Kassiajaloo kiirkursus

Leidsin brittide kassikaitse veebilehelt kassiajaloo kiirkursuse. Siin ta on (ajatähised on mõistagi umbkaudsed):

20 miljonit aastat tagasi
Maale ilmuvad esimesed kassile sarnanevad lihasööjad (Minu märkus: ilmselt on jutt mõõkhambulisest tiigrist).

12 miljonit aastat tagasi
Areneb välja vanim teadaolev tänapäeva kodukassi sugulane.

4000 eKr
Vanas Egiptuses tuleb Aafrika metskass linnadesse toitu (rotid viljahoidlates!) otsima ja hakkab elama inimeste läheduses.

2000 eKr
Kassid tunnevad ennast inimeste juures juba mugavamalt ja naudivad inimeste poolt neile pakutud toitu ja peavarju. Egiptuse majapidamises on kassid teretulnud, kuna nad hoiavad maod elamisest eemal. Egiptlaste jaoks on kassid pühad olendid ja nende viimine teistesse riikidesse on keelatud.

1000 eKr – 500 eKr
Kodustatud kass, kes on harjunud elama koos inimestega, levib liigina Kagu-Aasiasse ja Indiasse, sest keelule vaatamata müüakse ja viiakse kasse salaja teistesse riikidesse.

500 pKr
Roomlased “tutvustavad” kassi impeeriumi laienedes kogu Euroopale.

15. sajand
Olles tuhandeid aastaid olnud Egiptuses austatud loomaks, leiavad kassid end nüüd hoopis teiselt positsioonilt – neid kiusatakse taga, seostatakse kurjade jõudude ja nõidadega. Kasse koheldakse julmalt ja sageli tapetakse lihtsalt sellepärast, et nad on kassid. :(

18. sajand
Ameerika asunikud viivad hulgaliselt kasse Euroopast Ameerikasse kaasa, et võidelda seal leviva rottide võimutsemisega. Selle tulemusena levib kodukass liigina terves Ameerikas.

19. sajand
Kasside populaarsus Suurbritannias kasvab, kuigi tihti koheldakse kasse siiski ka veel julmalt. 1871. a. toimub Londonis esimene kassinäitus.

1914-1918
Kassid teenivad Esimeses maailmasõjas, kus neid kasutatakse kaevikutes mürkgaaside õigeaegseks avastamiseks ning sõjalaevadel, võitlemaks rottidega.

1927
Luuakse Cats Protection (e k: Kassikaitse), mille esialgseks eesmärgiks on inimeste harimine kasside loomuse ja nende eest hoolitsemise küsimuses, hiljem lisandub sellele ülesandele ka hüljatud kassidele uue kodu otsimise funktsioon.

2000

Kassid on väidetavalt Suurbritannia populaarseim lemmikloom: neid on tervelt 9,3 miljonit. Kasside populaarsust põhjendatakse sellega, et nad on üheaegselt nii iseseisvad kui ka kiinduvad.

* * *

Selline on siis kasside ajalugu Briti saarte vaatenurgast. Mind jäi kassi levikulugu uurides vaevama üks mõte: kus paikneb sellel ajateljel Eesti?

PALUN andke mulle põhjust uskuda, et me ei ole seal, kus britid 19. sajandil...

Meid on juba isegi palju...

Kiri kassifoorumis: “Minu emasel kassil on jooksuaeg. Ta on toakass ja me ei lase teda välja. Aga ühel päeval jäi uks kogemata lahti ja kass lipsas välja ja siis ta oli kaks päeva kadunud, ma nägin teda mõned korrad eemalt mingite teiste kassidega koos... Ja ta tuli koju küll, aga nüüd ei lase enam ennast sülle võtta ja on hakanud imelikult käituma – küünistab ja hammustab. Kuidas ma nüüd tean, kas ta paaritus või mitte? Ja mis saab, kui tal tõesti pojad sünnivad?”

Jah, tõepoolest... mis nüüd saab?

Alustuseks mõned faktid:

• Keskmine emakass sünnitab korraga 1-8 poega, 2-3 pesakonda aastas.
• Üks kassipaar koos oma poegadega võib siia ilma juurde “tekitada” 420 000 kassipoega 7 aasta jooksul.
• Oma elu jooksul on emakass suuteline sünnitama üle 100 kassipoja.
• Hulkuvaid kasse oleks kordades vähem, kui kassiomanikud oma loomad steriliseeriks (kastreeriks).

Kui te just ei tegele tõuaretusega, siis peaks soovimatute järglaste saamine olema esimene põhjus, miks oma kass steriliseerida (kastreerida) lasta. Lisaks poegade vältimisele on steriliseerimisel mitmeid muid positiivseid tagajärgi:

• Teie kass muutub kodusemaks. Jäävad ära mitu korda aastas korduvad rituaalid, kus ta kräunub, nõuab välja laskmist, välja saades kaob nädalateks ja ilmub siis tagasi, räsituna ja puretuna. KUI ta üldse tuleb tagasi.
• Väga tõenäoliselt ei esine kastreeritud isakassidel enam territooriumi märgistamist. T
• Teie kass muutub rahulikumaks ja hakkab väga tõenäoliselt ka teile rohkem tähelepanu pöörama.
• Steriliseeritud (kastreeritud) kass ei lähe nii kergesti hulkuma.
• Steriliseeritud (kastreeritud) kassid saavad omavahel reeglina ka paremini läbi, agressiivsus väheneb tunduvalt ja nad ei kakle.
• Mõningatel andmetel vähendab steriliseerimine isegi kassikarvade allergeensust
  

Kas steriliseerimisel on emakassil soovimatute poegade sünni ärahoidmise seisukohast ka alternatiive?
On võimalik kasutada ka innavastaseid hormoonpreparaate, kuid loomadel, kellel antud ravimeid kasutatakse, on suurenenud oht rinnanäärme kasvajate ning mädaemaka tekkeks.

Millal on õige aeg?
Küsige täpsemalt järele oma loomaarstilt, kuid enamus loomaarste soovitab kassi steriliseerida enne suguküpseks saamist ehk umbes kuue kuu vanuselt. See aeg võib veidi ka varieeruda.

Kas operatsioon või narkoos võivad kassile ohtlikud olla?
Teatud määral on iga kirurgiline sekkumine ja ka narkoos oht, kuid tänapäeva veterinaarmeditsiini taseme juures on see oht siiski minimaalne. Pärast operatsiooni tuleb kasutada ettevaatusabinõusid, mille kohta annab täpsemad juhised loomaarst (näiteks, kas on vaja anda kassile täiendavalt antibiootikume, kas ja kui kaua peab kass kandma kraed või vesti jmt). Pärast narkoosi tuleb kassile tagada turvaline ja soe keskkond.

Ja lõpuks lugege järgnevat:
http://www.koer.ee/10_halvimat_pohjust_miks_mitte_steriliseerida/kastreerida_oma_koera.html

Sama kehtib ka kasside kohta. Loomadele ei ole järglaste saamine emotsionaalne ega läbimõeldud otsus, vaid instinktiivse tegutsemise tagajärg.
Aita ära hoida soovimatute kassipoegade sündi ja kasside kontrollimatut paljunemist – steriliseeri (kastreeri) oma kass!

Kuidas kaitsta kassi

Mis sellest kassist ikka kaitsta…
Loom peab ise õppima hakkama saama!

Eks ta ole… Või siis ka mitte
Looduslik valik: tugevamad jäävad ellu, nõrgemad…

Aga kusagilt läheb piir, sõbrad. Ja ma ütlen Teile, kust see piir läheb – sealt, kust algab vastutus. Väikest printsi ja tema rebast mäletavad ju kõik. Ja lugu taltsutamisest ja vastutamisest. Kui inimene on võtnud endale juba nii suured õigused kujundada ümber looduskeskkond, määrata loomaliikidele nende eksisteerimise tingimused, võtta neilt ja anda neile selline elamise viis nagu meeldib inimesele endale, siis inimene ka vastutab.

Kohustus vastutada kehtib ka kitsamas tähenduses, Sinu ja Sinu kassi vahelises suhtes. Ta on Sinu oma, Sa vastutad.

Kassiomanikke on erinevaid. Skaala ühes äärmuses paiknevad need, kes keset tööpäeva sõidavad koju oma üksi kodus oleva kassi juurde, et kontrollida, ega temaga midagi halba juhtunud ei ole. Teiseks äärmuseks on inimesed, kes leiavad, et nende vastutus lõpeb täis sööginõu ja puhta liivakastiga.

Hoolivuse paras määr on ilmselt kusagil vahepeal, kuid ei tohi unustada, et kassiomanik peab kindlasti hoolitsema oma kassi elukeskkonna turvalisuse eest. Eelkõige puudutab see toakasse, kuid kehtib samaväärselt ka õues käivate kasside kohta.

Alljärgnevalt mõned nõuanded, mida kassiomanik peaks kassi turvalisuse huvides silmas pidama

• Kõige esimene ja üldisem nõuanne puudutab küsimust, kuidas on võimalik hoida kassi efektiivselt eemale (ohtlikest) kohtadest ja üldse kohtadest, kuhu Te teda lasta ei taha. See on aega ja kannatlikkust nõudev, aga teostatav. Üks variant on veepritsi kasutamine, teiseks võib kasutada kassi eemalepeletavaid lõhnaaineid, mis loomapoodides müügil (tuleb tunnistada, et osa neist on siiski ka sellised, mis peletavad lisaks kassile eemale ka Teid ennast :P) Aga ka näiteks tsitruseliste lõhn ei meeldi kassidele. Kui Te ei taha, et Teie kass hüppaks teatud laua või kapi peale, siis püüdke blokeerida laua- või kapipealne asjadega. Vabaks jäänud äärtele kleepige ajutiselt kahepoolne kleeplint: ta üritab korra ja teist korda ilmselt enam ei taha, sest kassidele ei meeldi kleepuvad asjad. Kuid kindel on see, et kassi löömine ei aita. Ta ei mõista seda kui karistust ja pigem hakkab viha pidama, kui et võtab õppust.
• Ärge alahinnake oma kassi võimet avada uksi ja aknaid ja pugeda läbi kitsaste avauste välja. Tavaliselt kassid küll ülalt alla avanevate pakettakende vahele ei roni, kuid seda võib siiski juhtuda. Parem oleks, kui Te juba algusest peale reageeriksite tema sellelaadsetele uurimisretkedele keelavalt.
• Kui Teie kass käib rõdul, siis muutke rõdu kassi jaoks turvaliseks, nii et ta ei saaks alla kukkuda. Lood alati ohutult ja vigastamata käppadele maanduvatest kassidest ei pea reeglina kahjuks paika.
• Õpetage kassi elektrijuhtmeid mitte närima. Püüdke maksimaalselt juhtmeid katta.
• Antifriis on kassile väga ohtlik, isegi väga väike kogus (nt napp teelusikatäis) võib osutuda surmavaks. Kui Teie auto lekib, siis laske see parandada, antifriis aga hoidke kassist eemal.
• Mõned taimed võivad olla kassile ohtlikud. Uurige järele, ega Teie majapidamises ei ole sellised ja kui on, siis kujundage elamine ümber nii, et kassil puuduks neile juurdepääs. Selleks, et kass saaks oma rohunärimise vajadust rahuldada, kasvatage talle eraldi kassimuru, mida saab osta loomapoodidest. Kuid ka õuemuru sobib selleks.
• Kui majas või korteris viibivad remondimehed või muud töölised, siis hoolitsege selle eest, et kass oleks turvalises kohas, seda mitmes mõttes: et ta ei saaks viga ja et ta ei läheks avatud uste kaudu juhuslikult hulkuma. Sama võib (sõltuvalt kassi iseloomust) paika pidada ka rohkearvuliste külalistega peo puhul. Tavaliselt otsib kass ka ise sel ajal varju, sobivad kohad on need, kus teda kõige vähem häiritakse (näiteks magamistuba, pesuruum vmt kohad).
• Ohtlik aeg on ka kolimine. Kassidele meeldib peitus ja Teile täiesti ootamatult võib ta pugeda mööbli või kastide vahele või koguni sisse ning viga saada. Hoidke teda eraldi seni, kuni suurem sagimine on möödas.
• Kassile võivad ohtlikuks osutuda igasugused teravad esemed, kuid eelkõige on ohuks nõelad, eriti kui neile on jäänud taha niidi- või lõngajupp. Kass (eriti väike kass) võib hakata niiti (lõnga) närima ja neelata sellega koos kogemata all ka nõela. Ka lõnga- ja niidikerad võivad olla ohtlikud just juhul, kui kass lõnga või niiti närib ja alla neelab.
• Kui hakkate sulgema kappi või sahtlit, siis pange tähele, ega Te juhuslikult ei lukusta sinna ka oma kassi, sest kassidele sellised kohad väga meeldivad ja Te ei pruugi isegi märgata, et ta sinna roninud on. Nojah, teinekord on seda märgata ka, vahel isegi nii palju märgata, et kass ei mahu hästi sahtlisse ära, aga siiski üritab :)
• Kontrollige garaažiukse sulgemisel, ega kass sellele ette ei jää.
• Ärge jätke vedelema ravimeid, ei inimeste ega loomade omi. Kass ei söö küll päris valimatult kõike, mis ette satub, kuid väike kass on kohutavalt uudishimulik ja ka suurema kassi jaoks on teatud ravimid oma spetsiifilise lõhna või maitse tõttu atraktiivsed, aga väga ohtlikud (näiteks valuvaigistid, südamerohud, samuti teatud ussirohud).
• Ka majapidamiskemikaalid peaksid asuma kassile kättesaamatus kohas. Samuti võivad väga ohtlikuks osutuda vedelema jäetud sigaretid, kui neist saavad kassi mänguasjad.
• Harjutage kassi sellega, et ta hoiaks ennast eemale pliidist, ükskõik, kas see on kuum või mitte. Ärge jätke põlevaid küünlaid kassi uurimisulatusse, kui Te ise parajasti juures ei viibi.
• Ärge jätke triikrauda triikimislauale nii, et juhe ripub põrandale, kass võib pidada seda mänguasjaks ja juhtmega mängima hakates selle endale kaela tõmmata ja viga saada.
• Enne auto käivitamist soovitatakse kahtluse korral signaali anda, et veenduda ega kass ei ole näiteks kusagile kapoti alla magama pugenud. Kui on kahtlus, et see võib nii olla, siis tuleks ka kontrollida. Kassid on magamiskohtade otsimisel väga leidlikud ja väiksed kassid võivad oma leidlikkuse ja ohutunde puudumise kombinatsioonis äärmiselt ohtlikke olukordi tekitada. Ka auto rattakoopad on väikestele kassidele põnev koht, nii et veenduge sõitma minnes, ega kiisu juhuslikult ennast seal sisse seadnud ei ole.
• Ärge andke kassile inimestele ega teistele loomadele mõeldud ravimeid (kui just loomaarst ei ole käskinud seda teha). Näiteks inimestele tavaline ravim aspiriin on kassidele väga ohtlik.
• Hoidke pesumasina, nõudepesumasina jt kodumasinate uks kinni. Enne kasutamist kontrollige masinate sisemust: kassidele meeldib ennast sellistesse kohtadesse peita ja kui Te masina kontrollimata käivitate… Sama lugu on külmkapiga. Kui külmkapi uks on olnud järelevalveta lahti, siis kontrollige selle sulgemisel igaks juhuks enne kapi sisemust.
• Vähemalt niikaua kui kass on väike, hoidke WC poti kaas kinni ja kass eemal vett täis vannist või muust veemahutist. Ta võib vette kukkuda ja uppuda.
• Soovitatav on omada pealt suletavat prügikasti, sest mõnel kassil on kombeks selle sisu revideerida ja ta võib sealt leida ohtlikke asju (teravate servadega konservipurgid) või toidujäätmeid (näiteks kanakondid on kassile ohtlikud, kuna võivad väga kergesti kurku minna).
• Transportimisel kasutage alati transpordipuuri, isegi juhul, kui Teie kass on autosõidu ajal tavaliselt rahulik. Sõidu ajal võib igasuguseid olukordi ette tulla ja kui kass millegi peale ehmub, võite leida ta järgmisel hetkel pedaali alt ning sellel võivad olla saatuslikud tagajärjed nii Teile kui kassile.
• Ja lõpuks: kui Teie kass käitub ebaharilikult, siis ärge väga pikalt mõelge: viige ta kiiresti arsti juurde.

* * *

"Curiosity killed the cat…"

Inglise vanasõna, mis ühel või teisel kujul esineb trükitekstis juba alates 16. sajandist, viitab sellele, et kiisud on loomult uudishimulikud loomad. Ja et see on teinekord ohtlik. Teine samasugune ütlus kõlab: "Kassil on üheksa elu, kuid ta kasutab need kõik ära".

Tegelikult meenutavad paljud eelnevad nõuanded väikeste laste vanematele suunatud soovitusi. Ja nagu väikeste laste, nii on ka kasside hulgas erinevaid tüüpe: mõni ei tunne üldse mingit huvi ei ravimite ega majapidamiskemikaalide vastu, kuid talle pakuvad põnevust vesi ja terariistad… teine huvitub absoluutselt kõigest ja mida ohtlikum, seda põnevam… kolmas tajub ohtusid juba varasest east ja hoiab ennast neist vaistlikult eemal… mõni õpib ohtlikku ja ohutut eristama kiiremini, mõni aeglasemalt. Meie ülesanne on neid õpetada ja teha nende elukeskkond võimalikult turvaliseks. Uskuge, kassid on õppimisvõimelised küll.

Tartu Kassikaitse palub: hooli oma kassi ohutusest, vaata oma elamine üle, mõtle läbi enda ja kassi harjumused ja vajadusel korrigeeri seda, mida on võimalik korrigeerida. Sa ju teeksid seda teiste pereliikmete heaks, tee sedasama ka oma sõbra kassi heaks :)

Üks Nurr Lugu

Sa ei olnud algusest peale mingi eriline sülekass. Sa ei tulnud kunagi ise mulle sülle ja kui ma sind ükskõik mis viisil kinni hoida üritasin, tahtsid sa kohe oma vabadust jälle tagasi saada. Sa tahtsid ise otsustada, millal tulla ja millal minna, millal magada voodis ja millal aknalaual… ja kõik need teised väikesed otsustamisvõimalused, mis sul toakassina olid.

Siiski olid sa sageli mu juures. Kui ma olin kusagil kaua ära olnud, siis olid sa kurb ja kui tulin tagasi, käisid sa mul igal pool järel, justkui kontrollides, ega ma uuesti ära ei kavatse kaduda. Vanemaks saades hakkasid sa mind siiski veidi rohkem usaldama ja ei vajunud iga kord nii lössi, kui ma nädalaks kusagile sõitsin. Aga ma nägin su silmadest ja vurrudest ja karvadest ja sabast… et ega see sulle ikka ei meeldinud küll.

Me olime üksteise jaoks olemas ja tunnistasime teineteise vabadusi. Aga ma ei teadnud, mida tähendab see, et kass tuleb kaissu või ronib kusagile kõhu või selja peale magama. Ma olin kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kassid leiavad ise haige koha ja ravivad sellel magades inimesi, aga see oli esialgu rohkem nagu linnalegend, sest ma ei olnud seda oma silmaga näinud. Ja sina, Minu Kass, ei olnud kunagi tundnud erilist tõmmet arstiteaduse poole.

Siis tulid halvad ajad.

Mul oli palju muresid ja ühtäkki ei osanud ma nendega enam hakkama saada. Lamasin öösiti ärkvel ja mõtlesin ja need ei olnud ilusad ega head mõtted. Öösiti tundus kõik kuidagi teistsugune, pimedusel ongi vist teine värvipalett.

Ühel ööl, kui ma taas sedasi oma mõtetega poolärkvel lamasin, kuulsin nurrumist. Sa astusid tasakesi mööda mu voodiäärt lähemale ja panid oma nina mulle põse vastu. Ja sa nurrusid lihtsalt kõrvulukustavalt! Tegelikult olid sa muidugi kogu aeg olnud kõva nurruga kass, kuid kui seesama nurr sulle keset ööd otse kõrva lauldakse, uskuge mind, on need vast detsibellid ja on see vast vibratsioon...

Ma tegin sulle tasakesi pai ja sa ronisid mu padja peale, ise ikka nurrudes. Sa olid nagu suur soe karvamüts ümber mu pea. Sa olid rahustav ja sõbralik ja sinu nurr oli ehtne ravinurr :)

Sellest ajast peale tulid sa ikka time after time mu padjale nurruma. Tuled vahel praegugi, kuigi viimasel ajal mitte nii sageli.

Miks sa varem ei tulnud? Ilmselt ei olnud põhjust. Sa oled tark kass ja oskad halba eemale peletada.

Võib-olla, Mu Kass, on see sellest pühitsetud veest, mida sa kord salaja limpsisid…

aga võib-olla on kõik palju lihtsam ja põhinebki tõsiasjal, et sa oled KASS.

Nurr :)

"Kukkusite oma jala katki? Kohe kirjutan teile välja ühe kassi…"

"Nurrumine on heli, mida ilmselt kõige rohkem kassidega seostatakse, aga on ebaselge, kuidas nad seda häält teevad, nagu ka selle täpne tähendus," kirjutab oma raamatus "Sinu kassi seletaja" David Alderton. On pakutud, et nurruva heli tekitab kass kõrikurdudega, aga ka seda, et nurr tekib hoopis vereringest. Ühesõnaga, segane lugu :)

Fakt on tõepoolest see, et tegemist on just kassile iseloomuliku suhtlusinstrumendiga. Tegelikult pidavat nurruma ka teised väikesed kaslased, suured aga mitte. Lohutuseks on looja suurtele kinkinud möirgamisoskuse. On mõjuvam : )

Miks kass nurrub?

Esimeseks ja ilmselt peamiseks võimaluseks on see, et kass väljendab nurrumisega rahulolu. Nurrumisega väljendavad kassid väidetavalt teatud sidet teise kassiga või inimesega, seega on nurrumine ka osa kommunikatsioonist. Näiteks suhtlevad nurrudes omavahel kassiema ja kassipojad. Kassipojad pidavat nurruma hakkama kohe, kui kassiema neid pärast sündimist toitma hakkab.

Teiseks on täheldatud, et kassid nurruvad ka siis, kui neil on suured valud või kui nad on muidu väga haiged. Seega väide, et kui kass nurrub, siis on temaga igal juhul kõik korras, ei pea paika.

Kolmandaks… aga nüüd läheb huvitavaks :)

Kes on lugenud Margaret Atwoodi fantaasialugu "Orüks ja Ruik", sellele tuleb ehk kirjaniku lennuka fantaasia muude viljade kõrval meelde, et selles loos püüti muu hulgas luua uut ja paremat inimest, omistades talle kõigi loomade võimalikud parimad omadused ja võimed. Kassi käest sai see uus inimliik nurrumisoskuse, mida ta kasutas enda ja teiste… ravimiseks.

Fantaasia fantaasiaks, aga KatzenMagazini aprilli/mai numbris on avaldatud Patricia Wagneri artikkel "Milline nurr…", kus räägitakse uuringutest, mis kinnitavad väidet, et kasside nurrumine aitab olulisel määral kaasa viga saanud luude paranemisele. Retsept kõlab: "Võtta üks kass ja mõned katkised luud. Panna need ühte tuppa." Tulemuseks on luude paranemine. Niisugust ravivat mõju täheldati juba ammu viga saanud hobuste puhul: hobused lasid hea meelega kassid enda lähedusse ja tundus, et lausa hoidsid neid seal. Uurimisel on ilmnenud, et põhimõtteliselt samasugune toime on kassidel igasugustele luudele. Kummalisel kombel parandavat kassi nurr isegi luutihedust ja vähendavat osteoporoosi ohtu.

Nurrumise puhul vibreerib kassi keha sagedusvahemikus 20-50 herzi ja teadlased on leidnud, et on võimalik ja vajalik luua kassi nurrumist imiteeriv aparaat. Sest alati pole kassi käepärast… no ei saada ju kiisut koos astronautidega kosmosesse lihtsalt sellepärast, et nende luid vajalikus konditsioonis hoida. Kaaluta oleku mõju astronautide luustikule ongi õigupoolest olnud sedalaadi uuringute finantseerimise põhjuseks…

Igal juhul toetab eelnev avastus tugevalt jutte, et kassid ronivad magama just selle kehaosa peale, mis inimesel haige on. Ning seejuures ei ole kõne all sugugi mitte ainult katkised luud. Kuidas on kassi ravivõimetega muus valdkonnas, seda seni veel päris täpselt tõestada ei saa, sest vaadake, kogu raha on kosmoseuurijate käes, aga väetid ja viletsad, kelle peal oleks põhjust katsetada, astronaudiks ju ei saa :P

Lugesin ja mõtlesin: küll on hea, et lisaks sellistele antiikmeditsiini imedele nagu sinine lamp ja soojenduskott, on mul olemas ka kolmas ime: kass...

Kolm on kassipere ehk lugu elust enesest :)

Mariann jutustab nii:

"Mutt tuli meile Kassiabist, kui oli neljakuune. Ta oli väga valmis uude koju tulema. Kohanemisega polnud absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme. Julius tuli ühekuusena Kasside Turvakodust. Talle otsiti hoiukodu, kuid võtsime ta hoopis päriseks endale. Ja tema kohanes nii hästi vist ainult seetõttu, et Mutt teda kasvatama hakkas ja mina emmet mängisin. Ta oli ikka täitsa tita ja polnud tegelikult üldse valmis ema juurest lahkuma, kuid keldris, kus ta elas, oli tema elu ohus. Alguses tuli teda isegi sööma meelitada (tegin nina toiduga kokku, pakkusin toitu käest) ja iga paari tunni tagant viisin ta potile, mille ta küll kiiresti omaks võttis. Paar häda tuli ikkagi voodi alla ka. Seega kui vähegi võimalik, siis ei tohiks väikseid kassipoegi ema juurest liiga vara ära võtta.

Nagu öeldud, hakkas Mutt Juliuse õpetajaks. Paari kuu jooksul olid igal hommikupoolikul kella poole üheteistkümnest kaheteistkümneni erinevat sorti õppetunnid kassikoolis. Alguses müramine ja kaklusõpetus, siis tassiti juba surnud hiiri ja linde, seejärel poolelusaid. Lõpuks viidi ka ukse varjualuse katusele ja õpetati ronima ja hüppama. Seda oli tore vaadata (nojah, kui need poolelusad loomad välja arvata)…

Mutt viis Juuli katuse servale, hüppas ise, Juuli kisas alla meie poole, lootes, et me ta alla võtame. See kestis ikka väga pikalt. Lõpuks Mutt lausa urises ja ajas käpahoopidega teda eemale, kui Juuli meid appi kutsuma hakkas. Õppetöö lõppes, kui Julius oli umbes kolme-neljakuune. Väikesest Juulist oligi Kass saanud! J Kui ta oli veel väike, magas ta mul öösiti rinna peal või ronis lõua alla. See komme on tal tänini, ainult et nüüd on nüüd on juba veidi raskem, kui ta end mu lõua alla mahutada üritab või sõbralikult naksib-käppadega tambib. Hambad-küüned on teravad, kuid ise ta sellest ju aru ei saa. Temas ei ole seda kassi isepäisust, ta on nagu kass-koer, kuigi nüüd, kui ta on peaaegu aastane, käib ta juba rohkem ka väljas.

Maria on kolmas. Tema tuli meile selle aasta jaanuari lõpus umbes aastasena ja hirmust jagusaamiseks kulus terve kuu, kohanemisprotsess alles kestab. Paari päeva eest tuli ta mulle esimest korda ise sülle, ka koerad ei hirmuta teda enam nii väga."

Üks, kaks, kolm...

Kas kaks on hunnik?

Selle peale võiks vastata, et see sõltub…

Meie käest küsitakse päris tihti: mul on juba üks kass ja ma võtaksin hea meelega veel ühe, kuid kas ma saan olla kindel, et vana ja uus kass sõbrunevad?

Tegelikult on ju väga hea, kui kassil, eriti toakassil, on seltsiline. On üsna tõenäoline, et sellisel juhul leiavad mõlemad kassid teineteise seltskonnast rohkem põnevust kui mööbli või tapeedi kratsimisest, lillede väljakaevamisest või siis lihtsalt peremehe-perenaise jooksutamisest ja kräunutamisest. Ärge arvake, kass või täpselt samamoodi peremehel järel käia nagu koer, silmis ja suus kutse: "Mul on iii-gaaav! Tule-mängi-minuga!!" Eriti kui tegemist on ärahellitatud ja tähelepanu keskpunkti ihkava lemmikuga. Nii et, jah, liigikaaslasest seltsiline oleks hea variant…

Aga jah, see küsimus… Kas ma saan olla kindel, et nad sobivad?

Loomaomanikel on selles suhtes erinevad kogemused. Üks reegel on siiski üldine: armastust esimesest silmapilgust esineb kahe võõra täiskasvanud kassi vahel harva. Seega kui te olete toonud teise kassi majja, kus üks on ennast juba märkimisväärselt sisse seadnud, peate arvestama sellega, et vähemal või suuremal määral läheb võitluseks territooriumi pärast. Palju sõltub kasside iseloomust ja öeldakse, et kui vähemalt üks kahest kassist on lepliku iseloomuga, siis lepivad nad mõne aja jooksul teineteisega.

Dr. Bruce Fogle kirjutab "Kassiomaniku käsiraamatus", et kõige esmane tagatis selles suhtes, et kassid hakkaksid hästi läbi saama, on nende veresugulus. Kuid kui juba olemasolevale kassile lisaks soovitakse võtta majja teist võõrast kassi, siis on üheks oluliseks kasside paremat läbisaamist tagavaks eelduseks nende varajane steriliseerimine, kusjuures see on eriti oluline just isakasside puhul: steriliseerimata isakassid suhtlevad (sotsiaalse koosluse moodustamise tähenduses) omavahel vähem kui steriliseerimata emased. Steriliseerimine muudab ka isakassid märkimisväärselt sotsiaalsemaks. Fogle sõnul on kodustatud kasside grupis teatud hierarhia paratamatu, kuid kasside hierarhilised suhted on siiski üsna paindlikud ja erimeelsused lahendatakse üldjuhul pilkkontakti abil.

Kuidas kasse teineteisele tutvustada?

Esialgu võiks kasse hoida eraldi ja võimaldada neil eemalt tutvuda teineteise lõhnaga – näiteks viia kummagi kassi juurde mõni riideese, millel teine on maganud. Eelkõige ei tohiks valmistada ebamugavust esimesele kassile – tema peab saama elamises suhteliselt vabalt ringi liikuda. Uustulnukas peaks aga alguses olema mõnda aega eraldi ruumis. Järgmiseks sammuks oleks see, et te lihtsalt avate kasside territooriume eraldava ukse ja jälgite toimuvat eemalt. Sekkuma peaksite tõesti vaid juhul, kui kassid sõna otseses mõttes karvupidi kokku lähevad. Urisemine, susisemine ja käpaga vehkimine on esmase suhtekorralduse elemendid.

• Olge valmis selleks, et teie esimene kass käitub teise kassiga "maad jagades" teistmoodi kui teie sülekiisuna. Ärge minge teda silitama ega sülle võtma, kui ta parajasti uustulnukat uurib – te segate teda ja ta võib väga pahaseks saada.
• Ärge sundige kasse vastu nende tahtmist koos olema, las nad leiavad teineteist ise. Ärge võtke neilt võimalust soovi korral peituda.

Kuidas muuta territoorium ja keskkond kassisõbralikumaks, kui kasse on mitu?

Asjatundjad soovitavad ka ühe kassiga majapidamise kujundada selliselt, et kassil oleks erinevaid võimalusi leida endale varjatud kohti. Veelgi enam kehtib see soovitus juhul, kui kasse on mitu. Sel juhul peaks selliseid pelgupaiku olema mitmeid erinevaid. Kassid, nagu inimesedki, vajavad privaatsust ning kui juurde tuleb teine kass, siis peaks mõtlema sellele, kuidas sedalaadi kohti juurde tekitada. Võib-olla mõned uued pesad? Vahel aitab isegi pehme vooderdusega kast kapi otsas J

• Hankige igaks juhuks eraldi sööginõud, kuid olge valmis, et nad hakkavad ikkagi sööma kas ühest ja samast või hoopis teineteise kausist.
• Hankige täiendav liivakast. See, kas kassid hakkavad kasutama ühte ja sedasama kasti või kumbki oma, selgub aja jooksul. Kuid on võimalik, et nad vajavad eraldi liivakaste.
• Olge valmis selleks, et teie vana kass võib esialgu ilmutada armukadeduse märke. Leidke aega ja tähelepanu ka tema jaoks individuaalselt.
• Püüdke kohanemisperioodil vältida muid kasside jaoks stressirohkeid situatsioone (näiteks kolimine, rohkearvulised külalised, reisimine).

Kokkuvõttes: ei saa kunagi olla päris kindel, et uus ja vana kass südamesõpradeks saavad. Lisaks on teise kassi võtmisel alati mõistlik arvestada teatud ohufaktoritega, näiteks võõraste (st mitte veresugulaste) isaste steriliseerimata kasside sõprus on palju vähem tõenäoline kui samasuguste emaste kasside oma. Väga palju sõltub kasside läbisaamine konkreetsete kasside iseloomust.

Siiski näitab enamik kogemusi, et kassid saavad mitmekesi väga hästi hakkama ja enamus kassipidajaid väidab veendunult, et kahte kassi on hoopis lihtsam pidada kui ühte. Tuleb neile lihtsalt aega anda.