esmaspäev, 16. veebruar 2009

Kass talvel





Loomaarst Liina Laaneoja kirjutab: “Ilmade jahenemine ja talve saabumine mõjutab nii toakasse, õuekasse kui neid “kahepaikseid”, kes nii õues kui toas oma aega veedavad. Kassid hakkavad ilmade jahenedes rohkem sööma ja mõned lähevad mõnusalt paksuks. Isu tõustes ja kaalu suurenedes muutuvad kassid üldiselt rahulikumaks ning ei ole nii aktiivsed kui kevadel ja suvel. Talvine aeg on kassidele nagu taastusperiood, kus nad peamiselt söövad ja magavad.

Õuekassid kasvatavad omale külmade saabudes paksu kasuka selga ja söövad ennast paksuks. Jääb üle ainult imestada, kui palju üks kass süüa võib. See on uskumatu, kuhu ta selle toidu kõik paneb. Õuekasside karvkate muutub talvel paksuks ja läikivaks ning kassid näevad tõeliselt head välja. Õuekassid hakkavad talvel ka rohkem tuppa nuruma, sest toas on ju palju parem magada. Kassid armastavad väga sooja. Üks minu tuttav kass armastab magada näiteks radiaatori peal. Kui olemine väga kuumaks läheb, potsatab ta põrandale, viskab ennast selili ja üritab maha jahtuda. Nii armastavad kassid ka kaminate, ahjude ja pliitide lähedust. Mõni kass võib küttekoldele nii lähedale pugeda, et kui teda silitada, on karvakate lausa kuum. Taluvad nad sellist “küpsetamist” imekombel hästi ja näevad pärast täitsa normaalsed välja. Kevade lähenedes ajavad õuekassid oma karvakattest üleliigse osa maha ja muutuvad suveks suhteliselt siledateks ja saledateks kiisudeks, kes suurema osa päevast õues veedavad ja omi asju ajavad. Eelpool nimetatud “kahepaiksed” kassid reguleerivad oma eluviisi samuti vastavalt ilmale ja on suvel rohkem väljas ning talvel rohkem toas. Söövad nemadki ennast enne talve paksuks ja kasvatavad karvkatte selga ning näevad oma uhkes kasukas diivanil pikutades väga head välja.”

Kuidas kaitsta talvel õues käivat kassi?
Võib vaielda selle üle, kas kass peaks olema pigem õue- või toaloom. Kui aga kass käib ka õues, siis selleks, et teda külma eest kaitsta, tuleks ta lasta tuppa kohe, kui loom seda soovib. Soojal aastaajal meeldib kassile õues, kuid talvel tahab ta külmaga siseruumides olla, sellepärast ei ole õige looma pikkadeks päevadeks lihtsalt õue jätta. Arvestage sellega, et kasside kõrvad ja käpad võivad pakasega tõsiseid külmakahjustusi saada!

Miinuskraadide korral peaks kassi hoidma toas või tagama vähemalt püsiva juurdepääsu sooja ja tõmbetuuleta kohta. Laudas, kus on teisi loomi, kassid ei külmetu, tühjas hoones hakkab neil aga kergesti külm.

Kui kass elab õues, siis peaks tal ikkagi olema kuiv paik, kust leida varju ja kaitset tuule ja pakase eest. Väikest pesa on loomal kergem oma kehaga soojaks kütta. Kass ei tohi magada külmal põrandal, seega pange talle alla heina, tekike või padi. Põhimõtteliselt võib õueeluga harjunud kass magada ka laudas, kuuris või garaažis. Kuid meeles tuleb pidada, et need on siiski suured ruumid, seega peab tal seal olema pesa, kus ennast soojendada.

Sellest, et kassidel on komme pugeda auto alla või koguni rattakoobastesse peitu, oleme juba rääkinud. Talvel on see oht eriti suur. Kui kiisu ööbib garaažis, siis enne, kui käivitate mootori, vaadake kindlasti kapoti alla ja rattakoobastesse! Kassid võivad talvel sooja otsida ka õues seisva auto all, seega veenduge enne sõitma hakkamist, et kõik on ohutu.


Toit ja jook
Külma ilmaga võib joogivesi kausis kiiresti jäätuda. Kui vähegi võimalik, pange kassi toit ja vesi varju alla ja külma ilma püsides kontrollige veekaussi mitu korda päevas. Parem on panna vett plastkaussi, metallkaussi aga vältida, sest selle vastu võib kass külmaga oma keelt vigastada.

Kass vajab talvel lisaenergiat, et võtta kaalus juurde ja kasvatada selga paksem kasukas. Pakkuge talle rohkem ja rammusamat toitu kui suvel. Suvel käivad õuekassid jahil ja saakloomade valik ning jahipidamisvõimalused on paremad, seepärast vajavad nad soojal aastaajal talvega võrreldes vähem lisatoitu.


Kas kass üldse peaks väljas elama?
Muidugi oleks parem, kui kass elaks talvel toas, kuid see pole alati võimalik. Seega, esmatähtis on varustada kiisu kõige eluks vajalikuga, et ta talvekuud ohutult ja tervelt üle elaks.


* * *

Mitmeid materjale sirvides hakkas silma pidev soovitus, et koertele tuleks külmaga riided selga panna. Olen näinud isegi kuulutusi, kus kutsutakse inimesi koerariiete õmblemise kursustele. Kuid ma ei ole kunagi kuulnud kassist, keda oleks võimalik riietada :-)
Kui lugejatest keegi on, andke teada :P

Kasutatud materjal:
Tiina Toomet. “Külmaga pane koerale riided selga.” – tarbija24.ee, 17. 01. 2008.

Vivika Veski. “Kuidas hoolitseda koerte ja kasside eest talvel.” – Maaleht 02. 01. 2009.

Liina Laaneoja. “Kasside elust talvel”. - www.veterinaaria.ee

pühapäev, 15. veebruar 2009

Minu kass Härra Schmidt

Tuuli kinkis mulle ilusa raamatu, kus on lugu kassi ja lapse kasvamisest. Saksa keeles küll, aga ikkagi mõtlesin, et jagan seda siin. See on sellises mõnusas A2-taseme keeles :-)

Teema poolest sobib kokku meie augustikuise looga Vana kass

Autor on Peter Ensikat ja loo pealkiri on Meine Katze heißt Herr Schmidt (minu kassi hüütakse Härra Schmidtiks)

Meine Katze heißt Herr Schmidt,
denn sie ist ein Kater.
Ihre Mutter ist Frau Schmidt.
Keiner kennt den Vater.

Als ich den Herrn Schmidt bekam,
War er sieben Wochen.
Ich war damals schon ein Jahr
Und bin noch gekrochen.

Schmidtchen sprang schon wild herum,
spielte und miaute.
Nahm er mir mein Spielzeug weg,
saß ich da und schaute.

Als ich noch im Wagen saß,
saß er schon auf Bäumen.
Davon, was mein Kater konnt,
konnte ich nur träumen.

Laufen lernte ich zwar auch.
Aber Schmidt lief schneller,
tobte durch das ganze Haus,
Treppe, Boden, Keller.

Sprang vom Küchenfenster aus
einfach in den garten,
und dann sah ich ihn am Haus
schon auf Katzen warten.

Ich war Kindergartenkind,
Er ein erwachsner Kater.
Ich spielt Vater-Mutter-Kind,
da war er schon Vater.

Als ich dann zur Schule kam,
war ich beinah sieben.
Schmidt war sechs, doch ist er jetzt
viel im Haus geblieben.

Wenn ich aus der Schule kam
kam er mir entgegen.
Doch dann lief er schnell zurück,
um sich hinzulegen.

Heute sitzt mein Kater Schmidt
wie der Rentner Sobe
meist am Fenster und schaut zu,
wenn ich draußen tobe.

Zehn bin ich, Herr Schmidt erst neun.
Trotzdem sagt mein Vater,
wenn ich mit Schmidt toben will:
Lass den alten Kater.

Opa kann man den Herrn Schmidt
aber noch nicht nennen.
Denn wenns was zu fressen gibt,
kann Herr Schmidt noch rennen!