Üks Nurr Lugu

Sa ei olnud algusest peale mingi eriline sülekass. Sa ei tulnud kunagi ise mulle sülle ja kui ma sind ükskõik mis viisil kinni hoida üritasin, tahtsid sa kohe oma vabadust jälle tagasi saada. Sa tahtsid ise otsustada, millal tulla ja millal minna, millal magada voodis ja millal aknalaual… ja kõik need teised väikesed otsustamisvõimalused, mis sul toakassina olid.

Siiski olid sa sageli mu juures. Kui ma olin kusagil kaua ära olnud, siis olid sa kurb ja kui tulin tagasi, käisid sa mul igal pool järel, justkui kontrollides, ega ma uuesti ära ei kavatse kaduda. Vanemaks saades hakkasid sa mind siiski veidi rohkem usaldama ja ei vajunud iga kord nii lössi, kui ma nädalaks kusagile sõitsin. Aga ma nägin su silmadest ja vurrudest ja karvadest ja sabast… et ega see sulle ikka ei meeldinud küll.

Me olime üksteise jaoks olemas ja tunnistasime teineteise vabadusi. Aga ma ei teadnud, mida tähendab see, et kass tuleb kaissu või ronib kusagile kõhu või selja peale magama. Ma olin kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kassid leiavad ise haige koha ja ravivad sellel magades inimesi, aga see oli esialgu rohkem nagu linnalegend, sest ma ei olnud seda oma silmaga näinud. Ja sina, Minu Kass, ei olnud kunagi tundnud erilist tõmmet arstiteaduse poole.

Siis tulid halvad ajad.

Mul oli palju muresid ja ühtäkki ei osanud ma nendega enam hakkama saada. Lamasin öösiti ärkvel ja mõtlesin ja need ei olnud ilusad ega head mõtted. Öösiti tundus kõik kuidagi teistsugune, pimedusel ongi vist teine värvipalett.

Ühel ööl, kui ma taas sedasi oma mõtetega poolärkvel lamasin, kuulsin nurrumist. Sa astusid tasakesi mööda mu voodiäärt lähemale ja panid oma nina mulle põse vastu. Ja sa nurrusid lihtsalt kõrvulukustavalt! Tegelikult olid sa muidugi kogu aeg olnud kõva nurruga kass, kuid kui seesama nurr sulle keset ööd otse kõrva lauldakse, uskuge mind, on need vast detsibellid ja on see vast vibratsioon...

Ma tegin sulle tasakesi pai ja sa ronisid mu padja peale, ise ikka nurrudes. Sa olid nagu suur soe karvamüts ümber mu pea. Sa olid rahustav ja sõbralik ja sinu nurr oli ehtne ravinurr :)

Sellest ajast peale tulid sa ikka time after time mu padjale nurruma. Tuled vahel praegugi, kuigi viimasel ajal mitte nii sageli.

Miks sa varem ei tulnud? Ilmselt ei olnud põhjust. Sa oled tark kass ja oskad halba eemale peletada.

Võib-olla, Mu Kass, on see sellest pühitsetud veest, mida sa kord salaja limpsisid…

aga võib-olla on kõik palju lihtsam ja põhinebki tõsiasjal, et sa oled KASS.

Nurr :)

"Kukkusite oma jala katki? Kohe kirjutan teile välja ühe kassi…"

"Nurrumine on heli, mida ilmselt kõige rohkem kassidega seostatakse, aga on ebaselge, kuidas nad seda häält teevad, nagu ka selle täpne tähendus," kirjutab oma raamatus "Sinu kassi seletaja" David Alderton. On pakutud, et nurruva heli tekitab kass kõrikurdudega, aga ka seda, et nurr tekib hoopis vereringest. Ühesõnaga, segane lugu :)

Fakt on tõepoolest see, et tegemist on just kassile iseloomuliku suhtlusinstrumendiga. Tegelikult pidavat nurruma ka teised väikesed kaslased, suured aga mitte. Lohutuseks on looja suurtele kinkinud möirgamisoskuse. On mõjuvam : )

Miks kass nurrub?

Esimeseks ja ilmselt peamiseks võimaluseks on see, et kass väljendab nurrumisega rahulolu. Nurrumisega väljendavad kassid väidetavalt teatud sidet teise kassiga või inimesega, seega on nurrumine ka osa kommunikatsioonist. Näiteks suhtlevad nurrudes omavahel kassiema ja kassipojad. Kassipojad pidavat nurruma hakkama kohe, kui kassiema neid pärast sündimist toitma hakkab.

Teiseks on täheldatud, et kassid nurruvad ka siis, kui neil on suured valud või kui nad on muidu väga haiged. Seega väide, et kui kass nurrub, siis on temaga igal juhul kõik korras, ei pea paika.

Kolmandaks… aga nüüd läheb huvitavaks :)

Kes on lugenud Margaret Atwoodi fantaasialugu "Orüks ja Ruik", sellele tuleb ehk kirjaniku lennuka fantaasia muude viljade kõrval meelde, et selles loos püüti muu hulgas luua uut ja paremat inimest, omistades talle kõigi loomade võimalikud parimad omadused ja võimed. Kassi käest sai see uus inimliik nurrumisoskuse, mida ta kasutas enda ja teiste… ravimiseks.

Fantaasia fantaasiaks, aga KatzenMagazini aprilli/mai numbris on avaldatud Patricia Wagneri artikkel "Milline nurr…", kus räägitakse uuringutest, mis kinnitavad väidet, et kasside nurrumine aitab olulisel määral kaasa viga saanud luude paranemisele. Retsept kõlab: "Võtta üks kass ja mõned katkised luud. Panna need ühte tuppa." Tulemuseks on luude paranemine. Niisugust ravivat mõju täheldati juba ammu viga saanud hobuste puhul: hobused lasid hea meelega kassid enda lähedusse ja tundus, et lausa hoidsid neid seal. Uurimisel on ilmnenud, et põhimõtteliselt samasugune toime on kassidel igasugustele luudele. Kummalisel kombel parandavat kassi nurr isegi luutihedust ja vähendavat osteoporoosi ohtu.

Nurrumise puhul vibreerib kassi keha sagedusvahemikus 20-50 herzi ja teadlased on leidnud, et on võimalik ja vajalik luua kassi nurrumist imiteeriv aparaat. Sest alati pole kassi käepärast… no ei saada ju kiisut koos astronautidega kosmosesse lihtsalt sellepärast, et nende luid vajalikus konditsioonis hoida. Kaaluta oleku mõju astronautide luustikule ongi õigupoolest olnud sedalaadi uuringute finantseerimise põhjuseks…

Igal juhul toetab eelnev avastus tugevalt jutte, et kassid ronivad magama just selle kehaosa peale, mis inimesel haige on. Ning seejuures ei ole kõne all sugugi mitte ainult katkised luud. Kuidas on kassi ravivõimetega muus valdkonnas, seda seni veel päris täpselt tõestada ei saa, sest vaadake, kogu raha on kosmoseuurijate käes, aga väetid ja viletsad, kelle peal oleks põhjust katsetada, astronaudiks ju ei saa :P

Lugesin ja mõtlesin: küll on hea, et lisaks sellistele antiikmeditsiini imedele nagu sinine lamp ja soojenduskott, on mul olemas ka kolmas ime: kass...

Kolm on kassipere ehk lugu elust enesest :)

Mariann jutustab nii:

"Mutt tuli meile Kassiabist, kui oli neljakuune. Ta oli väga valmis uude koju tulema. Kohanemisega polnud absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme. Julius tuli ühekuusena Kasside Turvakodust. Talle otsiti hoiukodu, kuid võtsime ta hoopis päriseks endale. Ja tema kohanes nii hästi vist ainult seetõttu, et Mutt teda kasvatama hakkas ja mina emmet mängisin. Ta oli ikka täitsa tita ja polnud tegelikult üldse valmis ema juurest lahkuma, kuid keldris, kus ta elas, oli tema elu ohus. Alguses tuli teda isegi sööma meelitada (tegin nina toiduga kokku, pakkusin toitu käest) ja iga paari tunni tagant viisin ta potile, mille ta küll kiiresti omaks võttis. Paar häda tuli ikkagi voodi alla ka. Seega kui vähegi võimalik, siis ei tohiks väikseid kassipoegi ema juurest liiga vara ära võtta.

Nagu öeldud, hakkas Mutt Juliuse õpetajaks. Paari kuu jooksul olid igal hommikupoolikul kella poole üheteistkümnest kaheteistkümneni erinevat sorti õppetunnid kassikoolis. Alguses müramine ja kaklusõpetus, siis tassiti juba surnud hiiri ja linde, seejärel poolelusaid. Lõpuks viidi ka ukse varjualuse katusele ja õpetati ronima ja hüppama. Seda oli tore vaadata (nojah, kui need poolelusad loomad välja arvata)…

Mutt viis Juuli katuse servale, hüppas ise, Juuli kisas alla meie poole, lootes, et me ta alla võtame. See kestis ikka väga pikalt. Lõpuks Mutt lausa urises ja ajas käpahoopidega teda eemale, kui Juuli meid appi kutsuma hakkas. Õppetöö lõppes, kui Julius oli umbes kolme-neljakuune. Väikesest Juulist oligi Kass saanud! J Kui ta oli veel väike, magas ta mul öösiti rinna peal või ronis lõua alla. See komme on tal tänini, ainult et nüüd on nüüd on juba veidi raskem, kui ta end mu lõua alla mahutada üritab või sõbralikult naksib-käppadega tambib. Hambad-küüned on teravad, kuid ise ta sellest ju aru ei saa. Temas ei ole seda kassi isepäisust, ta on nagu kass-koer, kuigi nüüd, kui ta on peaaegu aastane, käib ta juba rohkem ka väljas.

Maria on kolmas. Tema tuli meile selle aasta jaanuari lõpus umbes aastasena ja hirmust jagusaamiseks kulus terve kuu, kohanemisprotsess alles kestab. Paari päeva eest tuli ta mulle esimest korda ise sülle, ka koerad ei hirmuta teda enam nii väga."

Üks, kaks, kolm...

Kas kaks on hunnik?

Selle peale võiks vastata, et see sõltub…

Meie käest küsitakse päris tihti: mul on juba üks kass ja ma võtaksin hea meelega veel ühe, kuid kas ma saan olla kindel, et vana ja uus kass sõbrunevad?

Tegelikult on ju väga hea, kui kassil, eriti toakassil, on seltsiline. On üsna tõenäoline, et sellisel juhul leiavad mõlemad kassid teineteise seltskonnast rohkem põnevust kui mööbli või tapeedi kratsimisest, lillede väljakaevamisest või siis lihtsalt peremehe-perenaise jooksutamisest ja kräunutamisest. Ärge arvake, kass või täpselt samamoodi peremehel järel käia nagu koer, silmis ja suus kutse: "Mul on iii-gaaav! Tule-mängi-minuga!!" Eriti kui tegemist on ärahellitatud ja tähelepanu keskpunkti ihkava lemmikuga. Nii et, jah, liigikaaslasest seltsiline oleks hea variant…

Aga jah, see küsimus… Kas ma saan olla kindel, et nad sobivad?

Loomaomanikel on selles suhtes erinevad kogemused. Üks reegel on siiski üldine: armastust esimesest silmapilgust esineb kahe võõra täiskasvanud kassi vahel harva. Seega kui te olete toonud teise kassi majja, kus üks on ennast juba märkimisväärselt sisse seadnud, peate arvestama sellega, et vähemal või suuremal määral läheb võitluseks territooriumi pärast. Palju sõltub kasside iseloomust ja öeldakse, et kui vähemalt üks kahest kassist on lepliku iseloomuga, siis lepivad nad mõne aja jooksul teineteisega.

Dr. Bruce Fogle kirjutab "Kassiomaniku käsiraamatus", et kõige esmane tagatis selles suhtes, et kassid hakkaksid hästi läbi saama, on nende veresugulus. Kuid kui juba olemasolevale kassile lisaks soovitakse võtta majja teist võõrast kassi, siis on üheks oluliseks kasside paremat läbisaamist tagavaks eelduseks nende varajane steriliseerimine, kusjuures see on eriti oluline just isakasside puhul: steriliseerimata isakassid suhtlevad (sotsiaalse koosluse moodustamise tähenduses) omavahel vähem kui steriliseerimata emased. Steriliseerimine muudab ka isakassid märkimisväärselt sotsiaalsemaks. Fogle sõnul on kodustatud kasside grupis teatud hierarhia paratamatu, kuid kasside hierarhilised suhted on siiski üsna paindlikud ja erimeelsused lahendatakse üldjuhul pilkkontakti abil.

Kuidas kasse teineteisele tutvustada?

Esialgu võiks kasse hoida eraldi ja võimaldada neil eemalt tutvuda teineteise lõhnaga – näiteks viia kummagi kassi juurde mõni riideese, millel teine on maganud. Eelkõige ei tohiks valmistada ebamugavust esimesele kassile – tema peab saama elamises suhteliselt vabalt ringi liikuda. Uustulnukas peaks aga alguses olema mõnda aega eraldi ruumis. Järgmiseks sammuks oleks see, et te lihtsalt avate kasside territooriume eraldava ukse ja jälgite toimuvat eemalt. Sekkuma peaksite tõesti vaid juhul, kui kassid sõna otseses mõttes karvupidi kokku lähevad. Urisemine, susisemine ja käpaga vehkimine on esmase suhtekorralduse elemendid.

• Olge valmis selleks, et teie esimene kass käitub teise kassiga "maad jagades" teistmoodi kui teie sülekiisuna. Ärge minge teda silitama ega sülle võtma, kui ta parajasti uustulnukat uurib – te segate teda ja ta võib väga pahaseks saada.
• Ärge sundige kasse vastu nende tahtmist koos olema, las nad leiavad teineteist ise. Ärge võtke neilt võimalust soovi korral peituda.

Kuidas muuta territoorium ja keskkond kassisõbralikumaks, kui kasse on mitu?

Asjatundjad soovitavad ka ühe kassiga majapidamise kujundada selliselt, et kassil oleks erinevaid võimalusi leida endale varjatud kohti. Veelgi enam kehtib see soovitus juhul, kui kasse on mitu. Sel juhul peaks selliseid pelgupaiku olema mitmeid erinevaid. Kassid, nagu inimesedki, vajavad privaatsust ning kui juurde tuleb teine kass, siis peaks mõtlema sellele, kuidas sedalaadi kohti juurde tekitada. Võib-olla mõned uued pesad? Vahel aitab isegi pehme vooderdusega kast kapi otsas J

• Hankige igaks juhuks eraldi sööginõud, kuid olge valmis, et nad hakkavad ikkagi sööma kas ühest ja samast või hoopis teineteise kausist.
• Hankige täiendav liivakast. See, kas kassid hakkavad kasutama ühte ja sedasama kasti või kumbki oma, selgub aja jooksul. Kuid on võimalik, et nad vajavad eraldi liivakaste.
• Olge valmis selleks, et teie vana kass võib esialgu ilmutada armukadeduse märke. Leidke aega ja tähelepanu ka tema jaoks individuaalselt.
• Püüdke kohanemisperioodil vältida muid kasside jaoks stressirohkeid situatsioone (näiteks kolimine, rohkearvulised külalised, reisimine).

Kokkuvõttes: ei saa kunagi olla päris kindel, et uus ja vana kass südamesõpradeks saavad. Lisaks on teise kassi võtmisel alati mõistlik arvestada teatud ohufaktoritega, näiteks võõraste (st mitte veresugulaste) isaste steriliseerimata kasside sõprus on palju vähem tõenäoline kui samasuguste emaste kasside oma. Väga palju sõltub kasside läbisaamine konkreetsete kasside iseloomust.

Siiski näitab enamik kogemusi, et kassid saavad mitmekesi väga hästi hakkama ja enamus kassipidajaid väidab veendunult, et kahte kassi on hoopis lihtsam pidada kui ühte. Tuleb neile lihtsalt aega anda.