Kass talvel

Loomaarst Liina Laaneoja kirjutab: “Ilmade jahenemine ja talve saabumine mõjutab nii toakasse, õuekasse kui neid “kahepaikseid”, kes nii õues kui toas oma aega veedavad. Kassid hakkavad ilmade jahenedes rohkem sööma ja mõned lähevad mõnusalt paksuks. Isu tõustes ja kaalu suurenedes muutuvad kassid üldiselt rahulikumaks ning ei ole nii aktiivsed kui kevadel ja suvel. Talvine aeg on kassidele nagu taastusperiood, kus nad peamiselt söövad ja magavad.

Õuekassid kasvatavad omale külmade saabudes paksu kasuka selga ja söövad ennast paksuks. Jääb üle ainult imestada, kui palju üks kass süüa võib. See on uskumatu, kuhu ta selle toidu kõik paneb. Õuekasside karvkate muutub talvel paksuks ja läikivaks ning kassid näevad tõeliselt head välja. Õuekassid hakkavad talvel ka rohkem tuppa nuruma, sest toas on ju palju parem magada. Kassid armastavad väga sooja. Üks minu tuttav kass armastab magada näiteks radiaatori peal. Kui olemine väga kuumaks läheb, potsatab ta põrandale, viskab ennast selili ja üritab maha jahtuda. Nii armastavad kassid ka kaminate, ahjude ja pliitide lähedust. Mõni kass võib küttekoldele nii lähedale pugeda, et kui teda silitada, on karvakate lausa kuum. Taluvad nad sellist “küpsetamist” imekombel hästi ja näevad pärast täitsa normaalsed välja. Kevade lähenedes ajavad õuekassid oma karvakattest üleliigse osa maha ja muutuvad suveks suhteliselt siledateks ja saledateks kiisudeks, kes suurema osa päevast õues veedavad ja omi asju ajavad. Eelpool nimetatud “kahepaiksed” kassid reguleerivad oma eluviisi samuti vastavalt ilmale ja on suvel rohkem väljas ning talvel rohkem toas. Söövad nemadki ennast enne talve paksuks ja kasvatavad karvkatte selga ning näevad oma uhkes kasukas diivanil pikutades väga head välja.”

Kuidas kaitsta talvel õues käivat kassi?
Võib vaielda selle üle, kas kass peaks olema pigem õue- või toaloom. Kui aga kass käib ka õues, siis selleks, et teda külma eest kaitsta, tuleks ta lasta tuppa kohe, kui loom seda soovib. Soojal aastaajal meeldib kassile õues, kuid talvel tahab ta külmaga siseruumides olla, sellepärast ei ole õige looma pikkadeks päevadeks lihtsalt õue jätta. Arvestage sellega, et kasside kõrvad ja käpad võivad pakasega tõsiseid külmakahjustusi saada!

Miinuskraadide korral peaks kassi hoidma toas või tagama vähemalt püsiva juurdepääsu sooja ja tõmbetuuleta kohta. Laudas, kus on teisi loomi, kassid ei külmetu, tühjas hoones hakkab neil aga kergesti külm.

Kui kass elab õues, siis peaks tal ikkagi olema kuiv paik, kust leida varju ja kaitset tuule ja pakase eest. Väikest pesa on loomal kergem oma kehaga soojaks kütta. Kass ei tohi magada külmal põrandal, seega pange talle alla heina, tekike või padi. Põhimõtteliselt võib õueeluga harjunud kass magada ka laudas, kuuris või garaažis. Kuid meeles tuleb pidada, et need on siiski suured ruumid, seega peab tal seal olema pesa, kus ennast soojendada.

Sellest, et kassidel on komme pugeda auto alla või koguni rattakoobastesse peitu, oleme juba rääkinud. Talvel on see oht eriti suur. Kui kiisu ööbib garaažis, siis enne, kui käivitate mootori, vaadake kindlasti kapoti alla ja rattakoobastesse! Kassid võivad talvel sooja otsida ka õues seisva auto all, seega veenduge enne sõitma hakkamist, et kõik on ohutu.

Toit ja jook
Külma ilmaga võib joogivesi kausis kiiresti jäätuda. Kui vähegi võimalik, pange kassi toit ja vesi varju alla ja külma ilma püsides kontrollige veekaussi mitu korda päevas. Parem on panna vett plastkaussi, metallkaussi aga vältida, sest selle vastu võib kass külmaga oma keelt vigastada.

Kass vajab talvel lisaenergiat, et võtta kaalus juurde ja kasvatada selga paksem kasukas. Pakkuge talle rohkem ja rammusamat toitu kui suvel. Suvel käivad õuekassid jahil ja saakloomade valik ning jahipidamisvõimalused on paremad, seepärast vajavad nad soojal aastaajal talvega võrreldes vähem lisatoitu.

Kas kass üldse peaks väljas elama?
Muidugi oleks parem, kui kass elaks talvel toas, kuid see pole alati võimalik. Seega, esmatähtis on varustada kiisu kõige eluks vajalikuga, et ta talvekuud ohutult ja tervelt üle elaks.

* * *

Mitmeid materjale sirvides hakkas silma pidev soovitus, et koertele tuleks külmaga riided selga panna. Olen näinud isegi kuulutusi, kus kutsutakse inimesi koerariiete õmblemise kursustele. Kuid ma ei ole kunagi kuulnud kassist, keda oleks võimalik riietada :-)
Kui lugejatest keegi on, andke teada :P

Kasutatud materjal:
Tiina Toomet. “Külmaga pane koerale riided selga.” – tarbija24.ee, 17. 01. 2008.

Vivika Veski. “Kuidas hoolitseda koerte ja kasside eest talvel.” – Maaleht 02. 01. 2009.

Liina Laaneoja. “Kasside elust talvel”. - www.veterinaaria.ee

Aeg minna...

Päev, mil teie ellu tuleb armas kass on rõõmus päev. Ometi on selle päevaga alati seotud ka üks tulevikus paratamatult saabuv kurb hetk – hetk, mil te peate temaga hüvasti jätma. Ühel päeval on teie kass tõeliselt vana. Või ilmneb, et ta on tõeliselt haige. Rita Marlen Feisel esitab KatzenMagazini artiklis esmapilgul ehk omapärase seisukoha, et loomadel on võrreldes inimestega see privileeg, et seadusandja ei ole iga hinna eest üritanud keelata nende surmamist. Ta peab silmas eutanaasiat – omanikul on õigus pakkuda piinlevale loomale halastussurma.

Samas on see hoolivale loomaomanikule üks ütlemata raske otsus – emotsionaalselt võib jääda peale soov hoida oma kassi iga hinna ja kõigi vahenditega elus, isegi kui terve mõistus ütleb teile, et ta kannatab ega saa enam kunagi terveks. Sest kui hoolite tõsiselt, siis käib peast läbi sada emotsiooni. Kas on liiga vara? Äkki saab veel midagi teha? Äkki tal ei olegi nii halb ja tema lahkumine kunagi hiljem oleks nagunii vaikne ja valutu? Loomaarstid väidavad siiski, et loomulik surm ei ole juhul, kui kass on väga haige ja kurnatud, tavaliselt kuigi ilus ega ka mitte valutu...

Teatav osa hirmust eutanaasia ees on tingitud ka sellest, et omanikul puudub sageli ettekujutus sellest, mis üldse toimuma hakkab. Seepärast küsige oma loomaarstilt kõik täpselt järele, hea loomaarst aitab teil protseduuri olemust mõista.

Püüdke niipalju kui see üldse võimalik on, kaaluda asjaolusid kassi vaatenurgast. Hea loomaarst aitab teil otsusele jõuda, kuid ta ei tee otsust teie eest. Mõelge järele:

• kas teie kass kannatab pidevate valude käes ja neid ei ole võimalik ravimitega leevendada?
• kas ta on saanud tõsiseid vigastusi, mis halvendavad oluliselt tema elukvaliteeti ja mida ei ole võimalik ravida?
• kas teie kass on vanuse tõttu pidevalt seisundis, mis põhjustab talle leevendamatuid kannatusi ja takistab elamast täisväärtuslikult (näiteks seniilsus)?
• kas ta kannatab ravimatu haiguse all ja ta on selle tõttu ilmselgelt muutunud õnnetuks?
  

Otsuse langetamine on raske ja seda raskem, mida kauem on kestnud teie side oma kassiga. Tegelikult, nagu ütleb Antje Kramer, on tänapäeva maailmas sageli hoopis nii, et inimesed su ümber tulevad ja lähevad ja just sinu loom on see, kes sümboliseerib midagi püsivat. Sellepärast on paljudele nii kohutavalt raske oma loomast lahti lasta. Sellepärast on see otsus sedavõrd valus. Spetsialistid on veendunud, et kassile loeb mitte eluea pikkus kuivõrd elukvaliteet… Jääb siiski küsimus: kas spetsialistid teavad, mida tähendab olla kass?

Olles näinud oma kassi õnneliku ja rahulolevana, tunnevad omanikud tegelikult ära need märgid, mille abil kass ütleb, et ta on vana, väsinud ja õnnetu ega jõua enam. Sel hetkel peaks hooliva omaniku ülesandeks olema aidata kassil minna rahulikult üle vikerkaaresilla.

Tegelikult võib muidugi küsida - kuidas saame meie vaadata asju kassi vaatenurgast, ajamata seda segi omaenda vaatenurgaga. Tunnistan ausalt, et ma ei oska sellele küsimusele kuigi hästi vastata. Vähemalt täna veel mitte.

* * *

Kirjutasin selle loo valmis, lugesin läbi ja siis avastasin, et kogu eelnev jutt oli kantud mõttest, et omanikul on raske otsustada väga vana ja/või haige kassi magamapaneku kasuks. Samas tuleks meelde tuletada ka seda, et iga tervisehäda ei tohiks küll olla kassist vabanemise põhjuseks. Tuleb tunnistada, et meie loomapidamistavad on kohati veel... pehmelt öeldes kummalised. Näiteks arutles keegi kassiomanik tõsimeeli foorumis selle üle, et magama tuleks panna kass, kellel on nn “kassihaigus” (tegelikult üks nahaseene vorme). Et hakkab muidu äkki veel inimestele ka külge ja... loomaarst olevat ka soovitanud (???) Või et üle vikerkaaresilla tuleks igal juhul saata ka kass, kes on muidu terve ja kohanemisvõimeline, aga mingil põhjusel kaotanud ühe käpa. Kui te arvate, et kass ei suuda kolme käpaga elada, siis te küll eksite. Niisugustes olukordades kassi magamapanekule mõeldes tuleks inimesel endale ausalt tunnistada, et tema soov oma loom magama panna ei ole ilmselt tingitud mitte kassi, vaid tema enda huvidest – tal on temaga liiga keeruline, kassi tuleks täiendavalt ravida ja hooldada, talle võib-olla teatud mingiks ajaks teatud eritingimused luua.
Kas teie sõber siis tõesti ei vääri seda? Teie kolme käpaga kass ei ole ju ometi üks katkiläinud asi, mille võiks lihtsalt ära visata ja uuega asendada...

* * *

See lugu valmis juba veidi aega tagasi. Siis ühel päeval sattusin foorumiteemale, kus inimene põhjendas oma haige kassi magamapanekut väga tõsiste rahaliste raskustega, mis ei võimalda tal kassi piisaval määral ravida. Ja mul on hea meel, et ma lugesin seda lugu enne käesoleva postituse avaldamist. Sest… jah… põhjuseid võib olla erinevaid, mis meid loomast loobuma sunnivad ja enne kui hukka mõista, tuleb püüda mõista.

Ja kui inimene oma kassi armastab, siis on raske otsuse peale näpuga näitamine tegelikult küll viimane asi, mida teha tahaks.

Kasutatud materjal:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Rita Marlen Feisel “Der Tod eines geliebten Tieres.”- KatzenMagazin Aug./Sept 2006.

Antje Kramer “Der letzte Gang”. - KatzenMagazin Okt./Nov 2008.

Kass aias, kass aias...

Mõned inimesed armastavad kasse, teised ei salli neid silmaotsaski. Ühes asjas on inimesed enamasti siiski ühel nõul – mitte keegi ei soovi, et kassid, olgu nad siis omad või võõrad, kaevaksid üles või pööraksid segamini nende aia.

Üks probleeme, millega väga sageli meie poole pöördutakse, on eramajade rajoonides majade ümber luusivate suvaliste kasside hordid. Inimesed on seejuures erinevad ja seda ei saa neile ka kuidagi ette heita. Näiteks vaatab üks mu hea tuttav alati teatud uudishimuliku sõbralikkusega seda, kuidas kõik lähikonna kassid kogunevad tema aeda niipea, kui ta vaid aiagrilli välja tõstab. Pange tähele – piisab vaid selle rauakobaka aeda vedamisest, kui nad välja ilmuvad. Neid on... tavaliselt ikka üsna mitu :-) Neil oli kõigil kodu. Ja ikkagi ilmuvad nad kõigile aiapidudele kontvõõraks. Kõik inimesed ei ole nii kannatlikud kui mu tuttav, ei peagi olema. Seega tekib õigustatud küsimus – kui ma EI taha võõraid kasse oma aeda, siis millised on minu võimalused neid eemal hoida? Ma ei räägi kasside tagakiusamisest ega millestki, mis võiks neile viga teha. Ma pean silmas muid, inimlikumaid võimalusi.

Kassid on tujukad loomad, seda kogeme nendega kokku puutudes ikka ja jälle. Nimetagem seda siis iseseisvuseks, paindumatuseks, põikpäisuseks või kuidas iganes, aga fakt on see, et üks keerulisemaid asju kassipidamise juures on kassi käitumise mõjutamine soovitud suunas.

Kui jutt on oma kassi(de) ohjeldamisest, siis soovitab dr Leonard Perry püüda hakatuseks mõelda nagu kass – kus talle meeldib käia ja miks talle meeldib seal käia. Kui naistenõges (catnip) ja palderjan välja arvata, siis üldiselt ei tunne kassid taimede vastu kõrgendatud huvi ja ei saa öelda, et nad liiguks aias otsese eesmärgiga hävitada kohalik taimestik :-) Sageli on õu nende jaoks lihtsalt "üks suur liivakast" ja teie peenrad, kus muld on kobe, tunduvad kassile just kõige õigema kohana, kus oma asju ajada. Sel juhul võiks kasside "peenrast väljakolimisel" aidata see, kui rajate kassi jaoks aianurka spetsiaalselt saepuru ja liiva seguga kaetud platsikese. Naabrikasside peenrast eemale peletamiseks võib mitte-kassiomanikel muidugi olla tüütu midagi sellist tegema hakata.

Kanepi Aiandi andmetel on üheks kasse ja ka koeri peletavaks taimeks siniseõieline nõges. Sama taime nimeks on Eesti taimenimede andmebaasi järgi väidetavalt koera ilunõges. Ladina keeles on sellele taimele pakutud erinevaid nimesid, variandid on järgmised: plectranthus caninus roth
(sünonüümid coleus caninus (roth) vatke, ka coleus canin hybride). See taim soovitatakse istutada just kohta, kus te ei taha, et kassid käiks. Väidetavalt ei mõju see sugugi mitte kõigile kassidele ja koertele, kuid tihti olevat toime siiski olemas. Aiandusfoorumites on siiski avaldatud ka arvamust, et see taim kas ei mõju üldse või siis mõjub hoopis ligitõmbavalt. Nii et taas kord on kõik individuaalne. Aga proovida võib ikka. Seda enam, et mitmetes rahvusvahelistes foorumites väidetakse, et see taim mõjuvat peletavalt ka näiteks rebastele ja jänestele.

Veel ideid foorumitest:

• Kassid hoidvat ennast eemale siledast fooliumist. Muidugi pole mõeldav aia katmine sellega, aga kui see panna mõneks ajaks maha kohta, kust tahate kasse eemale peletada, siis jätavad nad selle koha rahule ja ei lähe sinna enam ka siis kui foolium ära võtta.
• Mõningatel andmetel aitavat tubakaleotis (sh tavalistest suitsukonidest) või suitsutuhk. Suitsetama ei soovitaks selle retsepti katsetamiseks kellelgi siiski hakata :)
• Kaevamise vastu on soovitatud katta peenardevaheline osa kruusaga.
• Väidetavalt mõjuvat ka ultraheli.
• Kassidele ei meeldi tsitruseliste lõhn (kehtib ka tubase peletamise soovitusena). Näiteks soovitatakse piserdada aeda sidrunimahla või panna sinna sidrunikoore tükikesi.
• Veel on soovitatud kasutada liikumisanduriga kastmissüsteeme. Ootamatu vihmahoog on enamiku kasside jaoks ebameeldiv üllatus.
• Koisid peletavatest ainetest ja taimedest on mõnel juhul abi ka kasside eemale hoidmisel. Samuti soovitatakse cayenni pipart.
• Olemas on ka spetsiaalsed spreid: Get off, Pink Nit... neid on mitmeid erinevad. Osa neist, tuleb tunnistada, peletab eemale pigem inimesed kui kassid :P Aga nagu inimesi on erinevaid, nii on ka erinevaid kasse. Nii et proovige järele, mis teile kõige enam sobib. Väidetavalt saab inimese jaoks meeldiva lõhnaga kassipeletaja ökopoekestest – see on apelsiniõli, mida tegelikult kasutatakse puhastusvahendina.
• Abi võib olla ka väga paljudest teistest aroomiõlidest. Näiteks teepuuõli on kassidele väga vastumeelne. Ühes foorumis kirjeldatu kohaselt on teepuuõliga võimalik kaitsta taimi kassi eest nii, et panna avatud pudel taimede lähedale. Halb on muidugi see, et aroomiõlidel on kalduvus üsna kiiresti lahtuda.
  

Oh, ja veel üks omapärane soovitus ühelt inglisekeelselt lehelt. Nimelt - kassidele ei meeldi roomajad ja väidetavalt aitavat neid peletada ka mänguasjapoodides müüdavad odavad kummist maod. Sama triki veelgi odavam variant olevat tükkideks lõigatud vana kummivoolik. Võib-olla pärineb see idee kusagilt Florida krokodillisoode servalt, sest kus mujal oleksid maod tagaaias normaalne osa aiakaunistusest?!

Veel on soovitatud, et kui endal ei ole kassi (ega koera) ja õue kipuvad võõrad hulkuvad kassid, siis võtke endale kass, kes territooriumi üle võtab. Või siis koer, kes kassid eemale peletab. Teate mis... see on VÄGA vale põhjus endale loom koju tuua. Kui te seda looma ei taha tema enda pärast ja kui te näiteks armastate taimi, aga ei hooli eriti loomadest, siis ärge looma siiski võtke. Teil ei ole temast mingit rõõmu nii nagu ka temal teist. Kasutage teisi võimalusi :-)

Tubane peletamine
Üks probleem, millega paljud kassiomanikud kokku puutuvad, on mööbli või tapeedi kraapimine. Sellel võib olla mitu põhjust, näiteks võivad kassid seda teha puhtalt liigiomasest küünte teritamise vajadusest. Kui neile on tagatud kraapimispuu või muu selle jaoks spetsiaalselt kohandatud koht, siis peaksid nad idee pooles mööbli rahule jätma. Paraku ei ole see alati nii ja mõnikord on nende käitumisel hoopis teised motiivid. Näiteks võivad nad kraapida selleks, et peremehe-perenaise tähelepanu püüda. Sellisel juhul võib tekkida vajadus muuta teatud eseme kraapimine kassile põhimõtteliselt vastumeelseks. Kuidas seda teha?

Üks võimalus on jällegi kasutada peletavaid lõhnasid. Kuid kui näiteks kass armastab mõnest kohast tapeeti kraapimas käia, siis võib kaaluda ka seda, kas elamist saaks kuidagi nii ümber korraldada, et sinna kohta panna mingi selline materjal, mida kass saakski kraapida ja mida saaks aeg-ajalt ka välja vahetada. Olen ise näinud ilusat esikut, mille ühest seinast alumine pool oli kaetud just sellise matitaolise kattega, kus kass oma küüsi teritada sai.

Kassi ebasobivale käitumisele soovitatakse reageerida veepritsiga, kuid nii, et kass ei saaks aru, kust vesi täpselt pärineb. Mõjusam pidi sel moel olema just kassipoegade õpetamine, vanad kavalad kassid saavad reeglina juba aru, kust vesi pärineb ja teevad teie selja taga oma ideed ikkagi teoks.

Kassimeelitajad
Vahel on vaja saavutada ka vastupidine – meelitada kassi teatud kohas käima, teatud asjade (nt kraapimispuu) vastu huvi tundma. Esimene tuntud kassimeelitaja on palderjan. Seejuures on levinud arvamus, et isased kassid reageerivad sellele intensiivsemalt kui emased. Võimalik, kuid 100% see kindlasti ei kehti. Omaenda kogemus räägib vastupidisest – 8-aastane emane kass tunneb palderjani hõngu juba kaugelt. Piisab sellest, et vanaema oma südametilkade pudeli avab, kui kiisu krapsti kohal on. Samas – vanaema enda 3-aastane isane kass ei pea palderjani millekski (mõlemad kassid on siiski steriliseeritud, nii et neile sooliste iseärasuste omistamine on üldse mõnevõrra küsitav).
Minu kassile meeldib näiteks meliss (nii kuivatatud kui ka värskel kujul), samuti lambavill.

Kokkuvõtteks tundub, et nii peletajad kui ka meelitajad on üsna individuaalsed. Proovige erinevaid, proovige tasapisi, samm-sammult. Küllap lõpuks ikka õnnestub :-)

Ja lõpetuseks veidi huumorit elektroonikafoorumist:
Küsimus: “Kas keegi oskab anda sellise elektroonilise seadme skeemi, mis peletaks hulkuvad kassid majast eemale?”
Vastus: “See on lihtne. Salvesta andmekandjale “Kõtt! Kõtt!” Ja siis pane pleier liikumisandurist tööle."

Kasutatud materjal:
Dr. Leonard Perry, Extension Professor University of Vermont. Keeping cats out of the garden.

Piima sisse, küll on hää, tilkagi ei järel jää...

Mida kassile süüa anda?

Lastejuttudest teame me täpselt, et loomulikult armastavad kassid alustassilt piima limpsida. Ja lisaks söövad nad ka hiiri, kes muidugi tuleb kõigepealt kinni püüda…

Kui järele mõelda, siis ei pärine see stereotüüp mitte ainult kirjandusest, vaid ka omaenese kogemusest – kõik need (enamasti vöödilised) kassid, kes elasid maal vanaema juures, olid ju suuremalt jaolt vabapidamisel. Kasse peeti tol ajal ikka rohkem kasu pärast – nende ülesanne oli hoida hiire- ja rotipopulatsioon talus kontrolli all.

Tänapäeval ei ole suur osa kasse enam mitte kasu-, vaid kaisukassid. Aja jooksul on kass paljude jaoks hakanud sümboliseerima tükikest loodust ja soojust, mida on võimalik endale koju tuua. Üha rohkem kasse elab linnakorteris klassikalist lemmikloomaelu. Sellega seoses (ilmselt on seos olemas?) on kuidagi märkamatult muutunud ka kasside toitumisharjumused ja toidueelistused. Näiteks ei hooli paljud kassid piimast enam üldse. Samal ajal on tekkinud ja arenenud spetsiaalsete valmistoitude tootmine ning tänaseks on konservtoidud turul olnud juba umbes 80 aastat.

Üks kassi toitumisega seotud sagedamini esitatavaid küsimusi on: konservtoit või kodutoit?

Kahtlemata on konservtoit omaniku seisukohast mugavam ning võrdlemisi kindla koostisega, sisaldades kassile vajalikke aineid. Aga kassile võib anda ka kodust toitu. See ei tähenda muidugi seda, et kassile antakse lihtsalt ette inimeste toidulaua jäägid. Kassi toitmisel kodutoiduga peab arvestama, et toit oleks võimalikult mitmekesine. Spetsialistid on soovitanud, et kassile toitu valides võib üldiselt eelistada toitaineid, mida omastab ka inimene ja järgida osaliselt ka samu põhimõtteid (näiteks maksa ei soovitata anda sagedamini kui kord nädalas, kuid teatud spetsiifiliste vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu ei oleks õige seda menüüst ka täiesti välistada).

Liha

Kass ei ole taimetoitlane. Kass, olgu ta nii tubane kaisuloom kui tahes, on ikkagi endiselt lihatoiduline loom ja sellega seoses peaks tema toidu hulka kindlasti kuuluma liha. Omaette küsimus on, millisel kujul see sinna kuuluma peaks. Osa spetsialiste väidab, et kassile võiks tema liigiomaseid vajadusi arvestades anda ka toorest liha, osa aga leiab, et toore lihaga kaasneva toksoplasmoosi ohu tõttu peaks toorest liha siiski vältima.

Arvestada tuleks ka sellega, et liigiomaselt toituv kass püüab endale ise saagi ja seega ei söö ta mitte ainult liha, vaid ka oma saakloomade teisi osi. Kui te soovite anda oma kassile valmistoidu asemel kodutoitu, siis peate tegema selgeks toitainete, vitamiinide ja mineraalainete umbkaudse vahekorra erinevates toitudes, sest ainult nii on võimalik tagada tasakaalustatud toitumine. Ainult teatud ühte liiki toidu andmine võib viia erinevate tervisehädadeni; näitena on kirjanduses toodud tuunikala, mille pidev ja ülearune tarbimine võib pikapeale põhjustada häireid maksa talituses.

Kuid igal juhul arvestage sellega, et isegi kui te ise olete taimetoitlane, siis oma kassi tervise seaksite te teda samuti taimetoidule sundides tõsiselt ohtu. Kass on looduse poolt loodud lihatoiduliseks ja need toidud, mis peaksid taimetoitlasest inimesel asendama puudujäävaid aineid, ei sobi kassile.

Milleks on kassile vaja anda kuivtoitu?

Kui kass sööb ainult konserve või kodutoitu, siis võib teda ohustada hambakivi. See võib viia tõsise põletikuni, mis vajab arsti sekkumist ja pikemaajalist ravi. Krõbinate söömine aitab puhastada kassi hambaid (hambakivi ennetamiseks on olemas ka spetsiaalsed kuivtoidud). Loomulikult võib soovitada ka kassi hammaste puhastamist, aga vaatamata internetis olevale õpetlikule videolõigule tundub kassi hambapesu siiski kuuluvat rohkem ulme valdkonda. Kuid nagu me juba korduvalt öelnud oleme – kasse on erinevaid, seega võite hambapesu proovida – äkki ta isegi naudib seda :P

Teine põhjus kuivtoidu poolt on selle tasakaalustatud koostis. Soovitatav on kasutada kallimaid, kliinikutes müüdavaid kuivtoite, sest need on puhtamad ega sisalda nii palju jääkaineid. Madalamast hinnaklassist tooted ei ole alati ühtlase koostisega ja sisaldavad lisaks kasulikele ainetele ka jääkaineid, mis pikaajalisel tarvitamisel mõjuvad kassi tervisele halvasti (näiteks on kassidel odava kuivtoidu pideva tarbimise tulemusel täheldatud põie- ja neeruprobleemide kujunemist).

Jook

Kuivtoidu kõrval on äärmiselt oluline, et kassil oleks pidevalt ja piisavalt juua. Seejuures tuleb silmas pidada, et kassi joogiks on vesi. Muud vedelikud (piim, puljong) ei ole jook, vaid toit. Tihti kõlab soovitus vahetada kassi jooginõus vett iga päev, kuid kassid eelistavad sageli siiski juba veidi aega seisnud vett. Ka meie kassil kujunes vahepeal välja omapärane joogikoht – veetorude remondi ajast jäi kööginurka ämber veega. Kassi jooginõus sai usinasti vett vahetatud, kuid selgus, et ämbrist meeldis kassile palju rohkem juua. Täpselt sama lugu kordub ajal, mil oleme maal, kus vesi on saadaval mitmel erineval moel ja mitmes erinevas kohas - kõige vähem tunneb ta huvi oma jooginõus oleva vee vastu. Nii et kassi sõnum on põhimõtteliselt selline, et ärge ülearu vaeva nähke, aga vett tuleks vahetada kindlasti juhul, kui see muutub sogaseks (näiteks kui sinna on sattunud toiduosasid).

Karvapallid

Isegi kui te oma kassi regulaarselt harjate, satub osa karvadest ikkagi tema organismi, sest kass lakub ennast pidevalt. Selle tulemusena moodustuvad tema seedetraktis karvapallid, mida ta paremal juhul aeg-ajalt välja oksendab, kuid mis halvemal juhul võivad tekitada isegi operatsiooni vajavat soolesulgust.

Paljud kuivtoitu valmistavad firmad pakuvad spetsiaalse koostisega kassikrõbinaid, mille lisamine kassi toidule aitab karvapallidest põhjustatud probleeme ennetada. Samuti on olemas spetsiaalsed toidule lisatavad pastad. Katsetage erinevaid võimalusi – mõni kass armastab kuivtoitu, teisele meeldib, kui lisate pastat tema tavalisele toidule. Isiklikust kogemusest võin väita, et karvapallide vältimiseks mõeldud kuivtoit aitab tõesti.

Lisaks aitab karvapallide vastu võidelda ka "kassimuru". Seega kui võimalik, kasvatage kassi jaoks veidi heina. Kassid armastavad väga tavalist orasheina (ilmselt selle kareda koostise tõttu), aga hästi sobib ka loomapoodides müüdav kassimuru. Seda on erinevat liiki – peenemat ja jämedamat ja jällegi saate sobiva valida katse ja eksituse meetodil. Loomulikult võite poemuru asemel panna aknale kasvama ka näiteks peotäie otra. Kui teil õnnestub takistada kassil seda enne tärkamist üles kaevamast, saab sellest tema jaoks kasulik toidulisand :-)
Üheks oluliseks tsivilisatsiooni põhjustatud hädaks on kehakaalu tõus nii inimestel kui loomadel, kuid kassi kehakaalu kontrolli alla hoidmise teema väärib juba eraldi käsitlemist.

Kasutatud materjalid:
Bruce Fogle "Kassiomaniku käsiraamat"

Anna Laukner "Häufige Fehler bei der Katzenernährung" KatzenMagazin Nr 1 Februar/März 2007.

Vana kass

K: "kuulge, kui vanaks kassid üldse elavad?
V: "Kass võib elada kuni kahekümne aasta vanuseks."
K: "Mis te ajate! Kass elab mingi kolm-neli aastat ja kaob siis ära…"

Muide, see vestlus on pärit elust enesest ehk siis hiljutiselt Tartu mailaadalt. Tegelikult on omamoodi õigus nii küsijal kui vastajal. Kass, kelle eest on hästi hoolitsetud ja kellele pererahvas on loonud piisavalt ohutu keskkonna, elab tõesti kaua. Kass, kes tänaval hulgub, ei pea seal tavaliselt vastu kauem kui paar-kolm aastat. Internetis ringi vaadates leidub vihjeid kasside kohta, kes on elanud ka kolmekümne- (ametlik rekord on väidetavalt 36 aastat) või isegi neljakümneaastaseks, kuid isegi kui see vastab tõele, on tegemist väga erandlike juhtumitega.

Heade loomapidamistavade levikuga on kassi eluiga siiski muutunudki järjest pikemaks -seesama juhtub kõigi loomade, sealhulgas inimestega, kui neil on piisavalt süüa, turvaline elu ja tagatud meditsiiniabi

Milline on kassi puhul vanus, millest alates võiks öelda, et kass on "vana"? Kassitoidu pakendil oleva märgistuse järgi otsustades on vana juba 7-aastane kass, kuigi tegelikult on kass selles vanuses jõudnud pigem alles keskikka. Lihtsalt see on vanus, millest alates ainevahetus muutub aeglasemaks, kiisu ise ehk veidi laisemaks ja seetõttu on oht kergemini kaalus juurde võtta. Sellega võivad kaasneda omakorda ka muud tervishädad. Kassiaastate teisendamisel inimaastateks olen kohanud erinevaid valemeid, kõige täpsem arvestus on ilmselt umbes selline:

2-3-kuune kass = 9-12 kuune inimene
4-kuune kass = 2-3- aastane inimene
6-12-kuune kass = 12-15-aastane inimene
2-aastane kass = 24-aastane inimene
3-6-aastane kass = 28-40-aastane inimene
6-9-aastane kass = 40-52-aastane inimene
9-13-aastane kass = 52-65-aastane inimene
13-17-aastane kass = 65-85-aastane inimene
17-19-aastane kass = 92-100-aastane inimene

Üldiselt võib asuda seisukohale, et kaheksaaastane kass on juba kindlasti keskealine ja kusagil alates kümnendast-kaheteistkümnendast eluaastast võib teda pidada juba vanaks kassiks. Kuid vananemine ei ole haigus, see on lihtsalt üks kassi eluetapp, mille iseärasustega kassiomanikul tuleb arvestada.

On võimalik, et

• teie vana kass tahab senisest rohkem magada
• ta ei taha enam nii meelsasti joosta, hüpata ega ronida. Mängud muutuvad lühemaks ja vähem akrobaatiliseks. Ta naudib nüüd üha rohkem väljakujunenud rutiini.
• ta ei saa enam nii hõlpsasti pesta "raskesti ligipääsetavaid" kehaosi (näiteks selja peal olevat karva)
• ta võib hakata kehvemini kuulma või nägema
• tema karv võib muutuda tuhmimaks või muuta värvi.
  

Püüdke oma vana kassi vajadusi arvestada:

• võimaldage talle eritoitu ja lihtsustage vajadusel juurdepääsu toidule ja veele.
• kontrollige regulaarselt tema tervist
• tegelege temaga endiselt, hoolige temast. Sageli väheneb vanusega kassi isepäisus ja suureneb vajadus helluse järele.
• aidake tal vältida liigset stressi. Andke talle võimalus viibida rahulikus, vaikses ja soojas keskkonnas.
• Kui vaja, paigaldage elamisse täiendavaid liivakaste.

Toit
Vananedes muutub kassi seedesüsteem vähem efektiivseks ja seetõttu on parem, kui kassil on võimalus süüa mitu korda päevas, väikeste portsjonite kaupa. Võimalik on, et kass hakkab eelistama hoopis teistsugust toitu kui seni. Kuid mitte alati ei pruugi see olla talle kõige kasulikum, seega ärge laske tal endaga manipuleerida :- )

Kui kass kaotab ootamatult isu või te märkate, et tal on söömisel raskusi, siis tuleks temaga minna arsti juurde - võib-olla on tal probleeme hammastega. Samamoodi tuleks arsti poole pöörduda ka juhul, kui kass äkki väga palju sööma või jooma hakkab.

Sugemine
Vanemad kassid võivad vajada abi oma karvkatte hooldamisel (sugemisel). Proovige teda harjata – paljudele kassidele, kes nooremana pidasid harja mänguasjaks, hakkab vanuse lisandudes nende kasuka harjamine meeldima. Kui kass on väga vana, siis võib juhtuda, et tal tekib probleeme hügieeniga. Neil on reeglina hea meel, kui te teda puhtuse pidamisel abistate.

Tervisemured
Kui kass jääb vanemaks, siis muutuvad tema refleksid aeglasemaks. Seetõttu võivad teda ohustada sellised vigastused, mille vältimisega ta varem hästi hakkama sai. See ei tähenda, et te peaks tema tegevusvõimalusi kohe oluliselt piirama, kuid veidi lisatähelepanu kulub ära.

Vananedes võib tasapisi muutuda kehvemaks ka kassi nägemine või kuulmine. Tavaliselt toimub see pikema aja jooksul, järk-järgult ja omanik ei pruugi seda enne märgatagi, kui kass on täiesti pime või kurt. Kass on siiski võimeline puuduvat meelt hästi kompenseerima teiste meelte, eriti haistmise abil. Vana kass on oma loomult üsna rahulik olend ja teatud ettevaatusabinõusid silmas pidades saab hoolitsev pererahvas aidata elada ka kurdil või pimedal kassil peaaegu täisväärtuslikku elu. Tuleks arvestada, et kurti kassi on kerge ehmatada, sest ta ei kuule. Talle on suureks ohuks kõik see, millest normaalse kuulmisega kass oskab ennast eemale hoida – autod, muruniidukid, haukuvad koerad. Kui kurt kass siiski käib ka väljas (eriti ei julgeks seda küll soovitada), peaks ta kandma lisaks kaelarihmale märgistust selle kohta, et ta ei kuule. Meie tingimustes oleks aga esimene soovitus siiski kuulmishäiretega kassi mitte välja lasta.

Kui kass hakkab komistama asjade otsa, siis võivad tal olla nägemisprobleemid. Kass, kes on pime ühest silmast, võib ehmuda, kui talle ootamatult läheneda pimeda silma poolsest küljest. Pime kass võib kergesti eksida, seetõttu ei tohiks lubada teda üksi õue, välja arvatud juhul, kui talle on loodud võimalus viibida turvaliselt piiratud alal. Pime kass suudab tavaliselt tubastes oludes kenasti liikuda, kui tema toit, liivakast ja mööbel paiknevad talle teadaoleval viisil, suured ümberkorraldused viivad ta segadusse. Kui te võtate pimeda kassi sülle ja kannate teda elamises ringi, siis pange ta pärast maha kohas, mida ta hästi tunneb (toidunõu juures, tema tavalises magamiskohas vmt kohas. Nii saab ta orienteerumisega jälle järje peale. Helid on pimeda kassi jaoks väga tähtsad – rääkige temaga ja mängige heli tekitavate mänguasjadega.

Väga kõrges vanuses võib kassidel ette tulla ka mäluprobleeme – näiteks võivad nad jääda halva ilmaga välja külma kätte, minna hulkuma ja mitte enam osata koju tulla. Aidake oma vana kassi – ärge laske teda välja halva ilmaga ega ilma järelevalveta.

Ja siis ühel hetkel, kui teie kass on elanud juba pika elu, saabub paratamatult aeg "lasta tal minna". Aga see on juba eraldi teema…

Kasutatud materjalid:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Cornell Feline Center "Loving Care for Older Cats" (March 29, 2006, http://www.vet.cornell.edu/fhc/news/older.htm)

Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt, kassid on metsast...

Pildil: Madame Monique

Meenub hiljuti loetud lugu - inimene võttis endale varjupaigast kassi, kuid viis looma õige pea sinna tagasi, sest kass osutus agressiivseks ja ründas omanikku. Varjupaiga töötajad väitsid aga, et kuri see kass küll ei ole. Kuidas siis nii?

Ilmselt tuleks kõigepealt küsida, MIKS kass sedasi käitus? Kassi agressiivsus võib olla tingitud erinevatest põhjustest, põhjuste mõistmine aga võimaldab probleemiga tegeleda.

Viha ja hirm

Viha ja hirmuga seotud ja omaniku vastu suunatud agressiivsus tuleneb eelkõige kassi (varasemast) valest kohtlemisest ja selliste käitumishäirete juured on sügavamal kui tavaline jahiinstinkt. Kõige enam tuleb seda liiki agressiivsust ette juhul, kui kassi on varem halvasti koheldud või ei ole teda õigel ajal piisavalt sotsialiseeritud. Tartu Kassikaitse kõige raskemad seda liiki juhtumid on olnud need kiisud, kellel hilisem meditsiiniline kontroll on tuvastanud kehas õhupüssi kuuli... Kui kassi on kunagi tulistatud, siis on tema hirm ja agressiivsus inimese vastu mõistetav.

Mida selles olukorras teha? Püüdke võita kassi usaldus, ärge ennast peale sundige. Toidu pakkumise ja mängu kaudu saate suurendada tema sidet teiega.

Siiski võivad ka turvalises keskkonnas üles kasvanud ja sotsialiseeritud kassid näidata teatud olukordades üles seda liiki agressiivsust – võimalik, et neile ei meeldi, kui neile läheneb või neid üritab silitada neile võõras inimene. Mõni kardab loomaarsti nagu tuld ja arstilkäik tähendab, et ta võib rünnata ka omanikku.

Mängu- ja jahiagressiivsus

Kassid ei ole põllupidajad, nad on kütid. Nende loomuses on kinni püüd ja tappa. Isegi kui talle tagatakse maitsev toit, vajab ta võimalust jahipidamist praktiseerida. Sellel instinktil rajanevad ka paljud tema mängud. Näiteks võib ta innustunult püüda teie teki all liikuvat jalga. Mõnikord on mäng lihtsalt mäng – ta küll püüab, kuid ilma küünte ja hammaste abita. Kuid teinekord lähevad käiku ka “külmrelvad”. Kassi mängud väljendavad tema kiskjaloomust ja isegi kui ta mitte kunagi ei pea minema välja endale toitu hankima, on tal vajadus jahti pidada.

Üldiselt ei soovitata kassi agressiivseid mängusid liialt julgustada, sest hammustamine ja küünistamine võib vahel olla ka küllalt tõsiste tagajärgedega. Kui kassi agressiivsusele reageerida nii, nagu kass loodab, siis on tulemuseks vastava käitumismudeli kinnistumine. Piltlikult öeldes õpetate te oma kassi ise agressiivselt käituma. Kõige parem viis agressiooni kontrollida on premeerimine toiduga hea käitumise eest ning kassi agressiivse käitumise ignoreerimine või vältimine.

Territoriaalne ja kaitseagressioon

Väidetavalt võib ka seda liiki agressiooni põhjuseks olla kassi vähene sotsialiseerimine. Näiteks kui teie kass ei ole harjunud teiste loomadega oma territooriumil, siis võib vallanduda agressiivsus, mis võib pöörduda ka inimeste vastu. Loomulikult sõltub kõik ka konkreetse kassi iseloomust. Seda liiki agressiooni juured on samuti kassi loomuses – vabas looduses on kass üksik jahimees, kellel on oma territoorium, mida ta peab kaitsma liigikaaslaste eest.

Isiklik kogemus ütleb, et kass võib territoriaalses võitluses muutuda agressiivseks ka omaniku vastu, kui omanik sekkub tema ja teise (võõra) kassi vahelisse võimuvõitlusse. Ta ütleb teile: “jäta mind rahule, see on MINU võitlus. Hoia sina parem heaga eemale!”

Kaitseagressiooni esineb väga sageli ka kassiemadel kõigi inimeste ja loomade suhtes, kelles nad näevad potentsiaalset ohtu oma kassipoegadele. Mida umbusklikum on kassiema loomus, seda suurem on ka oht, et ta saab kurjaks, kui lähenete tema poegadele.

Liigset väntsutamist tõrjuv agressiivsus

Kassile on teatav tujukus liigiomane (mis iseenesest viib mind mõttele, et äkki nad on pärit Veenuse metsast? :-) Silitamisel, sügamisel ning süllevõtmisel on piir. Kui te olete selle läve ületanud, annab ta teile sellest teada - tema lihased tõmbuvad esmalt pingule ja järgmiseks ütleb ta teile kehakeeles “Aitab!” See võib väljenduda näiteks käpaga löömises, aga kui te tema arvates piisavalt kiiresti ei reageeri, siis võivad käiku minna ka küüned või hambad. Kassi kehakeelt tuleb jälgida, nii saab arusaamatusi vältida.

Terviseprobleemidest tulenev agressiivsus

Vahel võib agressiivsus olla seotud ka tervisprobleemidega. Te tunnete oma kassi, tema iseloomu ja harjumusi, seega märkate ka seda, kui miski tema käitumises ootamatult muutub. Laske loomaarstil kiisu tervist kontrollida ja kui kõik on korras, siis kaaluge muid agressiivsuse põhjuseid. Näiteks pöördus üks kassiomanik foorumis teiste poole küsimusega, millest võivad 12-aastasel kassil olla ootamatult tekkinud tugevad agressiivsushood, mis iga järgmise korraga süvenevad. Just sellises olukorras tuleks esimesena mõelda terviseprobleemidele – võimalik, et kass kannatab valude käes ja oskab vaid nii sellest omanikule märku anda. Või kui teie eakas kass oli siiani meelsasti süles, aga nüüd susiseb ja turtsub iga kord, kui üritate ta sülle võtta – võimalik, et talle teevad valu liigesed.

Domineeriv agressiivsus

Harva võib esineda ka olukord, et kass käitub mõne pereliikme suhtes nii, nagu oleks see samuti kass, kellele on vaja hierarhias koht kätte näidata. Kass võib uriseda, turtsuda, mõnikord ka rünnata. Ta võib seista teie teele ja näidata kehakeelega, et on tõsiselt kuri. Sellise käitumishäire korral on õige käituda kassiga võimalikult rahulikult, karistamine ei aita, kuid teda ei tohiks ka silitada ega üritada sülle võtta. Ja kui see teile väga tobe ei tundu, siis võiksite proovida rääkida temaga tema enda keeles...Üks (taas isiklik) kogemus on selline, et domineeriv pilkkontakt pani hierarhia uuesti paika :P

Ja lõpuks üks väga üldine soovitus: kui teil on kass, siis õppige tema keelt. Tõsiselt. Jälgige tema käitumist, meeleolusid, reageeringuid. Tema jälgib üsna tõenäoliselt samamoodi teie omi. Mida rohkem te teda tunnete, seda väiksem on valestimõistmise võimalus ja seda väiksem omakorda oht, et ta teile haiget teeb.

* * *

Kas maalisin nüüd pildi, millel pisikese pehme ja karvase nurruva olendi maski taga peitub tuldpurskav soomustatud koletis? :-)

Kuid... kas te julgete väita, et teie sees seda koletist ei ole? :-) Mina küll ei julge.

Eelneva eesmärgiks oli lihtsalt aidata mõista, et kassi käitumise taga, mis võib meile vahel paista arusaamatu ja kuri, on teatud põhjused, mille mõistmine aitab meil oma kassist paremini aru saada ja teda tema probleemide lahendamisel aidata. Te ju püüate mõista oma agressiivsust ilmutavat järeltulijat... või kaaslast... või te vähemalt saate aru, et kusagil peab olema põhjus. Samamoodi on põhjus olemas ka kassi agressiivsusel. Leidke see ja te saate asuda probleemi lahendama. Üks on kindel –agressiivsuse ilmnemisel ei ole karistamine lahendus.

Selle kohta, kas üht paljunäinud ja –kannatanud agulikassi on üldse võimalik ja mõistlik sotsialiseerida, on avaldatud väga erinevaid seisukohti. Meil on kogemusi, mille kohaselt on osava kassilausumisega selline sotsialiseerimine täiesti võimalik, AGA see nõuab kalendriga mõõdetavat aega, kannatlikkust ja suurt pühendumust. Ja annet muidugi.

Aga sellest tuleb ühel ilusal päeval ehk juba eraldi lugu...
Stay tuned :-)

Kasutatud materjalid:

Feline Aggression: Biting, Fighting, Scratching, Attacking http://www.perfectpaws.com/agg.html
David Alderton “Sinu kassi seletaja”
Ron Hines, DVM PhD “Dealing With Aggressive Behavior In Your Cat.Why On Earth Does My Cat Bite & Scratch So!”

Lähme sõidame...

home sweet home...

Kui te otsustate puhkuse ajaks ära sõita, siis on teil õigupoolest kolm võimalust:

• jätta kass koju ja paluda vahepealsel ajal kellelgi (tasuta või tasu eest) tema eest hoolitseda
• viia kass ajutiselt loomahotelli
• võtta kass kaasa
  

Loomahotell

Nn "vana Euroopa" riikides on olemas traditsioonidega ja hästi arenenud teenus, nimelt pakuvad sealsed loomade hoiupaigad loomade ajutise hoiu (nn loomahotelli) teenust. Teenus hakkab tasapisi juurduma juba ka meil, näiteks pakuvad seda mõned loomakliinikud, aga ka varjupaigad-hoiupaigad. Seega esmalt võiksite küsida järele näiteks oma loomakliinikust.
Iseasi on muidugi, kuidas teie kass sellist ajutist "äraandmist" talub. Ja kuivõrd on teil endal selleks närvi…(see sarnaneb mõnes mõttes dilemmaga "kuidas ma ometi saan lapse lasteaeda maha jätta"). Hea oleks, kui saakiste enne otsustamist korraldada paaripäevase katse. Igal juhul on asja positiivne külg see, et kui te olete valinud välja sobiva teenusepakkuja, siis hoolitseb teie kassi eest professionaal, kes muu hulgas oskab ära tunda probleeme, reageerida võimalikele tervisemuredele ja hoida ära kassi hulkumaminek.

Kassihoidja

Teie variant on palgata kassihoidja… muide, paljudes Euroopa riikides pakutakse sellist teenust koos kompleksse koduhoiuteenusega – selleks eraldi palgatud inimene ei valva mitte ainult teie kassi, vaid hoiab regulaarselt silma peal ka näiteks toataimedel ja üldse tervel elamisel. See on teenus, mis meie kogemuse kohaselt Eestis alles hakkab tekkima.

Kass reisil kaasas – soovitus nr 1

Kui teie kass ei kuulu just reisikasside erilisse liiki, siis kordame siinkohal soovitust, et temaga ringisõitmist tuleks võimalusel siiski vältida. Ta ei naudi reisimist, olukorra ja territooriumi vahetumist - tema jaoks on see lihtsalt väntsutamine. Erandeid muidugi on, ma olen ühes Rootsi kämpingus ise näinud peret, kes autost välja pudenedes asetas majakese trepile ka transportpuuri… kassiga. Minus ärkas muidugi kohe kassiõiguslane ja käisin iga natukese aja tagant luuramas, kuidas kass ennast tunneb. Kusjuures, väga hästi tundis. Uuris majakese läbi ja jäi siis kuninglikult trepi peale tukkuma. Kuid uskuge, see on siiski väga erandlik juhus.

Kui teisiti ei saa...

Mis puudutab kassi transportimist üldisemalt, siis loomulikult on kasse väga erinevaid. Mõni käitub reisil üldiselt kenasti ja keerab ennast magama. Minu kogemus Tartu Kassikaitse kassitaksot sõites ütleb siiski, et enamus kiisusid autosõitu ei naudi. Suurem enamus neist on sõidu ajal rahutud ja arvestama peab pideva monotoonse kaeblemisega, mis vahel veidi vaibub, et siis uuesti valjeneda. Mu isiklik kass kaebleb seda enam, mida rohkem ma püüan temaga rääkida ja teda rahustada. Vahel näib mulle, et selline undamine on tema jaoks omamoodi rituaal ja mitte ainult põhimõtteline protest sõidu kui sellise vastu, vaid ka hirm selles ees, et ma kavatsen ta kusagile "ära sokutada."

Alljärgnevalt mõned soovitused juhuks, kui olete teinud läbikaalutud otsuse ja kõiki asjaolusid arvestades on siiski osutunud paremaks viia kass sõitma, olgu siis lühemale või pikemale reisile.

• Kindlasti transportige kassi transportpuuris, olenemata sellest, kas sõidate oma autoga või ühiskondliku transpordivahendiga (näiteks rongiga). Kassidele tulevad vahel imelikud ideed, näiteks võivad nad pedaalide alla magama kerida või juhile sõidu ajal ootamatult sülle hüpata. Isegi kui kass istub täiesti rahulikult tagaistmel kellegi süles, on järsk pidurdus piisav oht, et ta sülest minema lennata ja viga saada võiks.
• Ärge kunagi jätke oma kassi seisvasse autosse üksi, eriti mitte suvel. Ülekuumenemine saabub kiiresti ja selle tagajärjed võivad olla väga kurvad.
• Kui teie kass on sõidu suhtes tundlik, siis ärge andke talle paari tunni jooksul enne sõitu süüa. See vähendab võimalust, et ta ennast sõidu ajal halvasti tunneb.
• Kui teie kass reageerib reisimisele väga närviliselt ja sõit on siiski vältimatu ja piisavalt pikk, et kass šoki äärele viia, siis konsulteerige loomaarstiga – ka loomade jaoks on olemas ravimid, mida manustades saab kassi enesetunnet parandada.
• Iga paari tunni tagant peab kassil olema võimalus juua (kindlasti vett!). Transportpuurides on jooginõu olemas, võtke vett kaasa ka tagavaraks.
• Lennureisidel tuleb järgida IATA (Rahvusvaheline Lennutranspordi Ühingu) poolt kehtestatud reegleid (täpsemalt: "The World Standard for the Transportation of Live Animals by Air").
• Teise riiki reisides peab kass olema täielikult vaktsineeritud, Euroopa Liidu piires ringi sõites ka kiibistatud.
• Lõunamaades võivad kassid olla mitmete parasiitide või haiguste kandjad… teie toakassil ei ole tõenäoliselt seda immuunsust kõigi nende hädade vastu, mis on olemas kohalikul sadamakassil, seega KUI te olete ta kaasa võtnud, siis ärge laske teda mitte mingil juhul tundmatus kohas hulkuma!

Kokkuvõttes: kui teil on omaenda suvekodu kusagil looduses ja te plaanite seal veeta kuu või enam, siis oleks ilmselt aus, et samasuguse puhkuse saaks teiega koos veeta ka teie kass. Aga kui te tahate puhkuse ajal külastada oma unistuste linna (stereotüübina tuleb esimesena miskipärast meelde Pariis), siis jätke kiisu parem koju :-)

Kass, kola ja kolimine

Kolimine on omapärane aeg. Asjad, mis olid enne täiesti olemas, kaovad ei tea kuhu. Asjad, mille olemasolust te juba ammu enam midagi ei teadnud, ilmuvad eikusagilt uuesti välja. Pakkimine on alguses lihtne ja süsteemne ja isegi tore, kuid mida lõpupoole, seda enam võtab võimust entroopia… kuni viimased asjad lähevad juba ilma igasuguse süsteemita kilekottidesse… võib-olla kogemata isegi prügikotti.

Asja hea külg on see, et loodetavasti saate te ise vähemalt aru, mis on selle kõige eesmärk. Teie kass aga vaatab sügava jahmatusega pealt, kuidas tema maailm arusaamatul põhjusel tükkhaaval koost võetakse ja kusagile minema viiakse. Kuni lõpuks viiakse ka teda… kohta, mis on võõras ja lõhnab iga kandi pealt täiesti valesti…

Kolimine tekitab tavaliselt alati suuremal või vähemal määral stressi, isegi kui uues kohas on palju paremad tingimused ja rohkem ruumi. Kuna kassid on väga territooriumikesksed loomad, siis mõjub neile selline ootamatu ja totaalne muutumine eriti stressitekitavalt.

Alljärgnevalt mõned nõuanded, mis on kassiomanikule abiks, et muuta kolimine kiisu jaoks rahulikumaks ja turvalisemaks.

• Kui mööblit uuesti paika panete ja asju lahti pakite, siis eraldage kass sellisesse kohta, kus ta teile ette ei jää. Kassid on uudishimulikud ja nii võib igasuguseid õnnetusi juhtuda. Vannituba on tavaliselt hästi sobiv, sest seal on soe ja ka vaiksem kui mujal.
• Jälgige, et kass ei saaks ennast peita ohtlikesse kohtadesse (näiteks mööblitükkide vahele või kastide alla).
• Ärge vahetage kassi liivakastis kolimise ajal liiva välja – kolige kass uude kohta koos vana liivaga liivakastis. Tavapärane puhastus on loomulikult lubatud (et mitte öelda soovitatav), kuid las jääb midagi, mis tuleb uude kohta kaasa ja lõhnab teie kassi järele :P See on muide täiesti tõsine soovitus.
• Võtke oma voodipesu vanast elamisest kaasa ja pange uues kohas sama pesu voodisse, ka nii tagate, et osa turvalisi lõhnu tuleb kassiga koos uude koju. Sama tehke ka asjadega, millel kass vanas kohas magas. Püüdke vähemalt üks tuba uuest elamisest kas või osaliselt sisustada kassi jaoks vanade heade turvaliste asjade ja lõhnadega.
• Kui teil on olemas koht, kus teie kass on varem püsivamalt viibinud (nn alternatiivterritoorium, näiteks suvemaja või teine korter) ja teil on võimalik tagada talle hooldus lühiajaliselt seal, siis viige ta kõige intensiivsemaks kolimisperioodiks sinna ja tooge uude elamisse alles siis, kui te ennast seal juba enam-vähem sisse seadnud olete.
• Kui teie kass käis enne väljas ja ümbruskond võimaldab tal ka uues kohas hakata väljas käima, siis välja ei tohiks teda siiski mitte kohe lasta. Esialgu peab ta harjuma uue koduga. Selle kohta, kui kaua peaks koduarest kestma, on avaldatud erinevaid seisukohti, minimaalse ajana on nimetatud kahte nädalat, maksimaalne aeg kõigub kusagil kahe kuu kandis. Järgida tasuks "parem karta kui kahetseda"-reeglit. Kasside kaotsimineku juhtumitest moodustavad suure hulga just need olukorrad, kui kass kaob pärast kolimist uude kohta. Tingitud on see kassidele omasest soovist pöörduda tagasi endisele territooriumile.
• Loomasõbralikes riikides (näiteks Saksamaa, Šveits jt) on uude kohta kolimisel tavaks, et enne kassi õue lubamist teavitatakse tema olemasolust ka naabreid. Abiks on väike infoleht, soovitavalt koos pildi ja kontaktandmetega ning soovitusega pöörduda ka probleemide korral omaniku poole. Kuidas see võiks toimida Eestis… aga tehke proovi : -)
• Esimene kord, kui te kassi välja lasete, tehke seda varahommikul ja ärge andke talle enne süüa. Väga tõenäoliselt sunnib see teda umbes kahe tunni möödudes koju tagasi pöörduma.

Ja mõni sõna ka veidi üldisematest elukohavahetusega seotud probleemidest.

Kui otsite uut elamist, siis mõelge läbi ka see, milline saab uues kohas olema teie kassi elu.

• Kas te üldse saate ta kaasa võtta? Kui tegemist on üürisuhtega, siis peate kassipidamise üürileandjaga läbi rääkima. Soovitatav oleks vastavate tingimuste lisamine üürilepingusse, et vältida hilisemaid vaidlusi.
• Uurige uut elukohta otsides ka seda, millised saavad olema kassi elamistingimused seal: kas ta saab hakata õues käima, milline on ümbrus?

Kurb statistika

Šveitsis satub umbes 18% omanike poolt ära antud kassidest varjupaika põhjusel, et omanik lihtsalt ei saa neid uues kohas enam pidada. Uus elukoht on kassist loobumise põhjuste loetelus kassiallergia järel teisel koha. Eestis ei ole meile teadaolevalt selliseid uuringuid läbi viidud, kuid väga tõenäoliselt on loomade varjupaika sattumise põhjused siingi sarnased.

Me oleme kindlad, et see arv oleks palju väiksem, kui enne elukohavahetust kaalutaks lisaks enda vajadustele ka oma kassi vajadusi ja võimalusi.

Kasutatud allikad: Eva-Maria Kolfenbach "Wir ziehen um" (Our cats 2007 nr 7)

Eva Waiblinger "Tiergerechter Umzug mit Katzen" (Katzenmagazin 2007 nr 5)

Tubase tiigri rõõmud ja mured

Jõuate õhtul koju ja uksel on vastas unise näoga kiisu. Tundub nagu oleks ta terve teie äraoleku maganud ja tõenäoliselt see nii just ongi. Te annate talle süüa, võtate sülle, teete pai. Siis hakkate oma igaõhtuseid toimetusi tegema. Istute televiisori ette, võtate kätte raamatu… Aga tema istub ilusasti rahulikult teie juures. Või heidab uuesti magama.

Kas selline idüll peab paika? Sugugi mitte alati.

Vanem kass võib tõesti ka nii käituda. Kassipoeg ei käitu kindlasti mitte nii. Ja noorem või isegi keskealine kass ei käitu samuti tõenäoliselt nii. Ja miks peaks see olema meile üllatuseks? Kas olete olnud mingil perioodil pikka aega välismaailmast ära lõigatud? Tulemuseks on see, et vähemalt siis, kui keegi teie juurde tuleb, tahate te suhelda. Seda kinnitavad lastega kodus olevad emad, seda kinnitavad inimesed, kes on haiguse tõttu pidanud olema pikemalt kodus. Midagi sarnast tunneb ilmselt ka toas olev kass.

Kass on samasugune elusolend nagu me kõik. Eriti ootab just terve päeva üksi olnud toakass, et te vähemalt õhtul temaga tegeleksite. Ja talle ei piisa ainult paist ja söögi-jooginõu täitmisest.

Kass, kes ei saa piisavalt tähelepanu, muutub riiakaks, hakkab tähelepanu püüdmiseks kraapima mööblit või tapeeti, tegema sihilikult haiget teie lilledele. Ta võib muutuda armukadedaks ja vaenulikuks teiste loomade või pereliikmete suhtes. Ta hakkab kräunuma ja mööda tubasid jooksma… ta näitab igal võimalikul viisil, et ta ON OLEMAS, ühesõnaga, käitub nagu kolmeaastane laps.

Kõige enam vajab toakass omaniku tähelepanu. Kuid omanikule kuluvad kassi igavuse peletajatena ära ka igasugused abivahendid.

Mänguasjad

Mänguasju on loomapoodides mitmesuguseid. Meie kogemuse põhjal meeldivad kiisudele kõige rohkem väikesed karvased mänguhiired, kõrisevad pallid ja igasugused sulgedega mänguasjad. Kuid nagu väikesed lapsed, leiavad ka kassid palju mängurõõmu tavalistest majapidamisasjadest või siis nende pakenditest, mis lihtsalt elamisse tekivad. Loomulikult jälgige üldiseid ohutusreegleid.

Väga hästi lähevad peale pudelikorgid, tikud, WC-paberi rullid. Isegi üksikut mahakukkunud makaroni või kuivatatud uba on väga põnev taga ajada. Lõngakeradest parem ärme räägigi. Nendega on enamusel kassidest mingi täiesti eriline ja müstiline suhe. Siiski tuleks kassi, eriti kui tegemist on kassipojaga, selliste mängude juures ka silmas pidada, et ei tekiks ohtlikke olukordi.

Väga paljudele kassidele valmistavad uskumatut rõõmu erineva suuruse ja kujuga kastid. Keerake suuremal kastil põhi ülespoole, tehke kastile üks või kaks piisavat avaust, et kiisu saaks sisse ja välja käia ja te näete, kui uhke ja õnnelik ta “oma uue maja” üle on :-) Meie majapidamises teevad kõik kastid enne paberikonteinerisse maandumist kassimaja rolli läbi.

Kraapimispuu

Toakassile on kraapimispuu väga oluline – kass peab saama oma küüsi teritada ja lisaks on kraapimine teatud määral seotud ka territooriumi markeerimisega. On hea, kui kass saab kraapimispuu otsa ka ronida - nii saab ta jäljendada oma õueskäivate liigikaaslaste tegevust.

Kraapimispuid on saadaval väga erinevaid ja võib tekkida küsimus: milline neist oleks õigem oma kassile muretseda? Gabriela Kropitz annab KatzenMagazin’i 2007. a. 6. numbris mitmeid soovitusi. Ta on veendunud, et kui kassid saaksid oma arvamust väljendada, siis võiks kraapimispuu ulatuda maast laeni ja sisaldada ka erinevaid magamispesasid. Me kõik oleme ju tähele pannud, et kassidele meeldib tekitada endale magamiskohti ka kõrgustes – ükski riiul pole kassi jaoks liiga kõrgel ega liiga täis.

Loomulikult sõltub kraapimispuu valik ka sellest, millised on korteri (või maja) ja pere võimalused. Paigaldamisel tuleb alati pidada silmas turvalisust - puu peab olema korralikult kinnitatud ja stabiilne, nii et oleks välistatud selle ümberminek. Kui suur puu teie elamisse ei mahu või kui otsustate muul põhjusel väiksema puu kasuks, siis tasuks meeles pidada, et kõige väiksemad, 50-cm kõrgused kraapimispuud ei ole täiskasvanud kassi vajadusi silmas pidades eriti sobivad, sest kass peab küüsi teritades saama ennast maksimaalselt välja sirutada. Väike puu seda lihtsalt ei võimalda ja on tegelikult mõeldud kassipoegadele.

Oluline ei ole mitte ainult see, milline on kraapimispuu, vaid ka see, kus see paikneb. Jälgige kassi ja pange tähele, kuhu talle meeldib magama ronida. Just sinna on kõige parem paigutada ka puu. Kuid ettevaatust! Kui läheduses on ülalt alla avanevaid pakettaknaid, siis võib kõrge puu sellise akna läheduses olla eriline ohuallikas – ülevalt pääseb kass avatud aknale paremini juurde ja talle jääb (ekslik) mulje, et ta mahub sealt ka välja. Kui otsustate puu siiski sellisesse kohta paigutada, siis peaks aken sellises olukorras jääma suletuks või olema kaetud võrguga.

Kui olete toonud oma kiisu jaoks koju korraliku kraapimispuu, aga tema ei tunne selle vastu mingit huvi, siis ärge teda sundige... ta vajab riistapuu avastamiseks ja tundmaõppimiseks aega. Pange kraapimispuu jalamile või pesasse mõni kassimaiustus. Sageli aitab ka see, kui tilgutate puu peale mõne tilga palderjani.

Õueskäimine

Isegi kui elate linnas, viige siiski oma kassi aeg-ajalt rihma otsas jalutama. Meie ebaturvalises linnakeskkonnas on see tihti ainus võimalus oma lemmikule jalutuskäike võimaldada. "Kass ei ole koer, keda rihma otsas jalutada," ütlete teie. Tõepoolest, kass ei ole koer, aga ainult selles mõttes, et ta jalutab teistmoodi. Ta tahab jalutuskäigu ajal peatuda, ringi vaadata, vahepeal ehk koguni päikeselaigus pikutada. Võiks isegi öelda, et mitte teie ei vii teda jalutama, vaid tema teid.

Kõigepealt harjutage teda rihma ja rakmetega. See võib võtta aega, sundimine edu ei too. Esimene jalutuskäik peaks toimuma hästi rahulikul ajal ja rahulikus ümbruses, sellepärast on sobivaim aeg varajane hommik või hiline õhtu. Laske kassil endal valida tempo ja suund.

Ühesõnaga, te vähemalt proovige. Meie kogemuse kohaselt naudib selliseid jalutuskäike enamus kasse :-)

Eelnev seondub üldisema teemaga - nimelt kassile ja eriti toakassile elamisväärse keskkonna loomisega. Kui te võtate endale kassi, siis pidage meeles, et tegemist ei ole vaid diivanikaunistusega. Kahtlemata kaunistab ilus kass ka teie kodu, aga eelkõige on tegemist tähelepanu vajava elusolendiga.

Kass ei ole mööblitükk, mille uude kohta kolides võib maha jätta. Või kodust lihtsalt välja tõsta põhjusel, et ta ei sobi enam sisustusega. Ütlete, et need on liiga drastilised näited? Kurb küll, aga need näited on elust enesest.

Meid on juba isegi palju...

Kiri kassifoorumis: “Minu emasel kassil on jooksuaeg. Ta on toakass ja me ei lase teda välja. Aga ühel päeval jäi uks kogemata lahti ja kass lipsas välja ja siis ta oli kaks päeva kadunud, ma nägin teda mõned korrad eemalt mingite teiste kassidega koos... Ja ta tuli koju küll, aga nüüd ei lase enam ennast sülle võtta ja on hakanud imelikult käituma – küünistab ja hammustab. Kuidas ma nüüd tean, kas ta paaritus või mitte? Ja mis saab, kui tal tõesti pojad sünnivad?”

Jah, tõepoolest... mis nüüd saab?

Alustuseks mõned faktid:

• Keskmine emakass sünnitab korraga 1-8 poega, 2-3 pesakonda aastas.
• Üks kassipaar koos oma poegadega võib siia ilma juurde “tekitada” 420 000 kassipoega 7 aasta jooksul.
• Oma elu jooksul on emakass suuteline sünnitama üle 100 kassipoja.
• Hulkuvaid kasse oleks kordades vähem, kui kassiomanikud oma loomad steriliseeriks (kastreeriks).

Kui te just ei tegele tõuaretusega, siis peaks soovimatute järglaste saamine olema esimene põhjus, miks oma kass steriliseerida (kastreerida) lasta. Lisaks poegade vältimisele on steriliseerimisel mitmeid muid positiivseid tagajärgi:

• Teie kass muutub kodusemaks. Jäävad ära mitu korda aastas korduvad rituaalid, kus ta kräunub, nõuab välja laskmist, välja saades kaob nädalateks ja ilmub siis tagasi, räsituna ja puretuna. KUI ta üldse tuleb tagasi.
• Väga tõenäoliselt ei esine kastreeritud isakassidel enam territooriumi märgistamist. T
• Teie kass muutub rahulikumaks ja hakkab väga tõenäoliselt ka teile rohkem tähelepanu pöörama.
• Steriliseeritud (kastreeritud) kass ei lähe nii kergesti hulkuma.
• Steriliseeritud (kastreeritud) kassid saavad omavahel reeglina ka paremini läbi, agressiivsus väheneb tunduvalt ja nad ei kakle.
• Mõningatel andmetel vähendab steriliseerimine isegi kassikarvade allergeensust
  

Kas steriliseerimisel on emakassil soovimatute poegade sünni ärahoidmise seisukohast ka alternatiive?
On võimalik kasutada ka innavastaseid hormoonpreparaate, kuid loomadel, kellel antud ravimeid kasutatakse, on suurenenud oht rinnanäärme kasvajate ning mädaemaka tekkeks.

Millal on õige aeg?
Küsige täpsemalt järele oma loomaarstilt, kuid enamus loomaarste soovitab kassi steriliseerida enne suguküpseks saamist ehk umbes kuue kuu vanuselt. See aeg võib veidi ka varieeruda.

Kas operatsioon või narkoos võivad kassile ohtlikud olla?
Teatud määral on iga kirurgiline sekkumine ja ka narkoos oht, kuid tänapäeva veterinaarmeditsiini taseme juures on see oht siiski minimaalne. Pärast operatsiooni tuleb kasutada ettevaatusabinõusid, mille kohta annab täpsemad juhised loomaarst (näiteks, kas on vaja anda kassile täiendavalt antibiootikume, kas ja kui kaua peab kass kandma kraed või vesti jmt). Pärast narkoosi tuleb kassile tagada turvaline ja soe keskkond.

Ja lõpuks lugege järgnevat:
http://www.koer.ee/10_halvimat_pohjust_miks_mitte_steriliseerida/kastreerida_oma_koera.html

Sama kehtib ka kasside kohta. Loomadele ei ole järglaste saamine emotsionaalne ega läbimõeldud otsus, vaid instinktiivse tegutsemise tagajärg.
Aita ära hoida soovimatute kassipoegade sündi ja kasside kontrollimatut paljunemist – steriliseeri (kastreeri) oma kass!

Kuidas kaitsta kassi

Mis sellest kassist ikka kaitsta…
Loom peab ise õppima hakkama saama!

Eks ta ole… Või siis ka mitte
Looduslik valik: tugevamad jäävad ellu, nõrgemad…

Aga kusagilt läheb piir, sõbrad. Ja ma ütlen Teile, kust see piir läheb – sealt, kust algab vastutus. Väikest printsi ja tema rebast mäletavad ju kõik. Ja lugu taltsutamisest ja vastutamisest. Kui inimene on võtnud endale juba nii suured õigused kujundada ümber looduskeskkond, määrata loomaliikidele nende eksisteerimise tingimused, võtta neilt ja anda neile selline elamise viis nagu meeldib inimesele endale, siis inimene ka vastutab.

Kohustus vastutada kehtib ka kitsamas tähenduses, Sinu ja Sinu kassi vahelises suhtes. Ta on Sinu oma, Sa vastutad.

Kassiomanikke on erinevaid. Skaala ühes äärmuses paiknevad need, kes keset tööpäeva sõidavad koju oma üksi kodus oleva kassi juurde, et kontrollida, ega temaga midagi halba juhtunud ei ole. Teiseks äärmuseks on inimesed, kes leiavad, et nende vastutus lõpeb täis sööginõu ja puhta liivakastiga.

Hoolivuse paras määr on ilmselt kusagil vahepeal, kuid ei tohi unustada, et kassiomanik peab kindlasti hoolitsema oma kassi elukeskkonna turvalisuse eest. Eelkõige puudutab see toakasse, kuid kehtib samaväärselt ka õues käivate kasside kohta.

Alljärgnevalt mõned nõuanded, mida kassiomanik peaks kassi turvalisuse huvides silmas pidama

• Kõige esimene ja üldisem nõuanne puudutab küsimust, kuidas on võimalik hoida kassi efektiivselt eemale (ohtlikest) kohtadest ja üldse kohtadest, kuhu Te teda lasta ei taha. See on aega ja kannatlikkust nõudev, aga teostatav. Üks variant on veepritsi kasutamine, teiseks võib kasutada kassi eemalepeletavaid lõhnaaineid, mis loomapoodides müügil (tuleb tunnistada, et osa neist on siiski ka sellised, mis peletavad lisaks kassile eemale ka Teid ennast :P) Aga ka näiteks tsitruseliste lõhn ei meeldi kassidele. Kui Te ei taha, et Teie kass hüppaks teatud laua või kapi peale, siis püüdke blokeerida laua- või kapipealne asjadega. Vabaks jäänud äärtele kleepige ajutiselt kahepoolne kleeplint: ta üritab korra ja teist korda ilmselt enam ei taha, sest kassidele ei meeldi kleepuvad asjad. Kuid kindel on see, et kassi löömine ei aita. Ta ei mõista seda kui karistust ja pigem hakkab viha pidama, kui et võtab õppust.
• Ärge alahinnake oma kassi võimet avada uksi ja aknaid ja pugeda läbi kitsaste avauste välja. Tavaliselt kassid küll ülalt alla avanevate pakettakende vahele ei roni, kuid seda võib siiski juhtuda. Parem oleks, kui Te juba algusest peale reageeriksite tema sellelaadsetele uurimisretkedele keelavalt.
• Kui Teie kass käib rõdul, siis muutke rõdu kassi jaoks turvaliseks, nii et ta ei saaks alla kukkuda. Lood alati ohutult ja vigastamata käppadele maanduvatest kassidest ei pea reeglina kahjuks paika.
• Õpetage kassi elektrijuhtmeid mitte närima. Püüdke maksimaalselt juhtmeid katta.
• Antifriis on kassile väga ohtlik, isegi väga väike kogus (nt napp teelusikatäis) võib osutuda surmavaks. Kui Teie auto lekib, siis laske see parandada, antifriis aga hoidke kassist eemal.
• Mõned taimed võivad olla kassile ohtlikud. Uurige järele, ega Teie majapidamises ei ole sellised ja kui on, siis kujundage elamine ümber nii, et kassil puuduks neile juurdepääs. Selleks, et kass saaks oma rohunärimise vajadust rahuldada, kasvatage talle eraldi kassimuru, mida saab osta loomapoodidest. Kuid ka õuemuru sobib selleks.
• Kui majas või korteris viibivad remondimehed või muud töölised, siis hoolitsege selle eest, et kass oleks turvalises kohas, seda mitmes mõttes: et ta ei saaks viga ja et ta ei läheks avatud uste kaudu juhuslikult hulkuma. Sama võib (sõltuvalt kassi iseloomust) paika pidada ka rohkearvuliste külalistega peo puhul. Tavaliselt otsib kass ka ise sel ajal varju, sobivad kohad on need, kus teda kõige vähem häiritakse (näiteks magamistuba, pesuruum vmt kohad).
• Ohtlik aeg on ka kolimine. Kassidele meeldib peitus ja Teile täiesti ootamatult võib ta pugeda mööbli või kastide vahele või koguni sisse ning viga saada. Hoidke teda eraldi seni, kuni suurem sagimine on möödas.
• Kassile võivad ohtlikuks osutuda igasugused teravad esemed, kuid eelkõige on ohuks nõelad, eriti kui neile on jäänud taha niidi- või lõngajupp. Kass (eriti väike kass) võib hakata niiti (lõnga) närima ja neelata sellega koos kogemata all ka nõela. Ka lõnga- ja niidikerad võivad olla ohtlikud just juhul, kui kass lõnga või niiti närib ja alla neelab.
• Kui hakkate sulgema kappi või sahtlit, siis pange tähele, ega Te juhuslikult ei lukusta sinna ka oma kassi, sest kassidele sellised kohad väga meeldivad ja Te ei pruugi isegi märgata, et ta sinna roninud on. Nojah, teinekord on seda märgata ka, vahel isegi nii palju märgata, et kass ei mahu hästi sahtlisse ära, aga siiski üritab :)
• Kontrollige garaažiukse sulgemisel, ega kass sellele ette ei jää.
• Ärge jätke vedelema ravimeid, ei inimeste ega loomade omi. Kass ei söö küll päris valimatult kõike, mis ette satub, kuid väike kass on kohutavalt uudishimulik ja ka suurema kassi jaoks on teatud ravimid oma spetsiifilise lõhna või maitse tõttu atraktiivsed, aga väga ohtlikud (näiteks valuvaigistid, südamerohud, samuti teatud ussirohud).
• Ka majapidamiskemikaalid peaksid asuma kassile kättesaamatus kohas. Samuti võivad väga ohtlikuks osutuda vedelema jäetud sigaretid, kui neist saavad kassi mänguasjad.
• Harjutage kassi sellega, et ta hoiaks ennast eemale pliidist, ükskõik, kas see on kuum või mitte. Ärge jätke põlevaid küünlaid kassi uurimisulatusse, kui Te ise parajasti juures ei viibi.
• Ärge jätke triikrauda triikimislauale nii, et juhe ripub põrandale, kass võib pidada seda mänguasjaks ja juhtmega mängima hakates selle endale kaela tõmmata ja viga saada.
• Enne auto käivitamist soovitatakse kahtluse korral signaali anda, et veenduda ega kass ei ole näiteks kusagile kapoti alla magama pugenud. Kui on kahtlus, et see võib nii olla, siis tuleks ka kontrollida. Kassid on magamiskohtade otsimisel väga leidlikud ja väiksed kassid võivad oma leidlikkuse ja ohutunde puudumise kombinatsioonis äärmiselt ohtlikke olukordi tekitada. Ka auto rattakoopad on väikestele kassidele põnev koht, nii et veenduge sõitma minnes, ega kiisu juhuslikult ennast seal sisse seadnud ei ole.
• Ärge andke kassile inimestele ega teistele loomadele mõeldud ravimeid (kui just loomaarst ei ole käskinud seda teha). Näiteks inimestele tavaline ravim aspiriin on kassidele väga ohtlik.
• Hoidke pesumasina, nõudepesumasina jt kodumasinate uks kinni. Enne kasutamist kontrollige masinate sisemust: kassidele meeldib ennast sellistesse kohtadesse peita ja kui Te masina kontrollimata käivitate… Sama lugu on külmkapiga. Kui külmkapi uks on olnud järelevalveta lahti, siis kontrollige selle sulgemisel igaks juhuks enne kapi sisemust.
• Vähemalt niikaua kui kass on väike, hoidke WC poti kaas kinni ja kass eemal vett täis vannist või muust veemahutist. Ta võib vette kukkuda ja uppuda.
• Soovitatav on omada pealt suletavat prügikasti, sest mõnel kassil on kombeks selle sisu revideerida ja ta võib sealt leida ohtlikke asju (teravate servadega konservipurgid) või toidujäätmeid (näiteks kanakondid on kassile ohtlikud, kuna võivad väga kergesti kurku minna).
• Transportimisel kasutage alati transpordipuuri, isegi juhul, kui Teie kass on autosõidu ajal tavaliselt rahulik. Sõidu ajal võib igasuguseid olukordi ette tulla ja kui kass millegi peale ehmub, võite leida ta järgmisel hetkel pedaali alt ning sellel võivad olla saatuslikud tagajärjed nii Teile kui kassile.
• Ja lõpuks: kui Teie kass käitub ebaharilikult, siis ärge väga pikalt mõelge: viige ta kiiresti arsti juurde.

* * *

"Curiosity killed the cat…"

Inglise vanasõna, mis ühel või teisel kujul esineb trükitekstis juba alates 16. sajandist, viitab sellele, et kiisud on loomult uudishimulikud loomad. Ja et see on teinekord ohtlik. Teine samasugune ütlus kõlab: "Kassil on üheksa elu, kuid ta kasutab need kõik ära".

Tegelikult meenutavad paljud eelnevad nõuanded väikeste laste vanematele suunatud soovitusi. Ja nagu väikeste laste, nii on ka kasside hulgas erinevaid tüüpe: mõni ei tunne üldse mingit huvi ei ravimite ega majapidamiskemikaalide vastu, kuid talle pakuvad põnevust vesi ja terariistad… teine huvitub absoluutselt kõigest ja mida ohtlikum, seda põnevam… kolmas tajub ohtusid juba varasest east ja hoiab ennast neist vaistlikult eemal… mõni õpib ohtlikku ja ohutut eristama kiiremini, mõni aeglasemalt. Meie ülesanne on neid õpetada ja teha nende elukeskkond võimalikult turvaliseks. Uskuge, kassid on õppimisvõimelised küll.

Tartu Kassikaitse palub: hooli oma kassi ohutusest, vaata oma elamine üle, mõtle läbi enda ja kassi harjumused ja vajadusel korrigeeri seda, mida on võimalik korrigeerida. Sa ju teeksid seda teiste pereliikmete heaks, tee sedasama ka oma sõbra kassi heaks :)

Üks, kaks, kolm...

Kas kaks on hunnik?

Selle peale võiks vastata, et see sõltub…

Meie käest küsitakse päris tihti: mul on juba üks kass ja ma võtaksin hea meelega veel ühe, kuid kas ma saan olla kindel, et vana ja uus kass sõbrunevad?

Tegelikult on ju väga hea, kui kassil, eriti toakassil, on seltsiline. On üsna tõenäoline, et sellisel juhul leiavad mõlemad kassid teineteise seltskonnast rohkem põnevust kui mööbli või tapeedi kratsimisest, lillede väljakaevamisest või siis lihtsalt peremehe-perenaise jooksutamisest ja kräunutamisest. Ärge arvake, kass või täpselt samamoodi peremehel järel käia nagu koer, silmis ja suus kutse: "Mul on iii-gaaav! Tule-mängi-minuga!!" Eriti kui tegemist on ärahellitatud ja tähelepanu keskpunkti ihkava lemmikuga. Nii et, jah, liigikaaslasest seltsiline oleks hea variant…

Aga jah, see küsimus… Kas ma saan olla kindel, et nad sobivad?

Loomaomanikel on selles suhtes erinevad kogemused. Üks reegel on siiski üldine: armastust esimesest silmapilgust esineb kahe võõra täiskasvanud kassi vahel harva. Seega kui te olete toonud teise kassi majja, kus üks on ennast juba märkimisväärselt sisse seadnud, peate arvestama sellega, et vähemal või suuremal määral läheb võitluseks territooriumi pärast. Palju sõltub kasside iseloomust ja öeldakse, et kui vähemalt üks kahest kassist on lepliku iseloomuga, siis lepivad nad mõne aja jooksul teineteisega.

Dr. Bruce Fogle kirjutab "Kassiomaniku käsiraamatus", et kõige esmane tagatis selles suhtes, et kassid hakkaksid hästi läbi saama, on nende veresugulus. Kuid kui juba olemasolevale kassile lisaks soovitakse võtta majja teist võõrast kassi, siis on üheks oluliseks kasside paremat läbisaamist tagavaks eelduseks nende varajane steriliseerimine, kusjuures see on eriti oluline just isakasside puhul: steriliseerimata isakassid suhtlevad (sotsiaalse koosluse moodustamise tähenduses) omavahel vähem kui steriliseerimata emased. Steriliseerimine muudab ka isakassid märkimisväärselt sotsiaalsemaks. Fogle sõnul on kodustatud kasside grupis teatud hierarhia paratamatu, kuid kasside hierarhilised suhted on siiski üsna paindlikud ja erimeelsused lahendatakse üldjuhul pilkkontakti abil.

Kuidas kasse teineteisele tutvustada?

Esialgu võiks kasse hoida eraldi ja võimaldada neil eemalt tutvuda teineteise lõhnaga – näiteks viia kummagi kassi juurde mõni riideese, millel teine on maganud. Eelkõige ei tohiks valmistada ebamugavust esimesele kassile – tema peab saama elamises suhteliselt vabalt ringi liikuda. Uustulnukas peaks aga alguses olema mõnda aega eraldi ruumis. Järgmiseks sammuks oleks see, et te lihtsalt avate kasside territooriume eraldava ukse ja jälgite toimuvat eemalt. Sekkuma peaksite tõesti vaid juhul, kui kassid sõna otseses mõttes karvupidi kokku lähevad. Urisemine, susisemine ja käpaga vehkimine on esmase suhtekorralduse elemendid.

• Olge valmis selleks, et teie esimene kass käitub teise kassiga "maad jagades" teistmoodi kui teie sülekiisuna. Ärge minge teda silitama ega sülle võtma, kui ta parajasti uustulnukat uurib – te segate teda ja ta võib väga pahaseks saada.
• Ärge sundige kasse vastu nende tahtmist koos olema, las nad leiavad teineteist ise. Ärge võtke neilt võimalust soovi korral peituda.

Kuidas muuta territoorium ja keskkond kassisõbralikumaks, kui kasse on mitu?

Asjatundjad soovitavad ka ühe kassiga majapidamise kujundada selliselt, et kassil oleks erinevaid võimalusi leida endale varjatud kohti. Veelgi enam kehtib see soovitus juhul, kui kasse on mitu. Sel juhul peaks selliseid pelgupaiku olema mitmeid erinevaid. Kassid, nagu inimesedki, vajavad privaatsust ning kui juurde tuleb teine kass, siis peaks mõtlema sellele, kuidas sedalaadi kohti juurde tekitada. Võib-olla mõned uued pesad? Vahel aitab isegi pehme vooderdusega kast kapi otsas J

• Hankige igaks juhuks eraldi sööginõud, kuid olge valmis, et nad hakkavad ikkagi sööma kas ühest ja samast või hoopis teineteise kausist.
• Hankige täiendav liivakast. See, kas kassid hakkavad kasutama ühte ja sedasama kasti või kumbki oma, selgub aja jooksul. Kuid on võimalik, et nad vajavad eraldi liivakaste.
• Olge valmis selleks, et teie vana kass võib esialgu ilmutada armukadeduse märke. Leidke aega ja tähelepanu ka tema jaoks individuaalselt.
• Püüdke kohanemisperioodil vältida muid kasside jaoks stressirohkeid situatsioone (näiteks kolimine, rohkearvulised külalised, reisimine).

Kokkuvõttes: ei saa kunagi olla päris kindel, et uus ja vana kass südamesõpradeks saavad. Lisaks on teise kassi võtmisel alati mõistlik arvestada teatud ohufaktoritega, näiteks võõraste (st mitte veresugulaste) isaste steriliseerimata kasside sõprus on palju vähem tõenäoline kui samasuguste emaste kasside oma. Väga palju sõltub kasside läbisaamine konkreetsete kasside iseloomust.

Siiski näitab enamik kogemusi, et kassid saavad mitmekesi väga hästi hakkama ja enamus kassipidajaid väidab veendunult, et kahte kassi on hoopis lihtsam pidada kui ühte. Tuleb neile lihtsalt aega anda.

Suured kassid, väiksed kassid...

Inimesed tahavad kassipoegi.

Kui me pakume neile suuri sõbralikke süle- ja nurrukiisusid, siis on nad miskipärast ikka veendunud, et suur kass "ei lähe kohe mitte". Et just kassipoeg on see õige valik, sest "suur kass ei harju uue koduga" jne... jne...

Suure kassi kasuks otsustanud inimeste kogemused aga näitavad enamasti hoopis vastupidist.

Lugege, mida kirjutab lemmikloomade portaal lemmik.ee oma nõuanderubriigis:

* * *

"Miks võtta endale täiskasvanud kass?
Ei ole kahtlust, et kassipoeg on üks armsamaid olendeid maa peal. Kui tood endale koju mõnekuuse kiisu, saad kogeda palju toredaid ja naljakaid hetki, kirjutab Sakala. Näed, kuidas ta suureks kasvab ja kuidas tema iseloom välja kujuneb.
Aga täiskasvanud kassi võtmisel on oma eelised. Kui otsustad paari- või isegi kümneaastase looma kasuks, ei jää ka teie võimalik koosoldav aeg palju lühemaks, sest kasside eluiga ulatub kuni 20 aastani.

Alljärgnevalt on kirjas põhjused, miks otsustada täiskasvanud kassi kasuks.

Esiteks, täiskasvanud kassi iseloom on välja kujunenud ja sa saad valida täpselt sellise looma, kes sulle meeldib. Kassipoja puhul ei ole kunagi garantiid, missuguseks ta muutub. Kasvatusest ei sõltu täielikult, kas temast tuleb süleloomake või isepäine uitaja.

Teiseks, täiskasvanud kassid on rahulikumad. Kiisupoja kasvamist on kahtlemata väga huvitav jälgida. Paraku pead arvestama sellega, et riiulitelt asjade mahakukutamine, kardinaid mööda üles ronimine ja kastist mööda pissimine on kassiks kasvamise paratamatud osad. Ei tasu karta, et aastane kass osutub flegmaatikuks. Tema mängud on lihtsalt kraadi võrra rahulikumad.

Kolmandaks, täiskasvanud kassid on tihti juba kastreeritud või steriliseeritud. Möödas on tülikas puberteediiga, kui pidev kräunumine, lugematud ärajooksmiskatsed ja mööbli märgistamine on igapäevased.

Neljandaks, täiskasvanud kassid taluvad paremini üksindust. Kui viibid tihti kodust eemal, kuid vabadel hetkedel tunned puudust nurruva karvakera järele, on etem valik täiskasvanud loom.

Viiendaks, täiskasvanud kassid on parem variant, kui peres on väikesed lapsed. Kassipoegade ja laste mängud on erinevad. Kiisud on tormakad, nad kasutavad hullates peamiselt oma küüsi ja hambaid, mis võivad väikesele inimesele haiget teha ja neisse loomapelgust süstida.
Samuti ei tohi kiisusid pidevalt väntsutada. Loomulikult tuleb hellalt ümber käia ka vanemate loomadega, aga nemad ei ole nii õrnad ning oskavad õigel ajal eemale hoida. Kui kassipoega talle ebameeldivalt kohelda, võib ta hakata siia-sinna pissima ning temast võib kasvada ebakindel ja närviline loom.

Kuuendaks, täiskasvanud kass on kassipojast sobivam sel juhul, kui peres on koer. Väikesele kiisule võib koer saatuslikuks saada, täiskasvanud loom suudab temaga paremini piirid paika panna. Muidugi on võimalik, et kiisu on koertega harjunud ning neist saavad head kaaslased.

Seitsmendaks, ka vanematele inimestele on parem kaaslane täiskasvanud kass. Rahulik küljesoojendaja on neile kindlasti sobilikum lemmik kui tormakas rüblik. Elu näinud loomaga seob neid veel mõnus ja lähendav teineteisemõistmine.
Nii kurb, kui see ka ei ole, tuleb arvestada, et vanemad inimesed ei pruugi enam järgmised 20 aastat suuta kassikese eest hoolitseda. Seepärast on keskikka jõudnud kiisu sobivam variant.

Kaheksandaks, suurema tõenäosusega leiavad endale uue kodu kassipojad ning paljudel sõbralikel ja inimesi armastavatel täiskasvanud kassidel on väga väike lootus uude koju jõuda. Pakkudes kodu hüljatud täiskasvanud kassile, võid olla kindel, et tema tänulikkus, pühendumus ja armastus on seda väärt."

* * *

Tartu Kassikaitse nõustub nende mõtetega. Me näeme iga päev nende täiskasvanud kiisude tänu, kes meie juurde jõuavad. Me saame pidevalt tagasisidet inimestelt, kes on leidnud endale meilt võetud suure kassi näol parima sõbra.

Ärge alahinnake Suure Kassi tänu ja sõprust :)

Vaktsineerimine... mis see on ja milleks?

Miks ma peaksin teda vaktsineerima? Ta ei käi ju õues, ei puutu kokku teiste kassidega…
Kui tõenäoline see nüüd ikka olla saab, et õues käies midagi juhtub…
Marutõbe esineb ju nii harva…

Kui tervel kassiemal sünnib terve kassipoeg, siis saab ta esialgu koos emapiimaga kaasa ka teatava immuunsuse nende haiguste suhtes, mille suhtes on immuunne tema ema. Kuid see immuunsus on kahjuks ajutine. Juba umbes kuuenädalaselt hakkab sel moel omandatud immuunsus nõrgenema ja hiljemalt kahekümnendaks elunädalaks on emalt saadud antikehad kaotanud oma mõju. Selleks, et kaitsta kassi tervist ka edaspidi, on vaja teda erinevate haiguste vastu vaktsineerida.

Tartu Raatuse tänava Loomakliiniku loomaarst Ain Erkmaa räägib internetiaadressil http://www.veterinaaria.ee kasside vaktsineerimise kohta nii (refereeritud lühendatud kujul):

"Millal vaktsineeritakse:
kassi vaktsineerimist alustatakse kaheksanädalaselt kassikatku, kasside kalitsiviroosi ja kasside viirusrinotrahheiidi vastu;
kaheteistnädalaselt korratakse vaktsineerimist eelmiste haiguste vastu ning lisandub marutaudi vastane vaktsiin.
Täiskasvanud kasse vaktsineeritakse üks kord aastas.

Enne vaktsineerimist
Et kaitsesüstimine annaks soovitud tulemusi, tuleb järgida teatud reegleid. Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid kasse ja seepärast peab alati sellele eelnema looma tervisekontroll. Samuti peab kaks nädalat enne iga vaktsineerimist andma oma lemmikule ussirohtu, sest kui loomal esinevad sooleparasiidid või kui tal on mingi tervisehäire, ei anna vaktsineerimine soovitud tulemust ja kaitse nakkushaiguste eest kujuneb ebapiisavaks.

Pärast vaktsineerimist
Peale esimest vaktsineerimist kaheksa nädala vanuselt ei tohiks kassipoeg kahe nädala jooksul kokku puutuda teiste loomadega ning ka väljas käia. Ammugi ei tohiks kõike seda juhtuda enne vaktsineerimist. Esimesed väljaskäigud peale esimest vaktsineerimist olgu ilusa tuulevaikse ilmaga, lühikesed ning ei mingeid kontakte teiste loomadega, sest täielik kaitse ohtlike nakkushaiguste vastu tekib alles pärast kordusvaktsineerimisi.
Vaktsineerima peab kindlasti ka tubaseid kasse, samuti neid, keda peetakse ainult oma aias, sest loomaomanikud võivad pahaaimamatult haigustekitajad ise jalanõude ja välisriietega koju kanda. Loomulikult on kõige tõenäolisem oht nakatuda haige või haiguskandja loomaga otseses kontaktis olles, kuid kuna nakatunud loomad levitavad nakkust sülje, hingamisteede- ja silmanõre, väljaheidete ja uriiniga ning et haigustekitajaid palja silmaga ei näe, võibki teid koju saabudes nuusutama tormav vaktsineerimata lemmikloom nakatuda.

Miks peab kassi vaktsineerima just loomaarst?
Loomaarstid puutuvad oma töös vahel kokku ka juhustega, kus loomaomanik on ise vaktsiini kuskilt ostnud või looma müüja käest saanud ning ka ise või naabrimehe abiga ära süstinud. Sellise tegevuse plussiks loomaomaniku seisukohalt on see, et ta hoiab kokku natukene raha. Miinuspoolele koguneb aga palju kaalukamaid argumente kui raha. Kõigepealt jääb loomaomanik, eriti veel algaja kassipidaja ilma asjatundlikust konsultatsioonist, vaktsineerimise olemusest, soovitavatest tulemustest ja tagajärgedest. Loom jääb ilma ka tervisekontrollist ja sagedasti ka ussirohust, mille tagajärjel pole vaktsineerimistulemuste kohta mingit garantiid. Loomaomanikule ei jää mingit ametlikku märget kaitsesüstimise kohta, mida väljastavad vaid litsentseeritud loomaarstid, ning seadus käsitleb selliseid kui vaktsineerimata loomi. Kui te liigute tänavatel, sõidate loomaga ühistranspordis, soovite ületada loomaga riigipiiri, kui kass miskipärast ründab või hammustab kedagi, peab teil olema nõudmisel esitada loomaarsti poolt täidetav ja kehtivat marutaudi vastu vaktsineerimist tõendav dokument. See sisaldab andmeid looma ja ka loomaomaniku kohta ning loomaarsti märget vaktsiini ja vaktsineerimise kuupäeva kohta, mida ta tõendab oma allkirja ning pitsatiga. Vaktsiinidel kui biopreparaatidel on kindlad nõuded säilitamise, kasutamise ja pakendite kahjutustamise kohta. Nende vastu eksimisel võivad olla väga tõsised tagajärjed. See inimene, olgu ta siis looma müüja, apteeker või ka loomaarst ise, teeb teile vaktsiini koju kaasa müües või andes pigem karuteene kui heateo.

Vaktsineerimise põhitõed

• Vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui haigestunud looma ravimine
• Vaktsineeritakse kõiki kasse, olenemata nende territooriumide piiratusest ja eraldatusest
• Vaktsineerima peab ka vanemaid kasse, et nad ei haigestuks varjatult ning ei oleks nakkusekandjateks ja levitajateks
• Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid ja sooleparasiitidest vabastatud loomi.
• Vaktsineerida tohib ainult litsentseeritud loomaarst. Loomaomaniku või naabrimehe tehtud vaktsineerimine on kehtetu. Vaktsiine inimestele apteekidest müüa ei tohi. Samuti ei tohiks vaktsiine osta turult või eelmise omaniku käest, kuna iial ei või teada, kas neid on õigesti säilitatud. Valesti säilitatud vaktsiini kasutamise korral ei pruugi immuunsust välja kujuneda. Halvemal juhul võib loom vaktsineerimise tagajärjel haigestuda.
• Vaktsineerimata kassipoeg ei tohiks kokku puutuda teiste loomadega.
• Õue võib kassiga minna kaks nädalat pärast vaktsineerimist.
• Vaktsineerimistunnistus korrektsete sissekannetega olgu loomaga välja minnes kaasas.
  Vaktsineerimine marutaudi vastu on kohustuslik, kuna see haigus on ohtlik ka inimestele.

* *

Lõpuks tahaksin lisada siia ühe loo… järelemõtlemiseks…
Lugesin avalikust foorumist postitust, kus kassiomanik küsis nõu seoses oma kassi tervisemurega. Kiri oli järgmine:
"Meie kass keerutas eile õhtul õues lumes ringi ja urises. Kui ta tuppa tõime, hakkas ta toas ringi keerutama, urises, neelas kogu aeg. Tal tuli suust palju sülge, nii et kogu lõuaalune oli märg. Kui ta oli umbes mõnda aega niimoodi ringi jooksnud, jäi ta lamama. Lamas kõhuli, kõik neli käppa sirgelt põrandal. Ta hingeldas ja urises vahetevahel. Nii ta magas kogu öö. Täna varahommikul hakkas sama asi otsast peale. Kass on kartlik, uriseb, hoidub seina ligidale, suust tuleb palju sülge. Me helistasime ühele loomaarstile ja ta ütles, et need on epilepsia hood. Kas see võib nii olla, kuigi kassil ei ole krampe? Kas me peaksime kartma marutõbe? Kuidas me peaks edasi käituma?"

Loomaarst vastas küsimustega: "Kas Teie kass on marutaudi vastu vaktsineeritud? Kas Teie kass on saanud mõne looma käest hammustada? Kui loom on vaktsineerimata ja hammustus on olnud aasta jooksul, tuleb kõige enam karta marutaudi."

Kas poleks siiski parem karta kui kahetseda? Isegi kui Teie kiisu on täiesti tubane… mis siis, kui ta ühel päeval läheb ootamatult rändama… ja paar päeva hiljem leiate ta sellises seisundis nagu ülal kirjeldatud? Marutaud ei ole ravitav… :(

Tartu Kassikaitse palub: hoia oma kassi tervist ja kaitse teda haiguste eest!