Lugu kassi loomisest

Tõstan selle loo meie kodulehelt ka siia
(Kasutamiseks kodustel eesmärkidel ;)

Kassi loomine

Autor: Lorenz Göddemeyer

Avaldatud: Katzenmagazin, detsember 2007/jaanuar 2008

(tõlgitud Tartu Kassikaitse jaoks ja mitteärilistel eesmärkidel)

Alguses lõi Jumal taevad ja maa. Sealjuures aitasid teda suured inglid: peainglid ja keerubid ja seeravid. Väikesed inglikesed olid neid imesid üksisilmi ja ammuli sui pealt vaadanud. Eriti oli väikestele tohutult meeldinud see “Tehkem inimesed!”-osa.

Ja Jumal nägi, et see hea oli. Seepärast puhkas ta seitsmendal päeval. Mis oli juhuslikult pühapäev. Aga juba esmaspäeva hommikul helises Jumala uksekell ja salk väikeseid ingleid seisis lävel. “Mida te soovite?” küsis Jumal oma piiritu tarkusega. “Me tahame ka midagi luua,” kogeles suurim väikestest, “me pidime siiani ainult pealt vaatama.” “Aga ma olen loomisega ju valmis saanud. Kõik on juba olemas,” ütles Jumal.“Me tahame ühe kassi teha,” ütles algataja Alfred trotslikult. Ja kogu inglikoor juubeldas: “Jaa, ühe kassi!” “Jumala nimel,” ütles Jumal, “mis see kass on?” “Midagi tiigrisarnast, ainult väiksem ja koduseks kasutamiseks,” selgitas ingel Alfred. “Ja mille jaoks ta hea on?” küsis Kõigetargem. Seepeale hüüdsid kõik läbisegi: ”Temaga saab mängida!” “Teda saab silitada!” “Teda saab kaissu võtta!” “Tal on pehme karv!” “Ta oskab nurruda!” Ja veel palju muud, millest Jumal selles käras aru ei saanud. Ja kui Jumal ikka veel kõhkles, hüüdis ingel Franziska: “Ta oskab ka hiiri püüda!” See veenis Jumalat ja ta ütles jah. Kui kõige väiksem ingel, ninatark Willi, hüüdis veel: “Tema kaka haiseb!”, hakkas Jumal oma nõustumist juba kahetsema... Kuid Jumala sõna on Jumala sõna.

Ja ta rääkis oma piiritus tarkuses: “Mul on mõned erinevat värvi nahad üle. Ja natuke plüüši kõrvade jaoks. Aga ärge unustage südant, kopse, maksa, põrna ja muud taolist kasukasse sisse õmmelda. Te ju vaatasite suuremate loomade loomist pealt.” “Oh, suur tänu,” pomises ingel Alfred. Ja Jumal manitses neid: “Ees peavad olema kaks auku, kust kass välja vaatab. Vurrud ja pikk saba tuleksid ka kasuks. Et ta liiga metsik ei oleks, siis varustagem ta tubli portsu laiskusega.” “Käkitegu!” “Lahe!” “Mega!” rõõmustas terve inglikoor, nii et tasane peaingel Gabriel kõvasti ehmatas. Ja sõjaka loomuga peaingel Miikael hakkas südamest naerma.

Niisiis asusid väikesed inglid rõõmuga töö kallale. Võite ette kujutada, et inglikesed lõid ilma arvutiprogrammita (sest midagi sellist ei olnud tol ajal veel olemas) ja oma suure vaimustusega väga erinevaid kasse. Selle kohta puuduvad küll kindlad andmed, kuid kuulu järgi olevat Kõigevägevam esimestele eksemplaridele pilku heites hüüatanud: “Oh mu Jumal!”See oli kõik ja see on tüüpiline. Niisiis ei tohiks inimesed imestada, kui nad ikka ja jälle avastama peavad: harilikke kasse ei ole olemas.

Kodukiisude esivanemad

Pilt pärineb selliselt veebilehelt:

http://www.surok.fi/rotuesittelyt/oci.php

Teadlastel on alust arvata, et kodukassid pärinevad Aafrika metskassist (Felis silvestris lybica), keda on kutsutud veel kõrbekassiks ja ookerkassiks (sõna "ooker" pärineb algselt kreeka keelest ja tähendab kollakat pigmenti, mis võib varieeruda kollasest roostepruunini). Kutsume teda siis lihtsustamise mõttes ookerkassiks, kasvõi selleks, et eristada kodukassi Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pärinevat esivanemat tema üle terve Aafrika kontinendi levinud sugulastest. Ookerkass kodustas inimesed umbes 10 000 aastat tagasi. Jah, just sedapidi – kass kodustas inimesed, allpool veidi täpsemalt ka sellest, kuidas see juhtus. :)

Küproselt on leitud umbes 9500 aasta tagused matused, kus koos inimeste säilmetega leiti ka ookerkassi omad. Uuemate uuringute järgi hakkas kodukass ookerkassist eristuma umbes 8000 aastat tagasi Lähis-Idas. Esimesed kassid tulid inimeste kodudesse ja viljaaitadesse ilmselt mõnes Lähis-Ida põllumajanduslikus asulas, tõenäoliselt tänases Iraagis, ja DNA-uuringute põhjal arvatakse, et 600 miljonil kodukassil on viis ookerkassist esiema. Inimesed nägid, et kassid on ilusad ja armsad loomad, kes pealegi hävitavad kahjuritest hiiri ja rotte. Egiptlased hakkasid kasse massilisemalt kodustama umbes 4000. a. e.Kr.

DNA-testi põhjal arvatakse, et ookerkassi teed läksid Euroopa metskassist lahku umbes 173 000 aastat tagasi. 131 000 aasta eest eemaldusid ookerkassist Aasia metskass (Felis silvestris ornata – kelle seas eristatakse Kesk-Aasia metskassi ja Hiina kõrbekassi) ja Lõuna-Aafrika metskass (Felis silvestris cafra – keda on peetud ka Aafrika metskassi eraldi alamliigiks). Aafrika metskassi erinevad alamliigid (kokku on neid 11-17), ookerkassi lähisugulased, on levinuid üle kogu mandri, välja arvatud Sahara kõrbe keskosas ja troopilistes vihmametsades, kuigi hiljuti on kasse leitud ka Kongo metsadest.

Ookerkass on Euroopa metskassist lühema karvaga, mis värvuselt võib ulatuda liivakarva pruunikatest toonidest kuni kollakashallideni ja tema sabal on iseloomulikud mustad triibud. Kasuka värvus võib sõltuda elukohast. Kõrbetes elavad kassid on heledamad ja metsakassid tumedamad. Ookerkassi kõrvatagused on punakat tooni. Erinevalt valdavalt triibulisest Euroopa metskassist ja täpilisest Aasia metskassist puuduvad Aafrika metskassi kasukal selgelt eristatavad mustrid. Ta on ka Euroopa metskassist veidi väiksem, kuid kõrgemate jalgadega. Tema kehapikkus on 45-75 cm, saba ulatus 20-38 cm ja kehakaal jääb tavaliselt vahemikku 3-6,5 kg.

Ookerkassi menüü on sarnane kodustatud liigikaaslasega. Ta sööb hiiri, rotte ja teisi väiksemaid imetajaid, nagu jänesed ja küülikud, samuti linde, roomajaid, konni ja putukaid. Ookerkass kütib öösel ja koidikul. Ta hiilib esialgu umbes meetri kaugusele saagist ja seejärel ründab. Sattudes ohuolukorda, ajab ookerkass end turri, püüdes näida suuremana, kui ta tegelikult on. Erinevalt metsistunud kodukassidest, kes võivad elada kassikolooniates, on Aafrika metskass jäänud ürgkassilikult individualistiks. Igal ookerkassil on oma territoorium, mis võib ulatuda mitmete ruutkilomeetriteni. Isakassi territoorium võib kattuda mitme emakassi territooriumiga.

Ookerkasside sündimine ja kasvatamine ei erine oluliselt Euroopa metskassidest. Ookerkassi pesakonda sünnib tavaliselt kaks kuni kuus kassilast. Kandeperiood on 59-69 päeva. Enamus kiisulapsi sünnib vihmaperioodil. Sündides on nad pimedad. Ema juures veedavad nad esimesed 5-6 elukuud, siis hakkavad iseseisvalt elama. Suguküpsuse saavutavad ookerkassid umbes aastaselt. Erinevad metskassiliigid suudavad omavahel ja ka kodukassiga paaritudes anda omakorda paljunemisvõimelisi järglasi. Niisiis ohustab ka ookerkassi „tõupuhtust” segunemine kodukassiga :)

Ookerkassid võivad elada 12-15 aasta vanuseks. Nad levivad Põhja-Aafrikast Lähis-Ida ja Araabia poolsaareni, asustades Nuubia, Sahara ja Araabia kõrbete mägisemaid ja veerikkamaid osasid, poolkõrbeid ja savanne. Nende asuala võib ulatuda kuni troopiliste vihmametsade piirini. Erinevalt Euroopa metskassist on tema Aafrika sugulane kergesti kodustatav ja tema elupaigad on sageli inimasulate läheduses. Tänapäeval on Aafrika metskassi Auduboni Ohustatud Liikide Uurimiskeskuses Louisiana osariigis Ameerika Ühendriikides juba ka kloonitud.

Kuidas ookerkass inimesed leidis? Ookerkass ei ehita endale tavaliselt ise pesa. Tihtipeale kasutab ta teiste loomade mahajäetud pesasid, kuid on pandud tähele, et ta võib asuda ka ühes suures "korteris" mägra või meemägraga. Mäkrade urud on tavaliselt suured ja "mitmetoalised", kus jätkub ruumi ka teistele. Nii kass kui mäger on puhtad ja korraarmastajad loomad ja saavad üksteise kõrval elades hästi hakkama. Tõsi, vahel tuleb ette sedagi, et nad murravad teineteise poegi, kuid üldjuhul on nad võimelised rahumeelselt elamispinda jagama. Arvatakse aga, et ühel hetkel hakkasid kassidele rohkem meeldima inimeste eluasemed, mis olid mäkrade omast veelgi suuremad ja kus olid ka paremad toitumisvõimalused. Inimesed ja kassid harjusid teineteisega ja nii saigi alguse nende kooselu. Erinevalt paljudest teistest koduloomadest tuli kass inimese majapidamisse ise. Seetõttu võibki väita, et mitte inimene ei kodustanud kassi, vaid kass kodustas inimese :)

Kasside esivanematest veel:

http://dialspace.dial.pipex.com/agarman/lybica.htm

http://lynx.uio.no/lynx/catsgportal/cat-website/catfolk/libyca01.htm

http://www.nytimes.com/2007/06/29/science/29cat.html?_r=1&ex=1187236800&en=2b553cb12899e818&ei=5070

http://lovelyanimals.onepagefree.com/?id=5899&onepagefree=qsgubdggg8ova6pgi1j32u8873

Veel üks jõululugu :)

Selline armas lugu :)

Jõulud tulnud ju

Arutelu ühes foorumis:
"Mida teie oma kassidele jõuludeks kingite?"
"Mina kingin talle tuunikala…" "Mina mänguhiire ja korraliku kraapimisposti"… "Mina kingin karvase padja"… "Aga mina kingin talle teise kassi" ;-)

Inimeste aeg kulgeb oma rituaalide ja verstapostidega, kasside aeg omadega. Kuid kuna just inimesed on kehtestanud oma maailmakorra ja mitte vastupidi, siis on paratamatu, et jõuluaeg omab mõju ka kõigile teistele meiega koos elavatele olenditele. Esiteks muidugi see, et jõulude eel ja ajal tuleb meile (loodetavasti) meelde veidi aega hea olla :-) Kas ka kassidele jõuluajal traditsioonide kohaselt tavalisest paremat süüa anti, pole teada, kuid kõikvõimalikke kingitusi teevad inimesed oma kiisudele tänapäeval tõesti. Üle pingutada ei ole siiski mõtet, sest ilus roosa lehv ümber kaela ei ole kindlasti see, mida Teie kass jõuludeks sooviks :P

Mida ta mõelda võib?

Esiteks, ilmselt mõtleb kass jõuluaskeldusi kõrvalt vaadates umbes nii nagu Muumitrolli-tegelased, et kuna kõik on nii kohutavalt ärevil ja sebivad ringi ning astuvad talle saba peale, siis on jõulud tõenäoliselt midagi ohtlikku. Teatud mõttes on tal ehk isegi õigus, sest sellised jõululisandid nagu põlevad küünlad võivad koosluses kassiga tõesti ohtlikud olla – nii kassile endale kui ka inimestele. Ehk nagu üks tuttav märkis: koheva sabaga kass ja põlev küünal ühes toas on suurema ohu allikas. Meie praeguse kassi esimesed jõulud sisaldasid samuti uudishimulikku tutvumist küünla ja elusa tulega. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei järgnenud, edaspidi on kass suhtunud küünaldesse väga aupaklikult.

Piparkoogid…

On uskumatu, aga ma tean päris mitut kassi, kes kõik tunnevad mingit salapärast tõmmet piparkookide poole. Võib-olla sisaldavad need mingit kassidele meeldivat ainet? Paljud kassid näivad armastavat üldse igasugused küpsiseid, aga näiteks meie kass on tõeliselt võlutud just jõulude ajal lauale pandud piparkoogikausist. Aeg-ajalt kaovad sealt mõned piparkoogid, et siis osaliselt ja närituna uuesti kusagilt voodi alt välja ilmuda. Kui ma lubaksin, siis istuks kass ilmselt terve igaviku kausi kõrval ja õngitseks käpaga ükshaaval piparkooke välja.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu…

("Mis ajast kasvavad puud toas?!" mõtles kass ühel jõulueelsel pärastlõunal uinakust ärgates ja unise peaga elutuppa saabudes üllatunult.)

Kui kuusk juba toas on, siis avanevad mitmed huvitavad võimalused. Esiteks on põnev proovida, kas seda mööda saab sama hästi üles ronida kui väljas… Upsssss… kuusk läks viltu ja inimene sai kurjaks :-(

Järgmiseks võib proovida kuuse otsas rippuvaid asjakesi kinni püüda… kui hästi õnnestub, siis neid ka alla võtta ja minema tassida… See läheb juba paremini, see tähendab ilma suurema kärata korda. Ega inimestel see matemaatika nii tugev ka nüüd ei ole nagu nad arvavad. Mõned kuulid tulevad diivani alt välja alles uuel aastal, suurpuhastuse käigus.
Kõige turvalisem meelelahutus on lihtsalt lamada rohelise oksatihniku varjus ja kujutleda, et on suvi ja heinamaa ja päikesepaiste… Muide, kas Te teadsite, et kuusejalas olev vesi (mhmh, kuusejalavesi :P) maitseb kõige paremini – peaaegu niisama hästi nagu maal õues olevas veeämbris olev vesi? Ma ütlen Teile: jõuluajal pole tõesti vaja veekaussi täita!

Hetkeks (ja eriti saabuvate pühade eel) võib muidugi mõtiskleda ka teemal, milline oleks inimeste elu siis, kui maailm oleks korraldatud hoopis kasside järgi ja meie seal sees oleksime vaid külalised. Kuidas meie oma vurre kõrvetaksime, mille üle imestaksime, pahandaksime ja millistesse raskustesse satuksime… Ja kas me saaksime ühelt poolt rahumeelse puhkamise ja ilusolemise ning teiselt poolt innuka küttimise nii edukalt ühendada, nagu seda teevad meie karvased kaaslased. Õigupoolest… sellele viimasele on vistvastus olemas… vähesed suudavad seda. Ja sellest on kahju.

Häid saabuvaid pühi ja hoidke ikka oma kiisusid ja kõiki teisi kalleid ja sõpru. Tehke neile pai, rääkige ja mängige nendega. Nad kõik (olenemata liigist ja jalgade arvust) ootavad seda ilmselt isegi rohkem kui kingitusi :-)

Metsakiisud

Pilt pärineb siit (Alex Kolesnikov "Die Sibirische Katze")

Kui te Euroopa metsades kassi näete, siis ei pruugi tegemist olla ilmtingimata metsistunud kodukassiga, vaid hoopis ühe haruldaseks jäänud omaette kassiliigiga. Euroopa metskass (Felis silvestris silvestris) näeb välja nagu tavaline kodukass ja inimsilm ei suudaks neid täenäoliselt välimuse järgi eristada. Kõige kergem on neid eristada saba järgi - metskassi saba on tömbi otsaga. Enamasti on nad suurema kodukassi suurused. Tema karvastiku värvus on tume, ulatudes hallist kuni pruunini, ja kaetud õrnade triipudega. Šotimaal elab musta värvi Kellase kass, Euroopa metskassi alaliik. Metskassi musta variatsiooni on kohatud veel Kaukaasias. Siiski arvatakse, et tegemist on mets- ja kodukassi hübriididega. Võrreldes tavalise kodukassiga on metskassil laiem nägu, pikem karv ja lühem tömbi otsaga saba. Erinevad ka metskassi ja kodukassi hammastikud. Euroopa metskassile pai teha ei ole lihtne. Ta on arg ja ettevaatlik loom ning hoidub inimestest eemale. Isegi kui nad noorena inimese juurde satuvad, jäävad nad iseseisvaks, metsikuks ja kodustamatuks.

Metskasse on üldse kolme põhiliiki: Euroopa metskass (Silvestrise perekond) elab Euroopa metsapiirkondades; Aafrika metskass (Lybica perekond) elab üle kogu kontinendi Sahara kõrbest Lõuna-Aafrikani, välja arvatud Lääne-Aafrika ekvatoriaalsed vihmametsad, aga samuti Lähis-Idas; Aasia metskass (Ornata perekond) elab laialdasel territooriumil Lääne-Aasiast kuni Indiani ja Hiinani. Euroopa metsadesse ilmusid metskassid kiviajal, kui jääaeg taandus. Euroopa metskass eraldus Martelli kassist 250 000 aastat tagasi; 20 000 aastat tagasi läksid lahku Euroopa metskassi ja Aafrika metskassi teed; 4000-8000 aastat tagasi tekkis viimasest kodukass.

Erinevalt öise eluviisiga kodukiisudest armastavad metsakiisud jahil käia päeval. Kuid näiteks Šoti metskassi juures on täheldatud ka öist eluviisi. Arvatakse, et nad on keskmisest kodukassist mõnevõrra kogukamad ja et just Euroopa metskassidelt on meie triibikud või tabbyd kodukiisud pärinud oma välimuse. Teadlased on välja arvestanud, et kodukassi ja metskassi geneetiline erinevus või ulatuda 39%-ni. See on päris suur erinevus - meenutagem, et inimese ja inimahvide geneetiline erinevus võib olla vaid mõneprotsendiline. Kodukassi esivanemaks peetakse hoopis Põhja-Aafrikas elav ookerkassi (Felis lybica).

Euroopa metskassi erivormid on veel caucasica, kes elab Türgis ja Kaukasuse mägedes; grampia, hävimisohus liik on eraldatuna säilinud Šotimaal; jordansi elab Baleaari saartel, cretensis Kreetal ning reyi Korsikal. Kaks viimast alamliiki on väljasuremise äärel. Euroopa metskass on üks metskassi alamliike, kes sajandeid tagasi hõlmas laialdase territooriumi, kuid nüüd arvatakse alles jäänud olevat vaid vähesed isendid: Šotimaal; Ibeeria, Balkani ja Apenniini poolsaartel; Türgis; Kesk-Euroopas: Saksamaal, Šveitsis, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Prantsusmaal, Belgias ning Luksemburgis; aga ka Ukrainas, Moldovas ja Kaukaasias. Metskasse võib kohata ka mõnedel Vahemere saartel: Baleaaridel, Korsikal, Sardiinias, Sitsiilias ja Kreetal, kus nad võivad olla segunenud Aafrika metskassiga. Nad on kadunud kunagistelt asualadelt Inglismaalt, Walesist ja Skandinaaviast. Juhukülalisena võib neid kohata Austrias ja Hollandis. Saksamaal arvatakse elavat 3000-5000 Euroopa metskassi.

Kõige sagedamini Euroopas võib metsakiisusid kohata Ibeeria poolsaarel, Hispaanias ja Portugalis. Kui Duro ja Ebro jõest põhjas võib kohata tavalist Euroopa metskassi, siis lõuna pool elab metskassi Ibeeria erivorm, kes on põhjapoolsest liigikaaslasest mõnevõrra suurem. Varem peeti neid erinevateks liikideks, kuid 1963.a. leidis metskassi palju uurinud Soome zooloog Björn Kurtén, et Ibeeria kassid on pigem säilitanud oma kiviaegse välimuse. Eestist on leitud metskassi luid kiviaegsetest Kääpa ja Tamula asulakohtadest. Mõnevõrra rohkem on neid avastatud kiviaegsetest asulakohtadest Lätis. Enam võib jälgi metskassi tegevusest kohata Skandinaavias. Nad on endale koha leidnud ka Skandinaavia mütoloogias. Legendi järgi vedasid metskassid muinasskandinaavia armastusejumalanna Freyja vankrit.

Euroopa metskass võib olla 450-750 mm pikk ja 3-8 kg raske. Tema eluiga võib ulatuda 15 aastani. Nad paarituvad tavaliselt üks kord aastas, hilistalvel, ning 63-68 päevase kandeperioodi järel toob kassiema ilmale 1-8 kassipoega. Kõige rohkem sünnib kassipoegi mais. Kümnepäevaselt lähevad kiisupoegadel silmad lahti ja 16-20 päeva järel jooksevad nad juba ringi. Kaheteistnädalaselt lähevad kiisud jahile ja viiekuused kassid võivad minna eraldi elama. Suguküpsuse saavutavad metskassid aastaselt, isakassid 9-10 kuuselt ja emakassid 10-12-kuuselt. Metsakiisud on pelglikud üksildased loomad, kelle territoorium võib ulatuda kolme ruutkilomeetrini. On üllatav, et väidetavalt on tegemist võrdlemisi monogaamsete loomadega, kellel on sageli kindlad partneid ja isakass aitab emakassil poegi üles kasvatada.

Euroopa metskassidele meeldib elada okaspuu- või lehtpuumetsades, sest sealt leiab ta oma toidulauale maitsvaid metshiiri, uruhiiri, mügrisid, karihiiri ja teisi väiksemaid närilisi. Lihatoiduliste metsakiisude toidulaualt võib leida veel linde, putukaid ning väiksemaid imetajaid ja roomajaid. Kala püüda aga Euroopa metskassidele ei meeldi. Šoti ja Kesk-Hispaania metskassid võivad elada ka avamaal ja nõmmedel, sest neile meeldib seal elavaid küülikuid ja jäneseid küttida. Nagu kodukiisudki, kasutavad metskassid taimi seedetrakti haiguste raviks. Tihti võivad nad elada märgaladel, nagu soistes madalikumetsades. Kaukaasias on tähele pandud, et metsakassid võivad nädalaid elada puu otsas, püüdes sinna peitu läinud närilisi. Neile ei meeldi väga lumised ja külmad alad, kus on kõrge lumikate, üle 20 cm, ja kus lumi on maas rohkem kui 100 päeva. Neid võib kohata kuni 3000 m kõrgusel.

Metskasside arvukust on piiranud segunemine kodukassiga, hübriidide teke, ja inimtegevus, mis hävitab kasside elualasid. Mõned teadlased arvavad, et puhtaverelisi Euroopa metskasse ei olegi enam loodusesse alles jäänud. Samuti ohustavad kasse autod, metsloomade tarvis pandud lõksud ja püünised, haigused ja isolatsioon. Šoti metskassi, keda on säilinud 400 isendi ümber, peetakse üheks väheseks allesjäänud segunemata liigiks. Eriti raskeks kujunesid Euroopa metskassile 18. ja 19. sajand ning 20. sajandi esimene pool, mil liigi arvukus tugevasti vähenes. Varem on metskassi kütitud ka naha pärast. Praegu tohib metskasse küttida Aserbaidžaanis, Rumeenias ja Slovakkias. Küttimise tõttu on metskasside arvukus Slovakkias kahanenud kahekümne aastaga 900-lt 160 isendini. Euroopa riikides on metskassi küttimine valdavalt siiski keelatud. 20. sajandi lõpul on hakatud tegelema metskassi kaitsega. Baieris lasksid sealsed looduskaitsjad kümne aasta jooksul (vahemikus 1984-1993) koguni 237 vangistuses sündinud kiisut tagasi loodusesse. Esimestel nädalal jäid paljud neist auto alla ja hukkusid, suremus ulatus 30%-ni, kuid lõppkokkuvõttes seadsid kassid end siiski sisse ja andsid isegi järglasi. Looduskaitse tegeleb aga põhiliselt olemasolevate populatsioonide säilitamisega, sest kodukassiga segunemise oht on kõrge.

Kassid Freya vankrit vedamas (Wikipedia)

Euroopa metskassist veel:

http://www.markuskappeler.ch/tex/texs2/wildkatze4.html

http://dspace.dial.pipex.com/town/plaza/abf90/bco/silvestr.htm

http://www.scottishwildcats.co.uk/

Kass aias, kass aias...

Mõned inimesed armastavad kasse, teised ei salli neid silmaotsaski. Ühes asjas on inimesed enamasti siiski ühel nõul – mitte keegi ei soovi, et kassid, olgu nad siis omad või võõrad, kaevaksid üles või pööraksid segamini nende aia.

Üks probleeme, millega väga sageli meie poole pöördutakse, on eramajade rajoonides majade ümber luusivate suvaliste kasside hordid. Inimesed on seejuures erinevad ja seda ei saa neile ka kuidagi ette heita. Näiteks vaatab üks mu hea tuttav alati teatud uudishimuliku sõbralikkusega seda, kuidas kõik lähikonna kassid kogunevad tema aeda niipea, kui ta vaid aiagrilli välja tõstab. Pange tähele – piisab vaid selle rauakobaka aeda vedamisest, kui nad välja ilmuvad. Neid on... tavaliselt ikka üsna mitu :-) Neil oli kõigil kodu. Ja ikkagi ilmuvad nad kõigile aiapidudele kontvõõraks. Kõik inimesed ei ole nii kannatlikud kui mu tuttav, ei peagi olema. Seega tekib õigustatud küsimus – kui ma EI taha võõraid kasse oma aeda, siis millised on minu võimalused neid eemal hoida? Ma ei räägi kasside tagakiusamisest ega millestki, mis võiks neile viga teha. Ma pean silmas muid, inimlikumaid võimalusi.

Kassid on tujukad loomad, seda kogeme nendega kokku puutudes ikka ja jälle. Nimetagem seda siis iseseisvuseks, paindumatuseks, põikpäisuseks või kuidas iganes, aga fakt on see, et üks keerulisemaid asju kassipidamise juures on kassi käitumise mõjutamine soovitud suunas.

Kui jutt on oma kassi(de) ohjeldamisest, siis soovitab dr Leonard Perry püüda hakatuseks mõelda nagu kass – kus talle meeldib käia ja miks talle meeldib seal käia. Kui naistenõges (catnip) ja palderjan välja arvata, siis üldiselt ei tunne kassid taimede vastu kõrgendatud huvi ja ei saa öelda, et nad liiguks aias otsese eesmärgiga hävitada kohalik taimestik :-) Sageli on õu nende jaoks lihtsalt "üks suur liivakast" ja teie peenrad, kus muld on kobe, tunduvad kassile just kõige õigema kohana, kus oma asju ajada. Sel juhul võiks kasside "peenrast väljakolimisel" aidata see, kui rajate kassi jaoks aianurka spetsiaalselt saepuru ja liiva seguga kaetud platsikese. Naabrikasside peenrast eemale peletamiseks võib mitte-kassiomanikel muidugi olla tüütu midagi sellist tegema hakata.

Kanepi Aiandi andmetel on üheks kasse ja ka koeri peletavaks taimeks siniseõieline nõges. Sama taime nimeks on Eesti taimenimede andmebaasi järgi väidetavalt koera ilunõges. Ladina keeles on sellele taimele pakutud erinevaid nimesid, variandid on järgmised: plectranthus caninus roth
(sünonüümid coleus caninus (roth) vatke, ka coleus canin hybride). See taim soovitatakse istutada just kohta, kus te ei taha, et kassid käiks. Väidetavalt ei mõju see sugugi mitte kõigile kassidele ja koertele, kuid tihti olevat toime siiski olemas. Aiandusfoorumites on siiski avaldatud ka arvamust, et see taim kas ei mõju üldse või siis mõjub hoopis ligitõmbavalt. Nii et taas kord on kõik individuaalne. Aga proovida võib ikka. Seda enam, et mitmetes rahvusvahelistes foorumites väidetakse, et see taim mõjuvat peletavalt ka näiteks rebastele ja jänestele.

Veel ideid foorumitest:

• Kassid hoidvat ennast eemale siledast fooliumist. Muidugi pole mõeldav aia katmine sellega, aga kui see panna mõneks ajaks maha kohta, kust tahate kasse eemale peletada, siis jätavad nad selle koha rahule ja ei lähe sinna enam ka siis kui foolium ära võtta.
• Mõningatel andmetel aitavat tubakaleotis (sh tavalistest suitsukonidest) või suitsutuhk. Suitsetama ei soovitaks selle retsepti katsetamiseks kellelgi siiski hakata :)
• Kaevamise vastu on soovitatud katta peenardevaheline osa kruusaga.
• Väidetavalt mõjuvat ka ultraheli.
• Kassidele ei meeldi tsitruseliste lõhn (kehtib ka tubase peletamise soovitusena). Näiteks soovitatakse piserdada aeda sidrunimahla või panna sinna sidrunikoore tükikesi.
• Veel on soovitatud kasutada liikumisanduriga kastmissüsteeme. Ootamatu vihmahoog on enamiku kasside jaoks ebameeldiv üllatus.
• Koisid peletavatest ainetest ja taimedest on mõnel juhul abi ka kasside eemale hoidmisel. Samuti soovitatakse cayenni pipart.
• Olemas on ka spetsiaalsed spreid: Get off, Pink Nit... neid on mitmeid erinevad. Osa neist, tuleb tunnistada, peletab eemale pigem inimesed kui kassid :P Aga nagu inimesi on erinevaid, nii on ka erinevaid kasse. Nii et proovige järele, mis teile kõige enam sobib. Väidetavalt saab inimese jaoks meeldiva lõhnaga kassipeletaja ökopoekestest – see on apelsiniõli, mida tegelikult kasutatakse puhastusvahendina.
• Abi võib olla ka väga paljudest teistest aroomiõlidest. Näiteks teepuuõli on kassidele väga vastumeelne. Ühes foorumis kirjeldatu kohaselt on teepuuõliga võimalik kaitsta taimi kassi eest nii, et panna avatud pudel taimede lähedale. Halb on muidugi see, et aroomiõlidel on kalduvus üsna kiiresti lahtuda.
  

Oh, ja veel üks omapärane soovitus ühelt inglisekeelselt lehelt. Nimelt - kassidele ei meeldi roomajad ja väidetavalt aitavat neid peletada ka mänguasjapoodides müüdavad odavad kummist maod. Sama triki veelgi odavam variant olevat tükkideks lõigatud vana kummivoolik. Võib-olla pärineb see idee kusagilt Florida krokodillisoode servalt, sest kus mujal oleksid maod tagaaias normaalne osa aiakaunistusest?!

Veel on soovitatud, et kui endal ei ole kassi (ega koera) ja õue kipuvad võõrad hulkuvad kassid, siis võtke endale kass, kes territooriumi üle võtab. Või siis koer, kes kassid eemale peletab. Teate mis... see on VÄGA vale põhjus endale loom koju tuua. Kui te seda looma ei taha tema enda pärast ja kui te näiteks armastate taimi, aga ei hooli eriti loomadest, siis ärge looma siiski võtke. Teil ei ole temast mingit rõõmu nii nagu ka temal teist. Kasutage teisi võimalusi :-)

Tubane peletamine
Üks probleem, millega paljud kassiomanikud kokku puutuvad, on mööbli või tapeedi kraapimine. Sellel võib olla mitu põhjust, näiteks võivad kassid seda teha puhtalt liigiomasest küünte teritamise vajadusest. Kui neile on tagatud kraapimispuu või muu selle jaoks spetsiaalselt kohandatud koht, siis peaksid nad idee pooles mööbli rahule jätma. Paraku ei ole see alati nii ja mõnikord on nende käitumisel hoopis teised motiivid. Näiteks võivad nad kraapida selleks, et peremehe-perenaise tähelepanu püüda. Sellisel juhul võib tekkida vajadus muuta teatud eseme kraapimine kassile põhimõtteliselt vastumeelseks. Kuidas seda teha?

Üks võimalus on jällegi kasutada peletavaid lõhnasid. Kuid kui näiteks kass armastab mõnest kohast tapeeti kraapimas käia, siis võib kaaluda ka seda, kas elamist saaks kuidagi nii ümber korraldada, et sinna kohta panna mingi selline materjal, mida kass saakski kraapida ja mida saaks aeg-ajalt ka välja vahetada. Olen ise näinud ilusat esikut, mille ühest seinast alumine pool oli kaetud just sellise matitaolise kattega, kus kass oma küüsi teritada sai.

Kassi ebasobivale käitumisele soovitatakse reageerida veepritsiga, kuid nii, et kass ei saaks aru, kust vesi täpselt pärineb. Mõjusam pidi sel moel olema just kassipoegade õpetamine, vanad kavalad kassid saavad reeglina juba aru, kust vesi pärineb ja teevad teie selja taga oma ideed ikkagi teoks.

Kassimeelitajad
Vahel on vaja saavutada ka vastupidine – meelitada kassi teatud kohas käima, teatud asjade (nt kraapimispuu) vastu huvi tundma. Esimene tuntud kassimeelitaja on palderjan. Seejuures on levinud arvamus, et isased kassid reageerivad sellele intensiivsemalt kui emased. Võimalik, kuid 100% see kindlasti ei kehti. Omaenda kogemus räägib vastupidisest – 8-aastane emane kass tunneb palderjani hõngu juba kaugelt. Piisab sellest, et vanaema oma südametilkade pudeli avab, kui kiisu krapsti kohal on. Samas – vanaema enda 3-aastane isane kass ei pea palderjani millekski (mõlemad kassid on siiski steriliseeritud, nii et neile sooliste iseärasuste omistamine on üldse mõnevõrra küsitav).
Minu kassile meeldib näiteks meliss (nii kuivatatud kui ka värskel kujul), samuti lambavill.

Kokkuvõtteks tundub, et nii peletajad kui ka meelitajad on üsna individuaalsed. Proovige erinevaid, proovige tasapisi, samm-sammult. Küllap lõpuks ikka õnnestub :-)

Ja lõpetuseks veidi huumorit elektroonikafoorumist:
Küsimus: “Kas keegi oskab anda sellise elektroonilise seadme skeemi, mis peletaks hulkuvad kassid majast eemale?”
Vastus: “See on lihtne. Salvesta andmekandjale “Kõtt! Kõtt!” Ja siis pane pleier liikumisandurist tööle."

Kasutatud materjal:
Dr. Leonard Perry, Extension Professor University of Vermont. Keeping cats out of the garden.

Kassikalender valmis :)

Selline on meie ilus kalender :)

Lisaks kalendriosale on seal ka hulgaliselt kõikvõimalikke nõuandeid kassipidajatele.

Kui soovite ka endale sellist, siis võtke meiega ühendust (kassidkoju-ät-hot.ee)