neljapäev, 9. juuli 2009

Kõrgmägede kassid





Pilt on pärit veebilehelt: http://old.ysu.ru/hotnews/2007/03/irbis-2.jpg

Lumeleopardi ehk irbisega (Uncia uncia) tutvumiseks ei pea sõitma kaugele. Selle haruldase kassiliigi esindajad elavad ka Tallinna loomaaias ja hiljuti said nad sinna endale uue ja ilusa, 800-ruutmeetrise eurostandarditele vastava kodu. Lumeleopard on rahuliku loomuga, ilusa kasuka ja uhke sabaga kaslane, kes elab vabas looduses 1 230 000 ruutkilomeetrilisel maa-alal Sise-Aasia mägedes Hindukušist ja Sõr-Darja jõe äärsetest mägedest kuni Lõuna-Siberini Baikali järvest lääne pool. Kohalikud elanikud teavad rääkida, et inimesi ei ründa lumeleopardid kunagi, vaid üritavad nende eest ära minna. Legendi järgi näitavad nad end ainult sellistele inimestele, kes neile meeldivad. Nad on üksiklased, erakliku eluviisiga kassid, kes on kohandunud eluks ekstreemsetes tingimustes kõrgmägedes, kuni 7000 meetri kõrgusel. Kuigi lumeleopardid näevad pantri moodi välja, on neil tegelikult nii pantritele kui väiksematele kassidele iseloomulikke tunnuseid. Hoolimata pantritele sarnasest kõriehitusest lumeleopardid ei möirga. Seevastu oskavad nad imearmsasti nurruda ja söövad nagu kassid – käppadele toetudes. Loomaaedades elavatele ning inimestega harjunud irbistele meeldib ka pai väga hästi. Geneetiliselt loetakse neid siiski pantrite (Panthera) alamperekonda kuuluvaks ja tema lähim sugulane pole mitte leopard, vaid hoopis tiiger.

Lumeleopardid on väljasuremisohus liik, keda on vabasse loodusesse vähe järele jäänud. 1972.-st a.-st on ta kantud ka rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Väga uhke kasuka tõttu on ta kujunenud salaküttide ihalusobjektiks. Lumeleopardi nahk on kuulutatud kõige väärtuslikumaks karusnahaks. Vabas looduses elavad lumeleopardid on kaheteistkümne riigi "kodakondsed" – Afganistanis, Bhutanis, Hiinas, Indias, Kasahstanis, Kõrgõztanis, Mongoolias, Nepaalis, Pakistanis, Venemaal, Tadžikistanis ja Usbekistanis. Pamiiri, Tjan-Šani, Karakorumi, Kašmiiri, Kunluni, Himaalaja, Khangai, Tiibeti, Altai, Sajaanide ja Tannu-Ola mägedes elab vabana veel 4000-7000 kassi. Tavaliselt elavad nad 2700-6000 meetri kõrgusel, igilume piiril, kuid nende jahilkäigud võivad ulatuda isegi kuni 7000 meetri kõrgusele. Talviti võivad nad saakloomi jälitades laskuda ka madalamale eelmäestikesse.

Irbistele maitseb liha ja nende menüüs on aukohal kaljukitsed ja mägilambad, kuid ta ei ütle ära ka närilistest, jänestest ja lindudest. Kui saaki jääb väheks, on nad küttinud ka koduloomi, mistõttu on tihtipeale pälvinud talumeeste viha ja kättemaksu. Saaki kütivad nad päeval, kõige aktiivsemad on nad koidu ja eha ajal. Nad võivad küttida endast kolm korda suuremaid loomi. Jahti peavad nad varitsedes ning hüpates. Lumeleopard võib hüpata kuni 14 meetri kaugusele. Neil on oma kindlad territooriumid, mis võivad olla väga suured, kuid mitu looma võivad territooriumi jagada ja nad ei kaitse seda väga raevukalt konkurentide eest. Looduses elavad nad raskesti ligipääsetavates koobastes või kaljulõhedes ning vooderdavad pesa kõhukarvadega, mille pressivad higi ja rasvaga mitme sentimeetri paksuseks tugevaks soojust hoidvaks vildiks.

Lumeleopardid võivad kaaluda 27-54 kg. Ülitihe, paks, suitsuhalli või kollaka varjundiga tumehalli või mustatäpiline karvastik kaitseb lumeleoparde nii päikese kui külma eest. Nende keha on pikk ja voolujooneline, ulatudes 74 cm-st 130 cm-ni, ja seda kaunistavad võimsad käpad. Irbise käppadel on karvapadjakesed, mis töötavad suuskadega sarnastel põhimõtetel: ei lase neil lume sisse vajuda, aga võimaldavad neil ka teravatel kividel käia ja kaljudel ronida. Lumeleopardi uhkus on tema pikk, kohev ja karvane saba, mis võib olla sama pikk kui nende keha. Saba võimaldab tal hüpata saakloomade järele ning kontrollida keha liikumist hüppe ajal. Saba saavad lumeleopardid magamise ajal kasutada tekina, kuna saba takistab lume sattumist näole. Irbiste eluiga võib ulatuda umbes kahekümne eluaastani. Aprillist juunini võib emalumeleopard ilmale tuua 1-5 poega. Pojad elavad ema juures päris kaua - tervelt 18-22 kuud, kuna nende väljaõpe jahipidamiseks kõrgmäestiku tingimustes on pikk ning keeruline. Irbiseema kasutab poegade väljaõpetamisel oskuslikult oma saba.

Loomaaedades on loodud tingimused liigi säilimiseks ning seal on üle maailma kodu leidnud 600-700 sellist kassi. Rahvusvaheliselt koordineerib irbiste uurimist ja paljundamist Helsingi loomaaed. Tallinna loomaaias elavad lumeleopardid 1964. aastast alates. Praegu esindavad Tallinnas lumeleoparde kaks kassihärrat (13-aastane ja 4-aastane) ja märtsis Prantsusmaalt saabunud kahe-aastane kassipreili.

1981. aastal asutati Seattle’i loomaia töötaja Helen Freemani’i (1932-2007) eestvõttel Ameerika Ühendriikides Lumeleopardi Fond, kes viib läbi projekte lumeleopardi säilitamiseks Hiinas, Indias, Kõrgõztanis, Mongoolias ja Pakistanis. 2008. aastal korraldati Hiinas Beijingis juba 10. rahvusvaheline lumeleopardi konverents.

Ilusa ja uhke kassina on lumeleopard leidnud palju kasutamist heraldikas. Ta on tatarlaste ja kasahhide rahvussümbol, kes esineb Tatarstani vapil ning on Kasahstani pealinna Astana, suurima linna Alma-Atõ ja Kõrgõztani pealinna Bishkeki sümboliks. Lumeleopard oli Philip Pullmani fantaasiatriloogia „Tema tumedad ained“ ühe peategelase lord Asrieli hingeloom (daemon). Pullmani loodud maailmas oli nimelt igal inimesel hingeloom, kellele ta kõige rohkem sarnanes. Kui lastel võisid hingeloomad muutuda, siis täiskasvanutel omandasid nad püsiva kuju :-)

Loe lisaks:


teisipäev, 26. mai 2009

Üks hea kassiraamat

Vicky Halls, "Salapärane kass"

Viimasel ajal on ilmunud päris palju igasuguseid kassiraamatuid. Mõni on hästi teaduslik, mõni pigem praktiline. Mõni on lihtsalt ilus, mõni on ka kasulik.

Siinkohal ei ole mul plaanis kirjutada lugu ühest järjekordsest (tavalisest) kassiraamatust, lihtsalt Vicky Hallsi "Salapärane kass" on minu hinnangul kõige realistlikum seni eesti keeles ilmunud raamat kasside käitumisest, sotsiaalsest suhtlemisest ja probleemidest. Tegemist ei ole üksnes käsiraamatuga stiilis "kuidas lugeda oma kassi käitumist", see on midagi rohkemat. See on kasside käitumisprobleemide kogenud uurija ja nõustaja (kassilausuja) poolt kirja pandud erinevate lugude kogumik, mis aitab paremini mõista selle imelise, aga alati pisut kättesaamatuks jääva looma mõttemaailma ja tegutsemise motiive.

Minu jaoks teeb raamatu eriliseks otsekohesus ja ausus, millega autor kassidesse suhtub. Ta on sellesse loomaliiki kahtlemata kiindunud, aga see on niisugune kiindumus, mis tekib, ütleme, kaua koos elanud abielupaaril ja olukorras, kus tuntakse nii üksteise häid kui ka halbu külgi ja osatakse üheaegselt nautida heade külgede vilju ning leppida negatiivsete joontega.

Paljud raamatuteemad on tegelikult samad, millest ka siinses blogis juttu on olnud (nt mida arvestada mitme kassiga majapidamises, millised on vana kassi erivajadused, mida tuleb kassi võtmisel silmas pidada, miks kass võib agressiivseks muutuda jne). Kuid autoril on rikkalike kogemuste tõttu oma väidete kinnitamiseks tuua sedavõrd palju näiteid, et see muudab lugemise väga nauditavaks. Lisaks kõigele tutvub lugeja raamatu vahendusel autori enda üheksa kassiga ja elab kaasa nende omavahelistele suhetele, nende kasvamisele ja vanadusele, nende tulekule ja minekule…ja lõpus on päris kurb kohe :-(
Mulle endale meeldisid kõige rohkem lood sellest, kuidas saab ravida (tegelikult ei ole sõna "ravi" siinkohal üldse kohane, aga hetkel ei tulnud midagi paremat ka pähe) kasside agressiivsust ja käitumishäireid ehk mil moel on võimalik tulla toime juhtumitega, mida meil peetakse lootusetuteks ja mille ilmnemisel on esimene soovitus: pange ta magama, ta on ohtlik!

Selles raamatus tuntakse huvi, MIKS kass käitub nii nagu ta käitub.

Teine asi, mis mulle raamatu juures väga meeldib, on see, et autor ütleb ausalt välja, et oma loomulikus olekus on kass siiski õues käiv vaba loom. Jah, ma saan aru, et sellega kaasnevad probleemid ja omaniku täiendav hool ja vastutus ja et mitte igas keskkonnas ei tohiks kassi õue lastagi (ja seda ei eita ka Vicky Halls), aga algse loomuse poolest ei ole kass vaatamata oma heale kohanemisvõimele toa- ega puuriloom, vaid väike omi asju ajav metslane.

Raamatus on näidete varal selgitatud, mis juhtub siis, kui kassil on igav ja antud ka nõu, kuidas selle vastu võidelda. On nii ahvatlev mõelda, et kui oleks piisavalt suur elamine, siis saaks isegi juhul, kui kassi välja lasta ei ole võimalik, kujundada üks tuba kassidele nö "teemapargiks" – väikesed purskkaevud, ronimispuud, erinevad kastid ja karbid, sobiv seina- ja põrandakattematerjal, võib-olla isegi akvaarium (akvaarium, muide, pidavat olema kassi televiisor) :-)
Kõike seda kirjeldab Vicky Halls ühe siiamipaari näitel. Nimelt olid Ying ja Yang (just sellised nimed neil kassidel olid) kohutavalt aktiivsed ja tegutsemishimulised toakassid. Iga päev, mil pererahvas oli tööl ja kassid omapead kodus, lõppes sellega, et elamine pöörati põhjalikult segi – asjad kisti kappidest välja, lambid lükati laudadelt maha ja ajakirjadest jäid järele vaid väikesed paberitükid. Kassid käitusid nagu kõige hullemad vandaalid. See kassipaar oli ilmekaim näide sellest (nagu märkis V. Halls), kuidas "saatan laisklevatele käppadele tegevust leiab".

Loo iroonia seisnes aga selles, et kui alguses ei lasknud kassid pererahval ka nende kodusoleku ajal eriti elada ning nõudsid 200% kogu võimalikust tähelepanust, siis pärast "lõbustuspargi" väljaehitamist oleksid peremees ja perenaine vahel oma kasse ka näha ja nendega suhelda tahtnud. Paraku osutus uus meelelahutus nii köitvaks, et pererahvas hakkas ühel hetkel kaaluma, kas nad ei peaks endale lisaks kassidele võtma seltsiliseks koera :P

Kokkuvõttes: lugege ise seda raamatut ja te saate teada palju uut ja mõtlemapanevat. Võib-olla isegi enda kohta, aga kindlasti kasside kohta :-)

esmaspäev, 11. mai 2009

Kassi- ja koerainimesed

Kas see on õige, et on olemas kassiinimesed ja koerainimesed?
Kas kassi ja koera loomust saab sedavõrd üldistada, et oleks võimalik järeldada midagi ka nende omanike kohta?
Kas sellisel vastandamisel on üldse mingi tõepõhi all ja inimesi saab sel viisil liigitada või on tegemist linnalegendiga ja need, kes armastavad loomi, armastavad ühtemoodi neid kõiki?

Seda, kas kassi- ja koerapidajaid kui inimtüüpe saab kuidagi eristada, ei ole (arvatavasti?) teaduslikult uuritud, vaatamata sellele kohtab sageli klišeelaadseid arvamusi, et koeraarmastaja on dominantne käsutaja ja kassipidaja õrnatundeline peenutseja. Ilmselt on õige, et igal inimesel on oma eelistused, kuid pigem võiks küsida, millisele inimtüübile sobib lemmikloomaks paremini kass ja millisele koer. Või kui veelgi täpsem olla, siis – milliste loomapidamise eripäradega tuleb arvestada kassi- ja millistega koeraomanikul.


Jaht ja toit
Lemmikloomadena vajavad nii koer kui kass pererahva toitvat kätt. See on üldine põhimõte ja ettekujutus kassist, kes elab laudas ja peabki ennast sealt püütud hiirtest elatama, on tänapäeva loomapidamistavade kontekstis küüniline.

Suhtumine lemmiku jahitavadesse on aga erinev - kui peremehega jahil käivalt koeralt oodataksegi, et ta saagi peremehe kätte tooks ja teda isegi kiidetakse selle eest, siis kassi samasugune käitumine (kinnipüütud hiire sokutamine perenaise jalge ette) ei ole sugugi soovitav :-) Samas tundub mulle siiski, et kassile andestatakse jahipidamisega seotud ootamatused kergemini – kui koer lahti pääseb ja õhtuks mõne kitsekondiga naaseb, on see üldjoontes hirmuäratavam ja vastavalt ka taunitavam kui kassi poolt pahaaimamatu perenaise ehmatamine vaibakesele poetatud hiirega.

Õueskäimine
Kass võib väljas käia, koer peab väljas käima. Kass võib turvalises keskkonnas käia õues üksi ja ausalt öeldes seda ta kindlasti eelistabki. Koer seevastu tuleb jalutama viia. Aktiivne roll on siin inimesel – enamasti otsustab peremees selle üle, millal on õige aeg ja kus on õige koht. Kassid seevastu kõnnivad omapead. Mida aga nõuab selline erinevus peremehelt? Koeraomanikul peab olema varustus nii tuisu kui tormi, nii paduvihma kui kõrbekuumuse tarvis, samuti nõuab selline väljaskäimine enesedistsipliini ja tahtejõudu. Kassiomanik võib lubada endale teatavat laiskust ja mugavust – telekas mängima, kass sülle nurruma ja õues sadagu või pussnuge (or cats and dogs, nagu inglased ütlevad) :-)

Kass magab rohkem ja tegeleb rohkem aega oma asjadega. Inimesed, kellel on mõlemat liiki lemmikuid, on kirjeldanud suhet oma loomadega umbes nii: kass tuleb vastu, küsib süüa, nurub pai, laseb endaga veidi mängida ja läheb siis uuesti magama või omi asju ajama. Koer aga tuleb peremeest tervitama ja jääb pärast mõningast suhtlust tema kõrvale nagu naelutatult istuma, endal ootusärev nägu peas: "Lähme teeme nüüd koos midagi lahedat, onjuu!!!???"

Eelnev ei tähenda muidugi seda, et kassi eest ei peagi hoolitsema ja ta võib täiesti omapead jätta, pigem on erinev iseseisvuse määr. See avaldub ka peremehe ajutise äraoleku korral – kassi puhul võib ajagraafik olla paindlikum kui koera puhul, kellele tuleb kindlasti leida hooldaja juba näiteks ühepäevase äraoleku korral. Samas, koera on palju lihtsam kaasa võtta ja teda saab palju rohkematesse kohtadesse kaasa võtta kui kassi. Öeldakse, et koer kuulub oma pererahva juurde, kass aga kodu juurde. Isiklik kogemus näitab siiski, et ka kass võib olla just oma inimestesse sedavõrd kiindunud, et saab nende äraolekust stressi ja jääb haigeks. Kuid samas saab ta koeraga võrreldes väga tõenäoliselt palju suurema stressi juhul, kui te võtate ta kaasa võõrasse kohta. Samuti on kassi üldiselt keerulisem ajutiselt mujale paigutada kui koera.

Puhtus
Kassid saavad oma kasuka hooldamisega ise hakkama (erandiks on väga pikakarvalised kassid). Enamgi veel – suurem osa neist paneb väga pahaks, kui keegi neid selles aidata üritab. Koera kasuka eest peate hoolitsema teie.

Ka kassi ning koera järelt koristamine peidab endas erinevaid võimalusi – ühest küljest võib kassipidajal olla lihtsam kassitualetti puhastada, võrreldes koeraomanikuga, kes ebaõnne korral kilomeetrite kaupa prügikasti otsides tüütu kotikesega ringi kõndima peab, teisalt aga… kui kass juba õues käib, siis on täiesti võimalik, et teie kiisu ei kasuta enam oma tubast tualetti ning otsustab lillepeenra, liivakasti või muu huvitava ja naabritega tüli põhjustava koha kasuks.

Kes on peremees?
Koera peremees on peremees. Kassi peremees on kass. Või veelgi täpsemini öeldes - kassi peremehe peremees on kass :-)

Üldjoontes teeb kass lõpuks ühel või teisel viisil ikka oma tahtmise teoks. Vahel öeldakse ka, et kassid on rumalad ja neid polegi võimalik õpetada. Kui järeleandlikkus ja dressuurile allumine ikka on tarkuse tunnus… Mina väidaksin pigem, et selle omaduse kaudu ei tuleks hinnata mitte looma tarkust ega rumalust, vaid selle alusel saab eristada teistsuguseid loomuomadusi – kuulekust ja isepäisust. Ja kahtlemata on kassid üldjoontes palju isepäisemad ja isegi ehk kiuslikumad kui koerad. Koera kasvatab peremees, kass kasvatab oma peremeest.

Sotsiaalsus ja riskid
Öeldakse, et koer peab olema sotsiaalne, kass võib, aga tingimata ei pea olema. See seondub jälle kasvatamise, õpetamise ja järelevalvega. Kass võib lärmaka külalistekarja eest magamistoa voodi alla peituda ja seda ei panda talle pahaks. Koera seevastu peab õpetama toime tulema erinevate olukordadega. Sotsialiseerimata koer on suur ohuallikas, sealhulgas mitte ainult oma pererahvale. Ja koer ohuallikana on raskem variant kui kass. Kuigi ka tige kass võib inimest vigastada, on vigastused siiski vähem ohtlikud ja kassile on siiski kergem vastu astuda.

Seega erinevad kassi- ja koerapidamine siiski teataval määral teineteisest ja klišeedes võivad peituda ka tõeterad. Kokkuvõttes vajab koer inimest ja sobib enam inimesele, kes elab reeglipärast elu, armastab liikumist ja tahab ning saab oma loomaga palju tegeleda. Samuti peaks koeraomanik suutma ennast koera suhtes oma autoriteedi abil kehtestada. Kuna koera eest hoolitsemine võtab aega, siis võiks väita, et koera jaoks oleks hea, kui tema omanik ei ole üksik, vaid pereinimene. Kassiomanik seevastu peab suutma looma suhtes vajalikku distantsi hoida, samuti peab ta olema leplik kassi erinevate tujude suhtes ning arvestama võimalusega, et kassil võib esineda selliseid mitte just kõige meeldivamaid harjumusi, millega võitlemisel tuleb kasutada palju leidlikkust ja lõpuks siiski võib-olla leppida ka lüüasaamisega.

Ja vaatamata sellele, et mõned isikuomadused on tõenäolisemalt omased kassipidajale ja mõned koerapidajale ning et kassi omanik peab arvestama teistsuguste väljakutsetega kui koeraomanik, vaatamata sellele on palju inimesi, kes armastavad nii kasse kui koeri ja kellel ka on mõlemat liiki lemmikud. Antje Kramer leiab, et elu ilma koerata on võimalik, aga mõttetu ning et elu ilma kassita on võimalik, aga kõle :-)

* * *


Ja siis on veel olemas inimesed, kellele sobib lemmikloomaks mõni akvaariumikala… kuigi mulle isiklikult on jäänud mulje, et kala on rohkem sisekujunduselement kui lemmikloom. Võimalik, et ma eksin, sest ma olen seesamune… kassiinimene. Ja kassiinimene ei ole ma mitte sellepärast, et mulle ei meeldi koerad. Vastupidi, mitmed tõud meeldivad mulle väga. Aga ma olen laisk ja mugav ja annan endale aru, et väga tõenäoliselt puudub mul järjekindlus, mida on vaja koera õpetamiseks ;-)

Kasutatud materjal:
Antje Kramer. Hunde- versus Katzenmenschen – Klischees mit wahrem Kern? Katzenmagazin 2008, Aug./Sept.

esmaspäev, 13. aprill 2009

Pajukassid





Viimasest sissekandest on juba palju aega möödas. Mitte ainult kuu ei ole vahetunud, vahetunud on ka aastaaeg ja ilm


ja üldse nii mõndagi…
Aga kassid on ikka alles. Kassid ei kao kusagile. Õnneks :-)


Eile olid ülestõusmispühad. Tõusti üles, võeti liha ja värviti mune. Ühel või teisel viisil on need pühad, nimetame me neid siis kuidas tahes, sümbolite kaudu seotud jäneste, munade, tibude ja tärkava rohuga. Aga mulle on lapsepõlvest meelde jäänud hoopis selline lihavõttekaart, millel on pajuurvad ja urbade seest vaatavad välja tillukesed karvased hallid kassipojad.


Mismoodi on kassid seotud saabuva kevadega või miks on nad joonistatud lihavõttepühade postkaartidele?


Leidsin selle kohta ühe loo… sellest, kuidas ja miks pajudel on kevadeti kiisud… Väidetavalt on tegemist vana Poola legendiga.


Nimelt olevat kunagi kusagil kaugel maal suure jõe ääres kasvanud vana paju. Jõe ääres elas talumees, kellel oli emakass, kellel omakorda oli liiga palju kassipoegi :-(


Talumees tahtis kassipoegadest lahti saada ja viskas nad jõkke…


Emakass istus jõe kaldal ja nuttis südantlõhestavalt, kui nägi oma lapsi allavoolu triivimas. Pajul hakkas kassiemast kahju ja ta sirutas oma oksad välja, et kassilapsed saaksid neist kinni haarata ja välja ronida. Nii päästiski vana paju kõik kiisud.


Sellest ajast peale ja päästetud kassipoegade mälestuseks kasvatab vana paju igal kevadel endale urvad, mis on pehmed ja siidised nagu väikesed hallid kassipojad :-)


Ilusat kevadet kõigile ja luban edaspidi blogi pisut sagedamini täiendada :-)

esmaspäev, 16. veebruar 2009

Kass talvel





Loomaarst Liina Laaneoja kirjutab: “Ilmade jahenemine ja talve saabumine mõjutab nii toakasse, õuekasse kui neid “kahepaikseid”, kes nii õues kui toas oma aega veedavad. Kassid hakkavad ilmade jahenedes rohkem sööma ja mõned lähevad mõnusalt paksuks. Isu tõustes ja kaalu suurenedes muutuvad kassid üldiselt rahulikumaks ning ei ole nii aktiivsed kui kevadel ja suvel. Talvine aeg on kassidele nagu taastusperiood, kus nad peamiselt söövad ja magavad.

Õuekassid kasvatavad omale külmade saabudes paksu kasuka selga ja söövad ennast paksuks. Jääb üle ainult imestada, kui palju üks kass süüa võib. See on uskumatu, kuhu ta selle toidu kõik paneb. Õuekasside karvkate muutub talvel paksuks ja läikivaks ning kassid näevad tõeliselt head välja. Õuekassid hakkavad talvel ka rohkem tuppa nuruma, sest toas on ju palju parem magada. Kassid armastavad väga sooja. Üks minu tuttav kass armastab magada näiteks radiaatori peal. Kui olemine väga kuumaks läheb, potsatab ta põrandale, viskab ennast selili ja üritab maha jahtuda. Nii armastavad kassid ka kaminate, ahjude ja pliitide lähedust. Mõni kass võib küttekoldele nii lähedale pugeda, et kui teda silitada, on karvakate lausa kuum. Taluvad nad sellist “küpsetamist” imekombel hästi ja näevad pärast täitsa normaalsed välja. Kevade lähenedes ajavad õuekassid oma karvakattest üleliigse osa maha ja muutuvad suveks suhteliselt siledateks ja saledateks kiisudeks, kes suurema osa päevast õues veedavad ja omi asju ajavad. Eelpool nimetatud “kahepaiksed” kassid reguleerivad oma eluviisi samuti vastavalt ilmale ja on suvel rohkem väljas ning talvel rohkem toas. Söövad nemadki ennast enne talve paksuks ja kasvatavad karvkatte selga ning näevad oma uhkes kasukas diivanil pikutades väga head välja.”

Kuidas kaitsta talvel õues käivat kassi?
Võib vaielda selle üle, kas kass peaks olema pigem õue- või toaloom. Kui aga kass käib ka õues, siis selleks, et teda külma eest kaitsta, tuleks ta lasta tuppa kohe, kui loom seda soovib. Soojal aastaajal meeldib kassile õues, kuid talvel tahab ta külmaga siseruumides olla, sellepärast ei ole õige looma pikkadeks päevadeks lihtsalt õue jätta. Arvestage sellega, et kasside kõrvad ja käpad võivad pakasega tõsiseid külmakahjustusi saada!

Miinuskraadide korral peaks kassi hoidma toas või tagama vähemalt püsiva juurdepääsu sooja ja tõmbetuuleta kohta. Laudas, kus on teisi loomi, kassid ei külmetu, tühjas hoones hakkab neil aga kergesti külm.

Kui kass elab õues, siis peaks tal ikkagi olema kuiv paik, kust leida varju ja kaitset tuule ja pakase eest. Väikest pesa on loomal kergem oma kehaga soojaks kütta. Kass ei tohi magada külmal põrandal, seega pange talle alla heina, tekike või padi. Põhimõtteliselt võib õueeluga harjunud kass magada ka laudas, kuuris või garaažis. Kuid meeles tuleb pidada, et need on siiski suured ruumid, seega peab tal seal olema pesa, kus ennast soojendada.

Sellest, et kassidel on komme pugeda auto alla või koguni rattakoobastesse peitu, oleme juba rääkinud. Talvel on see oht eriti suur. Kui kiisu ööbib garaažis, siis enne, kui käivitate mootori, vaadake kindlasti kapoti alla ja rattakoobastesse! Kassid võivad talvel sooja otsida ka õues seisva auto all, seega veenduge enne sõitma hakkamist, et kõik on ohutu.


Toit ja jook
Külma ilmaga võib joogivesi kausis kiiresti jäätuda. Kui vähegi võimalik, pange kassi toit ja vesi varju alla ja külma ilma püsides kontrollige veekaussi mitu korda päevas. Parem on panna vett plastkaussi, metallkaussi aga vältida, sest selle vastu võib kass külmaga oma keelt vigastada.

Kass vajab talvel lisaenergiat, et võtta kaalus juurde ja kasvatada selga paksem kasukas. Pakkuge talle rohkem ja rammusamat toitu kui suvel. Suvel käivad õuekassid jahil ja saakloomade valik ning jahipidamisvõimalused on paremad, seepärast vajavad nad soojal aastaajal talvega võrreldes vähem lisatoitu.


Kas kass üldse peaks väljas elama?
Muidugi oleks parem, kui kass elaks talvel toas, kuid see pole alati võimalik. Seega, esmatähtis on varustada kiisu kõige eluks vajalikuga, et ta talvekuud ohutult ja tervelt üle elaks.


* * *

Mitmeid materjale sirvides hakkas silma pidev soovitus, et koertele tuleks külmaga riided selga panna. Olen näinud isegi kuulutusi, kus kutsutakse inimesi koerariiete õmblemise kursustele. Kuid ma ei ole kunagi kuulnud kassist, keda oleks võimalik riietada :-)
Kui lugejatest keegi on, andke teada :P

Kasutatud materjal:
Tiina Toomet. “Külmaga pane koerale riided selga.” – tarbija24.ee, 17. 01. 2008.

Vivika Veski. “Kuidas hoolitseda koerte ja kasside eest talvel.” – Maaleht 02. 01. 2009.

Liina Laaneoja. “Kasside elust talvel”. - www.veterinaaria.ee

pühapäev, 15. veebruar 2009

Minu kass Härra Schmidt

Tuuli kinkis mulle ilusa raamatu, kus on lugu kassi ja lapse kasvamisest. Saksa keeles küll, aga ikkagi mõtlesin, et jagan seda siin. See on sellises mõnusas A2-taseme keeles :-)

Teema poolest sobib kokku meie augustikuise looga Vana kass

Autor on Peter Ensikat ja loo pealkiri on Meine Katze heißt Herr Schmidt (minu kassi hüütakse Härra Schmidtiks)

Meine Katze heißt Herr Schmidt,
denn sie ist ein Kater.
Ihre Mutter ist Frau Schmidt.
Keiner kennt den Vater.

Als ich den Herrn Schmidt bekam,
War er sieben Wochen.
Ich war damals schon ein Jahr
Und bin noch gekrochen.

Schmidtchen sprang schon wild herum,
spielte und miaute.
Nahm er mir mein Spielzeug weg,
saß ich da und schaute.

Als ich noch im Wagen saß,
saß er schon auf Bäumen.
Davon, was mein Kater konnt,
konnte ich nur träumen.

Laufen lernte ich zwar auch.
Aber Schmidt lief schneller,
tobte durch das ganze Haus,
Treppe, Boden, Keller.

Sprang vom Küchenfenster aus
einfach in den garten,
und dann sah ich ihn am Haus
schon auf Katzen warten.

Ich war Kindergartenkind,
Er ein erwachsner Kater.
Ich spielt Vater-Mutter-Kind,
da war er schon Vater.

Als ich dann zur Schule kam,
war ich beinah sieben.
Schmidt war sechs, doch ist er jetzt
viel im Haus geblieben.

Wenn ich aus der Schule kam
kam er mir entgegen.
Doch dann lief er schnell zurück,
um sich hinzulegen.

Heute sitzt mein Kater Schmidt
wie der Rentner Sobe
meist am Fenster und schaut zu,
wenn ich draußen tobe.

Zehn bin ich, Herr Schmidt erst neun.
Trotzdem sagt mein Vater,
wenn ich mit Schmidt toben will:
Lass den alten Kater.

Opa kann man den Herrn Schmidt
aber noch nicht nennen.
Denn wenns was zu fressen gibt,
kann Herr Schmidt noch rennen!

reede, 23. jaanuar 2009

Aeg minna...




Päev, mil teie ellu tuleb armas kass on rõõmus päev. Ometi on selle päevaga alati seotud ka üks tulevikus paratamatult saabuv kurb hetk – hetk, mil te peate temaga hüvasti jätma. Ühel päeval on teie kass tõeliselt vana. Või ilmneb, et ta on tõeliselt haige. Rita Marlen Feisel esitab KatzenMagazini artiklis esmapilgul ehk omapärase seisukoha, et loomadel on võrreldes inimestega see privileeg, et seadusandja ei ole iga hinna eest üritanud keelata nende surmamist. Ta peab silmas eutanaasiat – omanikul on õigus pakkuda piinlevale loomale halastussurma.


Samas on see hoolivale loomaomanikule üks ütlemata raske otsus – emotsionaalselt võib jääda peale soov hoida oma kassi iga hinna ja kõigi vahenditega elus, isegi kui terve mõistus ütleb teile, et ta kannatab ega saa enam kunagi terveks. Sest kui hoolite tõsiselt, siis käib peast läbi sada emotsiooni. Kas on liiga vara? Äkki saab veel midagi teha? Äkki tal ei olegi nii halb ja tema lahkumine kunagi hiljem oleks nagunii vaikne ja valutu? Loomaarstid väidavad siiski, et loomulik surm ei ole juhul, kui kass on väga haige ja kurnatud, tavaliselt kuigi ilus ega ka mitte valutu...


Teatav osa hirmust eutanaasia ees on tingitud ka sellest, et omanikul puudub sageli ettekujutus sellest, mis üldse toimuma hakkab. Seepärast küsige oma loomaarstilt kõik täpselt järele, hea loomaarst aitab teil protseduuri olemust mõista.


Püüdke niipalju kui see üldse võimalik on, kaaluda asjaolusid kassi vaatenurgast. Hea loomaarst aitab teil otsusele jõuda, kuid ta ei tee otsust teie eest. Mõelge järele:

  • kas teie kass kannatab pidevate valude käes ja neid ei ole võimalik ravimitega leevendada?
  • kas ta on saanud tõsiseid vigastusi, mis halvendavad oluliselt tema elukvaliteeti ja mida ei ole võimalik ravida?
  • kas teie kass on vanuse tõttu pidevalt seisundis, mis põhjustab talle leevendamatuid kannatusi ja takistab elamast täisväärtuslikult (näiteks seniilsus)?
  • kas ta kannatab ravimatu haiguse all ja ta on selle tõttu ilmselgelt muutunud õnnetuks?

Otsuse langetamine on raske ja seda raskem, mida kauem on kestnud teie side oma kassiga. Tegelikult, nagu ütleb Antje Kramer, on tänapäeva maailmas sageli hoopis nii, et inimesed su ümber tulevad ja lähevad ja just sinu loom on see, kes sümboliseerib midagi püsivat. Sellepärast on paljudele nii kohutavalt raske oma loomast lahti lasta. Sellepärast on see otsus sedavõrd valus. Spetsialistid on veendunud, et kassile loeb mitte eluea pikkus kuivõrd elukvaliteet… Jääb siiski küsimus: kas spetsialistid teavad, mida tähendab olla kass?


Olles näinud oma kassi õnneliku ja rahulolevana, tunnevad omanikud tegelikult ära need märgid, mille abil kass ütleb, et ta on vana, väsinud ja õnnetu ega jõua enam. Sel hetkel peaks hooliva omaniku ülesandeks olema aidata kassil minna rahulikult üle vikerkaaresilla.


Tegelikult võib muidugi küsida - kuidas saame meie vaadata asju kassi vaatenurgast, ajamata seda segi omaenda vaatenurgaga. Tunnistan ausalt, et ma ei oska sellele küsimusele kuigi hästi vastata. Vähemalt täna veel mitte.

* * *

Kirjutasin selle loo valmis, lugesin läbi ja siis avastasin, et kogu eelnev jutt oli kantud mõttest, et omanikul on raske otsustada väga vana ja/või haige kassi magamapaneku kasuks. Samas tuleks meelde tuletada ka seda, et iga tervisehäda ei tohiks küll olla kassist vabanemise põhjuseks. Tuleb tunnistada, et meie loomapidamistavad on kohati veel... pehmelt öeldes kummalised. Näiteks arutles keegi kassiomanik tõsimeeli foorumis selle üle, et magama tuleks panna kass, kellel on nn “kassihaigus” (tegelikult üks nahaseene vorme). Et hakkab muidu äkki veel inimestele ka külge ja... loomaarst olevat ka soovitanud (???) Või et üle vikerkaaresilla tuleks igal juhul saata ka kass, kes on muidu terve ja kohanemisvõimeline, aga mingil põhjusel kaotanud ühe käpa. Kui te arvate, et kass ei suuda kolme käpaga elada, siis te küll eksite. Niisugustes olukordades kassi magamapanekule mõeldes tuleks inimesel endale ausalt tunnistada, et tema soov oma loom magama panna ei ole ilmselt tingitud mitte kassi, vaid tema enda huvidest – tal on temaga liiga keeruline, kassi tuleks täiendavalt ravida ja hooldada, talle võib-olla teatud mingiks ajaks teatud eritingimused luua.
Kas teie sõber siis tõesti ei vääri seda? Teie kolme käpaga kass ei ole ju ometi üks katkiläinud asi, mille võiks lihtsalt ära visata ja uuega asendada...


* * *


See lugu valmis juba veidi aega tagasi. Siis ühel päeval sattusin foorumiteemale, kus inimene põhjendas oma haige kassi magamapanekut väga tõsiste rahaliste raskustega, mis ei võimalda tal kassi piisaval määral ravida. Ja mul on hea meel, et ma lugesin seda lugu enne käesoleva postituse avaldamist. Sest… jah… põhjuseid võib olla erinevaid, mis meid loomast loobuma sunnivad ja enne kui hukka mõista, tuleb püüda mõista.

Ja kui inimene oma kassi armastab, siis on raske otsuse peale näpuga näitamine tegelikult küll viimane asi, mida teha tahaks.

Kasutatud materjal:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Rita Marlen Feisel “Der Tod eines geliebten Tieres.”- KatzenMagazin Aug./Sept 2006.

Antje Kramer “Der letzte Gang”. - KatzenMagazin Okt./Nov 2008.