Üks hea kassiraamat

Vicky Halls, "Salapärane kass"

Viimasel ajal on ilmunud päris palju igasuguseid kassiraamatuid. Mõni on hästi teaduslik, mõni pigem praktiline. Mõni on lihtsalt ilus, mõni on ka kasulik.

Siinkohal ei ole mul plaanis kirjutada lugu ühest järjekordsest (tavalisest) kassiraamatust, lihtsalt Vicky Hallsi "Salapärane kass" on minu hinnangul kõige realistlikum seni eesti keeles ilmunud raamat kasside käitumisest, sotsiaalsest suhtlemisest ja probleemidest. Tegemist ei ole üksnes käsiraamatuga stiilis "kuidas lugeda oma kassi käitumist", see on midagi rohkemat. See on kasside käitumisprobleemide kogenud uurija ja nõustaja (kassilausuja) poolt kirja pandud erinevate lugude kogumik, mis aitab paremini mõista selle imelise, aga alati pisut kättesaamatuks jääva looma mõttemaailma ja tegutsemise motiive.

Minu jaoks teeb raamatu eriliseks otsekohesus ja ausus, millega autor kassidesse suhtub. Ta on sellesse loomaliiki kahtlemata kiindunud, aga see on niisugune kiindumus, mis tekib, ütleme, kaua koos elanud abielupaaril ja olukorras, kus tuntakse nii üksteise häid kui ka halbu külgi ja osatakse üheaegselt nautida heade külgede vilju ning leppida negatiivsete joontega.

Paljud raamatuteemad on tegelikult samad, millest ka siinses blogis juttu on olnud (nt mida arvestada mitme kassiga majapidamises, millised on vana kassi erivajadused, mida tuleb kassi võtmisel silmas pidada, miks kass võib agressiivseks muutuda jne). Kuid autoril on rikkalike kogemuste tõttu oma väidete kinnitamiseks tuua sedavõrd palju näiteid, et see muudab lugemise väga nauditavaks. Lisaks kõigele tutvub lugeja raamatu vahendusel autori enda üheksa kassiga ja elab kaasa nende omavahelistele suhetele, nende kasvamisele ja vanadusele, nende tulekule ja minekule…ja lõpus on päris kurb kohe :-(

Mulle endale meeldisid kõige rohkem lood sellest, kuidas saab ravida (tegelikult ei ole sõna "ravi" siinkohal üldse kohane, aga hetkel ei tulnud midagi paremat ka pähe) kasside agressiivsust ja käitumishäireid ehk mil moel on võimalik tulla toime juhtumitega, mida meil peetakse lootusetuteks ja mille ilmnemisel on esimene soovitus: pange ta magama, ta on ohtlik!

Selles raamatus tuntakse huvi, MIKS kass käitub nii nagu ta käitub.

Teine asi, mis mulle raamatu juures väga meeldib, on see, et autor ütleb ausalt välja, et oma loomulikus olekus on kass siiski õues käiv vaba loom. Jah, ma saan aru, et sellega kaasnevad probleemid ja omaniku täiendav hool ja vastutus ja et mitte igas keskkonnas ei tohiks kassi õue lastagi (ja seda ei eita ka Vicky Halls), aga algse loomuse poolest ei ole kass vaatamata oma heale kohanemisvõimele toa- ega puuriloom, vaid väike omi asju ajav metslane.

Raamatus on näidete varal selgitatud, mis juhtub siis, kui kassil on igav ja antud ka nõu, kuidas selle vastu võidelda. On nii ahvatlev mõelda, et kui oleks piisavalt suur elamine, siis saaks isegi juhul, kui kassi välja lasta ei ole võimalik, kujundada üks tuba kassidele nö "teemapargiks" – väikesed purskkaevud, ronimispuud, erinevad kastid ja karbid, sobiv seina- ja põrandakattematerjal, võib-olla isegi akvaarium (akvaarium, muide, pidavat olema kassi televiisor) :-)

Kõike seda kirjeldab Vicky Halls ühe siiamipaari näitel. Nimelt olid Ying ja Yang (just sellised nimed neil kassidel olid) kohutavalt aktiivsed ja tegutsemishimulised toakassid. Iga päev, mil pererahvas oli tööl ja kassid omapead kodus, lõppes sellega, et elamine pöörati põhjalikult segi – asjad kisti kappidest välja, lambid lükati laudadelt maha ja ajakirjadest jäid järele vaid väikesed paberitükid. Kassid käitusid nagu kõige hullemad vandaalid. See kassipaar oli ilmekaim näide sellest (nagu märkis V. Halls), kuidas "saatan laisklevatele käppadele tegevust leiab".

Loo iroonia seisnes aga selles, et kui alguses ei lasknud kassid pererahval ka nende kodusoleku ajal eriti elada ning nõudsid 200% kogu võimalikust tähelepanust, siis pärast "lõbustuspargi" väljaehitamist oleksid peremees ja perenaine vahel oma kasse ka näha ja nendega suhelda tahtnud. Paraku osutus uus meelelahutus nii köitvaks, et pererahvas hakkas ühel hetkel kaaluma, kas nad ei peaks endale lisaks kassidele võtma seltsiliseks koera :P

Kokkuvõttes: lugege ise seda raamatut ja te saate teada palju uut ja mõtlemapanevat. Võib-olla isegi enda kohta, aga kindlasti kasside kohta :-)

Kassi- ja koerainimesed

Kas see on õige, et on olemas kassiinimesed ja koerainimesed?
Kas kassi ja koera loomust saab sedavõrd üldistada, et oleks võimalik järeldada midagi ka nende omanike kohta?
Kas sellisel vastandamisel on üldse mingi tõepõhi all ja inimesi saab sel viisil liigitada või on tegemist linnalegendiga ja need, kes armastavad loomi, armastavad ühtemoodi neid kõiki?

Seda, kas kassi- ja koerapidajaid kui inimtüüpe saab kuidagi eristada, ei ole (arvatavasti?) teaduslikult uuritud, vaatamata sellele kohtab sageli klišeelaadseid arvamusi, et koeraarmastaja on dominantne käsutaja ja kassipidaja õrnatundeline peenutseja. Ilmselt on õige, et igal inimesel on oma eelistused, kuid pigem võiks küsida, millisele inimtüübile sobib lemmikloomaks paremini kass ja millisele koer. Või kui veelgi täpsem olla, siis – milliste loomapidamise eripäradega tuleb arvestada kassi- ja millistega koeraomanikul.

Jaht ja toit
Lemmikloomadena vajavad nii koer kui kass pererahva toitvat kätt. See on üldine põhimõte ja ettekujutus kassist, kes elab laudas ja peabki ennast sealt püütud hiirtest elatama, on tänapäeva loomapidamistavade kontekstis küüniline.

Suhtumine lemmiku jahitavadesse on aga erinev - kui peremehega jahil käivalt koeralt oodataksegi, et ta saagi peremehe kätte tooks ja teda isegi kiidetakse selle eest, siis kassi samasugune käitumine (kinnipüütud hiire sokutamine perenaise jalge ette) ei ole sugugi soovitav :-) Samas tundub mulle siiski, et kassile andestatakse jahipidamisega seotud ootamatused kergemini – kui koer lahti pääseb ja õhtuks mõne kitsekondiga naaseb, on see üldjoontes hirmuäratavam ja vastavalt ka taunitavam kui kassi poolt pahaaimamatu perenaise ehmatamine vaibakesele poetatud hiirega.

Õueskäimine
Kass võib väljas käia, koer peab väljas käima. Kass võib turvalises keskkonnas käia õues üksi ja ausalt öeldes seda ta kindlasti eelistabki. Koer seevastu tuleb jalutama viia. Aktiivne roll on siin inimesel – enamasti otsustab peremees selle üle, millal on õige aeg ja kus on õige koht. Kassid seevastu kõnnivad omapead. Mida aga nõuab selline erinevus peremehelt? Koeraomanikul peab olema varustus nii tuisu kui tormi, nii paduvihma kui kõrbekuumuse tarvis, samuti nõuab selline väljaskäimine enesedistsipliini ja tahtejõudu. Kassiomanik võib lubada endale teatavat laiskust ja mugavust – telekas mängima, kass sülle nurruma ja õues sadagu või pussnuge (or cats and dogs, nagu inglased ütlevad) :-)

Kass magab rohkem ja tegeleb rohkem aega oma asjadega. Inimesed, kellel on mõlemat liiki lemmikuid, on kirjeldanud suhet oma loomadega umbes nii: kass tuleb vastu, küsib süüa, nurub pai, laseb endaga veidi mängida ja läheb siis uuesti magama või omi asju ajama. Koer aga tuleb peremeest tervitama ja jääb pärast mõningast suhtlust tema kõrvale nagu naelutatult istuma, endal ootusärev nägu peas: "Lähme teeme nüüd koos midagi lahedat, onjuu!!!???"

Eelnev ei tähenda muidugi seda, et kassi eest ei peagi hoolitsema ja ta võib täiesti omapead jätta, pigem on erinev iseseisvuse määr. See avaldub ka peremehe ajutise äraoleku korral – kassi puhul võib ajagraafik olla paindlikum kui koera puhul, kellele tuleb kindlasti leida hooldaja juba näiteks ühepäevase äraoleku korral. Samas, koera on palju lihtsam kaasa võtta ja teda saab palju rohkematesse kohtadesse kaasa võtta kui kassi. Öeldakse, et koer kuulub oma pererahva juurde, kass aga kodu juurde. Isiklik kogemus näitab siiski, et ka kass võib olla just oma inimestesse sedavõrd kiindunud, et saab nende äraolekust stressi ja jääb haigeks. Kuid samas saab ta koeraga võrreldes väga tõenäoliselt palju suurema stressi juhul, kui te võtate ta kaasa võõrasse kohta. Samuti on kassi üldiselt keerulisem ajutiselt mujale paigutada kui koera.

Puhtus
Kassid saavad oma kasuka hooldamisega ise hakkama (erandiks on väga pikakarvalised kassid). Enamgi veel – suurem osa neist paneb väga pahaks, kui keegi neid selles aidata üritab. Koera kasuka eest peate hoolitsema teie.

Ka kassi ning koera järelt koristamine peidab endas erinevaid võimalusi – ühest küljest võib kassipidajal olla lihtsam kassitualetti puhastada, võrreldes koeraomanikuga, kes ebaõnne korral kilomeetrite kaupa prügikasti otsides tüütu kotikesega ringi kõndima peab, teisalt aga… kui kass juba õues käib, siis on täiesti võimalik, et teie kiisu ei kasuta enam oma tubast tualetti ning otsustab lillepeenra, liivakasti või muu huvitava ja naabritega tüli põhjustava koha kasuks.

Kes on peremees?
Koera peremees on peremees. Kassi peremees on kass. Või veelgi täpsemini öeldes - kassi peremehe peremees on kass :-)

Üldjoontes teeb kass lõpuks ühel või teisel viisil ikka oma tahtmise teoks. Vahel öeldakse ka, et kassid on rumalad ja neid polegi võimalik õpetada. Kui järeleandlikkus ja dressuurile allumine ikka on tarkuse tunnus… Mina väidaksin pigem, et selle omaduse kaudu ei tuleks hinnata mitte looma tarkust ega rumalust, vaid selle alusel saab eristada teistsuguseid loomuomadusi – kuulekust ja isepäisust. Ja kahtlemata on kassid üldjoontes palju isepäisemad ja isegi ehk kiuslikumad kui koerad. Koera kasvatab peremees, kass kasvatab oma peremeest.

Sotsiaalsus ja riskid
Öeldakse, et koer peab olema sotsiaalne, kass võib, aga tingimata ei pea olema. See seondub jälle kasvatamise, õpetamise ja järelevalvega. Kass võib lärmaka külalistekarja eest magamistoa voodi alla peituda ja seda ei panda talle pahaks. Koera seevastu peab õpetama toime tulema erinevate olukordadega. Sotsialiseerimata koer on suur ohuallikas, sealhulgas mitte ainult oma pererahvale. Ja koer ohuallikana on raskem variant kui kass. Kuigi ka tige kass võib inimest vigastada, on vigastused siiski vähem ohtlikud ja kassile on siiski kergem vastu astuda.

Seega erinevad kassi- ja koerapidamine siiski teataval määral teineteisest ja klišeedes võivad peituda ka tõeterad. Kokkuvõttes vajab koer inimest ja sobib enam inimesele, kes elab reeglipärast elu, armastab liikumist ja tahab ning saab oma loomaga palju tegeleda. Samuti peaks koeraomanik suutma ennast koera suhtes oma autoriteedi abil kehtestada. Kuna koera eest hoolitsemine võtab aega, siis võiks väita, et koera jaoks oleks hea, kui tema omanik ei ole üksik, vaid pereinimene. Kassiomanik seevastu peab suutma looma suhtes vajalikku distantsi hoida, samuti peab ta olema leplik kassi erinevate tujude suhtes ning arvestama võimalusega, et kassil võib esineda selliseid mitte just kõige meeldivamaid harjumusi, millega võitlemisel tuleb kasutada palju leidlikkust ja lõpuks siiski võib-olla leppida ka lüüasaamisega.

Ja vaatamata sellele, et mõned isikuomadused on tõenäolisemalt omased kassipidajale ja mõned koerapidajale ning et kassi omanik peab arvestama teistsuguste väljakutsetega kui koeraomanik, vaatamata sellele on palju inimesi, kes armastavad nii kasse kui koeri ja kellel ka on mõlemat liiki lemmikud. Antje Kramer leiab, et elu ilma koerata on võimalik, aga mõttetu ning et elu ilma kassita on võimalik, aga kõle :-)

* * *


Ja siis on veel olemas inimesed, kellele sobib lemmikloomaks mõni akvaariumikala… kuigi mulle isiklikult on jäänud mulje, et kala on rohkem sisekujunduselement kui lemmikloom. Võimalik, et ma eksin, sest ma olen seesamune… kassiinimene. Ja kassiinimene ei ole ma mitte sellepärast, et mulle ei meeldi koerad. Vastupidi, mitmed tõud meeldivad mulle väga. Aga ma olen laisk ja mugav ja annan endale aru, et väga tõenäoliselt puudub mul järjekindlus, mida on vaja koera õpetamiseks ;-)

Kasutatud materjal:

Antje Kramer. Hunde- versus Katzenmenschen – Klischees mit wahrem Kern? Katzenmagazin 2008, Aug./Sept.