Veel üks jõululugu :)

Selline armas lugu :)

Jõulud tulnud ju

Arutelu ühes foorumis:
"Mida teie oma kassidele jõuludeks kingite?"
"Mina kingin talle tuunikala…" "Mina mänguhiire ja korraliku kraapimisposti"… "Mina kingin karvase padja"… "Aga mina kingin talle teise kassi" ;-)

Inimeste aeg kulgeb oma rituaalide ja verstapostidega, kasside aeg omadega. Kuid kuna just inimesed on kehtestanud oma maailmakorra ja mitte vastupidi, siis on paratamatu, et jõuluaeg omab mõju ka kõigile teistele meiega koos elavatele olenditele. Esiteks muidugi see, et jõulude eel ja ajal tuleb meile (loodetavasti) meelde veidi aega hea olla :-) Kas ka kassidele jõuluajal traditsioonide kohaselt tavalisest paremat süüa anti, pole teada, kuid kõikvõimalikke kingitusi teevad inimesed oma kiisudele tänapäeval tõesti. Üle pingutada ei ole siiski mõtet, sest ilus roosa lehv ümber kaela ei ole kindlasti see, mida Teie kass jõuludeks sooviks :P

Mida ta mõelda võib?

Esiteks, ilmselt mõtleb kass jõuluaskeldusi kõrvalt vaadates umbes nii nagu Muumitrolli-tegelased, et kuna kõik on nii kohutavalt ärevil ja sebivad ringi ning astuvad talle saba peale, siis on jõulud tõenäoliselt midagi ohtlikku. Teatud mõttes on tal ehk isegi õigus, sest sellised jõululisandid nagu põlevad küünlad võivad koosluses kassiga tõesti ohtlikud olla – nii kassile endale kui ka inimestele. Ehk nagu üks tuttav märkis: koheva sabaga kass ja põlev küünal ühes toas on suurema ohu allikas. Meie praeguse kassi esimesed jõulud sisaldasid samuti uudishimulikku tutvumist küünla ja elusa tulega. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei järgnenud, edaspidi on kass suhtunud küünaldesse väga aupaklikult.

Piparkoogid…

On uskumatu, aga ma tean päris mitut kassi, kes kõik tunnevad mingit salapärast tõmmet piparkookide poole. Võib-olla sisaldavad need mingit kassidele meeldivat ainet? Paljud kassid näivad armastavat üldse igasugused küpsiseid, aga näiteks meie kass on tõeliselt võlutud just jõulude ajal lauale pandud piparkoogikausist. Aeg-ajalt kaovad sealt mõned piparkoogid, et siis osaliselt ja närituna uuesti kusagilt voodi alt välja ilmuda. Kui ma lubaksin, siis istuks kass ilmselt terve igaviku kausi kõrval ja õngitseks käpaga ükshaaval piparkooke välja.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu…

("Mis ajast kasvavad puud toas?!" mõtles kass ühel jõulueelsel pärastlõunal uinakust ärgates ja unise peaga elutuppa saabudes üllatunult.)

Kui kuusk juba toas on, siis avanevad mitmed huvitavad võimalused. Esiteks on põnev proovida, kas seda mööda saab sama hästi üles ronida kui väljas… Upsssss… kuusk läks viltu ja inimene sai kurjaks :-(

Järgmiseks võib proovida kuuse otsas rippuvaid asjakesi kinni püüda… kui hästi õnnestub, siis neid ka alla võtta ja minema tassida… See läheb juba paremini, see tähendab ilma suurema kärata korda. Ega inimestel see matemaatika nii tugev ka nüüd ei ole nagu nad arvavad. Mõned kuulid tulevad diivani alt välja alles uuel aastal, suurpuhastuse käigus.
Kõige turvalisem meelelahutus on lihtsalt lamada rohelise oksatihniku varjus ja kujutleda, et on suvi ja heinamaa ja päikesepaiste… Muide, kas Te teadsite, et kuusejalas olev vesi (mhmh, kuusejalavesi :P) maitseb kõige paremini – peaaegu niisama hästi nagu maal õues olevas veeämbris olev vesi? Ma ütlen Teile: jõuluajal pole tõesti vaja veekaussi täita!

Hetkeks (ja eriti saabuvate pühade eel) võib muidugi mõtiskleda ka teemal, milline oleks inimeste elu siis, kui maailm oleks korraldatud hoopis kasside järgi ja meie seal sees oleksime vaid külalised. Kuidas meie oma vurre kõrvetaksime, mille üle imestaksime, pahandaksime ja millistesse raskustesse satuksime… Ja kas me saaksime ühelt poolt rahumeelse puhkamise ja ilusolemise ning teiselt poolt innuka küttimise nii edukalt ühendada, nagu seda teevad meie karvased kaaslased. Õigupoolest… sellele viimasele on vistvastus olemas… vähesed suudavad seda. Ja sellest on kahju.

Häid saabuvaid pühi ja hoidke ikka oma kiisusid ja kõiki teisi kalleid ja sõpru. Tehke neile pai, rääkige ja mängige nendega. Nad kõik (olenemata liigist ja jalgade arvust) ootavad seda ilmselt isegi rohkem kui kingitusi :-)

Metsakiisud

Pilt pärineb siit (Alex Kolesnikov "Die Sibirische Katze")

Kui te Euroopa metsades kassi näete, siis ei pruugi tegemist olla ilmtingimata metsistunud kodukassiga, vaid hoopis ühe haruldaseks jäänud omaette kassiliigiga. Euroopa metskass (Felis silvestris silvestris) näeb välja nagu tavaline kodukass ja inimsilm ei suudaks neid täenäoliselt välimuse järgi eristada. Kõige kergem on neid eristada saba järgi - metskassi saba on tömbi otsaga. Enamasti on nad suurema kodukassi suurused. Tema karvastiku värvus on tume, ulatudes hallist kuni pruunini, ja kaetud õrnade triipudega. Šotimaal elab musta värvi Kellase kass, Euroopa metskassi alaliik. Metskassi musta variatsiooni on kohatud veel Kaukaasias. Siiski arvatakse, et tegemist on mets- ja kodukassi hübriididega. Võrreldes tavalise kodukassiga on metskassil laiem nägu, pikem karv ja lühem tömbi otsaga saba. Erinevad ka metskassi ja kodukassi hammastikud. Euroopa metskassile pai teha ei ole lihtne. Ta on arg ja ettevaatlik loom ning hoidub inimestest eemale. Isegi kui nad noorena inimese juurde satuvad, jäävad nad iseseisvaks, metsikuks ja kodustamatuks.

Metskasse on üldse kolme põhiliiki: Euroopa metskass (Silvestrise perekond) elab Euroopa metsapiirkondades; Aafrika metskass (Lybica perekond) elab üle kogu kontinendi Sahara kõrbest Lõuna-Aafrikani, välja arvatud Lääne-Aafrika ekvatoriaalsed vihmametsad, aga samuti Lähis-Idas; Aasia metskass (Ornata perekond) elab laialdasel territooriumil Lääne-Aasiast kuni Indiani ja Hiinani. Euroopa metsadesse ilmusid metskassid kiviajal, kui jääaeg taandus. Euroopa metskass eraldus Martelli kassist 250 000 aastat tagasi; 20 000 aastat tagasi läksid lahku Euroopa metskassi ja Aafrika metskassi teed; 4000-8000 aastat tagasi tekkis viimasest kodukass.

Erinevalt öise eluviisiga kodukiisudest armastavad metsakiisud jahil käia päeval. Kuid näiteks Šoti metskassi juures on täheldatud ka öist eluviisi. Arvatakse, et nad on keskmisest kodukassist mõnevõrra kogukamad ja et just Euroopa metskassidelt on meie triibikud või tabbyd kodukiisud pärinud oma välimuse. Teadlased on välja arvestanud, et kodukassi ja metskassi geneetiline erinevus või ulatuda 39%-ni. See on päris suur erinevus - meenutagem, et inimese ja inimahvide geneetiline erinevus võib olla vaid mõneprotsendiline. Kodukassi esivanemaks peetakse hoopis Põhja-Aafrikas elav ookerkassi (Felis lybica).

Euroopa metskassi erivormid on veel caucasica, kes elab Türgis ja Kaukasuse mägedes; grampia, hävimisohus liik on eraldatuna säilinud Šotimaal; jordansi elab Baleaari saartel, cretensis Kreetal ning reyi Korsikal. Kaks viimast alamliiki on väljasuremise äärel. Euroopa metskass on üks metskassi alamliike, kes sajandeid tagasi hõlmas laialdase territooriumi, kuid nüüd arvatakse alles jäänud olevat vaid vähesed isendid: Šotimaal; Ibeeria, Balkani ja Apenniini poolsaartel; Türgis; Kesk-Euroopas: Saksamaal, Šveitsis, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Prantsusmaal, Belgias ning Luksemburgis; aga ka Ukrainas, Moldovas ja Kaukaasias. Metskasse võib kohata ka mõnedel Vahemere saartel: Baleaaridel, Korsikal, Sardiinias, Sitsiilias ja Kreetal, kus nad võivad olla segunenud Aafrika metskassiga. Nad on kadunud kunagistelt asualadelt Inglismaalt, Walesist ja Skandinaaviast. Juhukülalisena võib neid kohata Austrias ja Hollandis. Saksamaal arvatakse elavat 3000-5000 Euroopa metskassi.

Kõige sagedamini Euroopas võib metsakiisusid kohata Ibeeria poolsaarel, Hispaanias ja Portugalis. Kui Duro ja Ebro jõest põhjas võib kohata tavalist Euroopa metskassi, siis lõuna pool elab metskassi Ibeeria erivorm, kes on põhjapoolsest liigikaaslasest mõnevõrra suurem. Varem peeti neid erinevateks liikideks, kuid 1963.a. leidis metskassi palju uurinud Soome zooloog Björn Kurtén, et Ibeeria kassid on pigem säilitanud oma kiviaegse välimuse. Eestist on leitud metskassi luid kiviaegsetest Kääpa ja Tamula asulakohtadest. Mõnevõrra rohkem on neid avastatud kiviaegsetest asulakohtadest Lätis. Enam võib jälgi metskassi tegevusest kohata Skandinaavias. Nad on endale koha leidnud ka Skandinaavia mütoloogias. Legendi järgi vedasid metskassid muinasskandinaavia armastusejumalanna Freyja vankrit.

Euroopa metskass võib olla 450-750 mm pikk ja 3-8 kg raske. Tema eluiga võib ulatuda 15 aastani. Nad paarituvad tavaliselt üks kord aastas, hilistalvel, ning 63-68 päevase kandeperioodi järel toob kassiema ilmale 1-8 kassipoega. Kõige rohkem sünnib kassipoegi mais. Kümnepäevaselt lähevad kiisupoegadel silmad lahti ja 16-20 päeva järel jooksevad nad juba ringi. Kaheteistnädalaselt lähevad kiisud jahile ja viiekuused kassid võivad minna eraldi elama. Suguküpsuse saavutavad metskassid aastaselt, isakassid 9-10 kuuselt ja emakassid 10-12-kuuselt. Metsakiisud on pelglikud üksildased loomad, kelle territoorium võib ulatuda kolme ruutkilomeetrini. On üllatav, et väidetavalt on tegemist võrdlemisi monogaamsete loomadega, kellel on sageli kindlad partneid ja isakass aitab emakassil poegi üles kasvatada.

Euroopa metskassidele meeldib elada okaspuu- või lehtpuumetsades, sest sealt leiab ta oma toidulauale maitsvaid metshiiri, uruhiiri, mügrisid, karihiiri ja teisi väiksemaid närilisi. Lihatoiduliste metsakiisude toidulaualt võib leida veel linde, putukaid ning väiksemaid imetajaid ja roomajaid. Kala püüda aga Euroopa metskassidele ei meeldi. Šoti ja Kesk-Hispaania metskassid võivad elada ka avamaal ja nõmmedel, sest neile meeldib seal elavaid küülikuid ja jäneseid küttida. Nagu kodukiisudki, kasutavad metskassid taimi seedetrakti haiguste raviks. Tihti võivad nad elada märgaladel, nagu soistes madalikumetsades. Kaukaasias on tähele pandud, et metsakassid võivad nädalaid elada puu otsas, püüdes sinna peitu läinud närilisi. Neile ei meeldi väga lumised ja külmad alad, kus on kõrge lumikate, üle 20 cm, ja kus lumi on maas rohkem kui 100 päeva. Neid võib kohata kuni 3000 m kõrgusel.

Metskasside arvukust on piiranud segunemine kodukassiga, hübriidide teke, ja inimtegevus, mis hävitab kasside elualasid. Mõned teadlased arvavad, et puhtaverelisi Euroopa metskasse ei olegi enam loodusesse alles jäänud. Samuti ohustavad kasse autod, metsloomade tarvis pandud lõksud ja püünised, haigused ja isolatsioon. Šoti metskassi, keda on säilinud 400 isendi ümber, peetakse üheks väheseks allesjäänud segunemata liigiks. Eriti raskeks kujunesid Euroopa metskassile 18. ja 19. sajand ning 20. sajandi esimene pool, mil liigi arvukus tugevasti vähenes. Varem on metskassi kütitud ka naha pärast. Praegu tohib metskasse küttida Aserbaidžaanis, Rumeenias ja Slovakkias. Küttimise tõttu on metskasside arvukus Slovakkias kahanenud kahekümne aastaga 900-lt 160 isendini. Euroopa riikides on metskassi küttimine valdavalt siiski keelatud. 20. sajandi lõpul on hakatud tegelema metskassi kaitsega. Baieris lasksid sealsed looduskaitsjad kümne aasta jooksul (vahemikus 1984-1993) koguni 237 vangistuses sündinud kiisut tagasi loodusesse. Esimestel nädalal jäid paljud neist auto alla ja hukkusid, suremus ulatus 30%-ni, kuid lõppkokkuvõttes seadsid kassid end siiski sisse ja andsid isegi järglasi. Looduskaitse tegeleb aga põhiliselt olemasolevate populatsioonide säilitamisega, sest kodukassiga segunemise oht on kõrge.

Kassid Freya vankrit vedamas (Wikipedia)

Euroopa metskassist veel:

http://www.markuskappeler.ch/tex/texs2/wildkatze4.html

http://dspace.dial.pipex.com/town/plaza/abf90/bco/silvestr.htm

http://www.scottishwildcats.co.uk/

Kass aias, kass aias...

Mõned inimesed armastavad kasse, teised ei salli neid silmaotsaski. Ühes asjas on inimesed enamasti siiski ühel nõul – mitte keegi ei soovi, et kassid, olgu nad siis omad või võõrad, kaevaksid üles või pööraksid segamini nende aia.

Üks probleeme, millega väga sageli meie poole pöördutakse, on eramajade rajoonides majade ümber luusivate suvaliste kasside hordid. Inimesed on seejuures erinevad ja seda ei saa neile ka kuidagi ette heita. Näiteks vaatab üks mu hea tuttav alati teatud uudishimuliku sõbralikkusega seda, kuidas kõik lähikonna kassid kogunevad tema aeda niipea, kui ta vaid aiagrilli välja tõstab. Pange tähele – piisab vaid selle rauakobaka aeda vedamisest, kui nad välja ilmuvad. Neid on... tavaliselt ikka üsna mitu :-) Neil oli kõigil kodu. Ja ikkagi ilmuvad nad kõigile aiapidudele kontvõõraks. Kõik inimesed ei ole nii kannatlikud kui mu tuttav, ei peagi olema. Seega tekib õigustatud küsimus – kui ma EI taha võõraid kasse oma aeda, siis millised on minu võimalused neid eemal hoida? Ma ei räägi kasside tagakiusamisest ega millestki, mis võiks neile viga teha. Ma pean silmas muid, inimlikumaid võimalusi.

Kassid on tujukad loomad, seda kogeme nendega kokku puutudes ikka ja jälle. Nimetagem seda siis iseseisvuseks, paindumatuseks, põikpäisuseks või kuidas iganes, aga fakt on see, et üks keerulisemaid asju kassipidamise juures on kassi käitumise mõjutamine soovitud suunas.

Kui jutt on oma kassi(de) ohjeldamisest, siis soovitab dr Leonard Perry püüda hakatuseks mõelda nagu kass – kus talle meeldib käia ja miks talle meeldib seal käia. Kui naistenõges (catnip) ja palderjan välja arvata, siis üldiselt ei tunne kassid taimede vastu kõrgendatud huvi ja ei saa öelda, et nad liiguks aias otsese eesmärgiga hävitada kohalik taimestik :-) Sageli on õu nende jaoks lihtsalt "üks suur liivakast" ja teie peenrad, kus muld on kobe, tunduvad kassile just kõige õigema kohana, kus oma asju ajada. Sel juhul võiks kasside "peenrast väljakolimisel" aidata see, kui rajate kassi jaoks aianurka spetsiaalselt saepuru ja liiva seguga kaetud platsikese. Naabrikasside peenrast eemale peletamiseks võib mitte-kassiomanikel muidugi olla tüütu midagi sellist tegema hakata.

Kanepi Aiandi andmetel on üheks kasse ja ka koeri peletavaks taimeks siniseõieline nõges. Sama taime nimeks on Eesti taimenimede andmebaasi järgi väidetavalt koera ilunõges. Ladina keeles on sellele taimele pakutud erinevaid nimesid, variandid on järgmised: plectranthus caninus roth
(sünonüümid coleus caninus (roth) vatke, ka coleus canin hybride). See taim soovitatakse istutada just kohta, kus te ei taha, et kassid käiks. Väidetavalt ei mõju see sugugi mitte kõigile kassidele ja koertele, kuid tihti olevat toime siiski olemas. Aiandusfoorumites on siiski avaldatud ka arvamust, et see taim kas ei mõju üldse või siis mõjub hoopis ligitõmbavalt. Nii et taas kord on kõik individuaalne. Aga proovida võib ikka. Seda enam, et mitmetes rahvusvahelistes foorumites väidetakse, et see taim mõjuvat peletavalt ka näiteks rebastele ja jänestele.

Veel ideid foorumitest:

• Kassid hoidvat ennast eemale siledast fooliumist. Muidugi pole mõeldav aia katmine sellega, aga kui see panna mõneks ajaks maha kohta, kust tahate kasse eemale peletada, siis jätavad nad selle koha rahule ja ei lähe sinna enam ka siis kui foolium ära võtta.
• Mõningatel andmetel aitavat tubakaleotis (sh tavalistest suitsukonidest) või suitsutuhk. Suitsetama ei soovitaks selle retsepti katsetamiseks kellelgi siiski hakata :)
• Kaevamise vastu on soovitatud katta peenardevaheline osa kruusaga.
• Väidetavalt mõjuvat ka ultraheli.
• Kassidele ei meeldi tsitruseliste lõhn (kehtib ka tubase peletamise soovitusena). Näiteks soovitatakse piserdada aeda sidrunimahla või panna sinna sidrunikoore tükikesi.
• Veel on soovitatud kasutada liikumisanduriga kastmissüsteeme. Ootamatu vihmahoog on enamiku kasside jaoks ebameeldiv üllatus.
• Koisid peletavatest ainetest ja taimedest on mõnel juhul abi ka kasside eemale hoidmisel. Samuti soovitatakse cayenni pipart.
• Olemas on ka spetsiaalsed spreid: Get off, Pink Nit... neid on mitmeid erinevad. Osa neist, tuleb tunnistada, peletab eemale pigem inimesed kui kassid :P Aga nagu inimesi on erinevaid, nii on ka erinevaid kasse. Nii et proovige järele, mis teile kõige enam sobib. Väidetavalt saab inimese jaoks meeldiva lõhnaga kassipeletaja ökopoekestest – see on apelsiniõli, mida tegelikult kasutatakse puhastusvahendina.
• Abi võib olla ka väga paljudest teistest aroomiõlidest. Näiteks teepuuõli on kassidele väga vastumeelne. Ühes foorumis kirjeldatu kohaselt on teepuuõliga võimalik kaitsta taimi kassi eest nii, et panna avatud pudel taimede lähedale. Halb on muidugi see, et aroomiõlidel on kalduvus üsna kiiresti lahtuda.
  

Oh, ja veel üks omapärane soovitus ühelt inglisekeelselt lehelt. Nimelt - kassidele ei meeldi roomajad ja väidetavalt aitavat neid peletada ka mänguasjapoodides müüdavad odavad kummist maod. Sama triki veelgi odavam variant olevat tükkideks lõigatud vana kummivoolik. Võib-olla pärineb see idee kusagilt Florida krokodillisoode servalt, sest kus mujal oleksid maod tagaaias normaalne osa aiakaunistusest?!

Veel on soovitatud, et kui endal ei ole kassi (ega koera) ja õue kipuvad võõrad hulkuvad kassid, siis võtke endale kass, kes territooriumi üle võtab. Või siis koer, kes kassid eemale peletab. Teate mis... see on VÄGA vale põhjus endale loom koju tuua. Kui te seda looma ei taha tema enda pärast ja kui te näiteks armastate taimi, aga ei hooli eriti loomadest, siis ärge looma siiski võtke. Teil ei ole temast mingit rõõmu nii nagu ka temal teist. Kasutage teisi võimalusi :-)

Tubane peletamine
Üks probleem, millega paljud kassiomanikud kokku puutuvad, on mööbli või tapeedi kraapimine. Sellel võib olla mitu põhjust, näiteks võivad kassid seda teha puhtalt liigiomasest küünte teritamise vajadusest. Kui neile on tagatud kraapimispuu või muu selle jaoks spetsiaalselt kohandatud koht, siis peaksid nad idee pooles mööbli rahule jätma. Paraku ei ole see alati nii ja mõnikord on nende käitumisel hoopis teised motiivid. Näiteks võivad nad kraapida selleks, et peremehe-perenaise tähelepanu püüda. Sellisel juhul võib tekkida vajadus muuta teatud eseme kraapimine kassile põhimõtteliselt vastumeelseks. Kuidas seda teha?

Üks võimalus on jällegi kasutada peletavaid lõhnasid. Kuid kui näiteks kass armastab mõnest kohast tapeeti kraapimas käia, siis võib kaaluda ka seda, kas elamist saaks kuidagi nii ümber korraldada, et sinna kohta panna mingi selline materjal, mida kass saakski kraapida ja mida saaks aeg-ajalt ka välja vahetada. Olen ise näinud ilusat esikut, mille ühest seinast alumine pool oli kaetud just sellise matitaolise kattega, kus kass oma küüsi teritada sai.

Kassi ebasobivale käitumisele soovitatakse reageerida veepritsiga, kuid nii, et kass ei saaks aru, kust vesi täpselt pärineb. Mõjusam pidi sel moel olema just kassipoegade õpetamine, vanad kavalad kassid saavad reeglina juba aru, kust vesi pärineb ja teevad teie selja taga oma ideed ikkagi teoks.

Kassimeelitajad
Vahel on vaja saavutada ka vastupidine – meelitada kassi teatud kohas käima, teatud asjade (nt kraapimispuu) vastu huvi tundma. Esimene tuntud kassimeelitaja on palderjan. Seejuures on levinud arvamus, et isased kassid reageerivad sellele intensiivsemalt kui emased. Võimalik, kuid 100% see kindlasti ei kehti. Omaenda kogemus räägib vastupidisest – 8-aastane emane kass tunneb palderjani hõngu juba kaugelt. Piisab sellest, et vanaema oma südametilkade pudeli avab, kui kiisu krapsti kohal on. Samas – vanaema enda 3-aastane isane kass ei pea palderjani millekski (mõlemad kassid on siiski steriliseeritud, nii et neile sooliste iseärasuste omistamine on üldse mõnevõrra küsitav).
Minu kassile meeldib näiteks meliss (nii kuivatatud kui ka värskel kujul), samuti lambavill.

Kokkuvõtteks tundub, et nii peletajad kui ka meelitajad on üsna individuaalsed. Proovige erinevaid, proovige tasapisi, samm-sammult. Küllap lõpuks ikka õnnestub :-)

Ja lõpetuseks veidi huumorit elektroonikafoorumist:
Küsimus: “Kas keegi oskab anda sellise elektroonilise seadme skeemi, mis peletaks hulkuvad kassid majast eemale?”
Vastus: “See on lihtne. Salvesta andmekandjale “Kõtt! Kõtt!” Ja siis pane pleier liikumisandurist tööle."

Kasutatud materjal:
Dr. Leonard Perry, Extension Professor University of Vermont. Keeping cats out of the garden.

Kassikalender valmis :)

Selline on meie ilus kalender :)

Lisaks kalendriosale on seal ka hulgaliselt kõikvõimalikke nõuandeid kassipidajatele.

Kui soovite ka endale sellist, siis võtke meiega ühendust (kassidkoju-ät-hot.ee)

Must kass, nõiarist...

Pildil: meie Carmen

Keskaegne Euroopa vihkas kasse ja kiusas neid innukalt taga. See üldlevinud väide puudutab siis eelkõige “arenenud Euroopat” ehk seda maailma osa, millega me praegusel ajal ennast kõige tugevamalt samastada ihkame. Aga kas me oleme mõelnud sellele, milline tähendus oli kassil Eesti külaelus? Sest tahame me seda või mitte, aga me oleme oma päritolult ikkagi maarahvas – praktiline ja maalähedane ja veidi paganlikki. Seega peaks ka kass kui koduloom meile hästi sobima :)

Seda, milline õigupoolest on kassi kuju meie esivanemate arusaamade kohaselt, on põhjalikult uurinud Kristi Salve ja käsitlenud seda artiklis “Kassi helge kuju Eesti rahvapärimuses”.

Kass, erinevalt teistest koduloomadest, oli nn toaloom. Tal oli mitmeid privileege, mis osaliselt seondusid tema “töökohustustega”, kuid arvatakse, et juba vanasti oskas kass neid privileege välja teenida ka lihtsalt-ilus-olemisega. Huvitav on see, et vanade pajatuste kohaselt tohtisid kiisud ahjupealsel peesitada nimelt seetõttu, et kass oli nn “esimese maja ehitamisel” aktiivne kaasalööja (erinevalt koerast, kes leidis, et tema küll maja ehitada ei viitsi ja võib vabalt ka väljas olla).

Kui rääkida kassi kasulikkusest, siis ei olnud kassist saadud tulu siiski muidugi mitte niivõrd otsene, kuivõrd pigem kaudne – kass aitas elamise mitmes mõttes puhtamana hoida. Kõige olulisem funktsioon on kassil teadagi läbi meie ajaloo olnud näriliste hävitamine. Arvestades seda, milliseid hädasid närilised (eelkõige rotid) keskajal põhjustasid ja millega see lõppes, võib osutuda tõeks väide, et kui kasse ei oleks nii massiliselt taga kiusatud, võinuks ka õudsete haiguste levik olla mõõdukam.

Kuid tegelikult ei olnud ega ole ka praegu vähetähtis see, et kassi ümber hõljub mingi müstiline hubasuse atmosfäär, mis koos kassi võimega ennast suvalisel ajal ja suvalises kohas kerra keerata omab rahustavat toimet.

Milleks kass meie esivanemate arvates veel vajalik võis olla?
Kass oli ja võiks rahvapärimuse taustal olla ka praegu vajalik loom näiteks

• haiguste diagnoosimiseks – kass oskas otsida üles haige koha ja näidata selle kätte sel moel, et heitis sinna magama. Mõningate andmete kohaselt on kassil ka teatud raviomadusi (katkise luu kokkukasvamise soodustamisest oli juttu ka meie blogi aprillikuises postituses, mille pealkirjaks “Nurr”).


• ilma ennustamiseks (teadagi, ilmajaamal on viimasel ajal pidevad ennustamisraskused ja üks kass kulub meie heitlike ilmade tõttu hädasti ära). Eestlased olevat seejuures leiutanud igasuguseid omapäraseid endeid. Näiteks kui kass kraapis lauajalga, siis pööravat tuul vastavasse suunda. Kui kass ronis ahju (radiaatori) peale, siis ennustavat see pakase saabumist. Või kui kass ronis kõrge koha peale, olevat see ennustanud pikka sadu. Rääkimata sellest, et kui kass sõi heina, siis pidi ilm kohe kindlasti muutuma. Siit ka väike tähelepanek: pange endale akna peale veidi kassimuru kasvama ja muutlik ilm on garanteeritud!


• külaliste tuleku ennustamiseks – kui kass ennast pesema hakkas, oli oodata külalisi. Huvitav on see, et erinevad kehaosad, mida kass pesi, ennustasid seda, missugune külaline oli: näiteks kui kass lakkus käppa ja pesi silmi, siis tõi külaline ka külakosti kaasa (süüa-juua, head ja paremat). Kui kass pesi ennast pikali olles, siis olevat oodata laiska külalist (hmm - et ei lähegi enam ära või?!). Kui kass lakkus tagumikku, siis tulevat "häbematta külainimene" :P


• abistamaks teel teise ilma. Nimelt mõne uskumuse kohaselt tagas kasside hea kohtlemine siinilmas nende abi teel teispoolsusesse. (“Kassiga peab igaüks hästi läbi ajama, sest tema aitavat siis teises ilmas klaasmäest üles ronida”). Kass on teatavasti ronija loom, kes teravate küünte abiga jõuab sinna, kuhu inimene ilma abivahendita ei saa.

Aga kas kass siis ikka oli ka vanade eestlaste jaoks kuidagi seotud mustade jõududega?

Kristi Salve kirjutab: "Kui arvestada arhiivis leiduvate uskumusteadete hulka, on absoluutarvudes vägagi palju selliseid, mis kõnelevad kasside (eriti veel musta kassi) seotusest kurjade vaimudega [---] Sama on arvatud muudegi olendite, nt hundi, kohta (sealjuures asja loomislugudega kinnitades). Kassi kohta käivate uskumusteadete koguhulgast moodustavad kassile kuratliku looma imagot omistavad siiski vaid väikese osa.[---]
Tundub küll, et musta kassiga nõidumise kohta kehtib Maia Madara tabav järeldus, mille ta tegi Eestis peetud nõiaprotsesside aluseks olnud kaebuste ja kohtunikupoolsete süüdistuste (mis piinamise tagajärjel ka sageli omaks võeti) võrdlemisel: meie talurahvas ei olnud veel 17. sajandiks omaks võtnud õpetatud demonoloogia seisukohti nõidusest kui jõust, mis tulenes lepingust kuradiga (Madar 1987: 139). Ilmselt võiks siia lisada, et omaks polnud võetud ka õpetust kassist kui kuratlikust olevusest ja maagide töövahendist. Kasside vaenamisele keskaja Lääne-Euroopas sai eespool viidatud. Kahjuks ei selgu kasutatud kirjandusest, kuivõrd ja kas oli tegemist antud ajastul erinevates maades külarahva seas tuntud uskumustel põhinevate aktsioonidega või olid need sealgi õpetatud demonoloogide tõekspidamisest lähtuvad ettevõtmised. Igatahes on minu meelest kummastav, et ei populaarsed kassiraamatud ega ka autoriteetsed kulturoloogilised käsitlused viita kusagil kasside massilisele hukkamisele tuleriidal. Ilmselt on see kujunenud omamoodi üldkehtivaks ja kõigile teadaolevaks tõdemuseks. See, et negatiivne üleloomulik olend võis kassi kujul ilmuda, on omaette teema. Levinud ütlemise kohaselt ei võinud kurat ennast ainult kolmeks asjaks (haugikalaks, kadakamarjaks ja sukanõelaks) muuta. Kassi nende asjade hulgas polnud, nagu ka mitte süüta lambatalle ega pisikest lapsukest, kelle kuju kurat (kuratlik kodukäija vms) on mõnede muistendite-memoraatide järgi võtnud. Niimoodi võidi kohata vägagi ohtlikke elukaid, kes olid ainult pealtnäha pehmed ja karvased."

* * *

Tartu Kassikaitse tänab head sõpra Kristi Salvet, kes on kassifolkloori lähemalt uurinud ja kes andis meile nõusoleku oma materjali kasutamiseks :)

Tartu Kassikaitse toimetused

Pildil: kalendritüdruk Krõõt ootab endiselt oma kodu...

See oli juba mõni aeg tagasi, kui keegi hea inimene meie foorumis juhtis tähelepanu võimalusele, et Avatud Eesti Fondi kaudu on võimalik taotleda erinevat liiki toetusi kodanikuühiskonna arendamiseks ja mittetulunduslike ühenduste võimekuse suurendamiseks. Erinevate ideede kaalumine ja nende sobitamine rahastamistingimustega, samuti projekti kirjutamine ja dokumentide esitamine võtsid aega, aga lõpuks kandsid meie pingutused ka vilja ning selle aasta aprillis esitatud rahastamistaotlusele andis Avatud Eesti Fondi poolt koordineeritav Vabaühenduste fond juulis positiivse vastuse ja 17. juulil sõlmisime projekti “Kassid koju!” elluviimislepingu.

Mida Vabaühenduste fond endast kujutab?

Vabaühenduste fond on rahastatud Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt EMP finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi vahendusel. Toetust koordineerib Avatud Eesti Fond.

Fondi eesmärgiks on suurendada Eesti vabaühenduste tegutsemisvõimekust, rolli ja mõju ühiskonnas ning toetusskeem on loodud eesmärgiga kaasata kodanikuühendused jõulisemalt majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisse Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).
Vabaühenduste Fondi rakendatakse 12 Euroopa riigis. Eesti vabaühenduste võimekuse ja mõju suurendamiseks on VÜFil aastatel 2007 - 2011 kasutada üle 33 miljoni krooni, s.h Eesti rahastab Eesti riik programmi 10 % ulatuses. Loe lähemalt: siit

Millise projektiga on tegemist?

Tartu Kassikaitse sai raha kassikalendri väljaandmiseks. Tegemist on ilusasti kujundatud A5 formaadis lauakalendriga, kus lisaks meie hoolealustest tehtud kaunitele fotodele on ka rikkalik informatiivne osa. See baseerub suures osas käesoleva ajaveebi materjalidel ja on oma nõuannetega kassipidajatele abiks.

Lauakalender on nagu väike ja praktiline raamat. Voldikud ja brošüürid võivad küll olla kasulikud, kuid pärast läbilugemist leiab enamus neist kiire tee vanapaberi hulka. Nägusalt kujundatud kalender on aga kasutusel terve aasta jooksul.

Praeguseks olema oma projektiga juba sealmaal, et kujundus on valminud, välja on valitud ka trükifirma ja trükiteenuse leping sõlmimisel.

Kuidas on kalendrit võimalik saada?

Üks võimalus on see, kui adopteerite mõne meie hoolealuse. Kalendri anname kaasa iga 2008. a. lõpus ja 2009. a. alguses meilt koju mineva kassiga.

Kuid kalendrisoovija võib meiega ühendust võtta ka aadressil kassidkoju[ät]hot.ee.
Lisaks levitame kalendrit oma heade koostööpartnerite – loomakliinikute ja lemmikloomapoodide kaudu. Jälgige reklaami :-)

Suured täpilised sugulased

Foto: Karl Lehman (www.big-cats/de - Faszinierende Raubkatzen)

Väikeste kasside teadusele vahelduseks veidi ka suurtest kassidest :)

Mati Kaal on kirjutanud raamatu lõvikuningas Leost, kes otsustas kõik sugulased oma juubelile kutsuda – „Kuningas Leo imeline elu”. Kodukiisud moodustavad vaid ühe väikese osa kaslaste (Felidae) arvukast 40-liigilisest erineva suurusega ja eluviisiga perekonnast. Esimesed kaslased tekkisid meie planeedile umbes 25 miljonit aastat tagasi. Tänaste kaslaste esivanem elas 11 miljonit aastat tagasi Aasias.

Allpool siis veidi lähemalt GEPARDIST (Acinonyx jubatus)

Gepardid on üks vanemaid kaslaste siiani säilinud liike, kes on säilitanud paljuski oma esialgse väljanägemise ja ei ole aja jooksul palju muutunud. Praegu arvatakse, et gepardid eraldusid oma lähimatest sugulastest puumast ja jaguarundist umbes viis miljonit aastat tagasi. Gepardite algkodu on Aafrikas. Kuni Suure Jääajani, 20 000 aastat tagasi, levisid gepardid peaaegu kogu planeedil, kuid siis sattus liik hävimise äärele.

Kaslased jagunevad kahte alamperekonda – suured kassid ehk pantrid (Pantherinae) ja väikesed kassid (Felinae). Sageli paigutatakse gepardid ekslikult suurte kaslaste hulka, ilmselt suuruse tõttu. Täiskasvanud gepard kaalub 40-65 kg, tema kehapikkus on 115-135 cm ja saba pikkus võib ulatuda kuni 84 cm-ni. Tegelikult on gepardid lähemal oma väiksematele suguvendadele. Uuemad uuringud liigitavadki gepardid juba väikeste kaslaste hulka. Nagu väikesed kassid, nii oskavad gepardid nurru lüüa ja nad ei möirga. Gepardite keel on rikkalik, mis koosneb siristamisest (sellega kutsuvad nad teisi gepardeid või ema kutsub poegi), kurrumisest (kurrutakse kohtumisel vastassugupoolega; näitab huvi, ebakindlust, lepitust), urisemisest (kasutatakse ohuolukorras koos susisemise ja turtsumisega), kiljatamisest (tõsises ohuolukorras) ja nurrumisest (näitab rahulolu). Gepardite nurr on vali.

Esimesel pilgul võib tunduda, et gepardeid on raske eristada suurematest suguvendadest leopardidest ja jaaguaridest, kes on samasugused täpilised. Kuid gepardid on pikemate jalgadega ja palju sihvakamad, voolujoonelise kehaga. Iseloomulik tunnus on üle näo jooksev must triip. Legendi järgi tekkis triip pisaratest, kui gepardiema nuttis oma kadunud poegi taga. Tegelikult on see joon gepardile päikeseprillide asemel ja aitab tal jälgida saaki isegi teravas päikesepaistes. Looduses esineb veel haruldasemaid gepardite variatsioone nagu kuninggepardid (laigulised tabby gepardid ) ja pikakarvalised gepardid. Üliharuldased on valged, hallid, punased ja mustad variatsioonid.

Gepard ei ole võitlusloom. Tema lõuad ja hambad on väiksemad kui teistel temasuurustel kiskjatel. Tema eelis on sprinterlik kiirus. Ta ei suuda võidelda tugevamate ja agressiivsemate loomadega, vaid peab tihtipeale oma raskustega püütud saagi maha jätma. Gepardid ei ole agressiivsed ja nad on isegi kergesti kodustatavad. Egiptlased kodustasid esimesed gepardeid juba 1700 aastat tagasi e.Kr. Paljud kuulsad valitsejad pidasid gepardeid ja kasutasid neid jahil koerte asemel, näiteks Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja kaasaegsematest valitsejatest Etioopia keiser Haile Selassie I. Kodustatud gepardid aga paljunevad halvasti.

Gepardid kütivad varaõhtul või hilishommikul. Gepard jahib enamasti vaatluse, mitte haistmise abil. Kõigepealt vaatlevad nad varjus seistes, kas on silmapiiril saakloomi või konkurente. Siis lähenevad nad aeglaselt potentsiaalse saakloomani 10-30 meetri peale ja ründavad saaki taga ajades. Rünnak kestab 20 sekundi ringis, harva rohkem kui minuti. Ligikaudu pool rünnakutest on edukad. Gepardite lemmiktoit on liha. Saakloomadest on gepardite lemmikud kuni 40-kilosed väiksemad antiloobid – Thomsoni gasellid, Granti gasellid, hüpikgasellid ja impalad, kuid nad on võimelised murdma ka noori sebrasid ja gnuusid. Pärlkanad ja jänesed on samuti gepardite toidulaual. Kuni 10 päeva võib gepard olla ilma joomata. Erinevalt valdavast osast kaslastest, pole gepardite küüned täielikult sissetõmmatavad (nagu kalakassil, lapikpeakassil ja Iriomoto kassil), mis annab neile suurema kiiruse, kuid nad ei saa ronida puu otsa. Gepardilapsed, kelle küünised ei ole veel nii kulunud, võivad küll ronida madalamate puude otsa.

Gepardite tüüpiline asuala eeldab avaraid maastikke, kus tal on paremad võimalused saaki jahtida – rohtlad, savannid, pooolkõrbed. Nagu kassidele kohane, on ka geparditel oma territooriumid. Isagepardite territooriumid võivad ulatuda 1500 km2 suuruseni, emageparditel aga 1200-1500 km2. Isagepardid elavad salkades, emagepardid aga üksi, välja arvatud siis, kui tal on lapsed. Lapsed elavad koos emaga esimesed 18 elukuud, mille kestel nad õpivad iseseisvalt hakkama saama ning saaki küttima. Veel kuueks kuuks jäävad gepardilapsed kokku, kuid umbes kaheaastaselt lähevad õed omaette elama ja vennad jäävad kokku. Mõnikord võivad nendega liituda ka võõrad gepardipoisid. Suguküpsed saavad gepardid 20-23 kuuselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva ja pesakonnas on tavaliselt 4-5. maksimaalselt 9 last. Gepardilastele on iseloomulik suitsuhalli karva pikk karv, mis jookseb piki selga ning mida kutsutakse mantliks. Sellel on põhiliselt kaitseotstarve, mis muudab gepardilapsed vaenlastele rohu sees raskesti märgatavaks.

Gepard on maailma kiireim loom, kelle kiirus võib ulatuda kuni 112-120 km tunnis. Ta on võimeline saavutama selle kiiruse kolme sekundiga ja läbima kuni 460 meetrit. Kodustatud gepardid keskmiselt vaid 8-12 aastaseks, looduses tavaliselt 4-6 aastat. Gepardilaste suremus on kõrge ja 30% neist sureb esimese elukuu jooksul. Inimeste kõrval on gepardite, eelkõige gepardilaste vaenlased suuremad kiskjad - lõvid, hüäänid jt. Gepardite antiikne päritolu on neile kaasa toonud palju geneetilisi vigu, mistõttu nende suremus on kõrge. Paljud bioloogid usuvad, et see on juhtunud, kuna hävimise ääres olles on nad paljunenud sugulaste vahel, mis on nõrgestanud nende geene ja nende immuunsussüsteem on väga nõrk.

Kunagi asusid gepardid laialdasel territooriumil Aafrikas, Aasias ja isegi Euroopas. Gepardeid arvatakse olevat kokku kuus liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et 12 500 gepardit elab 25 Aafrika riigis (kõige rohkem, kuni 3000 Namiibias) ja 50-200 gepardit arvatakse elavat Iraanis, Khorasani provintsis. Võimalik, et mõningaid isendeid võib leiduda mujalgi. Hiljuti leiti surnud gepard Pakistanis, Belutšistani provintsist.

Maailma Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit on gepardid liigitanud ohustatud liikide hulka. Gepardeid on kahjustanud ka inimtegevus. Neid on kütitud naha pärast ja paljud farmerid on gepardeid süstemaatiliselt hävitanud, kuna süüdistavad neid karja hävitamises. Kõige enam on gepardite kaitsega tegeldud Namiibias, kus 1990.a. rajati Kesk-Namiibias, Otjiwarongo lähedal, dr. Laurie Markeri eestvõttel Gepardite Säilitamise Fond (CCF – Cheetah Conservation Fund). CCF osakond tegutseb Keenias. 1993.a rajati samalaadne institutsioon, Cheetah Conservation Foundation, Lõuna-Aafrika Vabariigis. 2001.a. rajati Iraanis Aasia gepardite kaitseks Iraani Gepardite Selts (ICS – Iranian Cheetah Society).



Rohkem informatsiooni geparditest leiab:
http://www.cheetah.org/
http://www.dewildt.org.za/
http://www.awf.org/content/wildlife/detail/cheetah
http://www.gepardenland.de/

http://www.bigcatrescue.org/cats/wild/cheetah.htm

Piima sisse, küll on hää, tilkagi ei järel jää...

Mida kassile süüa anda?

Lastejuttudest teame me täpselt, et loomulikult armastavad kassid alustassilt piima limpsida. Ja lisaks söövad nad ka hiiri, kes muidugi tuleb kõigepealt kinni püüda…

Kui järele mõelda, siis ei pärine see stereotüüp mitte ainult kirjandusest, vaid ka omaenese kogemusest – kõik need (enamasti vöödilised) kassid, kes elasid maal vanaema juures, olid ju suuremalt jaolt vabapidamisel. Kasse peeti tol ajal ikka rohkem kasu pärast – nende ülesanne oli hoida hiire- ja rotipopulatsioon talus kontrolli all.

Tänapäeval ei ole suur osa kasse enam mitte kasu-, vaid kaisukassid. Aja jooksul on kass paljude jaoks hakanud sümboliseerima tükikest loodust ja soojust, mida on võimalik endale koju tuua. Üha rohkem kasse elab linnakorteris klassikalist lemmikloomaelu. Sellega seoses (ilmselt on seos olemas?) on kuidagi märkamatult muutunud ka kasside toitumisharjumused ja toidueelistused. Näiteks ei hooli paljud kassid piimast enam üldse. Samal ajal on tekkinud ja arenenud spetsiaalsete valmistoitude tootmine ning tänaseks on konservtoidud turul olnud juba umbes 80 aastat.

Üks kassi toitumisega seotud sagedamini esitatavaid küsimusi on: konservtoit või kodutoit?

Kahtlemata on konservtoit omaniku seisukohast mugavam ning võrdlemisi kindla koostisega, sisaldades kassile vajalikke aineid. Aga kassile võib anda ka kodust toitu. See ei tähenda muidugi seda, et kassile antakse lihtsalt ette inimeste toidulaua jäägid. Kassi toitmisel kodutoiduga peab arvestama, et toit oleks võimalikult mitmekesine. Spetsialistid on soovitanud, et kassile toitu valides võib üldiselt eelistada toitaineid, mida omastab ka inimene ja järgida osaliselt ka samu põhimõtteid (näiteks maksa ei soovitata anda sagedamini kui kord nädalas, kuid teatud spetsiifiliste vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu ei oleks õige seda menüüst ka täiesti välistada).

Liha

Kass ei ole taimetoitlane. Kass, olgu ta nii tubane kaisuloom kui tahes, on ikkagi endiselt lihatoiduline loom ja sellega seoses peaks tema toidu hulka kindlasti kuuluma liha. Omaette küsimus on, millisel kujul see sinna kuuluma peaks. Osa spetsialiste väidab, et kassile võiks tema liigiomaseid vajadusi arvestades anda ka toorest liha, osa aga leiab, et toore lihaga kaasneva toksoplasmoosi ohu tõttu peaks toorest liha siiski vältima.

Arvestada tuleks ka sellega, et liigiomaselt toituv kass püüab endale ise saagi ja seega ei söö ta mitte ainult liha, vaid ka oma saakloomade teisi osi. Kui te soovite anda oma kassile valmistoidu asemel kodutoitu, siis peate tegema selgeks toitainete, vitamiinide ja mineraalainete umbkaudse vahekorra erinevates toitudes, sest ainult nii on võimalik tagada tasakaalustatud toitumine. Ainult teatud ühte liiki toidu andmine võib viia erinevate tervisehädadeni; näitena on kirjanduses toodud tuunikala, mille pidev ja ülearune tarbimine võib pikapeale põhjustada häireid maksa talituses.

Kuid igal juhul arvestage sellega, et isegi kui te ise olete taimetoitlane, siis oma kassi tervise seaksite te teda samuti taimetoidule sundides tõsiselt ohtu. Kass on looduse poolt loodud lihatoiduliseks ja need toidud, mis peaksid taimetoitlasest inimesel asendama puudujäävaid aineid, ei sobi kassile.

Milleks on kassile vaja anda kuivtoitu?

Kui kass sööb ainult konserve või kodutoitu, siis võib teda ohustada hambakivi. See võib viia tõsise põletikuni, mis vajab arsti sekkumist ja pikemaajalist ravi. Krõbinate söömine aitab puhastada kassi hambaid (hambakivi ennetamiseks on olemas ka spetsiaalsed kuivtoidud). Loomulikult võib soovitada ka kassi hammaste puhastamist, aga vaatamata internetis olevale õpetlikule videolõigule tundub kassi hambapesu siiski kuuluvat rohkem ulme valdkonda. Kuid nagu me juba korduvalt öelnud oleme – kasse on erinevaid, seega võite hambapesu proovida – äkki ta isegi naudib seda :P

Teine põhjus kuivtoidu poolt on selle tasakaalustatud koostis. Soovitatav on kasutada kallimaid, kliinikutes müüdavaid kuivtoite, sest need on puhtamad ega sisalda nii palju jääkaineid. Madalamast hinnaklassist tooted ei ole alati ühtlase koostisega ja sisaldavad lisaks kasulikele ainetele ka jääkaineid, mis pikaajalisel tarvitamisel mõjuvad kassi tervisele halvasti (näiteks on kassidel odava kuivtoidu pideva tarbimise tulemusel täheldatud põie- ja neeruprobleemide kujunemist).

Jook

Kuivtoidu kõrval on äärmiselt oluline, et kassil oleks pidevalt ja piisavalt juua. Seejuures tuleb silmas pidada, et kassi joogiks on vesi. Muud vedelikud (piim, puljong) ei ole jook, vaid toit. Tihti kõlab soovitus vahetada kassi jooginõus vett iga päev, kuid kassid eelistavad sageli siiski juba veidi aega seisnud vett. Ka meie kassil kujunes vahepeal välja omapärane joogikoht – veetorude remondi ajast jäi kööginurka ämber veega. Kassi jooginõus sai usinasti vett vahetatud, kuid selgus, et ämbrist meeldis kassile palju rohkem juua. Täpselt sama lugu kordub ajal, mil oleme maal, kus vesi on saadaval mitmel erineval moel ja mitmes erinevas kohas - kõige vähem tunneb ta huvi oma jooginõus oleva vee vastu. Nii et kassi sõnum on põhimõtteliselt selline, et ärge ülearu vaeva nähke, aga vett tuleks vahetada kindlasti juhul, kui see muutub sogaseks (näiteks kui sinna on sattunud toiduosasid).

Karvapallid

Isegi kui te oma kassi regulaarselt harjate, satub osa karvadest ikkagi tema organismi, sest kass lakub ennast pidevalt. Selle tulemusena moodustuvad tema seedetraktis karvapallid, mida ta paremal juhul aeg-ajalt välja oksendab, kuid mis halvemal juhul võivad tekitada isegi operatsiooni vajavat soolesulgust.

Paljud kuivtoitu valmistavad firmad pakuvad spetsiaalse koostisega kassikrõbinaid, mille lisamine kassi toidule aitab karvapallidest põhjustatud probleeme ennetada. Samuti on olemas spetsiaalsed toidule lisatavad pastad. Katsetage erinevaid võimalusi – mõni kass armastab kuivtoitu, teisele meeldib, kui lisate pastat tema tavalisele toidule. Isiklikust kogemusest võin väita, et karvapallide vältimiseks mõeldud kuivtoit aitab tõesti.

Lisaks aitab karvapallide vastu võidelda ka "kassimuru". Seega kui võimalik, kasvatage kassi jaoks veidi heina. Kassid armastavad väga tavalist orasheina (ilmselt selle kareda koostise tõttu), aga hästi sobib ka loomapoodides müüdav kassimuru. Seda on erinevat liiki – peenemat ja jämedamat ja jällegi saate sobiva valida katse ja eksituse meetodil. Loomulikult võite poemuru asemel panna aknale kasvama ka näiteks peotäie otra. Kui teil õnnestub takistada kassil seda enne tärkamist üles kaevamast, saab sellest tema jaoks kasulik toidulisand :-)
Üheks oluliseks tsivilisatsiooni põhjustatud hädaks on kehakaalu tõus nii inimestel kui loomadel, kuid kassi kehakaalu kontrolli alla hoidmise teema väärib juba eraldi käsitlemist.

Kasutatud materjalid:
Bruce Fogle "Kassiomaniku käsiraamat"

Anna Laukner "Häufige Fehler bei der Katzenernährung" KatzenMagazin Nr 1 Februar/März 2007.

Vana kass

K: "kuulge, kui vanaks kassid üldse elavad?
V: "Kass võib elada kuni kahekümne aasta vanuseks."
K: "Mis te ajate! Kass elab mingi kolm-neli aastat ja kaob siis ära…"

Muide, see vestlus on pärit elust enesest ehk siis hiljutiselt Tartu mailaadalt. Tegelikult on omamoodi õigus nii küsijal kui vastajal. Kass, kelle eest on hästi hoolitsetud ja kellele pererahvas on loonud piisavalt ohutu keskkonna, elab tõesti kaua. Kass, kes tänaval hulgub, ei pea seal tavaliselt vastu kauem kui paar-kolm aastat. Internetis ringi vaadates leidub vihjeid kasside kohta, kes on elanud ka kolmekümne- (ametlik rekord on väidetavalt 36 aastat) või isegi neljakümneaastaseks, kuid isegi kui see vastab tõele, on tegemist väga erandlike juhtumitega.

Heade loomapidamistavade levikuga on kassi eluiga siiski muutunudki järjest pikemaks -seesama juhtub kõigi loomade, sealhulgas inimestega, kui neil on piisavalt süüa, turvaline elu ja tagatud meditsiiniabi

Milline on kassi puhul vanus, millest alates võiks öelda, et kass on "vana"? Kassitoidu pakendil oleva märgistuse järgi otsustades on vana juba 7-aastane kass, kuigi tegelikult on kass selles vanuses jõudnud pigem alles keskikka. Lihtsalt see on vanus, millest alates ainevahetus muutub aeglasemaks, kiisu ise ehk veidi laisemaks ja seetõttu on oht kergemini kaalus juurde võtta. Sellega võivad kaasneda omakorda ka muud tervishädad. Kassiaastate teisendamisel inimaastateks olen kohanud erinevaid valemeid, kõige täpsem arvestus on ilmselt umbes selline:

2-3-kuune kass = 9-12 kuune inimene
4-kuune kass = 2-3- aastane inimene
6-12-kuune kass = 12-15-aastane inimene
2-aastane kass = 24-aastane inimene
3-6-aastane kass = 28-40-aastane inimene
6-9-aastane kass = 40-52-aastane inimene
9-13-aastane kass = 52-65-aastane inimene
13-17-aastane kass = 65-85-aastane inimene
17-19-aastane kass = 92-100-aastane inimene

Üldiselt võib asuda seisukohale, et kaheksaaastane kass on juba kindlasti keskealine ja kusagil alates kümnendast-kaheteistkümnendast eluaastast võib teda pidada juba vanaks kassiks. Kuid vananemine ei ole haigus, see on lihtsalt üks kassi eluetapp, mille iseärasustega kassiomanikul tuleb arvestada.

On võimalik, et

• teie vana kass tahab senisest rohkem magada
• ta ei taha enam nii meelsasti joosta, hüpata ega ronida. Mängud muutuvad lühemaks ja vähem akrobaatiliseks. Ta naudib nüüd üha rohkem väljakujunenud rutiini.
• ta ei saa enam nii hõlpsasti pesta "raskesti ligipääsetavaid" kehaosi (näiteks selja peal olevat karva)
• ta võib hakata kehvemini kuulma või nägema
• tema karv võib muutuda tuhmimaks või muuta värvi.
  

Püüdke oma vana kassi vajadusi arvestada:

• võimaldage talle eritoitu ja lihtsustage vajadusel juurdepääsu toidule ja veele.
• kontrollige regulaarselt tema tervist
• tegelege temaga endiselt, hoolige temast. Sageli väheneb vanusega kassi isepäisus ja suureneb vajadus helluse järele.
• aidake tal vältida liigset stressi. Andke talle võimalus viibida rahulikus, vaikses ja soojas keskkonnas.
• Kui vaja, paigaldage elamisse täiendavaid liivakaste.

Toit
Vananedes muutub kassi seedesüsteem vähem efektiivseks ja seetõttu on parem, kui kassil on võimalus süüa mitu korda päevas, väikeste portsjonite kaupa. Võimalik on, et kass hakkab eelistama hoopis teistsugust toitu kui seni. Kuid mitte alati ei pruugi see olla talle kõige kasulikum, seega ärge laske tal endaga manipuleerida :- )

Kui kass kaotab ootamatult isu või te märkate, et tal on söömisel raskusi, siis tuleks temaga minna arsti juurde - võib-olla on tal probleeme hammastega. Samamoodi tuleks arsti poole pöörduda ka juhul, kui kass äkki väga palju sööma või jooma hakkab.

Sugemine
Vanemad kassid võivad vajada abi oma karvkatte hooldamisel (sugemisel). Proovige teda harjata – paljudele kassidele, kes nooremana pidasid harja mänguasjaks, hakkab vanuse lisandudes nende kasuka harjamine meeldima. Kui kass on väga vana, siis võib juhtuda, et tal tekib probleeme hügieeniga. Neil on reeglina hea meel, kui te teda puhtuse pidamisel abistate.

Tervisemured
Kui kass jääb vanemaks, siis muutuvad tema refleksid aeglasemaks. Seetõttu võivad teda ohustada sellised vigastused, mille vältimisega ta varem hästi hakkama sai. See ei tähenda, et te peaks tema tegevusvõimalusi kohe oluliselt piirama, kuid veidi lisatähelepanu kulub ära.

Vananedes võib tasapisi muutuda kehvemaks ka kassi nägemine või kuulmine. Tavaliselt toimub see pikema aja jooksul, järk-järgult ja omanik ei pruugi seda enne märgatagi, kui kass on täiesti pime või kurt. Kass on siiski võimeline puuduvat meelt hästi kompenseerima teiste meelte, eriti haistmise abil. Vana kass on oma loomult üsna rahulik olend ja teatud ettevaatusabinõusid silmas pidades saab hoolitsev pererahvas aidata elada ka kurdil või pimedal kassil peaaegu täisväärtuslikku elu. Tuleks arvestada, et kurti kassi on kerge ehmatada, sest ta ei kuule. Talle on suureks ohuks kõik see, millest normaalse kuulmisega kass oskab ennast eemale hoida – autod, muruniidukid, haukuvad koerad. Kui kurt kass siiski käib ka väljas (eriti ei julgeks seda küll soovitada), peaks ta kandma lisaks kaelarihmale märgistust selle kohta, et ta ei kuule. Meie tingimustes oleks aga esimene soovitus siiski kuulmishäiretega kassi mitte välja lasta.

Kui kass hakkab komistama asjade otsa, siis võivad tal olla nägemisprobleemid. Kass, kes on pime ühest silmast, võib ehmuda, kui talle ootamatult läheneda pimeda silma poolsest küljest. Pime kass võib kergesti eksida, seetõttu ei tohiks lubada teda üksi õue, välja arvatud juhul, kui talle on loodud võimalus viibida turvaliselt piiratud alal. Pime kass suudab tavaliselt tubastes oludes kenasti liikuda, kui tema toit, liivakast ja mööbel paiknevad talle teadaoleval viisil, suured ümberkorraldused viivad ta segadusse. Kui te võtate pimeda kassi sülle ja kannate teda elamises ringi, siis pange ta pärast maha kohas, mida ta hästi tunneb (toidunõu juures, tema tavalises magamiskohas vmt kohas. Nii saab ta orienteerumisega jälle järje peale. Helid on pimeda kassi jaoks väga tähtsad – rääkige temaga ja mängige heli tekitavate mänguasjadega.

Väga kõrges vanuses võib kassidel ette tulla ka mäluprobleeme – näiteks võivad nad jääda halva ilmaga välja külma kätte, minna hulkuma ja mitte enam osata koju tulla. Aidake oma vana kassi – ärge laske teda välja halva ilmaga ega ilma järelevalveta.

Ja siis ühel hetkel, kui teie kass on elanud juba pika elu, saabub paratamatult aeg "lasta tal minna". Aga see on juba eraldi teema…

Kasutatud materjalid:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Cornell Feline Center "Loving Care for Older Cats" (March 29, 2006, http://www.vet.cornell.edu/fhc/news/older.htm)

Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt, kassid on metsast...

Pildil: Madame Monique

Meenub hiljuti loetud lugu - inimene võttis endale varjupaigast kassi, kuid viis looma õige pea sinna tagasi, sest kass osutus agressiivseks ja ründas omanikku. Varjupaiga töötajad väitsid aga, et kuri see kass küll ei ole. Kuidas siis nii?

Ilmselt tuleks kõigepealt küsida, MIKS kass sedasi käitus? Kassi agressiivsus võib olla tingitud erinevatest põhjustest, põhjuste mõistmine aga võimaldab probleemiga tegeleda.

Viha ja hirm

Viha ja hirmuga seotud ja omaniku vastu suunatud agressiivsus tuleneb eelkõige kassi (varasemast) valest kohtlemisest ja selliste käitumishäirete juured on sügavamal kui tavaline jahiinstinkt. Kõige enam tuleb seda liiki agressiivsust ette juhul, kui kassi on varem halvasti koheldud või ei ole teda õigel ajal piisavalt sotsialiseeritud. Tartu Kassikaitse kõige raskemad seda liiki juhtumid on olnud need kiisud, kellel hilisem meditsiiniline kontroll on tuvastanud kehas õhupüssi kuuli... Kui kassi on kunagi tulistatud, siis on tema hirm ja agressiivsus inimese vastu mõistetav.

Mida selles olukorras teha? Püüdke võita kassi usaldus, ärge ennast peale sundige. Toidu pakkumise ja mängu kaudu saate suurendada tema sidet teiega.

Siiski võivad ka turvalises keskkonnas üles kasvanud ja sotsialiseeritud kassid näidata teatud olukordades üles seda liiki agressiivsust – võimalik, et neile ei meeldi, kui neile läheneb või neid üritab silitada neile võõras inimene. Mõni kardab loomaarsti nagu tuld ja arstilkäik tähendab, et ta võib rünnata ka omanikku.

Mängu- ja jahiagressiivsus

Kassid ei ole põllupidajad, nad on kütid. Nende loomuses on kinni püüd ja tappa. Isegi kui talle tagatakse maitsev toit, vajab ta võimalust jahipidamist praktiseerida. Sellel instinktil rajanevad ka paljud tema mängud. Näiteks võib ta innustunult püüda teie teki all liikuvat jalga. Mõnikord on mäng lihtsalt mäng – ta küll püüab, kuid ilma küünte ja hammaste abita. Kuid teinekord lähevad käiku ka “külmrelvad”. Kassi mängud väljendavad tema kiskjaloomust ja isegi kui ta mitte kunagi ei pea minema välja endale toitu hankima, on tal vajadus jahti pidada.

Üldiselt ei soovitata kassi agressiivseid mängusid liialt julgustada, sest hammustamine ja küünistamine võib vahel olla ka küllalt tõsiste tagajärgedega. Kui kassi agressiivsusele reageerida nii, nagu kass loodab, siis on tulemuseks vastava käitumismudeli kinnistumine. Piltlikult öeldes õpetate te oma kassi ise agressiivselt käituma. Kõige parem viis agressiooni kontrollida on premeerimine toiduga hea käitumise eest ning kassi agressiivse käitumise ignoreerimine või vältimine.

Territoriaalne ja kaitseagressioon

Väidetavalt võib ka seda liiki agressiooni põhjuseks olla kassi vähene sotsialiseerimine. Näiteks kui teie kass ei ole harjunud teiste loomadega oma territooriumil, siis võib vallanduda agressiivsus, mis võib pöörduda ka inimeste vastu. Loomulikult sõltub kõik ka konkreetse kassi iseloomust. Seda liiki agressiooni juured on samuti kassi loomuses – vabas looduses on kass üksik jahimees, kellel on oma territoorium, mida ta peab kaitsma liigikaaslaste eest.

Isiklik kogemus ütleb, et kass võib territoriaalses võitluses muutuda agressiivseks ka omaniku vastu, kui omanik sekkub tema ja teise (võõra) kassi vahelisse võimuvõitlusse. Ta ütleb teile: “jäta mind rahule, see on MINU võitlus. Hoia sina parem heaga eemale!”

Kaitseagressiooni esineb väga sageli ka kassiemadel kõigi inimeste ja loomade suhtes, kelles nad näevad potentsiaalset ohtu oma kassipoegadele. Mida umbusklikum on kassiema loomus, seda suurem on ka oht, et ta saab kurjaks, kui lähenete tema poegadele.

Liigset väntsutamist tõrjuv agressiivsus

Kassile on teatav tujukus liigiomane (mis iseenesest viib mind mõttele, et äkki nad on pärit Veenuse metsast? :-) Silitamisel, sügamisel ning süllevõtmisel on piir. Kui te olete selle läve ületanud, annab ta teile sellest teada - tema lihased tõmbuvad esmalt pingule ja järgmiseks ütleb ta teile kehakeeles “Aitab!” See võib väljenduda näiteks käpaga löömises, aga kui te tema arvates piisavalt kiiresti ei reageeri, siis võivad käiku minna ka küüned või hambad. Kassi kehakeelt tuleb jälgida, nii saab arusaamatusi vältida.

Terviseprobleemidest tulenev agressiivsus

Vahel võib agressiivsus olla seotud ka tervisprobleemidega. Te tunnete oma kassi, tema iseloomu ja harjumusi, seega märkate ka seda, kui miski tema käitumises ootamatult muutub. Laske loomaarstil kiisu tervist kontrollida ja kui kõik on korras, siis kaaluge muid agressiivsuse põhjuseid. Näiteks pöördus üks kassiomanik foorumis teiste poole küsimusega, millest võivad 12-aastasel kassil olla ootamatult tekkinud tugevad agressiivsushood, mis iga järgmise korraga süvenevad. Just sellises olukorras tuleks esimesena mõelda terviseprobleemidele – võimalik, et kass kannatab valude käes ja oskab vaid nii sellest omanikule märku anda. Või kui teie eakas kass oli siiani meelsasti süles, aga nüüd susiseb ja turtsub iga kord, kui üritate ta sülle võtta – võimalik, et talle teevad valu liigesed.

Domineeriv agressiivsus

Harva võib esineda ka olukord, et kass käitub mõne pereliikme suhtes nii, nagu oleks see samuti kass, kellele on vaja hierarhias koht kätte näidata. Kass võib uriseda, turtsuda, mõnikord ka rünnata. Ta võib seista teie teele ja näidata kehakeelega, et on tõsiselt kuri. Sellise käitumishäire korral on õige käituda kassiga võimalikult rahulikult, karistamine ei aita, kuid teda ei tohiks ka silitada ega üritada sülle võtta. Ja kui see teile väga tobe ei tundu, siis võiksite proovida rääkida temaga tema enda keeles...Üks (taas isiklik) kogemus on selline, et domineeriv pilkkontakt pani hierarhia uuesti paika :P

Ja lõpuks üks väga üldine soovitus: kui teil on kass, siis õppige tema keelt. Tõsiselt. Jälgige tema käitumist, meeleolusid, reageeringuid. Tema jälgib üsna tõenäoliselt samamoodi teie omi. Mida rohkem te teda tunnete, seda väiksem on valestimõistmise võimalus ja seda väiksem omakorda oht, et ta teile haiget teeb.

* * *

Kas maalisin nüüd pildi, millel pisikese pehme ja karvase nurruva olendi maski taga peitub tuldpurskav soomustatud koletis? :-)

Kuid... kas te julgete väita, et teie sees seda koletist ei ole? :-) Mina küll ei julge.

Eelneva eesmärgiks oli lihtsalt aidata mõista, et kassi käitumise taga, mis võib meile vahel paista arusaamatu ja kuri, on teatud põhjused, mille mõistmine aitab meil oma kassist paremini aru saada ja teda tema probleemide lahendamisel aidata. Te ju püüate mõista oma agressiivsust ilmutavat järeltulijat... või kaaslast... või te vähemalt saate aru, et kusagil peab olema põhjus. Samamoodi on põhjus olemas ka kassi agressiivsusel. Leidke see ja te saate asuda probleemi lahendama. Üks on kindel –agressiivsuse ilmnemisel ei ole karistamine lahendus.

Selle kohta, kas üht paljunäinud ja –kannatanud agulikassi on üldse võimalik ja mõistlik sotsialiseerida, on avaldatud väga erinevaid seisukohti. Meil on kogemusi, mille kohaselt on osava kassilausumisega selline sotsialiseerimine täiesti võimalik, AGA see nõuab kalendriga mõõdetavat aega, kannatlikkust ja suurt pühendumust. Ja annet muidugi.

Aga sellest tuleb ühel ilusal päeval ehk juba eraldi lugu...
Stay tuned :-)

Kasutatud materjalid:

Feline Aggression: Biting, Fighting, Scratching, Attacking http://www.perfectpaws.com/agg.html
David Alderton “Sinu kassi seletaja”
Ron Hines, DVM PhD “Dealing With Aggressive Behavior In Your Cat.Why On Earth Does My Cat Bite & Scratch So!”

Lähme sõidame...

home sweet home...

Kui te otsustate puhkuse ajaks ära sõita, siis on teil õigupoolest kolm võimalust:

• jätta kass koju ja paluda vahepealsel ajal kellelgi (tasuta või tasu eest) tema eest hoolitseda
• viia kass ajutiselt loomahotelli
• võtta kass kaasa
  

Loomahotell

Nn "vana Euroopa" riikides on olemas traditsioonidega ja hästi arenenud teenus, nimelt pakuvad sealsed loomade hoiupaigad loomade ajutise hoiu (nn loomahotelli) teenust. Teenus hakkab tasapisi juurduma juba ka meil, näiteks pakuvad seda mõned loomakliinikud, aga ka varjupaigad-hoiupaigad. Seega esmalt võiksite küsida järele näiteks oma loomakliinikust.
Iseasi on muidugi, kuidas teie kass sellist ajutist "äraandmist" talub. Ja kuivõrd on teil endal selleks närvi…(see sarnaneb mõnes mõttes dilemmaga "kuidas ma ometi saan lapse lasteaeda maha jätta"). Hea oleks, kui saakiste enne otsustamist korraldada paaripäevase katse. Igal juhul on asja positiivne külg see, et kui te olete valinud välja sobiva teenusepakkuja, siis hoolitseb teie kassi eest professionaal, kes muu hulgas oskab ära tunda probleeme, reageerida võimalikele tervisemuredele ja hoida ära kassi hulkumaminek.

Kassihoidja

Teie variant on palgata kassihoidja… muide, paljudes Euroopa riikides pakutakse sellist teenust koos kompleksse koduhoiuteenusega – selleks eraldi palgatud inimene ei valva mitte ainult teie kassi, vaid hoiab regulaarselt silma peal ka näiteks toataimedel ja üldse tervel elamisel. See on teenus, mis meie kogemuse kohaselt Eestis alles hakkab tekkima.

Kass reisil kaasas – soovitus nr 1

Kui teie kass ei kuulu just reisikasside erilisse liiki, siis kordame siinkohal soovitust, et temaga ringisõitmist tuleks võimalusel siiski vältida. Ta ei naudi reisimist, olukorra ja territooriumi vahetumist - tema jaoks on see lihtsalt väntsutamine. Erandeid muidugi on, ma olen ühes Rootsi kämpingus ise näinud peret, kes autost välja pudenedes asetas majakese trepile ka transportpuuri… kassiga. Minus ärkas muidugi kohe kassiõiguslane ja käisin iga natukese aja tagant luuramas, kuidas kass ennast tunneb. Kusjuures, väga hästi tundis. Uuris majakese läbi ja jäi siis kuninglikult trepi peale tukkuma. Kuid uskuge, see on siiski väga erandlik juhus.

Kui teisiti ei saa...

Mis puudutab kassi transportimist üldisemalt, siis loomulikult on kasse väga erinevaid. Mõni käitub reisil üldiselt kenasti ja keerab ennast magama. Minu kogemus Tartu Kassikaitse kassitaksot sõites ütleb siiski, et enamus kiisusid autosõitu ei naudi. Suurem enamus neist on sõidu ajal rahutud ja arvestama peab pideva monotoonse kaeblemisega, mis vahel veidi vaibub, et siis uuesti valjeneda. Mu isiklik kass kaebleb seda enam, mida rohkem ma püüan temaga rääkida ja teda rahustada. Vahel näib mulle, et selline undamine on tema jaoks omamoodi rituaal ja mitte ainult põhimõtteline protest sõidu kui sellise vastu, vaid ka hirm selles ees, et ma kavatsen ta kusagile "ära sokutada."

Alljärgnevalt mõned soovitused juhuks, kui olete teinud läbikaalutud otsuse ja kõiki asjaolusid arvestades on siiski osutunud paremaks viia kass sõitma, olgu siis lühemale või pikemale reisile.

• Kindlasti transportige kassi transportpuuris, olenemata sellest, kas sõidate oma autoga või ühiskondliku transpordivahendiga (näiteks rongiga). Kassidele tulevad vahel imelikud ideed, näiteks võivad nad pedaalide alla magama kerida või juhile sõidu ajal ootamatult sülle hüpata. Isegi kui kass istub täiesti rahulikult tagaistmel kellegi süles, on järsk pidurdus piisav oht, et ta sülest minema lennata ja viga saada võiks.
• Ärge kunagi jätke oma kassi seisvasse autosse üksi, eriti mitte suvel. Ülekuumenemine saabub kiiresti ja selle tagajärjed võivad olla väga kurvad.
• Kui teie kass on sõidu suhtes tundlik, siis ärge andke talle paari tunni jooksul enne sõitu süüa. See vähendab võimalust, et ta ennast sõidu ajal halvasti tunneb.
• Kui teie kass reageerib reisimisele väga närviliselt ja sõit on siiski vältimatu ja piisavalt pikk, et kass šoki äärele viia, siis konsulteerige loomaarstiga – ka loomade jaoks on olemas ravimid, mida manustades saab kassi enesetunnet parandada.
• Iga paari tunni tagant peab kassil olema võimalus juua (kindlasti vett!). Transportpuurides on jooginõu olemas, võtke vett kaasa ka tagavaraks.
• Lennureisidel tuleb järgida IATA (Rahvusvaheline Lennutranspordi Ühingu) poolt kehtestatud reegleid (täpsemalt: "The World Standard for the Transportation of Live Animals by Air").
• Teise riiki reisides peab kass olema täielikult vaktsineeritud, Euroopa Liidu piires ringi sõites ka kiibistatud.
• Lõunamaades võivad kassid olla mitmete parasiitide või haiguste kandjad… teie toakassil ei ole tõenäoliselt seda immuunsust kõigi nende hädade vastu, mis on olemas kohalikul sadamakassil, seega KUI te olete ta kaasa võtnud, siis ärge laske teda mitte mingil juhul tundmatus kohas hulkuma!

Kokkuvõttes: kui teil on omaenda suvekodu kusagil looduses ja te plaanite seal veeta kuu või enam, siis oleks ilmselt aus, et samasuguse puhkuse saaks teiega koos veeta ka teie kass. Aga kui te tahate puhkuse ajal külastada oma unistuste linna (stereotüübina tuleb esimesena miskipärast meelde Pariis), siis jätke kiisu parem koju :-)

Kass, kola ja kolimine

Kolimine on omapärane aeg. Asjad, mis olid enne täiesti olemas, kaovad ei tea kuhu. Asjad, mille olemasolust te juba ammu enam midagi ei teadnud, ilmuvad eikusagilt uuesti välja. Pakkimine on alguses lihtne ja süsteemne ja isegi tore, kuid mida lõpupoole, seda enam võtab võimust entroopia… kuni viimased asjad lähevad juba ilma igasuguse süsteemita kilekottidesse… võib-olla kogemata isegi prügikotti.

Asja hea külg on see, et loodetavasti saate te ise vähemalt aru, mis on selle kõige eesmärk. Teie kass aga vaatab sügava jahmatusega pealt, kuidas tema maailm arusaamatul põhjusel tükkhaaval koost võetakse ja kusagile minema viiakse. Kuni lõpuks viiakse ka teda… kohta, mis on võõras ja lõhnab iga kandi pealt täiesti valesti…

Kolimine tekitab tavaliselt alati suuremal või vähemal määral stressi, isegi kui uues kohas on palju paremad tingimused ja rohkem ruumi. Kuna kassid on väga territooriumikesksed loomad, siis mõjub neile selline ootamatu ja totaalne muutumine eriti stressitekitavalt.

Alljärgnevalt mõned nõuanded, mis on kassiomanikule abiks, et muuta kolimine kiisu jaoks rahulikumaks ja turvalisemaks.

• Kui mööblit uuesti paika panete ja asju lahti pakite, siis eraldage kass sellisesse kohta, kus ta teile ette ei jää. Kassid on uudishimulikud ja nii võib igasuguseid õnnetusi juhtuda. Vannituba on tavaliselt hästi sobiv, sest seal on soe ja ka vaiksem kui mujal.
• Jälgige, et kass ei saaks ennast peita ohtlikesse kohtadesse (näiteks mööblitükkide vahele või kastide alla).
• Ärge vahetage kassi liivakastis kolimise ajal liiva välja – kolige kass uude kohta koos vana liivaga liivakastis. Tavapärane puhastus on loomulikult lubatud (et mitte öelda soovitatav), kuid las jääb midagi, mis tuleb uude kohta kaasa ja lõhnab teie kassi järele :P See on muide täiesti tõsine soovitus.
• Võtke oma voodipesu vanast elamisest kaasa ja pange uues kohas sama pesu voodisse, ka nii tagate, et osa turvalisi lõhnu tuleb kassiga koos uude koju. Sama tehke ka asjadega, millel kass vanas kohas magas. Püüdke vähemalt üks tuba uuest elamisest kas või osaliselt sisustada kassi jaoks vanade heade turvaliste asjade ja lõhnadega.
• Kui teil on olemas koht, kus teie kass on varem püsivamalt viibinud (nn alternatiivterritoorium, näiteks suvemaja või teine korter) ja teil on võimalik tagada talle hooldus lühiajaliselt seal, siis viige ta kõige intensiivsemaks kolimisperioodiks sinna ja tooge uude elamisse alles siis, kui te ennast seal juba enam-vähem sisse seadnud olete.
• Kui teie kass käis enne väljas ja ümbruskond võimaldab tal ka uues kohas hakata väljas käima, siis välja ei tohiks teda siiski mitte kohe lasta. Esialgu peab ta harjuma uue koduga. Selle kohta, kui kaua peaks koduarest kestma, on avaldatud erinevaid seisukohti, minimaalse ajana on nimetatud kahte nädalat, maksimaalne aeg kõigub kusagil kahe kuu kandis. Järgida tasuks "parem karta kui kahetseda"-reeglit. Kasside kaotsimineku juhtumitest moodustavad suure hulga just need olukorrad, kui kass kaob pärast kolimist uude kohta. Tingitud on see kassidele omasest soovist pöörduda tagasi endisele territooriumile.
• Loomasõbralikes riikides (näiteks Saksamaa, Šveits jt) on uude kohta kolimisel tavaks, et enne kassi õue lubamist teavitatakse tema olemasolust ka naabreid. Abiks on väike infoleht, soovitavalt koos pildi ja kontaktandmetega ning soovitusega pöörduda ka probleemide korral omaniku poole. Kuidas see võiks toimida Eestis… aga tehke proovi : -)
• Esimene kord, kui te kassi välja lasete, tehke seda varahommikul ja ärge andke talle enne süüa. Väga tõenäoliselt sunnib see teda umbes kahe tunni möödudes koju tagasi pöörduma.

Ja mõni sõna ka veidi üldisematest elukohavahetusega seotud probleemidest.

Kui otsite uut elamist, siis mõelge läbi ka see, milline saab uues kohas olema teie kassi elu.

• Kas te üldse saate ta kaasa võtta? Kui tegemist on üürisuhtega, siis peate kassipidamise üürileandjaga läbi rääkima. Soovitatav oleks vastavate tingimuste lisamine üürilepingusse, et vältida hilisemaid vaidlusi.
• Uurige uut elukohta otsides ka seda, millised saavad olema kassi elamistingimused seal: kas ta saab hakata õues käima, milline on ümbrus?

Kurb statistika

Šveitsis satub umbes 18% omanike poolt ära antud kassidest varjupaika põhjusel, et omanik lihtsalt ei saa neid uues kohas enam pidada. Uus elukoht on kassist loobumise põhjuste loetelus kassiallergia järel teisel koha. Eestis ei ole meile teadaolevalt selliseid uuringuid läbi viidud, kuid väga tõenäoliselt on loomade varjupaika sattumise põhjused siingi sarnased.

Me oleme kindlad, et see arv oleks palju väiksem, kui enne elukohavahetust kaalutaks lisaks enda vajadustele ka oma kassi vajadusi ja võimalusi.

Kasutatud allikad: Eva-Maria Kolfenbach "Wir ziehen um" (Our cats 2007 nr 7)

Eva Waiblinger "Tiergerechter Umzug mit Katzen" (Katzenmagazin 2007 nr 5)

Kass nagu kell

Paljud kassipidajad räägivad lugusid sellest, kuidas nende kassid on neile hommikuse äratuskella eest. Nii nagu päris äratuskelladel, nii on ka kassidel ilmselt väga erinevad “helinad”. Mäletate veel neid vanu jubedaid tiksuvaid kellasid, mis äratades hakkasid plärisema häälega, mis magaja hetkega surmahirmus püsti hüppama panid? Samamoodi hüppab mõni kass magajale rinnale ja hakkab valjuhäälselt näuguma. Teine läheneb vaikselt ja alustab tasasel häälel, helitugevust järjest suurendades, kuni te lõpuks ennast püsti ajate ja talle teenitud tähelepanu osutate.

Minu Kassil on õigupoolest mitu erinevat režiimi. Ühel neist hüüab ta lihtsalt eemalt kindla intervalliga "Näu!" See sarnaneb veidi nn “veepiinamisele” (teate küll – vesi pannakse kindla intervalli järel tilkuma) ja on oma järjekindluses ausalt öeldes küllaltki efektiivne :-) Teine meetod rajaneb Kassi lootusel, et ma hoolin teatud määral oma magamistoakapi saatusest: ta hiilib kapi juurde ja tõmbab tasakesi "kriips-kraaps" küüntega mööda kapiust. Loomulikult tõusen ma selle vastiku hääle peale üles :P Imelik on aga see, et tegelikult ei ole kapp siiani kannatada saanud ja ausalt öeldes pole ma päris kindel, mil moel õnnestub Kassil üheaegselt kappi mitte ära kraapida ja ometi jätta mulje, et just seda ta teeb.

Kolmas variant meeldib mulle kõige enam. See seisneb vaikses ligihiilimises, mille käigus tasane nurrumine muutub järjest valjemaks. Äratus lõpeb sellega, et Kass nurrub mulle valjuhäälselt kõrva ja kõditab mind oma vurrudega. Vurr ja nurr…

Mõnikord ütlen ma talle: "Kass, lõpeta palun. On öö, lase mul magada!" ja hämmastav - vahel ta usubki mind. Aga kõik see sõltub kuuseisust ja toidukausi seisundist ja tujust ja sajast muust asjast.

Kuid lisaks sellele, et Kass mind äratab, viib ta mind samamoodi ka magama. Kui kell on sealmaal, et on saabunud (tavaline) magamamineku aeg, tuleb ta mu juurde ja istub kõigepealt nõudliku näoga mu ette. Kui ma olen piisavalt taipamatu, hakkab ta mind kutsuma. Teate küll, kuidas nad seda teevad. Kurr. Näu. Neli sammu eemale. Küsiv kontrollpilk üle õla. Hmmm - ta ei saanud aru? Hea küll, proovime uuesti... Kurr... Nõnda teeb ta mitu korda. Kui ma näitan üles erilist taipamatust, siis üritab ta loomulikult igal viisil veenvust lisada. Näiteks võtab tasakesi hammastega mu jalast ja sikutab. Ja umbes nagu last magama sundivate vanematega, on ka temaga teatud määral võimalik kaubelda... et “kohe tulen” või “oota veel natuke” või muud sarnast. Aga ikka ainult teatud määral.

Aga jah... kassipidajad on oma tänu oma kell-kassidele leidlikud. Ühest foorumist lugesin soovitust, et kui kass sind hommikul liiga vara äratab, siis tuleb ta “mõnest kohast natuke märjaks teha, sest siis ta peab hakkama ennast pesema” :P

Umbes nii, et vajutad äratuse korraks kinni ja magad veel viis minutit...

Jah, ja arvake ära, kes on see, kes selleks ajaks, kui sina pead hakkama ennast lõpuks tööle/kooli vedama, on ennast uuesti voodi peale magama sättinud?

:-)

Tubase tiigri rõõmud ja mured

Jõuate õhtul koju ja uksel on vastas unise näoga kiisu. Tundub nagu oleks ta terve teie äraoleku maganud ja tõenäoliselt see nii just ongi. Te annate talle süüa, võtate sülle, teete pai. Siis hakkate oma igaõhtuseid toimetusi tegema. Istute televiisori ette, võtate kätte raamatu… Aga tema istub ilusasti rahulikult teie juures. Või heidab uuesti magama.

Kas selline idüll peab paika? Sugugi mitte alati.

Vanem kass võib tõesti ka nii käituda. Kassipoeg ei käitu kindlasti mitte nii. Ja noorem või isegi keskealine kass ei käitu samuti tõenäoliselt nii. Ja miks peaks see olema meile üllatuseks? Kas olete olnud mingil perioodil pikka aega välismaailmast ära lõigatud? Tulemuseks on see, et vähemalt siis, kui keegi teie juurde tuleb, tahate te suhelda. Seda kinnitavad lastega kodus olevad emad, seda kinnitavad inimesed, kes on haiguse tõttu pidanud olema pikemalt kodus. Midagi sarnast tunneb ilmselt ka toas olev kass.

Kass on samasugune elusolend nagu me kõik. Eriti ootab just terve päeva üksi olnud toakass, et te vähemalt õhtul temaga tegeleksite. Ja talle ei piisa ainult paist ja söögi-jooginõu täitmisest.

Kass, kes ei saa piisavalt tähelepanu, muutub riiakaks, hakkab tähelepanu püüdmiseks kraapima mööblit või tapeeti, tegema sihilikult haiget teie lilledele. Ta võib muutuda armukadedaks ja vaenulikuks teiste loomade või pereliikmete suhtes. Ta hakkab kräunuma ja mööda tubasid jooksma… ta näitab igal võimalikul viisil, et ta ON OLEMAS, ühesõnaga, käitub nagu kolmeaastane laps.

Kõige enam vajab toakass omaniku tähelepanu. Kuid omanikule kuluvad kassi igavuse peletajatena ära ka igasugused abivahendid.

Mänguasjad

Mänguasju on loomapoodides mitmesuguseid. Meie kogemuse põhjal meeldivad kiisudele kõige rohkem väikesed karvased mänguhiired, kõrisevad pallid ja igasugused sulgedega mänguasjad. Kuid nagu väikesed lapsed, leiavad ka kassid palju mängurõõmu tavalistest majapidamisasjadest või siis nende pakenditest, mis lihtsalt elamisse tekivad. Loomulikult jälgige üldiseid ohutusreegleid.

Väga hästi lähevad peale pudelikorgid, tikud, WC-paberi rullid. Isegi üksikut mahakukkunud makaroni või kuivatatud uba on väga põnev taga ajada. Lõngakeradest parem ärme räägigi. Nendega on enamusel kassidest mingi täiesti eriline ja müstiline suhe. Siiski tuleks kassi, eriti kui tegemist on kassipojaga, selliste mängude juures ka silmas pidada, et ei tekiks ohtlikke olukordi.

Väga paljudele kassidele valmistavad uskumatut rõõmu erineva suuruse ja kujuga kastid. Keerake suuremal kastil põhi ülespoole, tehke kastile üks või kaks piisavat avaust, et kiisu saaks sisse ja välja käia ja te näete, kui uhke ja õnnelik ta “oma uue maja” üle on :-) Meie majapidamises teevad kõik kastid enne paberikonteinerisse maandumist kassimaja rolli läbi.

Kraapimispuu

Toakassile on kraapimispuu väga oluline – kass peab saama oma küüsi teritada ja lisaks on kraapimine teatud määral seotud ka territooriumi markeerimisega. On hea, kui kass saab kraapimispuu otsa ka ronida - nii saab ta jäljendada oma õueskäivate liigikaaslaste tegevust.

Kraapimispuid on saadaval väga erinevaid ja võib tekkida küsimus: milline neist oleks õigem oma kassile muretseda? Gabriela Kropitz annab KatzenMagazin’i 2007. a. 6. numbris mitmeid soovitusi. Ta on veendunud, et kui kassid saaksid oma arvamust väljendada, siis võiks kraapimispuu ulatuda maast laeni ja sisaldada ka erinevaid magamispesasid. Me kõik oleme ju tähele pannud, et kassidele meeldib tekitada endale magamiskohti ka kõrgustes – ükski riiul pole kassi jaoks liiga kõrgel ega liiga täis.

Loomulikult sõltub kraapimispuu valik ka sellest, millised on korteri (või maja) ja pere võimalused. Paigaldamisel tuleb alati pidada silmas turvalisust - puu peab olema korralikult kinnitatud ja stabiilne, nii et oleks välistatud selle ümberminek. Kui suur puu teie elamisse ei mahu või kui otsustate muul põhjusel väiksema puu kasuks, siis tasuks meeles pidada, et kõige väiksemad, 50-cm kõrgused kraapimispuud ei ole täiskasvanud kassi vajadusi silmas pidades eriti sobivad, sest kass peab küüsi teritades saama ennast maksimaalselt välja sirutada. Väike puu seda lihtsalt ei võimalda ja on tegelikult mõeldud kassipoegadele.

Oluline ei ole mitte ainult see, milline on kraapimispuu, vaid ka see, kus see paikneb. Jälgige kassi ja pange tähele, kuhu talle meeldib magama ronida. Just sinna on kõige parem paigutada ka puu. Kuid ettevaatust! Kui läheduses on ülalt alla avanevaid pakettaknaid, siis võib kõrge puu sellise akna läheduses olla eriline ohuallikas – ülevalt pääseb kass avatud aknale paremini juurde ja talle jääb (ekslik) mulje, et ta mahub sealt ka välja. Kui otsustate puu siiski sellisesse kohta paigutada, siis peaks aken sellises olukorras jääma suletuks või olema kaetud võrguga.

Kui olete toonud oma kiisu jaoks koju korraliku kraapimispuu, aga tema ei tunne selle vastu mingit huvi, siis ärge teda sundige... ta vajab riistapuu avastamiseks ja tundmaõppimiseks aega. Pange kraapimispuu jalamile või pesasse mõni kassimaiustus. Sageli aitab ka see, kui tilgutate puu peale mõne tilga palderjani.

Õueskäimine

Isegi kui elate linnas, viige siiski oma kassi aeg-ajalt rihma otsas jalutama. Meie ebaturvalises linnakeskkonnas on see tihti ainus võimalus oma lemmikule jalutuskäike võimaldada. "Kass ei ole koer, keda rihma otsas jalutada," ütlete teie. Tõepoolest, kass ei ole koer, aga ainult selles mõttes, et ta jalutab teistmoodi. Ta tahab jalutuskäigu ajal peatuda, ringi vaadata, vahepeal ehk koguni päikeselaigus pikutada. Võiks isegi öelda, et mitte teie ei vii teda jalutama, vaid tema teid.

Kõigepealt harjutage teda rihma ja rakmetega. See võib võtta aega, sundimine edu ei too. Esimene jalutuskäik peaks toimuma hästi rahulikul ajal ja rahulikus ümbruses, sellepärast on sobivaim aeg varajane hommik või hiline õhtu. Laske kassil endal valida tempo ja suund.

Ühesõnaga, te vähemalt proovige. Meie kogemuse kohaselt naudib selliseid jalutuskäike enamus kasse :-)

Eelnev seondub üldisema teemaga - nimelt kassile ja eriti toakassile elamisväärse keskkonna loomisega. Kui te võtate endale kassi, siis pidage meeles, et tegemist ei ole vaid diivanikaunistusega. Kahtlemata kaunistab ilus kass ka teie kodu, aga eelkõige on tegemist tähelepanu vajava elusolendiga.

Kass ei ole mööblitükk, mille uude kohta kolides võib maha jätta. Või kodust lihtsalt välja tõsta põhjusel, et ta ei sobi enam sisustusega. Ütlete, et need on liiga drastilised näited? Kurb küll, aga need näited on elust enesest.