Pajukassid

Viimasest sissekandest on juba palju aega möödas. Mitte ainult kuu ei ole vahetunud, vahetunud on ka aastaaeg ja ilm

ja üldse nii mõndagi…
Aga kassid on ikka alles. Kassid ei kao kusagile. Õnneks :-)

Eile olid ülestõusmispühad. Tõusti üles, võeti liha ja värviti mune. Ühel või teisel viisil on need pühad, nimetame me neid siis kuidas tahes, sümbolite kaudu seotud jäneste, munade, tibude ja tärkava rohuga. Aga mulle on lapsepõlvest meelde jäänud hoopis selline lihavõttekaart, millel on pajuurvad ja urbade seest vaatavad välja tillukesed karvased hallid kassipojad.

Mismoodi on kassid seotud saabuva kevadega või miks on nad joonistatud lihavõttepühade postkaartidele?

Leidsin selle kohta ühe loo… sellest, kuidas ja miks pajudel on kevadeti kiisud… Väidetavalt on tegemist vana Poola legendiga.

Nimelt olevat kunagi kusagil kaugel maal suure jõe ääres kasvanud vana paju. Jõe ääres elas talumees, kellel oli emakass, kellel omakorda oli liiga palju kassipoegi :-(

Talumees tahtis kassipoegadest lahti saada ja viskas nad jõkke…

Emakass istus jõe kaldal ja nuttis südantlõhestavalt, kui nägi oma lapsi allavoolu triivimas. Pajul hakkas kassiemast kahju ja ta sirutas oma oksad välja, et kassilapsed saaksid neist kinni haarata ja välja ronida. Nii päästiski vana paju kõik kiisud.

Sellest ajast peale ja päästetud kassipoegade mälestuseks kasvatab vana paju igal kevadel endale urvad, mis on pehmed ja siidised nagu väikesed hallid kassipojad :-)

Ilusat kevadet kõigile ja luban edaspidi blogi pisut sagedamini täiendada :-)

Minu kass Härra Schmidt

Tuuli kinkis mulle ilusa raamatu, kus on lugu kassi ja lapse kasvamisest. Saksa keeles küll, aga ikkagi mõtlesin, et jagan seda siin. See on sellises mõnusas A2-taseme keeles :-)

Teema poolest sobib kokku meie augustikuise looga Vana kass

Autor on Peter Ensikat ja loo pealkiri on Meine Katze heißt Herr Schmidt (minu kassi hüütakse Härra Schmidtiks)

Meine Katze heißt Herr Schmidt,
denn sie ist ein Kater.
Ihre Mutter ist Frau Schmidt.
Keiner kennt den Vater.

Als ich den Herrn Schmidt bekam,
War er sieben Wochen.
Ich war damals schon ein Jahr
Und bin noch gekrochen.

Schmidtchen sprang schon wild herum,
spielte und miaute.
Nahm er mir mein Spielzeug weg,
saß ich da und schaute.

Als ich noch im Wagen saß,
saß er schon auf Bäumen.
Davon, was mein Kater konnt,
konnte ich nur träumen.

Laufen lernte ich zwar auch.
Aber Schmidt lief schneller,
tobte durch das ganze Haus,
Treppe, Boden, Keller.

Sprang vom Küchenfenster aus
einfach in den garten,
und dann sah ich ihn am Haus
schon auf Katzen warten.

Ich war Kindergartenkind,
Er ein erwachsner Kater.
Ich spielt Vater-Mutter-Kind,
da war er schon Vater.

Als ich dann zur Schule kam,
war ich beinah sieben.
Schmidt war sechs, doch ist er jetzt
viel im Haus geblieben.

Wenn ich aus der Schule kam
kam er mir entgegen.
Doch dann lief er schnell zurück,
um sich hinzulegen.

Heute sitzt mein Kater Schmidt
wie der Rentner Sobe
meist am Fenster und schaut zu,
wenn ich draußen tobe.

Zehn bin ich, Herr Schmidt erst neun.
Trotzdem sagt mein Vater,
wenn ich mit Schmidt toben will:
Lass den alten Kater.

Opa kann man den Herrn Schmidt
aber noch nicht nennen.
Denn wenns was zu fressen gibt,
kann Herr Schmidt noch rennen!

Lugu kassi loomisest

Tõstan selle loo meie kodulehelt ka siia
(Kasutamiseks kodustel eesmärkidel ;)

Kassi loomine

Autor: Lorenz Göddemeyer

Avaldatud: Katzenmagazin, detsember 2007/jaanuar 2008

(tõlgitud Tartu Kassikaitse jaoks ja mitteärilistel eesmärkidel)

Alguses lõi Jumal taevad ja maa. Sealjuures aitasid teda suured inglid: peainglid ja keerubid ja seeravid. Väikesed inglikesed olid neid imesid üksisilmi ja ammuli sui pealt vaadanud. Eriti oli väikestele tohutult meeldinud see “Tehkem inimesed!”-osa.

Ja Jumal nägi, et see hea oli. Seepärast puhkas ta seitsmendal päeval. Mis oli juhuslikult pühapäev. Aga juba esmaspäeva hommikul helises Jumala uksekell ja salk väikeseid ingleid seisis lävel. “Mida te soovite?” küsis Jumal oma piiritu tarkusega. “Me tahame ka midagi luua,” kogeles suurim väikestest, “me pidime siiani ainult pealt vaatama.” “Aga ma olen loomisega ju valmis saanud. Kõik on juba olemas,” ütles Jumal.“Me tahame ühe kassi teha,” ütles algataja Alfred trotslikult. Ja kogu inglikoor juubeldas: “Jaa, ühe kassi!” “Jumala nimel,” ütles Jumal, “mis see kass on?” “Midagi tiigrisarnast, ainult väiksem ja koduseks kasutamiseks,” selgitas ingel Alfred. “Ja mille jaoks ta hea on?” küsis Kõigetargem. Seepeale hüüdsid kõik läbisegi: ”Temaga saab mängida!” “Teda saab silitada!” “Teda saab kaissu võtta!” “Tal on pehme karv!” “Ta oskab nurruda!” Ja veel palju muud, millest Jumal selles käras aru ei saanud. Ja kui Jumal ikka veel kõhkles, hüüdis ingel Franziska: “Ta oskab ka hiiri püüda!” See veenis Jumalat ja ta ütles jah. Kui kõige väiksem ingel, ninatark Willi, hüüdis veel: “Tema kaka haiseb!”, hakkas Jumal oma nõustumist juba kahetsema... Kuid Jumala sõna on Jumala sõna.

Ja ta rääkis oma piiritus tarkuses: “Mul on mõned erinevat värvi nahad üle. Ja natuke plüüši kõrvade jaoks. Aga ärge unustage südant, kopse, maksa, põrna ja muud taolist kasukasse sisse õmmelda. Te ju vaatasite suuremate loomade loomist pealt.” “Oh, suur tänu,” pomises ingel Alfred. Ja Jumal manitses neid: “Ees peavad olema kaks auku, kust kass välja vaatab. Vurrud ja pikk saba tuleksid ka kasuks. Et ta liiga metsik ei oleks, siis varustagem ta tubli portsu laiskusega.” “Käkitegu!” “Lahe!” “Mega!” rõõmustas terve inglikoor, nii et tasane peaingel Gabriel kõvasti ehmatas. Ja sõjaka loomuga peaingel Miikael hakkas südamest naerma.

Niisiis asusid väikesed inglid rõõmuga töö kallale. Võite ette kujutada, et inglikesed lõid ilma arvutiprogrammita (sest midagi sellist ei olnud tol ajal veel olemas) ja oma suure vaimustusega väga erinevaid kasse. Selle kohta puuduvad küll kindlad andmed, kuid kuulu järgi olevat Kõigevägevam esimestele eksemplaridele pilku heites hüüatanud: “Oh mu Jumal!”See oli kõik ja see on tüüpiline. Niisiis ei tohiks inimesed imestada, kui nad ikka ja jälle avastama peavad: harilikke kasse ei ole olemas.

Veel üks jõululugu :)

Selline armas lugu :)

Jõulud tulnud ju

Arutelu ühes foorumis:
"Mida teie oma kassidele jõuludeks kingite?"
"Mina kingin talle tuunikala…" "Mina mänguhiire ja korraliku kraapimisposti"… "Mina kingin karvase padja"… "Aga mina kingin talle teise kassi" ;-)

Inimeste aeg kulgeb oma rituaalide ja verstapostidega, kasside aeg omadega. Kuid kuna just inimesed on kehtestanud oma maailmakorra ja mitte vastupidi, siis on paratamatu, et jõuluaeg omab mõju ka kõigile teistele meiega koos elavatele olenditele. Esiteks muidugi see, et jõulude eel ja ajal tuleb meile (loodetavasti) meelde veidi aega hea olla :-) Kas ka kassidele jõuluajal traditsioonide kohaselt tavalisest paremat süüa anti, pole teada, kuid kõikvõimalikke kingitusi teevad inimesed oma kiisudele tänapäeval tõesti. Üle pingutada ei ole siiski mõtet, sest ilus roosa lehv ümber kaela ei ole kindlasti see, mida Teie kass jõuludeks sooviks :P

Mida ta mõelda võib?

Esiteks, ilmselt mõtleb kass jõuluaskeldusi kõrvalt vaadates umbes nii nagu Muumitrolli-tegelased, et kuna kõik on nii kohutavalt ärevil ja sebivad ringi ning astuvad talle saba peale, siis on jõulud tõenäoliselt midagi ohtlikku. Teatud mõttes on tal ehk isegi õigus, sest sellised jõululisandid nagu põlevad küünlad võivad koosluses kassiga tõesti ohtlikud olla – nii kassile endale kui ka inimestele. Ehk nagu üks tuttav märkis: koheva sabaga kass ja põlev küünal ühes toas on suurema ohu allikas. Meie praeguse kassi esimesed jõulud sisaldasid samuti uudishimulikku tutvumist küünla ja elusa tulega. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei järgnenud, edaspidi on kass suhtunud küünaldesse väga aupaklikult.

Piparkoogid…

On uskumatu, aga ma tean päris mitut kassi, kes kõik tunnevad mingit salapärast tõmmet piparkookide poole. Võib-olla sisaldavad need mingit kassidele meeldivat ainet? Paljud kassid näivad armastavat üldse igasugused küpsiseid, aga näiteks meie kass on tõeliselt võlutud just jõulude ajal lauale pandud piparkoogikausist. Aeg-ajalt kaovad sealt mõned piparkoogid, et siis osaliselt ja närituna uuesti kusagilt voodi alt välja ilmuda. Kui ma lubaksin, siis istuks kass ilmselt terve igaviku kausi kõrval ja õngitseks käpaga ükshaaval piparkooke välja.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu…

("Mis ajast kasvavad puud toas?!" mõtles kass ühel jõulueelsel pärastlõunal uinakust ärgates ja unise peaga elutuppa saabudes üllatunult.)

Kui kuusk juba toas on, siis avanevad mitmed huvitavad võimalused. Esiteks on põnev proovida, kas seda mööda saab sama hästi üles ronida kui väljas… Upsssss… kuusk läks viltu ja inimene sai kurjaks :-(

Järgmiseks võib proovida kuuse otsas rippuvaid asjakesi kinni püüda… kui hästi õnnestub, siis neid ka alla võtta ja minema tassida… See läheb juba paremini, see tähendab ilma suurema kärata korda. Ega inimestel see matemaatika nii tugev ka nüüd ei ole nagu nad arvavad. Mõned kuulid tulevad diivani alt välja alles uuel aastal, suurpuhastuse käigus.
Kõige turvalisem meelelahutus on lihtsalt lamada rohelise oksatihniku varjus ja kujutleda, et on suvi ja heinamaa ja päikesepaiste… Muide, kas Te teadsite, et kuusejalas olev vesi (mhmh, kuusejalavesi :P) maitseb kõige paremini – peaaegu niisama hästi nagu maal õues olevas veeämbris olev vesi? Ma ütlen Teile: jõuluajal pole tõesti vaja veekaussi täita!

Hetkeks (ja eriti saabuvate pühade eel) võib muidugi mõtiskleda ka teemal, milline oleks inimeste elu siis, kui maailm oleks korraldatud hoopis kasside järgi ja meie seal sees oleksime vaid külalised. Kuidas meie oma vurre kõrvetaksime, mille üle imestaksime, pahandaksime ja millistesse raskustesse satuksime… Ja kas me saaksime ühelt poolt rahumeelse puhkamise ja ilusolemise ning teiselt poolt innuka küttimise nii edukalt ühendada, nagu seda teevad meie karvased kaaslased. Õigupoolest… sellele viimasele on vistvastus olemas… vähesed suudavad seda. Ja sellest on kahju.

Häid saabuvaid pühi ja hoidke ikka oma kiisusid ja kõiki teisi kalleid ja sõpru. Tehke neile pai, rääkige ja mängige nendega. Nad kõik (olenemata liigist ja jalgade arvust) ootavad seda ilmselt isegi rohkem kui kingitusi :-)

Kass nagu kell

Paljud kassipidajad räägivad lugusid sellest, kuidas nende kassid on neile hommikuse äratuskella eest. Nii nagu päris äratuskelladel, nii on ka kassidel ilmselt väga erinevad “helinad”. Mäletate veel neid vanu jubedaid tiksuvaid kellasid, mis äratades hakkasid plärisema häälega, mis magaja hetkega surmahirmus püsti hüppama panid? Samamoodi hüppab mõni kass magajale rinnale ja hakkab valjuhäälselt näuguma. Teine läheneb vaikselt ja alustab tasasel häälel, helitugevust järjest suurendades, kuni te lõpuks ennast püsti ajate ja talle teenitud tähelepanu osutate.

Minu Kassil on õigupoolest mitu erinevat režiimi. Ühel neist hüüab ta lihtsalt eemalt kindla intervalliga "Näu!" See sarnaneb veidi nn “veepiinamisele” (teate küll – vesi pannakse kindla intervalli järel tilkuma) ja on oma järjekindluses ausalt öeldes küllaltki efektiivne :-) Teine meetod rajaneb Kassi lootusel, et ma hoolin teatud määral oma magamistoakapi saatusest: ta hiilib kapi juurde ja tõmbab tasakesi "kriips-kraaps" küüntega mööda kapiust. Loomulikult tõusen ma selle vastiku hääle peale üles :P Imelik on aga see, et tegelikult ei ole kapp siiani kannatada saanud ja ausalt öeldes pole ma päris kindel, mil moel õnnestub Kassil üheaegselt kappi mitte ära kraapida ja ometi jätta mulje, et just seda ta teeb.

Kolmas variant meeldib mulle kõige enam. See seisneb vaikses ligihiilimises, mille käigus tasane nurrumine muutub järjest valjemaks. Äratus lõpeb sellega, et Kass nurrub mulle valjuhäälselt kõrva ja kõditab mind oma vurrudega. Vurr ja nurr…

Mõnikord ütlen ma talle: "Kass, lõpeta palun. On öö, lase mul magada!" ja hämmastav - vahel ta usubki mind. Aga kõik see sõltub kuuseisust ja toidukausi seisundist ja tujust ja sajast muust asjast.

Kuid lisaks sellele, et Kass mind äratab, viib ta mind samamoodi ka magama. Kui kell on sealmaal, et on saabunud (tavaline) magamamineku aeg, tuleb ta mu juurde ja istub kõigepealt nõudliku näoga mu ette. Kui ma olen piisavalt taipamatu, hakkab ta mind kutsuma. Teate küll, kuidas nad seda teevad. Kurr. Näu. Neli sammu eemale. Küsiv kontrollpilk üle õla. Hmmm - ta ei saanud aru? Hea küll, proovime uuesti... Kurr... Nõnda teeb ta mitu korda. Kui ma näitan üles erilist taipamatust, siis üritab ta loomulikult igal viisil veenvust lisada. Näiteks võtab tasakesi hammastega mu jalast ja sikutab. Ja umbes nagu last magama sundivate vanematega, on ka temaga teatud määral võimalik kaubelda... et “kohe tulen” või “oota veel natuke” või muud sarnast. Aga ikka ainult teatud määral.

Aga jah... kassipidajad on oma tänu oma kell-kassidele leidlikud. Ühest foorumist lugesin soovitust, et kui kass sind hommikul liiga vara äratab, siis tuleb ta “mõnest kohast natuke märjaks teha, sest siis ta peab hakkama ennast pesema” :P

Umbes nii, et vajutad äratuse korraks kinni ja magad veel viis minutit...

Jah, ja arvake ära, kes on see, kes selleks ajaks, kui sina pead hakkama ennast lõpuks tööle/kooli vedama, on ennast uuesti voodi peale magama sättinud?

:-)

Üks Nurr Lugu

Sa ei olnud algusest peale mingi eriline sülekass. Sa ei tulnud kunagi ise mulle sülle ja kui ma sind ükskõik mis viisil kinni hoida üritasin, tahtsid sa kohe oma vabadust jälle tagasi saada. Sa tahtsid ise otsustada, millal tulla ja millal minna, millal magada voodis ja millal aknalaual… ja kõik need teised väikesed otsustamisvõimalused, mis sul toakassina olid.

Siiski olid sa sageli mu juures. Kui ma olin kusagil kaua ära olnud, siis olid sa kurb ja kui tulin tagasi, käisid sa mul igal pool järel, justkui kontrollides, ega ma uuesti ära ei kavatse kaduda. Vanemaks saades hakkasid sa mind siiski veidi rohkem usaldama ja ei vajunud iga kord nii lössi, kui ma nädalaks kusagile sõitsin. Aga ma nägin su silmadest ja vurrudest ja karvadest ja sabast… et ega see sulle ikka ei meeldinud küll.

Me olime üksteise jaoks olemas ja tunnistasime teineteise vabadusi. Aga ma ei teadnud, mida tähendab see, et kass tuleb kaissu või ronib kusagile kõhu või selja peale magama. Ma olin kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kassid leiavad ise haige koha ja ravivad sellel magades inimesi, aga see oli esialgu rohkem nagu linnalegend, sest ma ei olnud seda oma silmaga näinud. Ja sina, Minu Kass, ei olnud kunagi tundnud erilist tõmmet arstiteaduse poole.

Siis tulid halvad ajad.

Mul oli palju muresid ja ühtäkki ei osanud ma nendega enam hakkama saada. Lamasin öösiti ärkvel ja mõtlesin ja need ei olnud ilusad ega head mõtted. Öösiti tundus kõik kuidagi teistsugune, pimedusel ongi vist teine värvipalett.

Ühel ööl, kui ma taas sedasi oma mõtetega poolärkvel lamasin, kuulsin nurrumist. Sa astusid tasakesi mööda mu voodiäärt lähemale ja panid oma nina mulle põse vastu. Ja sa nurrusid lihtsalt kõrvulukustavalt! Tegelikult olid sa muidugi kogu aeg olnud kõva nurruga kass, kuid kui seesama nurr sulle keset ööd otse kõrva lauldakse, uskuge mind, on need vast detsibellid ja on see vast vibratsioon...

Ma tegin sulle tasakesi pai ja sa ronisid mu padja peale, ise ikka nurrudes. Sa olid nagu suur soe karvamüts ümber mu pea. Sa olid rahustav ja sõbralik ja sinu nurr oli ehtne ravinurr :)

Sellest ajast peale tulid sa ikka time after time mu padjale nurruma. Tuled vahel praegugi, kuigi viimasel ajal mitte nii sageli.

Miks sa varem ei tulnud? Ilmselt ei olnud põhjust. Sa oled tark kass ja oskad halba eemale peletada.

Võib-olla, Mu Kass, on see sellest pühitsetud veest, mida sa kord salaja limpsisid…

aga võib-olla on kõik palju lihtsam ja põhinebki tõsiasjal, et sa oled KASS.

Nurr :)

"Kukkusite oma jala katki? Kohe kirjutan teile välja ühe kassi…"

"Nurrumine on heli, mida ilmselt kõige rohkem kassidega seostatakse, aga on ebaselge, kuidas nad seda häält teevad, nagu ka selle täpne tähendus," kirjutab oma raamatus "Sinu kassi seletaja" David Alderton. On pakutud, et nurruva heli tekitab kass kõrikurdudega, aga ka seda, et nurr tekib hoopis vereringest. Ühesõnaga, segane lugu :)

Fakt on tõepoolest see, et tegemist on just kassile iseloomuliku suhtlusinstrumendiga. Tegelikult pidavat nurruma ka teised väikesed kaslased, suured aga mitte. Lohutuseks on looja suurtele kinkinud möirgamisoskuse. On mõjuvam : )

Miks kass nurrub?

Esimeseks ja ilmselt peamiseks võimaluseks on see, et kass väljendab nurrumisega rahulolu. Nurrumisega väljendavad kassid väidetavalt teatud sidet teise kassiga või inimesega, seega on nurrumine ka osa kommunikatsioonist. Näiteks suhtlevad nurrudes omavahel kassiema ja kassipojad. Kassipojad pidavat nurruma hakkama kohe, kui kassiema neid pärast sündimist toitma hakkab.

Teiseks on täheldatud, et kassid nurruvad ka siis, kui neil on suured valud või kui nad on muidu väga haiged. Seega väide, et kui kass nurrub, siis on temaga igal juhul kõik korras, ei pea paika.

Kolmandaks… aga nüüd läheb huvitavaks :)

Kes on lugenud Margaret Atwoodi fantaasialugu "Orüks ja Ruik", sellele tuleb ehk kirjaniku lennuka fantaasia muude viljade kõrval meelde, et selles loos püüti muu hulgas luua uut ja paremat inimest, omistades talle kõigi loomade võimalikud parimad omadused ja võimed. Kassi käest sai see uus inimliik nurrumisoskuse, mida ta kasutas enda ja teiste… ravimiseks.

Fantaasia fantaasiaks, aga KatzenMagazini aprilli/mai numbris on avaldatud Patricia Wagneri artikkel "Milline nurr…", kus räägitakse uuringutest, mis kinnitavad väidet, et kasside nurrumine aitab olulisel määral kaasa viga saanud luude paranemisele. Retsept kõlab: "Võtta üks kass ja mõned katkised luud. Panna need ühte tuppa." Tulemuseks on luude paranemine. Niisugust ravivat mõju täheldati juba ammu viga saanud hobuste puhul: hobused lasid hea meelega kassid enda lähedusse ja tundus, et lausa hoidsid neid seal. Uurimisel on ilmnenud, et põhimõtteliselt samasugune toime on kassidel igasugustele luudele. Kummalisel kombel parandavat kassi nurr isegi luutihedust ja vähendavat osteoporoosi ohtu.

Nurrumise puhul vibreerib kassi keha sagedusvahemikus 20-50 herzi ja teadlased on leidnud, et on võimalik ja vajalik luua kassi nurrumist imiteeriv aparaat. Sest alati pole kassi käepärast… no ei saada ju kiisut koos astronautidega kosmosesse lihtsalt sellepärast, et nende luid vajalikus konditsioonis hoida. Kaaluta oleku mõju astronautide luustikule ongi õigupoolest olnud sedalaadi uuringute finantseerimise põhjuseks…

Igal juhul toetab eelnev avastus tugevalt jutte, et kassid ronivad magama just selle kehaosa peale, mis inimesel haige on. Ning seejuures ei ole kõne all sugugi mitte ainult katkised luud. Kuidas on kassi ravivõimetega muus valdkonnas, seda seni veel päris täpselt tõestada ei saa, sest vaadake, kogu raha on kosmoseuurijate käes, aga väetid ja viletsad, kelle peal oleks põhjust katsetada, astronaudiks ju ei saa :P

Lugesin ja mõtlesin: küll on hea, et lisaks sellistele antiikmeditsiini imedele nagu sinine lamp ja soojenduskott, on mul olemas ka kolmas ime: kass...

Kolm on kassipere ehk lugu elust enesest :)

Mariann jutustab nii:

"Mutt tuli meile Kassiabist, kui oli neljakuune. Ta oli väga valmis uude koju tulema. Kohanemisega polnud absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme. Julius tuli ühekuusena Kasside Turvakodust. Talle otsiti hoiukodu, kuid võtsime ta hoopis päriseks endale. Ja tema kohanes nii hästi vist ainult seetõttu, et Mutt teda kasvatama hakkas ja mina emmet mängisin. Ta oli ikka täitsa tita ja polnud tegelikult üldse valmis ema juurest lahkuma, kuid keldris, kus ta elas, oli tema elu ohus. Alguses tuli teda isegi sööma meelitada (tegin nina toiduga kokku, pakkusin toitu käest) ja iga paari tunni tagant viisin ta potile, mille ta küll kiiresti omaks võttis. Paar häda tuli ikkagi voodi alla ka. Seega kui vähegi võimalik, siis ei tohiks väikseid kassipoegi ema juurest liiga vara ära võtta.

Nagu öeldud, hakkas Mutt Juliuse õpetajaks. Paari kuu jooksul olid igal hommikupoolikul kella poole üheteistkümnest kaheteistkümneni erinevat sorti õppetunnid kassikoolis. Alguses müramine ja kaklusõpetus, siis tassiti juba surnud hiiri ja linde, seejärel poolelusaid. Lõpuks viidi ka ukse varjualuse katusele ja õpetati ronima ja hüppama. Seda oli tore vaadata (nojah, kui need poolelusad loomad välja arvata)…

Mutt viis Juuli katuse servale, hüppas ise, Juuli kisas alla meie poole, lootes, et me ta alla võtame. See kestis ikka väga pikalt. Lõpuks Mutt lausa urises ja ajas käpahoopidega teda eemale, kui Juuli meid appi kutsuma hakkas. Õppetöö lõppes, kui Julius oli umbes kolme-neljakuune. Väikesest Juulist oligi Kass saanud! J Kui ta oli veel väike, magas ta mul öösiti rinna peal või ronis lõua alla. See komme on tal tänini, ainult et nüüd on nüüd on juba veidi raskem, kui ta end mu lõua alla mahutada üritab või sõbralikult naksib-käppadega tambib. Hambad-küüned on teravad, kuid ise ta sellest ju aru ei saa. Temas ei ole seda kassi isepäisust, ta on nagu kass-koer, kuigi nüüd, kui ta on peaaegu aastane, käib ta juba rohkem ka väljas.

Maria on kolmas. Tema tuli meile selle aasta jaanuari lõpus umbes aastasena ja hirmust jagusaamiseks kulus terve kuu, kohanemisprotsess alles kestab. Paari päeva eest tuli ta mulle esimest korda ise sülle, ka koerad ei hirmuta teda enam nii väga."

Üks lugu sellest, kuidas kassid ja inimesed suureks kasvavad

Tüdruk sai endale Kassi just koolimineku ajal ja Kass sai endale Tüdruku umbes kahekuuselt. Nii Kass kui Tüdruk olid mõlemad lapsed ja neist said kohe suured sõbrad. Kass magas ikka ja alati ainult Tüdruku kaisus. Või pea all. Täiskasvanute jaoks oli Kass suurema osa päevast kusagile kadunud, sest ikka ja alati hoidis ta Tüdruku ligi. Ema oli Kassile lihtsalt kausitäitjaks ja isa suureks karvaseks mänguhiireks… või noh… pigem siis ehk teiseks suureks karvaseks loomaks, kellega aegajalt jõudu katsuda. Aga Kassi inimeseks oli Tüdruk. Kui te mõistate, mida ma öelda tahan.

Aastad läksid ja nii Tüdruk kui Kass kasvasid suureks. Ühel päeval hakkas ema tähele panema, et Kass ei lähe enam Tüdruku voodisse magama, vaid sätib ennast öö hakul hoopis tema voodijalutsisse. Esimene (nukker) mõte oli: kas ehk Tüdruk ei hooli enam oma Kassist? Tüdrukut ja Kassi jälgides ilmnes aga, et see pole tõsi. Tüdruk püüdis ikka ja jälle Kassi enda juurde viia, endiselt oma voodisse magama meelitada ja oma tegemiste juures hoida. Aga kassid, need kõnnivad omapead. Neid niisama lihtsalt ei painuta.

Selles loos oli midagi muud muutunud. Nüüd kõndis Kass ema järel, magas tema kaisus ja ronis ööselgi ta padja peale nurruma.

Miks Kass arvas, et tema võib suureks kasvada, aga Tüdruk peaks jääma endiseks?

Muide - ka meie, inimesed, kipume teinekord arvama, et meie võime muutuda, kuid teised meie ümber peaksid alati jääma selliseks nagu olid.

Miks?

Mine võta kinni…