Üks Nurr Lugu

Sa ei olnud algusest peale mingi eriline sülekass. Sa ei tulnud kunagi ise mulle sülle ja kui ma sind ükskõik mis viisil kinni hoida üritasin, tahtsid sa kohe oma vabadust jälle tagasi saada. Sa tahtsid ise otsustada, millal tulla ja millal minna, millal magada voodis ja millal aknalaual… ja kõik need teised väikesed otsustamisvõimalused, mis sul toakassina olid.

Siiski olid sa sageli mu juures. Kui ma olin kusagil kaua ära olnud, siis olid sa kurb ja kui tulin tagasi, käisid sa mul igal pool järel, justkui kontrollides, ega ma uuesti ära ei kavatse kaduda. Vanemaks saades hakkasid sa mind siiski veidi rohkem usaldama ja ei vajunud iga kord nii lössi, kui ma nädalaks kusagile sõitsin. Aga ma nägin su silmadest ja vurrudest ja karvadest ja sabast… et ega see sulle ikka ei meeldinud küll.

Me olime üksteise jaoks olemas ja tunnistasime teineteise vabadusi. Aga ma ei teadnud, mida tähendab see, et kass tuleb kaissu või ronib kusagile kõhu või selja peale magama. Ma olin kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kassid leiavad ise haige koha ja ravivad sellel magades inimesi, aga see oli esialgu rohkem nagu linnalegend, sest ma ei olnud seda oma silmaga näinud. Ja sina, Minu Kass, ei olnud kunagi tundnud erilist tõmmet arstiteaduse poole.

Siis tulid halvad ajad.

Mul oli palju muresid ja ühtäkki ei osanud ma nendega enam hakkama saada. Lamasin öösiti ärkvel ja mõtlesin ja need ei olnud ilusad ega head mõtted. Öösiti tundus kõik kuidagi teistsugune, pimedusel ongi vist teine värvipalett.

Ühel ööl, kui ma taas sedasi oma mõtetega poolärkvel lamasin, kuulsin nurrumist. Sa astusid tasakesi mööda mu voodiäärt lähemale ja panid oma nina mulle põse vastu. Ja sa nurrusid lihtsalt kõrvulukustavalt! Tegelikult olid sa muidugi kogu aeg olnud kõva nurruga kass, kuid kui seesama nurr sulle keset ööd otse kõrva lauldakse, uskuge mind, on need vast detsibellid ja on see vast vibratsioon...

Ma tegin sulle tasakesi pai ja sa ronisid mu padja peale, ise ikka nurrudes. Sa olid nagu suur soe karvamüts ümber mu pea. Sa olid rahustav ja sõbralik ja sinu nurr oli ehtne ravinurr :)

Sellest ajast peale tulid sa ikka time after time mu padjale nurruma. Tuled vahel praegugi, kuigi viimasel ajal mitte nii sageli.

Miks sa varem ei tulnud? Ilmselt ei olnud põhjust. Sa oled tark kass ja oskad halba eemale peletada.

Võib-olla, Mu Kass, on see sellest pühitsetud veest, mida sa kord salaja limpsisid…

aga võib-olla on kõik palju lihtsam ja põhinebki tõsiasjal, et sa oled KASS.

Nurr :)

"Kukkusite oma jala katki? Kohe kirjutan teile välja ühe kassi…"

"Nurrumine on heli, mida ilmselt kõige rohkem kassidega seostatakse, aga on ebaselge, kuidas nad seda häält teevad, nagu ka selle täpne tähendus," kirjutab oma raamatus "Sinu kassi seletaja" David Alderton. On pakutud, et nurruva heli tekitab kass kõrikurdudega, aga ka seda, et nurr tekib hoopis vereringest. Ühesõnaga, segane lugu :)

Fakt on tõepoolest see, et tegemist on just kassile iseloomuliku suhtlusinstrumendiga. Tegelikult pidavat nurruma ka teised väikesed kaslased, suured aga mitte. Lohutuseks on looja suurtele kinkinud möirgamisoskuse. On mõjuvam : )

Miks kass nurrub?

Esimeseks ja ilmselt peamiseks võimaluseks on see, et kass väljendab nurrumisega rahulolu. Nurrumisega väljendavad kassid väidetavalt teatud sidet teise kassiga või inimesega, seega on nurrumine ka osa kommunikatsioonist. Näiteks suhtlevad nurrudes omavahel kassiema ja kassipojad. Kassipojad pidavat nurruma hakkama kohe, kui kassiema neid pärast sündimist toitma hakkab.

Teiseks on täheldatud, et kassid nurruvad ka siis, kui neil on suured valud või kui nad on muidu väga haiged. Seega väide, et kui kass nurrub, siis on temaga igal juhul kõik korras, ei pea paika.

Kolmandaks… aga nüüd läheb huvitavaks :)

Kes on lugenud Margaret Atwoodi fantaasialugu "Orüks ja Ruik", sellele tuleb ehk kirjaniku lennuka fantaasia muude viljade kõrval meelde, et selles loos püüti muu hulgas luua uut ja paremat inimest, omistades talle kõigi loomade võimalikud parimad omadused ja võimed. Kassi käest sai see uus inimliik nurrumisoskuse, mida ta kasutas enda ja teiste… ravimiseks.

Fantaasia fantaasiaks, aga KatzenMagazini aprilli/mai numbris on avaldatud Patricia Wagneri artikkel "Milline nurr…", kus räägitakse uuringutest, mis kinnitavad väidet, et kasside nurrumine aitab olulisel määral kaasa viga saanud luude paranemisele. Retsept kõlab: "Võtta üks kass ja mõned katkised luud. Panna need ühte tuppa." Tulemuseks on luude paranemine. Niisugust ravivat mõju täheldati juba ammu viga saanud hobuste puhul: hobused lasid hea meelega kassid enda lähedusse ja tundus, et lausa hoidsid neid seal. Uurimisel on ilmnenud, et põhimõtteliselt samasugune toime on kassidel igasugustele luudele. Kummalisel kombel parandavat kassi nurr isegi luutihedust ja vähendavat osteoporoosi ohtu.

Nurrumise puhul vibreerib kassi keha sagedusvahemikus 20-50 herzi ja teadlased on leidnud, et on võimalik ja vajalik luua kassi nurrumist imiteeriv aparaat. Sest alati pole kassi käepärast… no ei saada ju kiisut koos astronautidega kosmosesse lihtsalt sellepärast, et nende luid vajalikus konditsioonis hoida. Kaaluta oleku mõju astronautide luustikule ongi õigupoolest olnud sedalaadi uuringute finantseerimise põhjuseks…

Igal juhul toetab eelnev avastus tugevalt jutte, et kassid ronivad magama just selle kehaosa peale, mis inimesel haige on. Ning seejuures ei ole kõne all sugugi mitte ainult katkised luud. Kuidas on kassi ravivõimetega muus valdkonnas, seda seni veel päris täpselt tõestada ei saa, sest vaadake, kogu raha on kosmoseuurijate käes, aga väetid ja viletsad, kelle peal oleks põhjust katsetada, astronaudiks ju ei saa :P

Lugesin ja mõtlesin: küll on hea, et lisaks sellistele antiikmeditsiini imedele nagu sinine lamp ja soojenduskott, on mul olemas ka kolmas ime: kass...

Kolm on kassipere ehk lugu elust enesest :)

Mariann jutustab nii:

"Mutt tuli meile Kassiabist, kui oli neljakuune. Ta oli väga valmis uude koju tulema. Kohanemisega polnud absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme. Julius tuli ühekuusena Kasside Turvakodust. Talle otsiti hoiukodu, kuid võtsime ta hoopis päriseks endale. Ja tema kohanes nii hästi vist ainult seetõttu, et Mutt teda kasvatama hakkas ja mina emmet mängisin. Ta oli ikka täitsa tita ja polnud tegelikult üldse valmis ema juurest lahkuma, kuid keldris, kus ta elas, oli tema elu ohus. Alguses tuli teda isegi sööma meelitada (tegin nina toiduga kokku, pakkusin toitu käest) ja iga paari tunni tagant viisin ta potile, mille ta küll kiiresti omaks võttis. Paar häda tuli ikkagi voodi alla ka. Seega kui vähegi võimalik, siis ei tohiks väikseid kassipoegi ema juurest liiga vara ära võtta.

Nagu öeldud, hakkas Mutt Juliuse õpetajaks. Paari kuu jooksul olid igal hommikupoolikul kella poole üheteistkümnest kaheteistkümneni erinevat sorti õppetunnid kassikoolis. Alguses müramine ja kaklusõpetus, siis tassiti juba surnud hiiri ja linde, seejärel poolelusaid. Lõpuks viidi ka ukse varjualuse katusele ja õpetati ronima ja hüppama. Seda oli tore vaadata (nojah, kui need poolelusad loomad välja arvata)…

Mutt viis Juuli katuse servale, hüppas ise, Juuli kisas alla meie poole, lootes, et me ta alla võtame. See kestis ikka väga pikalt. Lõpuks Mutt lausa urises ja ajas käpahoopidega teda eemale, kui Juuli meid appi kutsuma hakkas. Õppetöö lõppes, kui Julius oli umbes kolme-neljakuune. Väikesest Juulist oligi Kass saanud! J Kui ta oli veel väike, magas ta mul öösiti rinna peal või ronis lõua alla. See komme on tal tänini, ainult et nüüd on nüüd on juba veidi raskem, kui ta end mu lõua alla mahutada üritab või sõbralikult naksib-käppadega tambib. Hambad-küüned on teravad, kuid ise ta sellest ju aru ei saa. Temas ei ole seda kassi isepäisust, ta on nagu kass-koer, kuigi nüüd, kui ta on peaaegu aastane, käib ta juba rohkem ka väljas.

Maria on kolmas. Tema tuli meile selle aasta jaanuari lõpus umbes aastasena ja hirmust jagusaamiseks kulus terve kuu, kohanemisprotsess alles kestab. Paari päeva eest tuli ta mulle esimest korda ise sülle, ka koerad ei hirmuta teda enam nii väga."

Üks, kaks, kolm...

Kas kaks on hunnik?

Selle peale võiks vastata, et see sõltub…

Meie käest küsitakse päris tihti: mul on juba üks kass ja ma võtaksin hea meelega veel ühe, kuid kas ma saan olla kindel, et vana ja uus kass sõbrunevad?

Tegelikult on ju väga hea, kui kassil, eriti toakassil, on seltsiline. On üsna tõenäoline, et sellisel juhul leiavad mõlemad kassid teineteise seltskonnast rohkem põnevust kui mööbli või tapeedi kratsimisest, lillede väljakaevamisest või siis lihtsalt peremehe-perenaise jooksutamisest ja kräunutamisest. Ärge arvake, kass või täpselt samamoodi peremehel järel käia nagu koer, silmis ja suus kutse: "Mul on iii-gaaav! Tule-mängi-minuga!!" Eriti kui tegemist on ärahellitatud ja tähelepanu keskpunkti ihkava lemmikuga. Nii et, jah, liigikaaslasest seltsiline oleks hea variant…

Aga jah, see küsimus… Kas ma saan olla kindel, et nad sobivad?

Loomaomanikel on selles suhtes erinevad kogemused. Üks reegel on siiski üldine: armastust esimesest silmapilgust esineb kahe võõra täiskasvanud kassi vahel harva. Seega kui te olete toonud teise kassi majja, kus üks on ennast juba märkimisväärselt sisse seadnud, peate arvestama sellega, et vähemal või suuremal määral läheb võitluseks territooriumi pärast. Palju sõltub kasside iseloomust ja öeldakse, et kui vähemalt üks kahest kassist on lepliku iseloomuga, siis lepivad nad mõne aja jooksul teineteisega.

Dr. Bruce Fogle kirjutab "Kassiomaniku käsiraamatus", et kõige esmane tagatis selles suhtes, et kassid hakkaksid hästi läbi saama, on nende veresugulus. Kuid kui juba olemasolevale kassile lisaks soovitakse võtta majja teist võõrast kassi, siis on üheks oluliseks kasside paremat läbisaamist tagavaks eelduseks nende varajane steriliseerimine, kusjuures see on eriti oluline just isakasside puhul: steriliseerimata isakassid suhtlevad (sotsiaalse koosluse moodustamise tähenduses) omavahel vähem kui steriliseerimata emased. Steriliseerimine muudab ka isakassid märkimisväärselt sotsiaalsemaks. Fogle sõnul on kodustatud kasside grupis teatud hierarhia paratamatu, kuid kasside hierarhilised suhted on siiski üsna paindlikud ja erimeelsused lahendatakse üldjuhul pilkkontakti abil.

Kuidas kasse teineteisele tutvustada?

Esialgu võiks kasse hoida eraldi ja võimaldada neil eemalt tutvuda teineteise lõhnaga – näiteks viia kummagi kassi juurde mõni riideese, millel teine on maganud. Eelkõige ei tohiks valmistada ebamugavust esimesele kassile – tema peab saama elamises suhteliselt vabalt ringi liikuda. Uustulnukas peaks aga alguses olema mõnda aega eraldi ruumis. Järgmiseks sammuks oleks see, et te lihtsalt avate kasside territooriume eraldava ukse ja jälgite toimuvat eemalt. Sekkuma peaksite tõesti vaid juhul, kui kassid sõna otseses mõttes karvupidi kokku lähevad. Urisemine, susisemine ja käpaga vehkimine on esmase suhtekorralduse elemendid.

• Olge valmis selleks, et teie esimene kass käitub teise kassiga "maad jagades" teistmoodi kui teie sülekiisuna. Ärge minge teda silitama ega sülle võtma, kui ta parajasti uustulnukat uurib – te segate teda ja ta võib väga pahaseks saada.
• Ärge sundige kasse vastu nende tahtmist koos olema, las nad leiavad teineteist ise. Ärge võtke neilt võimalust soovi korral peituda.

Kuidas muuta territoorium ja keskkond kassisõbralikumaks, kui kasse on mitu?

Asjatundjad soovitavad ka ühe kassiga majapidamise kujundada selliselt, et kassil oleks erinevaid võimalusi leida endale varjatud kohti. Veelgi enam kehtib see soovitus juhul, kui kasse on mitu. Sel juhul peaks selliseid pelgupaiku olema mitmeid erinevaid. Kassid, nagu inimesedki, vajavad privaatsust ning kui juurde tuleb teine kass, siis peaks mõtlema sellele, kuidas sedalaadi kohti juurde tekitada. Võib-olla mõned uued pesad? Vahel aitab isegi pehme vooderdusega kast kapi otsas J

• Hankige igaks juhuks eraldi sööginõud, kuid olge valmis, et nad hakkavad ikkagi sööma kas ühest ja samast või hoopis teineteise kausist.
• Hankige täiendav liivakast. See, kas kassid hakkavad kasutama ühte ja sedasama kasti või kumbki oma, selgub aja jooksul. Kuid on võimalik, et nad vajavad eraldi liivakaste.
• Olge valmis selleks, et teie vana kass võib esialgu ilmutada armukadeduse märke. Leidke aega ja tähelepanu ka tema jaoks individuaalselt.
• Püüdke kohanemisperioodil vältida muid kasside jaoks stressirohkeid situatsioone (näiteks kolimine, rohkearvulised külalised, reisimine).

Kokkuvõttes: ei saa kunagi olla päris kindel, et uus ja vana kass südamesõpradeks saavad. Lisaks on teise kassi võtmisel alati mõistlik arvestada teatud ohufaktoritega, näiteks võõraste (st mitte veresugulaste) isaste steriliseerimata kasside sõprus on palju vähem tõenäoline kui samasuguste emaste kasside oma. Väga palju sõltub kasside läbisaamine konkreetsete kasside iseloomust.

Siiski näitab enamik kogemusi, et kassid saavad mitmekesi väga hästi hakkama ja enamus kassipidajaid väidab veendunult, et kahte kassi on hoopis lihtsam pidada kui ühte. Tuleb neile lihtsalt aega anda.

Suured kassid, väiksed kassid...

Inimesed tahavad kassipoegi.

Kui me pakume neile suuri sõbralikke süle- ja nurrukiisusid, siis on nad miskipärast ikka veendunud, et suur kass "ei lähe kohe mitte". Et just kassipoeg on see õige valik, sest "suur kass ei harju uue koduga" jne... jne...

Suure kassi kasuks otsustanud inimeste kogemused aga näitavad enamasti hoopis vastupidist.

Lugege, mida kirjutab lemmikloomade portaal lemmik.ee oma nõuanderubriigis:

* * *

"Miks võtta endale täiskasvanud kass?
Ei ole kahtlust, et kassipoeg on üks armsamaid olendeid maa peal. Kui tood endale koju mõnekuuse kiisu, saad kogeda palju toredaid ja naljakaid hetki, kirjutab Sakala. Näed, kuidas ta suureks kasvab ja kuidas tema iseloom välja kujuneb.
Aga täiskasvanud kassi võtmisel on oma eelised. Kui otsustad paari- või isegi kümneaastase looma kasuks, ei jää ka teie võimalik koosoldav aeg palju lühemaks, sest kasside eluiga ulatub kuni 20 aastani.

Alljärgnevalt on kirjas põhjused, miks otsustada täiskasvanud kassi kasuks.

Esiteks, täiskasvanud kassi iseloom on välja kujunenud ja sa saad valida täpselt sellise looma, kes sulle meeldib. Kassipoja puhul ei ole kunagi garantiid, missuguseks ta muutub. Kasvatusest ei sõltu täielikult, kas temast tuleb süleloomake või isepäine uitaja.

Teiseks, täiskasvanud kassid on rahulikumad. Kiisupoja kasvamist on kahtlemata väga huvitav jälgida. Paraku pead arvestama sellega, et riiulitelt asjade mahakukutamine, kardinaid mööda üles ronimine ja kastist mööda pissimine on kassiks kasvamise paratamatud osad. Ei tasu karta, et aastane kass osutub flegmaatikuks. Tema mängud on lihtsalt kraadi võrra rahulikumad.

Kolmandaks, täiskasvanud kassid on tihti juba kastreeritud või steriliseeritud. Möödas on tülikas puberteediiga, kui pidev kräunumine, lugematud ärajooksmiskatsed ja mööbli märgistamine on igapäevased.

Neljandaks, täiskasvanud kassid taluvad paremini üksindust. Kui viibid tihti kodust eemal, kuid vabadel hetkedel tunned puudust nurruva karvakera järele, on etem valik täiskasvanud loom.

Viiendaks, täiskasvanud kassid on parem variant, kui peres on väikesed lapsed. Kassipoegade ja laste mängud on erinevad. Kiisud on tormakad, nad kasutavad hullates peamiselt oma küüsi ja hambaid, mis võivad väikesele inimesele haiget teha ja neisse loomapelgust süstida.
Samuti ei tohi kiisusid pidevalt väntsutada. Loomulikult tuleb hellalt ümber käia ka vanemate loomadega, aga nemad ei ole nii õrnad ning oskavad õigel ajal eemale hoida. Kui kassipoega talle ebameeldivalt kohelda, võib ta hakata siia-sinna pissima ning temast võib kasvada ebakindel ja närviline loom.

Kuuendaks, täiskasvanud kass on kassipojast sobivam sel juhul, kui peres on koer. Väikesele kiisule võib koer saatuslikuks saada, täiskasvanud loom suudab temaga paremini piirid paika panna. Muidugi on võimalik, et kiisu on koertega harjunud ning neist saavad head kaaslased.

Seitsmendaks, ka vanematele inimestele on parem kaaslane täiskasvanud kass. Rahulik küljesoojendaja on neile kindlasti sobilikum lemmik kui tormakas rüblik. Elu näinud loomaga seob neid veel mõnus ja lähendav teineteisemõistmine.
Nii kurb, kui see ka ei ole, tuleb arvestada, et vanemad inimesed ei pruugi enam järgmised 20 aastat suuta kassikese eest hoolitseda. Seepärast on keskikka jõudnud kiisu sobivam variant.

Kaheksandaks, suurema tõenäosusega leiavad endale uue kodu kassipojad ning paljudel sõbralikel ja inimesi armastavatel täiskasvanud kassidel on väga väike lootus uude koju jõuda. Pakkudes kodu hüljatud täiskasvanud kassile, võid olla kindel, et tema tänulikkus, pühendumus ja armastus on seda väärt."

* * *

Tartu Kassikaitse nõustub nende mõtetega. Me näeme iga päev nende täiskasvanud kiisude tänu, kes meie juurde jõuavad. Me saame pidevalt tagasisidet inimestelt, kes on leidnud endale meilt võetud suure kassi näol parima sõbra.

Ärge alahinnake Suure Kassi tänu ja sõprust :)

Vaktsineerimine... mis see on ja milleks?

Miks ma peaksin teda vaktsineerima? Ta ei käi ju õues, ei puutu kokku teiste kassidega…
Kui tõenäoline see nüüd ikka olla saab, et õues käies midagi juhtub…
Marutõbe esineb ju nii harva…

Kui tervel kassiemal sünnib terve kassipoeg, siis saab ta esialgu koos emapiimaga kaasa ka teatava immuunsuse nende haiguste suhtes, mille suhtes on immuunne tema ema. Kuid see immuunsus on kahjuks ajutine. Juba umbes kuuenädalaselt hakkab sel moel omandatud immuunsus nõrgenema ja hiljemalt kahekümnendaks elunädalaks on emalt saadud antikehad kaotanud oma mõju. Selleks, et kaitsta kassi tervist ka edaspidi, on vaja teda erinevate haiguste vastu vaktsineerida.

Tartu Raatuse tänava Loomakliiniku loomaarst Ain Erkmaa räägib internetiaadressil http://www.veterinaaria.ee kasside vaktsineerimise kohta nii (refereeritud lühendatud kujul):

"Millal vaktsineeritakse:
kassi vaktsineerimist alustatakse kaheksanädalaselt kassikatku, kasside kalitsiviroosi ja kasside viirusrinotrahheiidi vastu;
kaheteistnädalaselt korratakse vaktsineerimist eelmiste haiguste vastu ning lisandub marutaudi vastane vaktsiin.
Täiskasvanud kasse vaktsineeritakse üks kord aastas.

Enne vaktsineerimist
Et kaitsesüstimine annaks soovitud tulemusi, tuleb järgida teatud reegleid. Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid kasse ja seepärast peab alati sellele eelnema looma tervisekontroll. Samuti peab kaks nädalat enne iga vaktsineerimist andma oma lemmikule ussirohtu, sest kui loomal esinevad sooleparasiidid või kui tal on mingi tervisehäire, ei anna vaktsineerimine soovitud tulemust ja kaitse nakkushaiguste eest kujuneb ebapiisavaks.

Pärast vaktsineerimist
Peale esimest vaktsineerimist kaheksa nädala vanuselt ei tohiks kassipoeg kahe nädala jooksul kokku puutuda teiste loomadega ning ka väljas käia. Ammugi ei tohiks kõike seda juhtuda enne vaktsineerimist. Esimesed väljaskäigud peale esimest vaktsineerimist olgu ilusa tuulevaikse ilmaga, lühikesed ning ei mingeid kontakte teiste loomadega, sest täielik kaitse ohtlike nakkushaiguste vastu tekib alles pärast kordusvaktsineerimisi.
Vaktsineerima peab kindlasti ka tubaseid kasse, samuti neid, keda peetakse ainult oma aias, sest loomaomanikud võivad pahaaimamatult haigustekitajad ise jalanõude ja välisriietega koju kanda. Loomulikult on kõige tõenäolisem oht nakatuda haige või haiguskandja loomaga otseses kontaktis olles, kuid kuna nakatunud loomad levitavad nakkust sülje, hingamisteede- ja silmanõre, väljaheidete ja uriiniga ning et haigustekitajaid palja silmaga ei näe, võibki teid koju saabudes nuusutama tormav vaktsineerimata lemmikloom nakatuda.

Miks peab kassi vaktsineerima just loomaarst?
Loomaarstid puutuvad oma töös vahel kokku ka juhustega, kus loomaomanik on ise vaktsiini kuskilt ostnud või looma müüja käest saanud ning ka ise või naabrimehe abiga ära süstinud. Sellise tegevuse plussiks loomaomaniku seisukohalt on see, et ta hoiab kokku natukene raha. Miinuspoolele koguneb aga palju kaalukamaid argumente kui raha. Kõigepealt jääb loomaomanik, eriti veel algaja kassipidaja ilma asjatundlikust konsultatsioonist, vaktsineerimise olemusest, soovitavatest tulemustest ja tagajärgedest. Loom jääb ilma ka tervisekontrollist ja sagedasti ka ussirohust, mille tagajärjel pole vaktsineerimistulemuste kohta mingit garantiid. Loomaomanikule ei jää mingit ametlikku märget kaitsesüstimise kohta, mida väljastavad vaid litsentseeritud loomaarstid, ning seadus käsitleb selliseid kui vaktsineerimata loomi. Kui te liigute tänavatel, sõidate loomaga ühistranspordis, soovite ületada loomaga riigipiiri, kui kass miskipärast ründab või hammustab kedagi, peab teil olema nõudmisel esitada loomaarsti poolt täidetav ja kehtivat marutaudi vastu vaktsineerimist tõendav dokument. See sisaldab andmeid looma ja ka loomaomaniku kohta ning loomaarsti märget vaktsiini ja vaktsineerimise kuupäeva kohta, mida ta tõendab oma allkirja ning pitsatiga. Vaktsiinidel kui biopreparaatidel on kindlad nõuded säilitamise, kasutamise ja pakendite kahjutustamise kohta. Nende vastu eksimisel võivad olla väga tõsised tagajärjed. See inimene, olgu ta siis looma müüja, apteeker või ka loomaarst ise, teeb teile vaktsiini koju kaasa müües või andes pigem karuteene kui heateo.

Vaktsineerimise põhitõed

• Vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui haigestunud looma ravimine
• Vaktsineeritakse kõiki kasse, olenemata nende territooriumide piiratusest ja eraldatusest
• Vaktsineerima peab ka vanemaid kasse, et nad ei haigestuks varjatult ning ei oleks nakkusekandjateks ja levitajateks
• Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid ja sooleparasiitidest vabastatud loomi.
• Vaktsineerida tohib ainult litsentseeritud loomaarst. Loomaomaniku või naabrimehe tehtud vaktsineerimine on kehtetu. Vaktsiine inimestele apteekidest müüa ei tohi. Samuti ei tohiks vaktsiine osta turult või eelmise omaniku käest, kuna iial ei või teada, kas neid on õigesti säilitatud. Valesti säilitatud vaktsiini kasutamise korral ei pruugi immuunsust välja kujuneda. Halvemal juhul võib loom vaktsineerimise tagajärjel haigestuda.
• Vaktsineerimata kassipoeg ei tohiks kokku puutuda teiste loomadega.
• Õue võib kassiga minna kaks nädalat pärast vaktsineerimist.
• Vaktsineerimistunnistus korrektsete sissekannetega olgu loomaga välja minnes kaasas.
  Vaktsineerimine marutaudi vastu on kohustuslik, kuna see haigus on ohtlik ka inimestele.

* *

Lõpuks tahaksin lisada siia ühe loo… järelemõtlemiseks…
Lugesin avalikust foorumist postitust, kus kassiomanik küsis nõu seoses oma kassi tervisemurega. Kiri oli järgmine:
"Meie kass keerutas eile õhtul õues lumes ringi ja urises. Kui ta tuppa tõime, hakkas ta toas ringi keerutama, urises, neelas kogu aeg. Tal tuli suust palju sülge, nii et kogu lõuaalune oli märg. Kui ta oli umbes mõnda aega niimoodi ringi jooksnud, jäi ta lamama. Lamas kõhuli, kõik neli käppa sirgelt põrandal. Ta hingeldas ja urises vahetevahel. Nii ta magas kogu öö. Täna varahommikul hakkas sama asi otsast peale. Kass on kartlik, uriseb, hoidub seina ligidale, suust tuleb palju sülge. Me helistasime ühele loomaarstile ja ta ütles, et need on epilepsia hood. Kas see võib nii olla, kuigi kassil ei ole krampe? Kas me peaksime kartma marutõbe? Kuidas me peaks edasi käituma?"

Loomaarst vastas küsimustega: "Kas Teie kass on marutaudi vastu vaktsineeritud? Kas Teie kass on saanud mõne looma käest hammustada? Kui loom on vaktsineerimata ja hammustus on olnud aasta jooksul, tuleb kõige enam karta marutaudi."

Kas poleks siiski parem karta kui kahetseda? Isegi kui Teie kiisu on täiesti tubane… mis siis, kui ta ühel päeval läheb ootamatult rändama… ja paar päeva hiljem leiate ta sellises seisundis nagu ülal kirjeldatud? Marutaud ei ole ravitav… :(

Tartu Kassikaitse palub: hoia oma kassi tervist ja kaitse teda haiguste eest!

Mida teha selleks, et kass, kes kõnnib omapead, jõuaks tagasi koju...

Ma hoian teda ainult toas, ta ei käi ju väljas, seega ei ole talle kiipi ega kaelarihma vaja!
Kass ei harju mitte kunagi kaelarihmaga!
Kassi kiibistamine traumeerib teda liigselt…

Kas see ikka on nii?
Viimasel ajal on toakasside arv võrreldes n-ö vabakäigukassidega tõesti oluliselt suurenenud. See on ka arusaadav, sest inimesed saavad nii enda kui lemmikloomade elukeskkonna ebaturvaliseks muutmisega kahjuks liigagi hästi hakkama.
Juhtuda võib aga igasugust. Teie väärikas toakass võib teie jalgade vahelt märkamatult õue lipsata… ta võib avatud aknale linde uudistama turnida, libedal aknaplekil libiseda ja alla kukkuda… ta võib osutuda koguni nii nutikaks, et avab teie arvates täiesti korralikult suletud akna ise ja lipsab välja… ta võib kõndima minna siis, kui te suvel paariks päevaks maale sõidate ja ta kaasa võtate… Isegi siis, kui ta seda MITTE KUNAGI varem ei ole teinud -kunagi VÕIB olla esimene kord. Ja võib juhtuda, et väljas satub ta hätta, saab viga või eksib ega leia koduteed.
Mida saab omanik ära teha selleks, et kass leiaks uuesti tee koju?

Selleks, et eksinud või hätta sattunud kass oleks võimalik taas koju aidata, peab ta olema mingil moel märgistatud. Märgistamine seondub ka registreerimisega. Koerte ning vajadusel teistegi lemmikloomade üle arvepidamise korraldamise kohustus on kohalikul omavalitsusel. Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi on Tartu linnas lubatud pidada üksnes nõuetekohaselt registreeritud koeri ja koerte üle peetakse arvestust Tartu linna lemmikloomaregistris. Kasside registreerimine Tartu linna lemmikloomaregistris on aga vabatahtlik.

Ka mitmetes teistes Euroopa riikides pööratakse kõige enam tähelepanu just koerte märgistamisele ja registreerimisele. Peamiseks kaalutluseks on sealjuures see, et koerte üle peaks olema parem järelevalve, kuna hulkuma läinud koer võib suurema tõenäosusega põhjustada kahju mõnele inimesele. Ning sellisel juhul on vaja tuvastada koera omanik, et oleks võimalik teda karistada, temalt kahju nõuda… mida iganes… Märgistamise ja registreerimise vajalikkuse teine oluline aspekt seab aga keskseks looma huvid, nimelt on see vajalik selleks, et kaotsiläinud loom leiaks tagasitee koju.

Nagu näha, on taas tegemist sellise regulatsiooniga, mille peamine eesmärk on inimese kaitsmine… Kuid meie arvates väärivad kassid inimesega võrdset kaitset. Või siis vähemalt samasugust kaitset ja tähelepanu nagu koerad. Äärmiselt loomasõbralikus Šveitsis tehtud statistika kohaselt on just kassid need, keda on esiteks palju rohkem kui koeri ja teiseks lähevad nad ka kergemini kaduma. See väide kehtib väga tõenäoliselt ka paljude teiste riikide, sealhulgas Eesti kohta.

Kiip või kaelarihm?

Mõlemal tähistusviisil on oma plussid ja miinused.

Kiip on püsiv ega põhjusta loomale ebamugavusi, kiipi ei saa juhuslik inimene ega ka loom ise eemaldada ning kord kiibistatud loom säilitab selle tunnuse. Et iga mikrokiibi number on unikaalne, siis saab kiibi abil looma eksimatult identifitseerida. Kui kaelarihmaga harjumine võib vanemale kassile olla keeruline, siis mikrokiibiga saab märgistada igas vanuses kasse. Näiteks selleks, et lemmikloomi saaks rahvusvaheliselt transportida, on mikrokiibi paigaldamine looma registreerimiseks ja identifitseerimiseks paljudes riikides kohustuslik. Samas nõuab kiibistamine omanikult nii teatava raha- kui ka ajaressursi välja käimist (mikrokiipe paigaldavad tasu eest vaid loomaarstid). Kuid kas me ei peaks oma kassi turvalisust hindama samaväärselt enda omaga? Teise miinusena võib välja tuua asjaolu, et kiip ei ole nähtav ja ka looma leidja peaks kiibi olemasolu kontrollimiseks pöörduma kõigepealt kiibilugejat omava isiku (loomakliinikud, varjupaigad) poole.

Kaelarihm on tunduvalt odavam viis kassi märgistamiseks: sellele on võimalik (ja tulekski) kanda omaniku kontaktandmed, parim võimalus selleks on aadressikapsel kaelarihma küljes. Kaelarihm paistab silma ja ka eemalt on näha, et kassil on pererahvas olemas. Kui leitakse kaelarihmaga kass, kes on vigastatud või hätta sattunud, on võimalik omanikuga kiiresti ühendust võtta. Kaelarihma peaks aeg-ajalt kontrollima ja puuduv rihm/aadressipadrun tuleb muidugi asendada. Aadressipadruni asemel võib kasutada ka kaelarihma külge kinnitatavaid graveeritud plaadikesi. Selliseid saab osta näiteks keskusest Hortes (Vt lähemalt: http://www.hortes.ee/ --> lemmiklooma kaubad --> kassidele). Graveerimisega tegelevad ka kellassepad, näiteks on selline teenus meie andmetel olemas Tartu Kaubamajas.

Kuid ka kaelarihmal on negatiivsed küljed. Kui kass ei ole kaelarihmaga harjunud, siis võib juhtuda, et ta vabaneb kaelarihmast ise. Doris Lessing on oma kassijuttudes rääkinud kassist, kelle kaelarihma külge pandi kellukesed, kuid kes sellele vaatamata jätkas lindude küttimist endise hooga, kuna õppis kiiresti ära, kuidas kellukesi vait sundida. Kaelarihma võib eemaldada ka mõni juhuslik inimene.

Teoreetiliselt on võimalus, et teatud hädaolukorras osutub kaelarihm loomale ohtlikuks… kuid sellega on siiski ilmselt nagu turvavööga: esinevad erilised situatsioonid, kus auto turvavöö võiks ohutuse seisukohast olla pigem lahti kui kinni, kuid need on erandolukorrad. Kusagile kaelarihma tõttu kinni jäämine ja seejuures lämbumine on võimaliku ohuna arvatavasti liialdatud. Kui te ostate kaelarihma loomapoest või –kliinikust, siis on toote ohutust ka kontrollitud. Asjatundjad on leidnud, et ohutumad on sellised rihmad, millel on lahtikäiv klõps, mitte pannal - tugeva tõmbe peale kaelarihm avaneb ja kass ei saa viga.

Pimedamal ajal või tumedamatel kassidel soovitame kasutada helkuriga kaelarihma. Soovitada tuleks seda muidugi kõigile väljas käivatele kassidele, aga eriti vajalik on see juhul, kui elate autotee läheduses. Uskuge, see TÕESTI teeb kassi nähtavamaks. Ja arvamus, et autojuht ajab teie kassi alla sellepärast, et ta ei hooli, ei ole enamasti õige. Ta teeb seda, sest ta ei näe piisavalt vara, ta ei jõua reageerida… Palun aidake oma kassil olla nähtav, niisamuti nagu te muudate helkuri abil nähtavaks iseenda.

Muide, siin on üks vahva lugu helkurkassist koos pildiga :-)

Kui te tahate, et teie kassi oleks võimalik leida ka siis, kui ta varjab end mingil põhjusel, on vangi jäänud või nii tõsiselt vigastatud, et on kusagil kõigi silma alt ära abitus seisundis, siis varustage ta peilerkaelarihmaga. See annab teile endale võimaluse oma kassi aktiivselt otsida ning vigastuse korral jõuate te ilmselt talle ka õigel ajal abi osutada.

Tartu Kassikaitse palub: märgistage oma kass. Kui te elate linnas ja kiisu käib regulaarselt õues, siis on tema märgistamata jätmine nagu Vene rulett…
Kuid isegi kui teie kass ei käi reeglipäraselt õues… märgistage ta palun siiski. Nii aitate ta häda korral koju tagasi ja kaitsete teda paremini võimalike ohtude eest.

* * *
Muide, lugesin ühelt netileheküljelt, et kassi nina muster on sama unikaalne nagu inimese sõrmejälg…
Mis oleks, kui kiibistamise ja rihmastamise asemel toimiks süsteem, et iga kass võetakse arvele koos tema ninamustri ja muude tunnustega…
Ja-jaa, ma tean… Seni, kuni avalikus meedias kõlab uudise "mees treenis oma jahikoera hulkuvate kasside peal" kõrvale poolametlik kommentaar "kassid on meil kilohinnaga", on see mõte tõeline ulme.

Aga kord… me lendame Marsile…
Ma tean…:)