Kodukiisude esivanemad

Pilt pärineb selliselt veebilehelt:

http://www.surok.fi/rotuesittelyt/oci.php

Teadlastel on alust arvata, et kodukassid pärinevad Aafrika metskassist (Felis silvestris lybica), keda on kutsutud veel kõrbekassiks ja ookerkassiks (sõna "ooker" pärineb algselt kreeka keelest ja tähendab kollakat pigmenti, mis võib varieeruda kollasest roostepruunini). Kutsume teda siis lihtsustamise mõttes ookerkassiks, kasvõi selleks, et eristada kodukassi Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pärinevat esivanemat tema üle terve Aafrika kontinendi levinud sugulastest. Ookerkass kodustas inimesed umbes 10 000 aastat tagasi. Jah, just sedapidi – kass kodustas inimesed, allpool veidi täpsemalt ka sellest, kuidas see juhtus. :)

Küproselt on leitud umbes 9500 aasta tagused matused, kus koos inimeste säilmetega leiti ka ookerkassi omad. Uuemate uuringute järgi hakkas kodukass ookerkassist eristuma umbes 8000 aastat tagasi Lähis-Idas. Esimesed kassid tulid inimeste kodudesse ja viljaaitadesse ilmselt mõnes Lähis-Ida põllumajanduslikus asulas, tõenäoliselt tänases Iraagis, ja DNA-uuringute põhjal arvatakse, et 600 miljonil kodukassil on viis ookerkassist esiema. Inimesed nägid, et kassid on ilusad ja armsad loomad, kes pealegi hävitavad kahjuritest hiiri ja rotte. Egiptlased hakkasid kasse massilisemalt kodustama umbes 4000. a. e.Kr.

DNA-testi põhjal arvatakse, et ookerkassi teed läksid Euroopa metskassist lahku umbes 173 000 aastat tagasi. 131 000 aasta eest eemaldusid ookerkassist Aasia metskass (Felis silvestris ornata – kelle seas eristatakse Kesk-Aasia metskassi ja Hiina kõrbekassi) ja Lõuna-Aafrika metskass (Felis silvestris cafra – keda on peetud ka Aafrika metskassi eraldi alamliigiks). Aafrika metskassi erinevad alamliigid (kokku on neid 11-17), ookerkassi lähisugulased, on levinuid üle kogu mandri, välja arvatud Sahara kõrbe keskosas ja troopilistes vihmametsades, kuigi hiljuti on kasse leitud ka Kongo metsadest.

Ookerkass on Euroopa metskassist lühema karvaga, mis värvuselt võib ulatuda liivakarva pruunikatest toonidest kuni kollakashallideni ja tema sabal on iseloomulikud mustad triibud. Kasuka värvus võib sõltuda elukohast. Kõrbetes elavad kassid on heledamad ja metsakassid tumedamad. Ookerkassi kõrvatagused on punakat tooni. Erinevalt valdavalt triibulisest Euroopa metskassist ja täpilisest Aasia metskassist puuduvad Aafrika metskassi kasukal selgelt eristatavad mustrid. Ta on ka Euroopa metskassist veidi väiksem, kuid kõrgemate jalgadega. Tema kehapikkus on 45-75 cm, saba ulatus 20-38 cm ja kehakaal jääb tavaliselt vahemikku 3-6,5 kg.

Ookerkassi menüü on sarnane kodustatud liigikaaslasega. Ta sööb hiiri, rotte ja teisi väiksemaid imetajaid, nagu jänesed ja küülikud, samuti linde, roomajaid, konni ja putukaid. Ookerkass kütib öösel ja koidikul. Ta hiilib esialgu umbes meetri kaugusele saagist ja seejärel ründab. Sattudes ohuolukorda, ajab ookerkass end turri, püüdes näida suuremana, kui ta tegelikult on. Erinevalt metsistunud kodukassidest, kes võivad elada kassikolooniates, on Aafrika metskass jäänud ürgkassilikult individualistiks. Igal ookerkassil on oma territoorium, mis võib ulatuda mitmete ruutkilomeetriteni. Isakassi territoorium võib kattuda mitme emakassi territooriumiga.

Ookerkasside sündimine ja kasvatamine ei erine oluliselt Euroopa metskassidest. Ookerkassi pesakonda sünnib tavaliselt kaks kuni kuus kassilast. Kandeperiood on 59-69 päeva. Enamus kiisulapsi sünnib vihmaperioodil. Sündides on nad pimedad. Ema juures veedavad nad esimesed 5-6 elukuud, siis hakkavad iseseisvalt elama. Suguküpsuse saavutavad ookerkassid umbes aastaselt. Erinevad metskassiliigid suudavad omavahel ja ka kodukassiga paaritudes anda omakorda paljunemisvõimelisi järglasi. Niisiis ohustab ka ookerkassi „tõupuhtust” segunemine kodukassiga :)

Ookerkassid võivad elada 12-15 aasta vanuseks. Nad levivad Põhja-Aafrikast Lähis-Ida ja Araabia poolsaareni, asustades Nuubia, Sahara ja Araabia kõrbete mägisemaid ja veerikkamaid osasid, poolkõrbeid ja savanne. Nende asuala võib ulatuda kuni troopiliste vihmametsade piirini. Erinevalt Euroopa metskassist on tema Aafrika sugulane kergesti kodustatav ja tema elupaigad on sageli inimasulate läheduses. Tänapäeval on Aafrika metskassi Auduboni Ohustatud Liikide Uurimiskeskuses Louisiana osariigis Ameerika Ühendriikides juba ka kloonitud.

Kuidas ookerkass inimesed leidis? Ookerkass ei ehita endale tavaliselt ise pesa. Tihtipeale kasutab ta teiste loomade mahajäetud pesasid, kuid on pandud tähele, et ta võib asuda ka ühes suures "korteris" mägra või meemägraga. Mäkrade urud on tavaliselt suured ja "mitmetoalised", kus jätkub ruumi ka teistele. Nii kass kui mäger on puhtad ja korraarmastajad loomad ja saavad üksteise kõrval elades hästi hakkama. Tõsi, vahel tuleb ette sedagi, et nad murravad teineteise poegi, kuid üldjuhul on nad võimelised rahumeelselt elamispinda jagama. Arvatakse aga, et ühel hetkel hakkasid kassidele rohkem meeldima inimeste eluasemed, mis olid mäkrade omast veelgi suuremad ja kus olid ka paremad toitumisvõimalused. Inimesed ja kassid harjusid teineteisega ja nii saigi alguse nende kooselu. Erinevalt paljudest teistest koduloomadest tuli kass inimese majapidamisse ise. Seetõttu võibki väita, et mitte inimene ei kodustanud kassi, vaid kass kodustas inimese :)

Kasside esivanematest veel:

http://dialspace.dial.pipex.com/agarman/lybica.htm

http://lynx.uio.no/lynx/catsgportal/cat-website/catfolk/libyca01.htm

http://www.nytimes.com/2007/06/29/science/29cat.html?_r=1&ex=1187236800&en=2b553cb12899e818&ei=5070

http://lovelyanimals.onepagefree.com/?id=5899&onepagefree=qsgubdggg8ova6pgi1j32u8873

Must kass, nõiarist...

Pildil: meie Carmen

Keskaegne Euroopa vihkas kasse ja kiusas neid innukalt taga. See üldlevinud väide puudutab siis eelkõige “arenenud Euroopat” ehk seda maailma osa, millega me praegusel ajal ennast kõige tugevamalt samastada ihkame. Aga kas me oleme mõelnud sellele, milline tähendus oli kassil Eesti külaelus? Sest tahame me seda või mitte, aga me oleme oma päritolult ikkagi maarahvas – praktiline ja maalähedane ja veidi paganlikki. Seega peaks ka kass kui koduloom meile hästi sobima :)

Seda, milline õigupoolest on kassi kuju meie esivanemate arusaamade kohaselt, on põhjalikult uurinud Kristi Salve ja käsitlenud seda artiklis “Kassi helge kuju Eesti rahvapärimuses”.

Kass, erinevalt teistest koduloomadest, oli nn toaloom. Tal oli mitmeid privileege, mis osaliselt seondusid tema “töökohustustega”, kuid arvatakse, et juba vanasti oskas kass neid privileege välja teenida ka lihtsalt-ilus-olemisega. Huvitav on see, et vanade pajatuste kohaselt tohtisid kiisud ahjupealsel peesitada nimelt seetõttu, et kass oli nn “esimese maja ehitamisel” aktiivne kaasalööja (erinevalt koerast, kes leidis, et tema küll maja ehitada ei viitsi ja võib vabalt ka väljas olla).

Kui rääkida kassi kasulikkusest, siis ei olnud kassist saadud tulu siiski muidugi mitte niivõrd otsene, kuivõrd pigem kaudne – kass aitas elamise mitmes mõttes puhtamana hoida. Kõige olulisem funktsioon on kassil teadagi läbi meie ajaloo olnud näriliste hävitamine. Arvestades seda, milliseid hädasid närilised (eelkõige rotid) keskajal põhjustasid ja millega see lõppes, võib osutuda tõeks väide, et kui kasse ei oleks nii massiliselt taga kiusatud, võinuks ka õudsete haiguste levik olla mõõdukam.

Kuid tegelikult ei olnud ega ole ka praegu vähetähtis see, et kassi ümber hõljub mingi müstiline hubasuse atmosfäär, mis koos kassi võimega ennast suvalisel ajal ja suvalises kohas kerra keerata omab rahustavat toimet.

Milleks kass meie esivanemate arvates veel vajalik võis olla?
Kass oli ja võiks rahvapärimuse taustal olla ka praegu vajalik loom näiteks

• haiguste diagnoosimiseks – kass oskas otsida üles haige koha ja näidata selle kätte sel moel, et heitis sinna magama. Mõningate andmete kohaselt on kassil ka teatud raviomadusi (katkise luu kokkukasvamise soodustamisest oli juttu ka meie blogi aprillikuises postituses, mille pealkirjaks “Nurr”).


• ilma ennustamiseks (teadagi, ilmajaamal on viimasel ajal pidevad ennustamisraskused ja üks kass kulub meie heitlike ilmade tõttu hädasti ära). Eestlased olevat seejuures leiutanud igasuguseid omapäraseid endeid. Näiteks kui kass kraapis lauajalga, siis pööravat tuul vastavasse suunda. Kui kass ronis ahju (radiaatori) peale, siis ennustavat see pakase saabumist. Või kui kass ronis kõrge koha peale, olevat see ennustanud pikka sadu. Rääkimata sellest, et kui kass sõi heina, siis pidi ilm kohe kindlasti muutuma. Siit ka väike tähelepanek: pange endale akna peale veidi kassimuru kasvama ja muutlik ilm on garanteeritud!


• külaliste tuleku ennustamiseks – kui kass ennast pesema hakkas, oli oodata külalisi. Huvitav on see, et erinevad kehaosad, mida kass pesi, ennustasid seda, missugune külaline oli: näiteks kui kass lakkus käppa ja pesi silmi, siis tõi külaline ka külakosti kaasa (süüa-juua, head ja paremat). Kui kass pesi ennast pikali olles, siis olevat oodata laiska külalist (hmm - et ei lähegi enam ära või?!). Kui kass lakkus tagumikku, siis tulevat "häbematta külainimene" :P


• abistamaks teel teise ilma. Nimelt mõne uskumuse kohaselt tagas kasside hea kohtlemine siinilmas nende abi teel teispoolsusesse. (“Kassiga peab igaüks hästi läbi ajama, sest tema aitavat siis teises ilmas klaasmäest üles ronida”). Kass on teatavasti ronija loom, kes teravate küünte abiga jõuab sinna, kuhu inimene ilma abivahendita ei saa.

Aga kas kass siis ikka oli ka vanade eestlaste jaoks kuidagi seotud mustade jõududega?

Kristi Salve kirjutab: "Kui arvestada arhiivis leiduvate uskumusteadete hulka, on absoluutarvudes vägagi palju selliseid, mis kõnelevad kasside (eriti veel musta kassi) seotusest kurjade vaimudega [---] Sama on arvatud muudegi olendite, nt hundi, kohta (sealjuures asja loomislugudega kinnitades). Kassi kohta käivate uskumusteadete koguhulgast moodustavad kassile kuratliku looma imagot omistavad siiski vaid väikese osa.[---]
Tundub küll, et musta kassiga nõidumise kohta kehtib Maia Madara tabav järeldus, mille ta tegi Eestis peetud nõiaprotsesside aluseks olnud kaebuste ja kohtunikupoolsete süüdistuste (mis piinamise tagajärjel ka sageli omaks võeti) võrdlemisel: meie talurahvas ei olnud veel 17. sajandiks omaks võtnud õpetatud demonoloogia seisukohti nõidusest kui jõust, mis tulenes lepingust kuradiga (Madar 1987: 139). Ilmselt võiks siia lisada, et omaks polnud võetud ka õpetust kassist kui kuratlikust olevusest ja maagide töövahendist. Kasside vaenamisele keskaja Lääne-Euroopas sai eespool viidatud. Kahjuks ei selgu kasutatud kirjandusest, kuivõrd ja kas oli tegemist antud ajastul erinevates maades külarahva seas tuntud uskumustel põhinevate aktsioonidega või olid need sealgi õpetatud demonoloogide tõekspidamisest lähtuvad ettevõtmised. Igatahes on minu meelest kummastav, et ei populaarsed kassiraamatud ega ka autoriteetsed kulturoloogilised käsitlused viita kusagil kasside massilisele hukkamisele tuleriidal. Ilmselt on see kujunenud omamoodi üldkehtivaks ja kõigile teadaolevaks tõdemuseks. See, et negatiivne üleloomulik olend võis kassi kujul ilmuda, on omaette teema. Levinud ütlemise kohaselt ei võinud kurat ennast ainult kolmeks asjaks (haugikalaks, kadakamarjaks ja sukanõelaks) muuta. Kassi nende asjade hulgas polnud, nagu ka mitte süüta lambatalle ega pisikest lapsukest, kelle kuju kurat (kuratlik kodukäija vms) on mõnede muistendite-memoraatide järgi võtnud. Niimoodi võidi kohata vägagi ohtlikke elukaid, kes olid ainult pealtnäha pehmed ja karvased."

* * *

Tartu Kassikaitse tänab head sõpra Kristi Salvet, kes on kassifolkloori lähemalt uurinud ja kes andis meile nõusoleku oma materjali kasutamiseks :)

Kassiajaloo kiirkursus

Leidsin brittide kassikaitse veebilehelt kassiajaloo kiirkursuse. Siin ta on (ajatähised on mõistagi umbkaudsed):

20 miljonit aastat tagasi
Maale ilmuvad esimesed kassile sarnanevad lihasööjad (Minu märkus: ilmselt on jutt mõõkhambulisest tiigrist).

12 miljonit aastat tagasi
Areneb välja vanim teadaolev tänapäeva kodukassi sugulane.

4000 eKr
Vanas Egiptuses tuleb Aafrika metskass linnadesse toitu (rotid viljahoidlates!) otsima ja hakkab elama inimeste läheduses.

2000 eKr
Kassid tunnevad ennast inimeste juures juba mugavamalt ja naudivad inimeste poolt neile pakutud toitu ja peavarju. Egiptuse majapidamises on kassid teretulnud, kuna nad hoiavad maod elamisest eemal. Egiptlaste jaoks on kassid pühad olendid ja nende viimine teistesse riikidesse on keelatud.

1000 eKr – 500 eKr
Kodustatud kass, kes on harjunud elama koos inimestega, levib liigina Kagu-Aasiasse ja Indiasse, sest keelule vaatamata müüakse ja viiakse kasse salaja teistesse riikidesse.

500 pKr
Roomlased “tutvustavad” kassi impeeriumi laienedes kogu Euroopale.

15. sajand
Olles tuhandeid aastaid olnud Egiptuses austatud loomaks, leiavad kassid end nüüd hoopis teiselt positsioonilt – neid kiusatakse taga, seostatakse kurjade jõudude ja nõidadega. Kasse koheldakse julmalt ja sageli tapetakse lihtsalt sellepärast, et nad on kassid. :(

18. sajand
Ameerika asunikud viivad hulgaliselt kasse Euroopast Ameerikasse kaasa, et võidelda seal leviva rottide võimutsemisega. Selle tulemusena levib kodukass liigina terves Ameerikas.

19. sajand
Kasside populaarsus Suurbritannias kasvab, kuigi tihti koheldakse kasse siiski ka veel julmalt. 1871. a. toimub Londonis esimene kassinäitus.

1914-1918
Kassid teenivad Esimeses maailmasõjas, kus neid kasutatakse kaevikutes mürkgaaside õigeaegseks avastamiseks ning sõjalaevadel, võitlemaks rottidega.

1927
Luuakse Cats Protection (e k: Kassikaitse), mille esialgseks eesmärgiks on inimeste harimine kasside loomuse ja nende eest hoolitsemise küsimuses, hiljem lisandub sellele ülesandele ka hüljatud kassidele uue kodu otsimise funktsioon.

2000

Kassid on väidetavalt Suurbritannia populaarseim lemmikloom: neid on tervelt 9,3 miljonit. Kasside populaarsust põhjendatakse sellega, et nad on üheaegselt nii iseseisvad kui ka kiinduvad.

* * *

Selline on siis kasside ajalugu Briti saarte vaatenurgast. Mind jäi kassi levikulugu uurides vaevama üks mõte: kus paikneb sellel ajateljel Eesti?

PALUN andke mulle põhjust uskuda, et me ei ole seal, kus britid 19. sajandil...