Suured täpilised sugulased

Foto: Karl Lehman (www.big-cats/de - Faszinierende Raubkatzen)

Väikeste kasside teadusele vahelduseks veidi ka suurtest kassidest :)

Mati Kaal on kirjutanud raamatu lõvikuningas Leost, kes otsustas kõik sugulased oma juubelile kutsuda – „Kuningas Leo imeline elu”. Kodukiisud moodustavad vaid ühe väikese osa kaslaste (Felidae) arvukast 40-liigilisest erineva suurusega ja eluviisiga perekonnast. Esimesed kaslased tekkisid meie planeedile umbes 25 miljonit aastat tagasi. Tänaste kaslaste esivanem elas 11 miljonit aastat tagasi Aasias.

Allpool siis veidi lähemalt GEPARDIST (Acinonyx jubatus)

Gepardid on üks vanemaid kaslaste siiani säilinud liike, kes on säilitanud paljuski oma esialgse väljanägemise ja ei ole aja jooksul palju muutunud. Praegu arvatakse, et gepardid eraldusid oma lähimatest sugulastest puumast ja jaguarundist umbes viis miljonit aastat tagasi. Gepardite algkodu on Aafrikas. Kuni Suure Jääajani, 20 000 aastat tagasi, levisid gepardid peaaegu kogu planeedil, kuid siis sattus liik hävimise äärele.

Kaslased jagunevad kahte alamperekonda – suured kassid ehk pantrid (Pantherinae) ja väikesed kassid (Felinae). Sageli paigutatakse gepardid ekslikult suurte kaslaste hulka, ilmselt suuruse tõttu. Täiskasvanud gepard kaalub 40-65 kg, tema kehapikkus on 115-135 cm ja saba pikkus võib ulatuda kuni 84 cm-ni. Tegelikult on gepardid lähemal oma väiksematele suguvendadele. Uuemad uuringud liigitavadki gepardid juba väikeste kaslaste hulka. Nagu väikesed kassid, nii oskavad gepardid nurru lüüa ja nad ei möirga. Gepardite keel on rikkalik, mis koosneb siristamisest (sellega kutsuvad nad teisi gepardeid või ema kutsub poegi), kurrumisest (kurrutakse kohtumisel vastassugupoolega; näitab huvi, ebakindlust, lepitust), urisemisest (kasutatakse ohuolukorras koos susisemise ja turtsumisega), kiljatamisest (tõsises ohuolukorras) ja nurrumisest (näitab rahulolu). Gepardite nurr on vali.

Esimesel pilgul võib tunduda, et gepardeid on raske eristada suurematest suguvendadest leopardidest ja jaaguaridest, kes on samasugused täpilised. Kuid gepardid on pikemate jalgadega ja palju sihvakamad, voolujoonelise kehaga. Iseloomulik tunnus on üle näo jooksev must triip. Legendi järgi tekkis triip pisaratest, kui gepardiema nuttis oma kadunud poegi taga. Tegelikult on see joon gepardile päikeseprillide asemel ja aitab tal jälgida saaki isegi teravas päikesepaistes. Looduses esineb veel haruldasemaid gepardite variatsioone nagu kuninggepardid (laigulised tabby gepardid ) ja pikakarvalised gepardid. Üliharuldased on valged, hallid, punased ja mustad variatsioonid.

Gepard ei ole võitlusloom. Tema lõuad ja hambad on väiksemad kui teistel temasuurustel kiskjatel. Tema eelis on sprinterlik kiirus. Ta ei suuda võidelda tugevamate ja agressiivsemate loomadega, vaid peab tihtipeale oma raskustega püütud saagi maha jätma. Gepardid ei ole agressiivsed ja nad on isegi kergesti kodustatavad. Egiptlased kodustasid esimesed gepardeid juba 1700 aastat tagasi e.Kr. Paljud kuulsad valitsejad pidasid gepardeid ja kasutasid neid jahil koerte asemel, näiteks Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja kaasaegsematest valitsejatest Etioopia keiser Haile Selassie I. Kodustatud gepardid aga paljunevad halvasti.

Gepardid kütivad varaõhtul või hilishommikul. Gepard jahib enamasti vaatluse, mitte haistmise abil. Kõigepealt vaatlevad nad varjus seistes, kas on silmapiiril saakloomi või konkurente. Siis lähenevad nad aeglaselt potentsiaalse saakloomani 10-30 meetri peale ja ründavad saaki taga ajades. Rünnak kestab 20 sekundi ringis, harva rohkem kui minuti. Ligikaudu pool rünnakutest on edukad. Gepardite lemmiktoit on liha. Saakloomadest on gepardite lemmikud kuni 40-kilosed väiksemad antiloobid – Thomsoni gasellid, Granti gasellid, hüpikgasellid ja impalad, kuid nad on võimelised murdma ka noori sebrasid ja gnuusid. Pärlkanad ja jänesed on samuti gepardite toidulaual. Kuni 10 päeva võib gepard olla ilma joomata. Erinevalt valdavast osast kaslastest, pole gepardite küüned täielikult sissetõmmatavad (nagu kalakassil, lapikpeakassil ja Iriomoto kassil), mis annab neile suurema kiiruse, kuid nad ei saa ronida puu otsa. Gepardilapsed, kelle küünised ei ole veel nii kulunud, võivad küll ronida madalamate puude otsa.

Gepardite tüüpiline asuala eeldab avaraid maastikke, kus tal on paremad võimalused saaki jahtida – rohtlad, savannid, pooolkõrbed. Nagu kassidele kohane, on ka geparditel oma territooriumid. Isagepardite territooriumid võivad ulatuda 1500 km2 suuruseni, emageparditel aga 1200-1500 km2. Isagepardid elavad salkades, emagepardid aga üksi, välja arvatud siis, kui tal on lapsed. Lapsed elavad koos emaga esimesed 18 elukuud, mille kestel nad õpivad iseseisvalt hakkama saama ning saaki küttima. Veel kuueks kuuks jäävad gepardilapsed kokku, kuid umbes kaheaastaselt lähevad õed omaette elama ja vennad jäävad kokku. Mõnikord võivad nendega liituda ka võõrad gepardipoisid. Suguküpsed saavad gepardid 20-23 kuuselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva ja pesakonnas on tavaliselt 4-5. maksimaalselt 9 last. Gepardilastele on iseloomulik suitsuhalli karva pikk karv, mis jookseb piki selga ning mida kutsutakse mantliks. Sellel on põhiliselt kaitseotstarve, mis muudab gepardilapsed vaenlastele rohu sees raskesti märgatavaks.

Gepard on maailma kiireim loom, kelle kiirus võib ulatuda kuni 112-120 km tunnis. Ta on võimeline saavutama selle kiiruse kolme sekundiga ja läbima kuni 460 meetrit. Kodustatud gepardid keskmiselt vaid 8-12 aastaseks, looduses tavaliselt 4-6 aastat. Gepardilaste suremus on kõrge ja 30% neist sureb esimese elukuu jooksul. Inimeste kõrval on gepardite, eelkõige gepardilaste vaenlased suuremad kiskjad - lõvid, hüäänid jt. Gepardite antiikne päritolu on neile kaasa toonud palju geneetilisi vigu, mistõttu nende suremus on kõrge. Paljud bioloogid usuvad, et see on juhtunud, kuna hävimise ääres olles on nad paljunenud sugulaste vahel, mis on nõrgestanud nende geene ja nende immuunsussüsteem on väga nõrk.

Kunagi asusid gepardid laialdasel territooriumil Aafrikas, Aasias ja isegi Euroopas. Gepardeid arvatakse olevat kokku kuus liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et 12 500 gepardit elab 25 Aafrika riigis (kõige rohkem, kuni 3000 Namiibias) ja 50-200 gepardit arvatakse elavat Iraanis, Khorasani provintsis. Võimalik, et mõningaid isendeid võib leiduda mujalgi. Hiljuti leiti surnud gepard Pakistanis, Belutšistani provintsist.

Maailma Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit on gepardid liigitanud ohustatud liikide hulka. Gepardeid on kahjustanud ka inimtegevus. Neid on kütitud naha pärast ja paljud farmerid on gepardeid süstemaatiliselt hävitanud, kuna süüdistavad neid karja hävitamises. Kõige enam on gepardite kaitsega tegeldud Namiibias, kus 1990.a. rajati Kesk-Namiibias, Otjiwarongo lähedal, dr. Laurie Markeri eestvõttel Gepardite Säilitamise Fond (CCF – Cheetah Conservation Fund). CCF osakond tegutseb Keenias. 1993.a rajati samalaadne institutsioon, Cheetah Conservation Foundation, Lõuna-Aafrika Vabariigis. 2001.a. rajati Iraanis Aasia gepardite kaitseks Iraani Gepardite Selts (ICS – Iranian Cheetah Society).



Rohkem informatsiooni geparditest leiab:
http://www.cheetah.org/
http://www.dewildt.org.za/
http://www.awf.org/content/wildlife/detail/cheetah
http://www.gepardenland.de/

http://www.bigcatrescue.org/cats/wild/cheetah.htm

Piima sisse, küll on hää, tilkagi ei järel jää...

Mida kassile süüa anda?

Lastejuttudest teame me täpselt, et loomulikult armastavad kassid alustassilt piima limpsida. Ja lisaks söövad nad ka hiiri, kes muidugi tuleb kõigepealt kinni püüda…

Kui järele mõelda, siis ei pärine see stereotüüp mitte ainult kirjandusest, vaid ka omaenese kogemusest – kõik need (enamasti vöödilised) kassid, kes elasid maal vanaema juures, olid ju suuremalt jaolt vabapidamisel. Kasse peeti tol ajal ikka rohkem kasu pärast – nende ülesanne oli hoida hiire- ja rotipopulatsioon talus kontrolli all.

Tänapäeval ei ole suur osa kasse enam mitte kasu-, vaid kaisukassid. Aja jooksul on kass paljude jaoks hakanud sümboliseerima tükikest loodust ja soojust, mida on võimalik endale koju tuua. Üha rohkem kasse elab linnakorteris klassikalist lemmikloomaelu. Sellega seoses (ilmselt on seos olemas?) on kuidagi märkamatult muutunud ka kasside toitumisharjumused ja toidueelistused. Näiteks ei hooli paljud kassid piimast enam üldse. Samal ajal on tekkinud ja arenenud spetsiaalsete valmistoitude tootmine ning tänaseks on konservtoidud turul olnud juba umbes 80 aastat.

Üks kassi toitumisega seotud sagedamini esitatavaid küsimusi on: konservtoit või kodutoit?

Kahtlemata on konservtoit omaniku seisukohast mugavam ning võrdlemisi kindla koostisega, sisaldades kassile vajalikke aineid. Aga kassile võib anda ka kodust toitu. See ei tähenda muidugi seda, et kassile antakse lihtsalt ette inimeste toidulaua jäägid. Kassi toitmisel kodutoiduga peab arvestama, et toit oleks võimalikult mitmekesine. Spetsialistid on soovitanud, et kassile toitu valides võib üldiselt eelistada toitaineid, mida omastab ka inimene ja järgida osaliselt ka samu põhimõtteid (näiteks maksa ei soovitata anda sagedamini kui kord nädalas, kuid teatud spetsiifiliste vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu ei oleks õige seda menüüst ka täiesti välistada).

Liha

Kass ei ole taimetoitlane. Kass, olgu ta nii tubane kaisuloom kui tahes, on ikkagi endiselt lihatoiduline loom ja sellega seoses peaks tema toidu hulka kindlasti kuuluma liha. Omaette küsimus on, millisel kujul see sinna kuuluma peaks. Osa spetsialiste väidab, et kassile võiks tema liigiomaseid vajadusi arvestades anda ka toorest liha, osa aga leiab, et toore lihaga kaasneva toksoplasmoosi ohu tõttu peaks toorest liha siiski vältima.

Arvestada tuleks ka sellega, et liigiomaselt toituv kass püüab endale ise saagi ja seega ei söö ta mitte ainult liha, vaid ka oma saakloomade teisi osi. Kui te soovite anda oma kassile valmistoidu asemel kodutoitu, siis peate tegema selgeks toitainete, vitamiinide ja mineraalainete umbkaudse vahekorra erinevates toitudes, sest ainult nii on võimalik tagada tasakaalustatud toitumine. Ainult teatud ühte liiki toidu andmine võib viia erinevate tervisehädadeni; näitena on kirjanduses toodud tuunikala, mille pidev ja ülearune tarbimine võib pikapeale põhjustada häireid maksa talituses.

Kuid igal juhul arvestage sellega, et isegi kui te ise olete taimetoitlane, siis oma kassi tervise seaksite te teda samuti taimetoidule sundides tõsiselt ohtu. Kass on looduse poolt loodud lihatoiduliseks ja need toidud, mis peaksid taimetoitlasest inimesel asendama puudujäävaid aineid, ei sobi kassile.

Milleks on kassile vaja anda kuivtoitu?

Kui kass sööb ainult konserve või kodutoitu, siis võib teda ohustada hambakivi. See võib viia tõsise põletikuni, mis vajab arsti sekkumist ja pikemaajalist ravi. Krõbinate söömine aitab puhastada kassi hambaid (hambakivi ennetamiseks on olemas ka spetsiaalsed kuivtoidud). Loomulikult võib soovitada ka kassi hammaste puhastamist, aga vaatamata internetis olevale õpetlikule videolõigule tundub kassi hambapesu siiski kuuluvat rohkem ulme valdkonda. Kuid nagu me juba korduvalt öelnud oleme – kasse on erinevaid, seega võite hambapesu proovida – äkki ta isegi naudib seda :P

Teine põhjus kuivtoidu poolt on selle tasakaalustatud koostis. Soovitatav on kasutada kallimaid, kliinikutes müüdavaid kuivtoite, sest need on puhtamad ega sisalda nii palju jääkaineid. Madalamast hinnaklassist tooted ei ole alati ühtlase koostisega ja sisaldavad lisaks kasulikele ainetele ka jääkaineid, mis pikaajalisel tarvitamisel mõjuvad kassi tervisele halvasti (näiteks on kassidel odava kuivtoidu pideva tarbimise tulemusel täheldatud põie- ja neeruprobleemide kujunemist).

Jook

Kuivtoidu kõrval on äärmiselt oluline, et kassil oleks pidevalt ja piisavalt juua. Seejuures tuleb silmas pidada, et kassi joogiks on vesi. Muud vedelikud (piim, puljong) ei ole jook, vaid toit. Tihti kõlab soovitus vahetada kassi jooginõus vett iga päev, kuid kassid eelistavad sageli siiski juba veidi aega seisnud vett. Ka meie kassil kujunes vahepeal välja omapärane joogikoht – veetorude remondi ajast jäi kööginurka ämber veega. Kassi jooginõus sai usinasti vett vahetatud, kuid selgus, et ämbrist meeldis kassile palju rohkem juua. Täpselt sama lugu kordub ajal, mil oleme maal, kus vesi on saadaval mitmel erineval moel ja mitmes erinevas kohas - kõige vähem tunneb ta huvi oma jooginõus oleva vee vastu. Nii et kassi sõnum on põhimõtteliselt selline, et ärge ülearu vaeva nähke, aga vett tuleks vahetada kindlasti juhul, kui see muutub sogaseks (näiteks kui sinna on sattunud toiduosasid).

Karvapallid

Isegi kui te oma kassi regulaarselt harjate, satub osa karvadest ikkagi tema organismi, sest kass lakub ennast pidevalt. Selle tulemusena moodustuvad tema seedetraktis karvapallid, mida ta paremal juhul aeg-ajalt välja oksendab, kuid mis halvemal juhul võivad tekitada isegi operatsiooni vajavat soolesulgust.

Paljud kuivtoitu valmistavad firmad pakuvad spetsiaalse koostisega kassikrõbinaid, mille lisamine kassi toidule aitab karvapallidest põhjustatud probleeme ennetada. Samuti on olemas spetsiaalsed toidule lisatavad pastad. Katsetage erinevaid võimalusi – mõni kass armastab kuivtoitu, teisele meeldib, kui lisate pastat tema tavalisele toidule. Isiklikust kogemusest võin väita, et karvapallide vältimiseks mõeldud kuivtoit aitab tõesti.

Lisaks aitab karvapallide vastu võidelda ka "kassimuru". Seega kui võimalik, kasvatage kassi jaoks veidi heina. Kassid armastavad väga tavalist orasheina (ilmselt selle kareda koostise tõttu), aga hästi sobib ka loomapoodides müüdav kassimuru. Seda on erinevat liiki – peenemat ja jämedamat ja jällegi saate sobiva valida katse ja eksituse meetodil. Loomulikult võite poemuru asemel panna aknale kasvama ka näiteks peotäie otra. Kui teil õnnestub takistada kassil seda enne tärkamist üles kaevamast, saab sellest tema jaoks kasulik toidulisand :-)
Üheks oluliseks tsivilisatsiooni põhjustatud hädaks on kehakaalu tõus nii inimestel kui loomadel, kuid kassi kehakaalu kontrolli alla hoidmise teema väärib juba eraldi käsitlemist.

Kasutatud materjalid:
Bruce Fogle "Kassiomaniku käsiraamat"

Anna Laukner "Häufige Fehler bei der Katzenernährung" KatzenMagazin Nr 1 Februar/März 2007.