetega poolärkvel lamasin, kuulsin nurrumist. Sa astusid tasakesi mööda mu voodiäärt lähemale ja panid oma nina mulle põse vastu. Ja sa nurrusid lihtsalt kõrvulukustavalt! Tegelikult olid sa muidugi kogu aeg olnud kõva nurruga kass, kuid kui seesama nurr sulle keset ööd otse kõrva lauldakse, uskuge mind, on need vast detsibellid ja on see vast vibratsioon...

Ma tegin sulle tasakesi pai ja sa ronisid mu padja peale, ise ikka nurrudes. Sa olid nagu suur soe karvamüts ümber mu pea. Sa olid rahustav ja sõbralik ja sinu nurr oli ehtne ravinurr :)

Sellest ajast peale tulid sa ikka time after time mu padjale nurruma. Tuled vahel praegugi, kuigi viimasel ajal mitte nii sageli.

Miks sa varem ei tulnud? Ilmselt ei olnud põhjust. Sa oled tark kass ja oskad halba eemale peletada.

Võib-olla, Mu Kass, on see sellest pühitsetud veest, mida sa kord salaja limpsisid…

aga võib-olla on kõik palju lihtsam ja põhinebki tõsiasjal, et sa oled KASS.

Nurr :)

2008-04-07T11:25:00.005+03:00

"Kukkusite oma jala katki? Kohe kirjutan teile välja ühe kassi…"

"Nurrumine on heli, mida ilmselt kõige rohkem kassidega seostatakse, aga on ebaselge, kuidas nad seda häält teevad, nagu ka selle täpne tähendus," kirjutab oma raamatus "Sinu kassi seletaja" David Alderton. On pakutud, et nurruva heli tekitab kass kõrikurdudega, aga ka seda, et nurr tekib hoopis vereringest. Ühesõnaga, segane lugu :)

Fakt on tõepoolest see, et tegemist on just kassile iseloomuliku suhtlusinstrumendiga. Tegelikult pidavat nurruma ka teised väikesed kaslased, suured aga mitte. Lohutuseks on looja suurtele kinkinud möirgamisoskuse. On mõjuvam : )

Miks kass nurrub?

Esimeseks ja ilmselt peamiseks võimaluseks on see, et kass väljendab nurrumisega rahulolu. Nurrumisega väljendavad kassid väidetavalt teatud sidet teise kassiga või inimesega, seega on nurrumine ka osa kommunikatsioonist. Näiteks suhtlevad nurrudes omavahel kassiema ja kassipojad. Kassipojad pidavat nurruma hakkama kohe, kui kassiema neid pärast sündimist toitma hakkab.

Teiseks on täheldatud, et kassid nurruvad ka siis, kui neil on suured valud või kui nad on muidu väga haiged. Seega väide, et kui kass nurrub, siis on temaga igal juhul kõik korras, ei pea paika.

Kolmandaks… aga nüüd läheb huvitavaks :)

Kes on lugenud Margaret Atwoodi fantaasialugu "Orüks ja Ruik", sellele tuleb ehk kirjaniku lennuka fantaasia muude viljade kõrval meelde, et selles loos püüti muu hulgas luua uut ja paremat inimest, omistades talle kõigi loomade võimalikud parimad omadused ja võimed. Kassi käest sai see uus inimliik nurrumisoskuse, mida ta kasutas enda ja teiste… ravimiseks.

Fantaasia fantaasiaks, aga KatzenMagazini aprilli/mai numbris on avaldatud Patricia Wagneri artikkel "Milline nurr…", kus räägitakse uuringutest, mis kinnitavad väidet, et kasside nurrumine aitab olulisel määral kaasa viga saanud luude paranemisele. Retsept kõlab: "Võtta üks kass ja mõned katkised luud. Panna need ühte tuppa." Tulemuseks on luude paranemine. Niisugust ravivat mõju täheldati juba ammu viga saanud hobuste puhul: hobused lasid hea meelega kassid enda lähedusse ja tundus, et lausa hoidsid neid seal. Uurimisel on ilmnenud, et põhimõtteliselt samasugune toime on kassidel igasugustele luudele. Kummalisel kombel parandavat kassi nurr isegi luutihedust ja vähendavat osteoporoosi ohtu.

Nurrumise puhul vibreerib kassi keha sagedusvahemikus 20-50 herzi ja teadlased on leidnud, et on võimalik ja vajalik luua kassi nurrumist imiteeriv aparaat. Sest alati pole kassi käepärast… no ei saada ju kiisut koos astronautidega kosmosesse lihtsalt sellepärast, et nende luid vajalikus konditsioonis hoida. Kaaluta oleku mõju astronautide luustikule ongi õigupoolest olnud sedalaadi uuringute finantseerimise põhjuseks…

Igal juhul toetab eelnev avastus tugevalt jutte, et kassid ronivad magama just selle kehaosa peale, mis inimesel haige on. Ning seejuures ei ole kõne all sugugi mitte ainult katkised luud. Kuidas on kassi ravivõimetega muus valdkonnas, seda seni veel päris täpselt tõestada ei saa, sest vaadake, kogu raha on kosmoseuurijate käes, aga väetid ja viletsad, kelle peal oleks põhjust katsetada, astronaudiks ju ei saa :P

Lugesin ja mõtlesin: küll on hea, et lisaks sellistele antiikmeditsiini imedele nagu sinine lamp ja soojenduskott, on mul olemas ka kolmas ime: kass...

Kolm on kassipere ehk lugu elust enesest :)

2008-04-01T09:24:00.002+03:00

Mariann jutustab nii:

"Mutt tuli meile Kassiabist, kui oli neljakuune. Ta oli väga valmis uude koju tulema. Kohanemisega polnud absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme. Julius tuli ühekuusena Kasside Turvakodust. Talle otsiti hoiukodu, kuid võtsime ta hoopis päriseks endale. Ja tema kohanes nii hästi vist ainult seetõttu, et Mutt teda kasvatama hakkas ja mina emmet mängisin. Ta oli ikka täitsa tita ja polnud tegelikult üldse valmis ema juurest lahkuma, kuid keldris, kus ta elas, oli tema elu ohus. Alguses tuli teda isegi sööma meelitada (tegin nina toiduga kokku, pakkusin toitu käest) ja iga paari tunni tagant viisin ta potile, mille ta küll kiiresti omaks võttis. Paar häda tuli ikkagi voodi alla ka. Seega kui vähegi võimalik, siis ei tohiks väikseid kassipoegi ema juurest liiga vara ära võtta.

Nagu öeldud, hakkas Mutt Juliuse õpetajaks. Paari kuu jooksul olid igal hommikupoolikul kella poole üheteistkümnest kaheteistkümneni erinevat sorti õppetunnid kassikoolis. Alguses müramine ja kaklusõpetus, siis tassiti juba surnud hiiri ja linde, seejärel poolelusaid. Lõpuks viidi ka ukse varjualuse katusele ja õpetati ronima ja hüppama. Seda oli tore vaadata (nojah, kui need poolelusad loomad välja arvata)…

Mutt viis Juuli katuse servale, hüppas ise, Juuli kisas alla meie poole, lootes, et me ta alla võtame. See kestis ikka väga pikalt. Lõpuks Mutt lausa urises ja ajas käpahoopidega teda eemale, kui Juuli meid appi kutsuma hakkas. Õppetöö lõppes, kui Julius oli umbes kolme-neljakuune. Väikesest Juulist oligi Kass saanud! J Kui ta oli veel väike, magas ta mul öösiti rinna peal või ronis lõua alla. See komme on tal tänini, ainult et nüüd on nüüd on juba veidi raskem, kui ta end mu lõua alla mahutada üritab või sõbralikult naksib-käppadega tambib. Hambad-küüned on teravad, kuid ise ta sellest ju aru ei saa. Temas ei ole seda kassi isepäisust, ta on nagu kass-koer, kuigi nüüd, kui ta on peaaegu aastane, käib ta juba rohkem ka väljas.

Maria on kolmas. Tema tuli meile selle aasta jaanuari lõpus umbes aastasena ja hirmust jagusaamiseks kulus terve kuu, kohanemisprotsess alles kestab. Paari päeva eest tuli ta mulle esimest korda ise sülle, ka koerad ei hirmuta teda enam nii väga."

Üks, kaks, kolm...

2008-04-01T08:44:00.002+03:00

Kas kaks on hunnik?

Selle peale võiks vastata, et see sõltub…

Meie käest küsitakse päris tihti: mul on juba üks kass ja ma võtaksin hea meelega veel ühe, kuid kas ma saan olla kindel, et vana ja uus kass sõbrunevad?

Tegelikult on ju väga hea, kui kassil, eriti toakassil, on seltsiline. On üsna tõenäoline, et sellisel juhul leiavad mõlemad kassid teineteise seltskonnast rohkem põnevust kui mööbli või tapeedi kratsimisest, lillede väljakaevamisest või siis lihtsalt peremehe-perenaise jooksutamisest ja kräunutamisest. Ärge arvake, kass või täpselt samamoodi peremehel järel käia nagu koer, silmis ja suus kutse: "Mul on iii-gaaav! Tule-mängi-minuga!!" Eriti kui tegemist on ärahellitatud ja tähelepanu keskpunkti ihkava lemmikuga. Nii et, jah, liigikaaslasest seltsiline oleks hea variant…

Aga jah, see küsimus… Kas ma saan olla kindel, et nad sobivad?

Loomaomanikel on selles suhtes erinevad kogemused. Üks reegel on siiski üldine: armastust esimesest silmapilgust esineb kahe võõra täiskasvanud kassi vahel harva. Seega kui te olete toonud teise kassi majja, kus üks on ennast juba märkimisväärselt sisse seadnud, peate arvestama sellega, et vähemal või suuremal määral läheb võitluseks territooriumi pärast. Palju sõltub kasside iseloomust ja öeldakse, et kui vähemalt üks kahest kassist on lepliku iseloomuga, siis lepivad nad mõne aja jooksul teineteisega.

Dr. Bruce Fogle kirjutab "Kassiomaniku käsiraamatus", et kõige esmane tagatis selles suhtes, et kassid hakkaksid hästi läbi saama, on nende veresugulus. Kuid kui juba olemasolevale kassile lisaks soovitakse võtta majja teist võõrast kassi, siis on üheks oluliseks kasside paremat läbisaamist tagavaks eelduseks nende varajane steriliseerimine, kusjuures see on eriti oluline just isakasside puhul: steriliseerimata isakassid suhtlevad (sotsiaalse koosluse moodustamise tähenduses) omavahel vähem kui steriliseerimata emased. Steriliseerimine muudab ka isakassid märkimisväärselt sotsiaalsemaks. Fogle sõnul on kodustatud kasside grupis teatud hierarhia paratamatu, kuid kasside hierarhilised suhted on siiski üsna paindlikud ja erimeelsused lahendatakse üldjuhul pilkkontakti abil.

Kuidas kasse teineteisele tutvustada?

Esialgu võiks kasse hoida eraldi ja võimaldada neil eemalt tutvuda teineteise lõhnaga – näiteks viia kummagi kassi juurde mõni riideese, millel teine on maganud. Eelkõige ei tohiks valmistada ebamugavust esimesele kassile – tema peab saama elamises suhteliselt vabalt ringi liikuda. Uustulnukas peaks aga alguses olema mõnda aega eraldi ruumis. Järgmiseks sammuks oleks see, et te lihtsalt avate kasside territooriume eraldava ukse ja jälgite toimuvat eemalt. Sekkuma peaksite tõesti vaid juhul, kui kassid sõna otseses mõttes karvupidi kokku lähevad. Urisemine, susisemine ja käpaga vehkimine on esmase suhtekorralduse elemendid.

Olge valmis selleks, et teie esimene kass käitub teise kassiga "maad jagades" teistmoodi kui teie sülekiisuna. Ärge minge teda silitama ega sülle võtma, kui ta parajasti uustulnukat uurib – te segate teda ja ta võib väga pahaseks saada.
Ärge sundige kasse vastu nende tahtmist koos olema, las nad leiavad teineteist ise. Ärge võtke neilt võimalust soovi korral peituda.

Kuidas muuta territoorium ja keskkond kassisõbralikumaks, kui kasse on mitu?

Asjatundjad soovitavad ka ühe kassiga majapidamise kujundada selliselt, et kassil oleks erinevaid võimalusi leida endale varjatud kohti. Veelgi enam kehtib see soovitus juhul, kui kasse on mitu. Sel juhul peaks selliseid pelgupaiku olema mitmeid erinevaid. Kassid, nagu inimesedki, vajavad privaatsust ning kui juurde tuleb teine kass, siis peaks mõtlema sellele, kuidas sedalaadi kohti juurde tekitada. Võib-olla mõned uued pesad? Vahel aitab isegi pehme vooderdusega kast kapi otsas J

Hankige igaks juhuks eraldi sööginõud, kuid olge valmis, et nad hakkavad ikkagi sööma kas ühest ja samast või hoopis teineteise kausist.
Hankige täiendav liivakast. See, kas kassid hakkavad kasutama ühte ja sedasama kasti või kumbki oma, selgub aja jooksul. Kuid on võimalik, et nad vajavad eraldi liivakaste.
Olge valmis selleks, et teie vana kass võib esialgu ilmutada armukadeduse märke. Leidke aega ja tähelepanu ka tema jaoks individuaalselt.
Püüdke kohanemisperioodil vältida muid kasside jaoks stressirohkeid situatsioone (näiteks kolimine, rohkearvulised külalised, reisimine).

Kokkuvõttes: ei saa kunagi olla päris kindel, et uus ja vana kass südamesõpradeks saavad. Lisaks on teise kassi võtmisel alati mõistlik arvestada teatud ohufaktoritega, näiteks võõraste (st mitte veresugulaste) isaste steriliseerimata kasside sõprus on palju vähem tõenäoline kui samasuguste emaste kasside oma. Väga palju sõltub kasside läbisaamine konkreetsete kasside iseloomust.

Siiski näitab enamik kogemusi, et kassid saavad mitmekesi väga hästi hakkama ja enamus kassipidajaid väidab veendunult, et kahte kassi on hoopis lihtsam pidada kui ühte. Tuleb neile lihtsalt aega anda.

Suured kassid, väiksed kassid...

2008-03-23T13:04:00.006+02:00

Inimesed tahavad kassipoegi.

Kui me pakume neile suuri sõbralikke süle- ja nurrukiisusid, siis on nad miskipärast ikka veendunud, et suur kass "ei lähe kohe mitte". Et just kassipoeg on see õige valik, sest "suur kass ei harju uue koduga" jne... jne...

Suure kassi kasuks otsustanud inimeste kogemused aga näitavad enamasti hoopis vastupidist.

Lugege, mida kirjutab lemmikloomade portaal lemmik.ee oma nõuanderubriigis:

* * *

"Miks võtta endale täiskasvanud kass?
Ei ole kahtlust, et kassipoeg on üks armsamaid olendeid maa peal. Kui tood endale koju mõnekuuse kiisu, saad kogeda palju toredaid ja naljakaid hetki, kirjutab Sakala. Näed, kuidas ta suureks kasvab ja kuidas tema iseloom välja kujuneb.
Aga täiskasvanud kassi võtmisel on oma eelised. Kui otsustad paari- või isegi kümneaastase looma kasuks, ei jää ka teie võimalik koosoldav aeg palju lühemaks, sest kasside eluiga ulatub kuni 20 aastani.

Alljärgnevalt on kirjas põhjused, miks otsustada täiskasvanud kassi kasuks.

Esiteks, täiskasvanud kassi iseloom on välja kujunenud ja sa saad valida täpselt sellise looma, kes sulle meeldib. Kassipoja puhul ei ole kunagi garantiid, missuguseks ta muutub. Kasvatusest ei sõltu täielikult, kas temast tuleb süleloomake või isepäine uitaja.

Teiseks, täiskasvanud kassid on rahulikumad. Kiisupoja kasvamist on kahtlemata väga huvitav jälgida. Paraku pead arvestama sellega, et riiulitelt asjade mahakukutamine, kardinaid mööda üles ronimine ja kastist mööda pissimine on kassiks kasvamise paratamatud osad. Ei tasu karta, et aastane kass osutub flegmaatikuks. Tema mängud on lihtsalt kraadi võrra rahulikumad.

Kolmandaks, täiskasvanud kassid on tihti juba kastreeritud või steriliseeritud. Möödas on tülikas puberteediiga, kui pidev kräunumine, lugematud ärajooksmiskatsed ja mööbli märgistamine on igapäevased.

Neljandaks, täiskasvanud kassid taluvad paremini üksindust. Kui viibid tihti kodust eemal, kuid vabadel hetkedel tunned puudust nurruva karvakera järele, on etem valik täiskasvanud loom.

Viiendaks, täiskasvanud kassid on parem variant, kui peres on väikesed lapsed. Kassipoegade ja laste mängud on erinevad. Kiisud on tormakad, nad kasutavad hullates peamiselt oma küüsi ja hambaid, mis võivad väikesele inimesele haiget teha ja neisse loomapelgust süstida.
Samuti ei tohi kiisusid pidevalt väntsutada. Loomulikult tuleb hellalt ümber käia ka vanemate loomadega, aga nemad ei ole nii õrnad ning oskavad õigel ajal eemale hoida. Kui kassipoega talle ebameeldivalt kohelda, võib ta hakata siia-sinna pissima ning temast võib kasvada ebakindel ja närviline loom.

Kuuendaks, täiskasvanud kass on kassipojast sobivam sel juhul, kui peres on koer. Väikesele kiisule võib koer saatuslikuks saada, täiskasvanud loom suudab temaga paremini piirid paika panna. Muidugi on võimalik, et kiisu on koertega harjunud ning neist saavad head kaaslased.

Seitsmendaks, ka vanematele inimestele on parem kaaslane täiskasvanud kass. Rahulik küljesoojendaja on neile kindlasti sobilikum lemmik kui tormakas rüblik. Elu näinud loomaga seob neid veel mõnus ja lähendav teineteisemõistmine.
Nii kurb, kui see ka ei ole, tuleb arvestada, et vanemad inimesed ei pruugi enam järgmised 20 aastat suuta kassikese eest hoolitseda. Seepärast on keskikka jõudnud kiisu sobivam variant.

Kaheksandaks, suurema tõenäosusega leiavad endale uue kodu kassipojad ning paljudel sõbralikel ja inimesi armastavatel täiskasvanud kassidel on väga väike lootus uude koju jõuda. Pakkudes kodu hüljatud täiskasvanud kassile, võid olla kindel, et tema tänulikkus, pühendumus ja armastus on seda väärt."

* * *

Tartu Kassikaitse nõustub nende mõtetega. Me näeme iga päev nende täiskasvanud kiisude tänu, kes meie juurde jõuavad. Me saame pidevalt tagasisidet inimestelt, kes on leidnud endale meilt võetud suure kassi näol parima sõbra.

Ärge alahinnake Suure Kassi tänu ja sõprust :)

Vaktsineerimine... mis see on ja milleks?

2008-03-14T20:33:00.003+02:00

Miks ma peaksin teda vaktsineerima? Ta ei käi ju õues, ei puutu kokku teiste kassidega…
Kui tõenäoline see nüüd ikka olla saab, et õues käies midagi juhtub…
Marutõbe esineb ju nii harva…

Kui tervel kassiemal sünnib terve kassipoeg, siis saab ta esialgu koos emapiimaga kaasa ka teatava immuunsuse nende haiguste suhtes, mille suhtes on immuunne tema ema. Kuid see immuunsus on kahjuks ajutine. Juba umbes kuuenädalaselt hakkab sel moel omandatud immuunsus nõrgenema ja hiljemalt kahekümnendaks elunädalaks on emalt saadud antikehad kaotanud oma mõju. Selleks, et kaitsta kassi tervist ka edaspidi, on vaja teda erinevate haiguste vastu vaktsineerida.

Tartu Raatuse tänava Loomakliiniku loomaarst Ain Erkmaa räägib internetiaadressil http://www.veterinaaria.ee kasside vaktsineerimise kohta nii (refereeritud lühendatud kujul):

"Millal vaktsineeritakse:
kassi vaktsineerimist alustatakse kaheksanädalaselt kassikatku, kasside kalitsiviroosi ja kasside viirusrinotrahheiidi vastu;
kaheteistnädalaselt korratakse vaktsineerimist eelmiste haiguste vastu ning lisandub marutaudi vastane vaktsiin.
Täiskasvanud kasse vaktsineeritakse üks kord aastas.

Enne vaktsineerimist
Et kaitsesüstimine annaks soovitud tulemusi, tuleb järgida teatud reegleid. Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid kasse ja seepärast peab alati sellele eelnema looma tervisekontroll. Samuti peab kaks nädalat enne iga vaktsineerimist andma oma lemmikule ussirohtu, sest kui loomal esinevad sooleparasiidid või kui tal on mingi tervisehäire, ei anna vaktsineerimine soovitud tulemust ja kaitse nakkushaiguste eest kujuneb ebapiisavaks.

Pärast vaktsineerimist
Peale esimest vaktsineerimist kaheksa nädala vanuselt ei tohiks kassipoeg kahe nädala jooksul kokku puutuda teiste loomadega ning ka väljas käia. Ammugi ei tohiks kõike seda juhtuda enne vaktsineerimist. Esimesed väljaskäigud peale esimest vaktsineerimist olgu ilusa tuulevaikse ilmaga, lühikesed ning ei mingeid kontakte teiste loomadega, sest täielik kaitse ohtlike nakkushaiguste vastu tekib alles pärast kordusvaktsineerimisi.
Vaktsineerima peab kindlasti ka tubaseid kasse, samuti neid, keda peetakse ainult oma aias, sest loomaomanikud võivad pahaaimamatult haigustekitajad ise jalanõude ja välisriietega koju kanda. Loomulikult on kõige tõenäolisem oht nakatuda haige või haiguskandja loomaga otseses kontaktis olles, kuid kuna nakatunud loomad levitavad nakkust sülje, hingamisteede- ja silmanõre, väljaheidete ja uriiniga ning et haigustekitajaid palja silmaga ei näe, võibki teid koju saabudes nuusutama tormav vaktsineerimata lemmikloom nakatuda.

Miks peab kassi vaktsineerima just loomaarst?
Loomaarstid puutuvad oma töös vahel kokku ka juhustega, kus loomaomanik on ise vaktsiini kuskilt ostnud või looma müüja käest saanud ning ka ise või naabrimehe abiga ära süstinud. Sellise tegevuse plussiks loomaomaniku seisukohalt on see, et ta hoiab kokku natukene raha. Miinuspoolele koguneb aga palju kaalukamaid argumente kui raha. Kõigepealt jääb loomaomanik, eriti veel algaja kassipidaja ilma asjatundlikust konsultatsioonist, vaktsineerimise olemusest, soovitavatest tulemustest ja tagajärgedest. Loom jääb ilma ka tervisekontrollist ja sagedasti ka ussirohust, mille tagajärjel pole vaktsineerimistulemuste kohta mingit garantiid. Loomaomanikule ei jää mingit ametlikku märget kaitsesüstimise kohta, mida väljastavad vaid litsentseeritud loomaarstid, ning seadus käsitleb selliseid kui vaktsineerimata loomi. Kui te liigute tänavatel, sõidate loomaga ühistranspordis, soovite ületada loomaga riigipiiri, kui kass miskipärast ründab või hammustab kedagi, peab teil olema nõudmisel esitada loomaarsti poolt täidetav ja kehtivat marutaudi vastu vaktsineerimist tõendav dokument. See sisaldab andmeid looma ja ka loomaomaniku kohta ning loomaarsti märget vaktsiini ja vaktsineerimise kuupäeva kohta, mida ta tõendab oma allkirja ning pitsatiga. Vaktsiinidel kui biopreparaatidel on kindlad nõuded säilitamise, kasutamise ja pakendite kahjutustamise kohta. Nende vastu eksimisel võivad olla väga tõsised tagajärjed. See inimene, olgu ta siis looma müüja, apteeker või ka loomaarst ise, teeb teile vaktsiini koju kaasa müües või andes pigem karuteene kui heateo.

Vaktsineerimise põhitõed

Vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui haigestunud looma ravimine
Vaktsineeritakse kõiki kasse, olenemata nende territooriumide piiratusest ja eraldatusest
Vaktsineerima peab ka vanemaid kasse, et nad ei haigestuks varjatult ning ei oleks nakkusekandjateks ja levitajateks
Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid ja sooleparasiitidest vabastatud loomi.
Vaktsineerida tohib ainult litsentseeritud loomaarst. Loomaomaniku või naabrimehe tehtud vaktsineerimine on kehtetu. Vaktsiine inimestele apteekidest müüa ei tohi. Samuti ei tohiks vaktsiine osta turult või eelmise omaniku käest, kuna iial ei või teada, kas neid on õigesti säilitatud. Valesti säilitatud vaktsiini kasutamise korral ei pruugi immuunsust välja kujuneda. Halvemal juhul võib loom vaktsineerimise tagajärjel haigestuda.
Vaktsineerimata kassipoeg ei tohiks kokku puutuda teiste loomadega.
Õue võib kassiga minna kaks nädalat pärast vaktsineerimist.
Vaktsineerimistunnistus korrektsete sissekannetega olgu loomaga välja minnes kaasas.
Vaktsineerimine marutaudi vastu on kohustuslik, kuna see haigus on ohtlik ka inimestele.

* *

Lõpuks tahaksin lisada siia ühe loo… järelemõtlemiseks…
Lugesin avalikust foorumist postitust, kus kassiomanik küsis nõu seoses oma kassi tervisemurega. Kiri oli järgmine:
"Meie kass keerutas eile õhtul õues lumes ringi ja urises. Kui ta tuppa tõime, hakkas ta toas ringi keerutama, urises, neelas kogu aeg. Tal tuli suust palju sülge, nii et kogu lõuaalune oli märg. Kui ta oli umbes mõnda aega niimoodi ringi jooksnud, jäi ta lamama. Lamas kõhuli, kõik neli käppa sirgelt põrandal. Ta hingeldas ja urises vahetevahel. Nii ta magas kogu öö. Täna varahommikul hakkas sama asi otsast peale. Kass on kartlik, uriseb, hoidub seina ligidale, suust tuleb palju sülge. Me helistasime ühele loomaarstile ja ta ütles, et need on epilepsia hood. Kas see võib nii olla, kuigi kassil ei ole krampe? Kas me peaksime kartma marutõbe? Kuidas me peaks edasi käituma?"

Loomaarst vastas küsimustega: "Kas Teie kass on marutaudi vastu vaktsineeritud? Kas Teie kass on saanud mõne looma käest hammustada? Kui loom on vaktsineerimata ja hammustus on olnud aasta jooksul, tuleb kõige enam karta marutaudi."

Kas poleks siiski parem karta kui kahetseda? Isegi kui Teie kiisu on täiesti tubane… mis siis, kui ta ühel päeval läheb ootamatult rändama… ja paar päeva hiljem leiate ta sellises seisundis nagu ülal kirjeldatud? Marutaud ei ole ravitav… :(

Tartu Kassikaitse palub: hoia oma kassi tervist ja kaitse teda haiguste eest!

Mida teha selleks, et kass, kes kõnnib omapead, jõuaks tagasi koju...

2008-02-29T23:24:00.003+02:00

Ma hoian teda ainult toas, ta ei käi ju väljas, seega ei ole talle kiipi ega kaelarihma vaja!
Kass ei harju mitte kunagi kaelarihmaga!
Kassi kiibistamine traumeerib teda liigselt…

Kas see ikka on nii?
Viimasel ajal on toakasside arv võrreldes n-ö vabakäigukassidega tõesti oluliselt suurenenud. See on ka arusaadav, sest inimesed saavad nii enda kui lemmikloomade elukeskkonna ebaturvaliseks muutmisega kahjuks liigagi hästi hakkama.
Juhtuda võib aga igasugust. Teie väärikas toakass võib teie jalgade vahelt märkamatult õue lipsata… ta võib avatud aknale linde uudistama turnida, libedal aknaplekil libiseda ja alla kukkuda… ta võib osutuda koguni nii nutikaks, et avab teie arvates täiesti korralikult suletud akna ise ja lipsab välja… ta võib kõndima minna siis, kui te suvel paariks päevaks maale sõidate ja ta kaasa võtate… Isegi siis, kui ta seda MITTE KUNAGI varem ei ole teinud -kunagi VÕIB olla esimene kord. Ja võib juhtuda, et väljas satub ta hätta, saab viga või eksib ega leia koduteed.
Mida saab omanik ära teha selleks, et kass leiaks uuesti tee koju?

Selleks, et eksinud või hätta sattunud kass oleks võimalik taas koju aidata, peab ta olema mingil moel märgistatud. Märgistamine seondub ka registreerimisega. Koerte ning vajadusel teistegi lemmikloomade üle arvepidamise korraldamise kohustus on kohalikul omavalitsusel. Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi on Tartu linnas lubatud pidada üksnes nõuetekohaselt registreeritud koeri ja koerte üle peetakse arvestust Tartu linna lemmikloomaregistris. Kasside registreerimine Tartu linna lemmikloomaregistris on aga vabatahtlik.

Ka mitmetes teistes Euroopa riikides pööratakse kõige enam tähelepanu just koerte märgistamisele ja registreerimisele. Peamiseks kaalutluseks on sealjuures see, et koerte üle peaks olema parem järelevalve, kuna hulkuma läinud koer võib suurema tõenäosusega põhjustada kahju mõnele inimesele. Ning sellisel juhul on vaja tuvastada koera omanik, et oleks võimalik teda karistada, temalt kahju nõuda… mida iganes… Märgistamise ja registreerimise vajalikkuse teine oluline aspekt seab aga keskseks looma huvid, nimelt on see vajalik selleks, et kaotsiläinud loom leiaks tagasitee koju.

Nagu näha, on taas tegemist sellise regulatsiooniga, mille peamine eesmärk on inimese kaitsmine… Kuid meie arvates väärivad kassid inimesega võrdset kaitset. Või siis vähemalt samasugust kaitset ja tähelepanu nagu koerad. Äärmiselt loomasõbralikus Šveitsis tehtud statistika kohaselt on just kassid need, keda on esiteks palju rohkem kui koeri ja teiseks lähevad nad ka kergemini kaduma. See väide kehtib väga tõenäoliselt ka paljude teiste riikide, sealhulgas Eesti kohta.

Kiip või kaelarihm?

Mõlemal tähistusviisil on oma plussid ja miinused.

Kiip on püsiv ega põhjusta loomale ebamugavusi, kiipi ei saa juhuslik inimene ega ka loom ise eemaldada ning kord kiibistatud loom säilitab selle tunnuse. Et iga mikrokiibi number on unikaalne, siis saab kiibi abil looma eksimatult identifitseerida. Kui kaelarihmaga harjumine võib vanemale kassile olla keeruline, siis mikrokiibiga saab märgistada igas vanuses kasse. Näiteks selleks, et lemmikloomi saaks rahvusvaheliselt transportida, on mikrokiibi paigaldamine looma registreerimiseks ja identifitseerimiseks paljudes riikides kohustuslik. Samas nõuab kiibistamine omanikult nii teatava raha- kui ka ajaressursi välja käimist (mikrokiipe paigaldavad tasu eest vaid loomaarstid). Kuid kas me ei peaks oma kassi turvalisust hindama samaväärselt enda omaga? Teise miinusena võib välja tuua asjaolu, et kiip ei ole nähtav ja ka looma leidja peaks kiibi olemasolu kontrollimiseks pöörduma kõigepealt kiibilugejat omava isiku (loomakliinikud, varjupaigad) poole.

Kaelarihm on tunduvalt odavam viis kassi märgistamiseks: sellele on võimalik (ja tulekski) kanda omaniku kontaktandmed, parim võimalus selleks on aadressikapsel kaelarihma küljes. Kaelarihm paistab silma ja ka eemalt on näha, et kassil on pererahvas olemas. Kui leitakse kaelarihmaga kass, kes on vigastatud või hätta sattunud, on võimalik omanikuga kiiresti ühendust võtta. Kaelarihma peaks aeg-ajalt kontrollima ja puuduv rihm/aadressipadrun tuleb muidugi asendada. Aadressipadruni asemel võib kasutada ka kaelarihma külge kinnitatavaid graveeritud plaadikesi. Selliseid saab osta näiteks keskusest Hortes (Vt lähemalt: http://www.hortes.ee/ --> lemmiklooma kaubad --> kassidele). Graveerimisega tegelevad ka kellassepad, näiteks on selline teenus meie andmetel olemas Tartu Kaubamajas.

Kuid ka kaelarihmal on negatiivsed küljed. Kui kass ei ole kaelarihmaga harjunud, siis võib juhtuda, et ta vabaneb kaelarihmast ise. Doris Lessing on oma kassijuttudes rääkinud kassist, kelle kaelarihma külge pandi kellukesed, kuid kes sellele vaatamata jätkas lindude küttimist endise hooga, kuna õppis kiiresti ära, kuidas kellukesi vait sundida. Kaelarihma võib eemaldada ka mõni juhuslik inimene.

Teoreetiliselt on võimalus, et teatud hädaolukorras osutub kaelarihm loomale ohtlikuks… kuid sellega on siiski ilmselt nagu turvavööga: esinevad erilised situatsioonid, kus auto turvavöö võiks ohutuse seisukohast olla pigem lahti kui kinni, kuid need on erandolukorrad. Kusagile kaelarihma tõttu kinni jäämine ja seejuures lämbumine on võimaliku ohuna arvatavasti liialdatud. Kui te ostate kaelarihma loomapoest või –kliinikust, siis on toote ohutust ka kontrollitud. Asjatundjad on leidnud, et ohutumad on sellised rihmad, millel on lahtikäiv klõps, mitte pannal - tugeva tõmbe peale kaelarihm avaneb ja kass ei saa viga.

Pimedamal ajal või tumedamatel kassidel soovitame kasutada helkuriga kaelarihma. Soovitada tuleks seda muidugi kõigile väljas käivatele kassidele, aga eriti vajalik on see juhul, kui elate autotee läheduses. Uskuge, see TÕESTI teeb kassi nähtavamaks. Ja arvamus, et autojuht ajab teie kassi alla sellepärast, et ta ei hooli, ei ole enamasti õige. Ta teeb seda, sest ta ei näe piisavalt vara, ta ei jõua reageerida… Palun aidake oma kassil olla nähtav, niisamuti nagu te muudate helkuri abil nähtavaks iseenda.

Muide, siin on üks vahva lugu helkurkassist koos pildiga :-)

Kui te tahate, et teie kassi oleks võimalik leida ka siis, kui ta varjab end mingil põhjusel, on vangi jäänud või nii tõsiselt vigastatud, et on kusagil kõigi silma alt ära abitus seisundis, siis varustage ta peilerkaelarihmaga. See annab teile endale võimaluse oma kassi aktiivselt otsida ning vigastuse korral jõuate te ilmselt talle ka õigel ajal abi osutada.

Tartu Kassikaitse palub: märgistage oma kass. Kui te elate linnas ja kiisu käib regulaarselt õues, siis on tema märgistamata jätmine nagu Vene rulett…
Kuid isegi kui teie kass ei käi reeglipäraselt õues… märgistage ta palun siiski. Nii aitate ta häda korral koju tagasi ja kaitsete teda paremini võimalike ohtude eest.

* * *
Muide, lugesin ühelt netileheküljelt, et kassi nina muster on sama unikaalne nagu inimese sõrmejälg…
Mis oleks, kui kiibistamise ja rihmastamise asemel toimiks süsteem, et iga kass võetakse arvele koos tema ninamustri ja muude tunnustega…
Ja-jaa, ma tean… Seni, kuni avalikus meedias kõlab uudise "mees treenis oma jahikoera hulkuvate kasside peal" kõrvale poolametlik kommentaar "kassid on meil kilohinnaga", on see mõte tõeline ulme.

Aga kord… me lendame Marsile…
Ma tean…:)

Üks lugu sellest, kuidas kassid ja inimesed suureks kasvavad

2008-02-19T09:28:00.000+02:00

Tüdruk sai endale Kassi just koolimineku ajal ja Kass sai endale Tüdruku umbes kahekuuselt. Nii Kass kui Tüdruk olid mõlemad lapsed ja neist said kohe suured sõbrad. Kass magas ikka ja alati ainult Tüdruku kaisus. Või pea all. Täiskasvanute jaoks oli Kass suurema osa päevast kusagile kadunud, sest ikka ja alati hoidis ta Tüdruku ligi. Ema oli Kassile lihtsalt kausitäitjaks ja isa suureks karvaseks mänguhiireks… või noh… pigem siis ehk teiseks suureks karvaseks loomaks, kellega aegajalt jõudu katsuda. Aga Kassi inimeseks oli Tüdruk. Kui te mõistate, mida ma öelda tahan.

Aastad läksid ja nii Tüdruk kui Kass kasvasid suureks. Ühel päeval hakkas ema tähele panema, et Kass ei lähe enam Tüdruku voodisse magama, vaid sätib ennast öö hakul hoopis tema voodijalutsisse. Esimene (nukker) mõte oli: kas ehk Tüdruk ei hooli enam oma Kassist? Tüdrukut ja Kassi jälgides ilmnes aga, et see pole tõsi. Tüdruk püüdis ikka ja jälle Kassi enda juurde viia, endiselt oma voodisse magama meelitada ja oma tegemiste juures hoida. Aga kassid, need kõnnivad omapead. Neid niisama lihtsalt ei painuta.

Selles loos oli midagi muud muutunud. Nüüd kõndis Kass ema järel, magas tema kaisus ja ronis ööselgi ta padja peale nurruma.

Miks Kass arvas, et tema võib suureks kasvada, aga Tüdruk peaks jääma endiseks?

Muide - ka meie, inimesed, kipume teinekord arvama, et meie võime muutuda, kuid teised meie ümber peaksid alati jääma selliseks nagu olid.

Miks?

Mine võta kinni…

Tahan kassi!

2008-02-19T09:25:00.001+02:00

“Paps, ma tahaks ka omale...kassi...”

“Loll oled või?!! Kass sööb meid paljaks! Mis sa selle kassiga teed?”

“Kui ma kassi saaksin, siis ma silitaksin teda ja...”

Kui olete näinud filmi "Röövlirahnu Martin," siis tuletavad need lausekatked teile kindlasti meelde Juhan ja Lembit Ulfsaki poolt äärmiselt meeldejäävaks mängitud isa ja poja duetti, kus poeg ühel hetkel väljendab uitmõtet "Tahan kassi!"

Jah, tahan kassi… Sedasi, spontaanselt need mõtted tavaliselt pähe tulevad. Ja mitte ainult lastel.

Ja kui esimene vastuargument "kass sööb meid paljaks" on seljatatud… kas see peaks tähendama, et kassi majjatulek ongi otsustatud?

Tegelikult on asju, mida tuleks looma, sealhulgas kassi võtmisel kaaluda kindlasti rohkem ja niisuguse otsuse tegemine nõuab sõna otseses mõttes põhjalikku läbimõtlemist, arutamist ja kooskõlastamist. Et ei juhtuks nii, nagu ühe meie hoolealusega, kes pidi oma kodust lahkuma lihtsalt sellepärast, et üks pereliige teda ei sallinud. Sest see pereliige oli juhtumisi suurema sõnaõigusega kui üks väike karvane kass.

Alljärgnevalt refereerime põgusalt Šveitsi kassiajakirja "KatzenMagazin" 2007. a. 3. numbris avaldatud loomaarst Anna Laukneri artiklit "Lapsed ja loomad", kus muu hulgas on esitatud mitmeid küsimusi, millele peaks mõtlema enne, kui otsustada kassi võtmise poolt või vastu.

Lemmikloom on pereliige, kelle eest vastutate teie lapsevanemana, seda ka juhul, kui te võtate looma lapsele.
Kuigi lemmiklooma võtmise poolt võib üsna tugevaks argumendiks olla väide, et nii õpib laps elusolendite eest hoolitsema, ei ole see väide päris täpne: see, mille kaudu laps vastutustunnet ja hoolivust õpib, ei ole mitte niivõrd loom, kuivõrd oma vanemate eeskuju. Seega: kass peab olema ka teie poolt soovitud ja hoitud.
Kassi võtmisega peab kindlasti olema nõus terve pere. Ka pereliikmete võimaliku allergiaga tuleks arvestada. Allergiateste on kahtluse korral võimalik lasta teha juba enne looma võtmist. Sellisel juhul jääksid ära ikka ja jälle korduvad olukorrad, kus kodukass leiab ennast varjupaigast, sest pereliikmel avastatakse allergia.
Kui te ootate last või teil on peres beebi, võiksite kaaluda, kas mitte lükata kassi perre võtmist veidi edasi. Ka looma eest hoolitsemine nõuab aega ja vaeva ja seda ei pruugi väikese lapse kõrvalt piisavalt jaguda. Eelkõige puudutab see soovitus neid, kellel senine loomapidamiskogemus puudub.
Mõelge järele, millised on teie puhkuse veetmise harjumused: kas te saate kassi kaasa võtta? Kui ei, siis kes hakkab kassi eest hoolitsema, kui te ise ära sõidate? Palju asju on võimalik ka ümber korraldada, kuid igal juhul peate olema valmis teatavateks muudatusteks senises elus.
Kass kingituseks? Sageli on sünnipäev või jõulud see aeg, mil lapsele looma kinkida soovitakse. Kuid parem on, kui te kassi majjatuleku päeva või paar edasi lükkaksite: näiteks kinkige lapsele tähtpäevaks kassiraamat, kuid kiisule minge järele järgmisel või ülejärgmisel päeval. Nii on parem kõigile: kass ei maandu keset tema jaoks stressirohket peomeeleolu ning ka laps saab oma tähelepanu rohkem kassile pöörata.
Kassipoeg või suur kass? Enamus inimesi soovib võtta just kassipoja. Kassipoeg on hea valik, kui ta kasvab koos teie lastega... vanem kass, kellel on lastega olnud halbu kogemusi, ei oleks sellises olukorras õige valik. Ta võib olla umbusklik ning laps ei pruugi aru saada, miks kass teda ei usalda, samuti võib lapsel nappida kannatust kassi usalduse võitmiseks. Samas on väikesed kassid küllalt sageli tormakad ja vajavad oluliselt rohkem järelevalvet kui suured kassid. Nii et ikkagi sõltub lõplik valik perest, selle liikmetest ja nende iseloomust. Mida vanem ja arglikum kass majja tuleb, seda rahulikumad ja kannatlikumad peaksid temaga olema pereliikmed.
Üks või mitu? Mitu kassi, kes on pärit ühest pesakonnast või kes on juba varem koos elanud, võib olla hea valik juhul, kui kass peab palju aega veetma üksi ning piiratud territooriumil. Kassi võtmine majapidamisse, kus on juba üks või mitu lemmiklooma, võib olla seotud mitmete täiendavate arvestamist nõudvate asjaoludega.
Palun pidage meeles, et kass võib elada viisteist kuni kakskümmend aastat, mõni isegi veel kauem, seega ükskõik kui vana on praegu teie laps, on väga tõenäoline, et oma eluõhtu veedab kiisu koos teiega. Mitte iga üliõpilane ei saa kassi endaga ühiselamusse või üürikorterisse kaasa võtta. Õppimine välismaal... oma elu alustamine... Seega kass, kelle te kinkisite oma tütrele tema kümnendaks sünnipäevaks, on ühel päeval üsna tõenäoliselt teie kass...

Kokkuvõttes tahaksime teile südamele panna: kui teil tekib mõte, et te tahate kassi, siis mõelge järele, kas te tahate mänguasja või veel ühte pereliiget ja sõpra. Ja kui te tahate mänguasja, siis palun ärge võtke kassi, vaid ostke kaisuloom.

Kass on elus, kass on päris. Kass on vahel rõõmus ja vahel mänguhimuline. Vahel kurb ja vahel stressis. Kui temast välja ei tehta, hakkab ta igavlema ja võib muutuda pahuraks. Kass on nagu teie isegi. Palun arvestage sellega ja kui teil ei ole võimalust ega aega või ehk jõudu pidada teda oma sõbraks, pidada teda endasarnaseks, siis ärge võtke kassi.

Esimene :)

2008-02-12T22:44:00.001+02:00

Kõige esimene postitus on kuidagi kõige keerulisem tekkima :)

Aga igal juhul tere kõigile, kes te siia sattunud olete.

Esimese asjana tahaksime anda veidi nõu, kuidas käituda olukorras, kus te äkki avastate, et teile on tekkinud juurde üks kass...

või õigemini "pool kassi"...

Tuleb tuttav ette?

Te näete teda aeg-ajalt... te peatute ja räägite temaga
ja tema kuulab
järgmisel korral on teil tema jaoks juba midagi kaasas ja te annate talle süüa

ülejärgmisel korral, kui ta teile oma kollaste silmadega küsivalt otsa vaatab, saate te aru, et olete ta... taltsutanud
seega vastutate
mingil määral...

Niisiis küsite endalt: mida ma tegema peaksin?
mida ma teha saaksin?
olukorras, kus ma tean, et ma teda endale võtta ei saa
olukorras, kus ma pole isegi päris kindel, kas see kass on kodutu või siiski kellegi oma... kellegi, kes temast ehk väga ei hooligi, kui päevade viisi tema käekäigu vastu huvi ei tunne...
olukorras, kus ometi tahaks, et kass saaks ükskord ometi endale päris oma kodu, OMA inimesed ja OMA paid.

Seega, mõned nõuanded.

Kui Te pole kindel, kas Teie "pool kassi" ikka on hulkuv kass, võiksite proovida kiisut pildistada ja kuulutused ümbruskonda üles panna või kui Teil peaks olema kasside kaelarihm, panna kassile kaelarihm, mille külge panete sildi (on kaelarihma külge kinnitatavad aadressipadrunid) palvega omanikul Teile teatada, kui kassil on omanik.
Kui omanik paari nädala jooksul ei vasta, siis tõenäoliselt pole kassil tõesti
omanikku või ei hooli ta oma loomast.
Kui omanik ei vasta, võiks hakata kiisule kodu otsima. Tartu Kassikaitse saab kassile hoiukodu pakkuda juhul, kui meil on mõnes hoiukodus vaba koht ning ühingul ressursse kassi eest hoolitsemiseks. Sõltume täielikult inimeste annetustest ja vabatahtlike võimalustest, seega ei ole meil kahjuks alati ja iga kassi võimalik kohe aidata. Kuid kui soovite, võime aidata kiisu pildistamisel ja piltide ülespanekuga meie kodulehel.
Kuulutused võiksite panna ajalehtedesse, kuid see on paraku enamasti tasuline. Tasuta on sageli võimalik kuulutada internetis. Näiteks võiks kuulutuse avaldada Kuldses Börsis (www.kuldnebors.ee) ja Soovis (www.soov.ee) - neis on erakuulutuste avaldamine 1 nädala jooksul tasuta. Samuti võib kuulutada kassifoorumites (näiteks kiisu.ee, kass.ee) või lemmikloomafoorumites (lemmik.ee, puppy24.ee). Neisse tuleb teha tasuta kasutajakonto ja siis saab foorumisse kuulutuse panna. Ka Tartu Kassikaitse otsib oma hoolealustele samamoodi omanikke. Loomulikult tasub uurida ka tuttavate-sõprade käest, ega keegi kiisut ei taha.
Kui kass on olnud hulkuv, oleks hea, kui saaksite anda talle ussi- ja kirburohtu ning teda igaks juhuks ka loomaarstile näidata.

See võib tunduda uskumatu, kuid ka täiskasvanud kass võib leida ja enamasti ka leiab sel moel endale kodu :)