Kass aias, kass aias...

Mõned inimesed armastavad kasse, teised ei salli neid silmaotsaski. Ühes asjas on inimesed enamasti siiski ühel nõul – mitte keegi ei soovi, et kassid, olgu nad siis omad või võõrad, kaevaksid üles või pööraksid segamini nende aia.

Üks probleeme, millega väga sageli meie poole pöördutakse, on eramajade rajoonides majade ümber luusivate suvaliste kasside hordid. Inimesed on seejuures erinevad ja seda ei saa neile ka kuidagi ette heita. Näiteks vaatab üks mu hea tuttav alati teatud uudishimuliku sõbralikkusega seda, kuidas kõik lähikonna kassid kogunevad tema aeda niipea, kui ta vaid aiagrilli välja tõstab. Pange tähele – piisab vaid selle rauakobaka aeda vedamisest, kui nad välja ilmuvad. Neid on... tavaliselt ikka üsna mitu :-) Neil oli kõigil kodu. Ja ikkagi ilmuvad nad kõigile aiapidudele kontvõõraks. Kõik inimesed ei ole nii kannatlikud kui mu tuttav, ei peagi olema. Seega tekib õigustatud küsimus – kui ma EI taha võõraid kasse oma aeda, siis millised on minu võimalused neid eemal hoida? Ma ei räägi kasside tagakiusamisest ega millestki, mis võiks neile viga teha. Ma pean silmas muid, inimlikumaid võimalusi.

Kassid on tujukad loomad, seda kogeme nendega kokku puutudes ikka ja jälle. Nimetagem seda siis iseseisvuseks, paindumatuseks, põikpäisuseks või kuidas iganes, aga fakt on see, et üks keerulisemaid asju kassipidamise juures on kassi käitumise mõjutamine soovitud suunas.

Kui jutt on oma kassi(de) ohjeldamisest, siis soovitab dr Leonard Perry püüda hakatuseks mõelda nagu kass – kus talle meeldib käia ja miks talle meeldib seal käia. Kui naistenõges (catnip) ja palderjan välja arvata, siis üldiselt ei tunne kassid taimede vastu kõrgendatud huvi ja ei saa öelda, et nad liiguks aias otsese eesmärgiga hävitada kohalik taimestik :-) Sageli on õu nende jaoks lihtsalt "üks suur liivakast" ja teie peenrad, kus muld on kobe, tunduvad kassile just kõige õigema kohana, kus oma asju ajada. Sel juhul võiks kasside "peenrast väljakolimisel" aidata see, kui rajate kassi jaoks aianurka spetsiaalselt saepuru ja liiva seguga kaetud platsikese. Naabrikasside peenrast eemale peletamiseks võib mitte-kassiomanikel muidugi olla tüütu midagi sellist tegema hakata.

Kanepi Aiandi andmetel on üheks kasse ja ka koeri peletavaks taimeks siniseõieline nõges. Sama taime nimeks on Eesti taimenimede andmebaasi järgi väidetavalt koera ilunõges. Ladina keeles on sellele taimele pakutud erinevaid nimesid, variandid on järgmised: plectranthus caninus roth
(sünonüümid coleus caninus (roth) vatke, ka coleus canin hybride). See taim soovitatakse istutada just kohta, kus te ei taha, et kassid käiks. Väidetavalt ei mõju see sugugi mitte kõigile kassidele ja koertele, kuid tihti olevat toime siiski olemas. Aiandusfoorumites on siiski avaldatud ka arvamust, et see taim kas ei mõju üldse või siis mõjub hoopis ligitõmbavalt. Nii et taas kord on kõik individuaalne. Aga proovida võib ikka. Seda enam, et mitmetes rahvusvahelistes foorumites väidetakse, et see taim mõjuvat peletavalt ka näiteks rebastele ja jänestele.

Veel ideid foorumitest:

• Kassid hoidvat ennast eemale siledast fooliumist. Muidugi pole mõeldav aia katmine sellega, aga kui see panna mõneks ajaks maha kohta, kust tahate kasse eemale peletada, siis jätavad nad selle koha rahule ja ei lähe sinna enam ka siis kui foolium ära võtta.
• Mõningatel andmetel aitavat tubakaleotis (sh tavalistest suitsukonidest) või suitsutuhk. Suitsetama ei soovitaks selle retsepti katsetamiseks kellelgi siiski hakata :)
• Kaevamise vastu on soovitatud katta peenardevaheline osa kruusaga.
• Väidetavalt mõjuvat ka ultraheli.
• Kassidele ei meeldi tsitruseliste lõhn (kehtib ka tubase peletamise soovitusena). Näiteks soovitatakse piserdada aeda sidrunimahla või panna sinna sidrunikoore tükikesi.
• Veel on soovitatud kasutada liikumisanduriga kastmissüsteeme. Ootamatu vihmahoog on enamiku kasside jaoks ebameeldiv üllatus.
• Koisid peletavatest ainetest ja taimedest on mõnel juhul abi ka kasside eemale hoidmisel. Samuti soovitatakse cayenni pipart.
• Olemas on ka spetsiaalsed spreid: Get off, Pink Nit... neid on mitmeid erinevad. Osa neist, tuleb tunnistada, peletab eemale pigem inimesed kui kassid :P Aga nagu inimesi on erinevaid, nii on ka erinevaid kasse. Nii et proovige järele, mis teile kõige enam sobib. Väidetavalt saab inimese jaoks meeldiva lõhnaga kassipeletaja ökopoekestest – see on apelsiniõli, mida tegelikult kasutatakse puhastusvahendina.
• Abi võib olla ka väga paljudest teistest aroomiõlidest. Näiteks teepuuõli on kassidele väga vastumeelne. Ühes foorumis kirjeldatu kohaselt on teepuuõliga võimalik kaitsta taimi kassi eest nii, et panna avatud pudel taimede lähedale. Halb on muidugi see, et aroomiõlidel on kalduvus üsna kiiresti lahtuda.
  

Oh, ja veel üks omapärane soovitus ühelt inglisekeelselt lehelt. Nimelt - kassidele ei meeldi roomajad ja väidetavalt aitavat neid peletada ka mänguasjapoodides müüdavad odavad kummist maod. Sama triki veelgi odavam variant olevat tükkideks lõigatud vana kummivoolik. Võib-olla pärineb see idee kusagilt Florida krokodillisoode servalt, sest kus mujal oleksid maod tagaaias normaalne osa aiakaunistusest?!

Veel on soovitatud, et kui endal ei ole kassi (ega koera) ja õue kipuvad võõrad hulkuvad kassid, siis võtke endale kass, kes territooriumi üle võtab. Või siis koer, kes kassid eemale peletab. Teate mis... see on VÄGA vale põhjus endale loom koju tuua. Kui te seda looma ei taha tema enda pärast ja kui te näiteks armastate taimi, aga ei hooli eriti loomadest, siis ärge looma siiski võtke. Teil ei ole temast mingit rõõmu nii nagu ka temal teist. Kasutage teisi võimalusi :-)

Tubane peletamine
Üks probleem, millega paljud kassiomanikud kokku puutuvad, on mööbli või tapeedi kraapimine. Sellel võib olla mitu põhjust, näiteks võivad kassid seda teha puhtalt liigiomasest küünte teritamise vajadusest. Kui neile on tagatud kraapimispuu või muu selle jaoks spetsiaalselt kohandatud koht, siis peaksid nad idee pooles mööbli rahule jätma. Paraku ei ole see alati nii ja mõnikord on nende käitumisel hoopis teised motiivid. Näiteks võivad nad kraapida selleks, et peremehe-perenaise tähelepanu püüda. Sellisel juhul võib tekkida vajadus muuta teatud eseme kraapimine kassile põhimõtteliselt vastumeelseks. Kuidas seda teha?

Üks võimalus on jällegi kasutada peletavaid lõhnasid. Kuid kui näiteks kass armastab mõnest kohast tapeeti kraapimas käia, siis võib kaaluda ka seda, kas elamist saaks kuidagi nii ümber korraldada, et sinna kohta panna mingi selline materjal, mida kass saakski kraapida ja mida saaks aeg-ajalt ka välja vahetada. Olen ise näinud ilusat esikut, mille ühest seinast alumine pool oli kaetud just sellise matitaolise kattega, kus kass oma küüsi teritada sai.

Kassi ebasobivale käitumisele soovitatakse reageerida veepritsiga, kuid nii, et kass ei saaks aru, kust vesi täpselt pärineb. Mõjusam pidi sel moel olema just kassipoegade õpetamine, vanad kavalad kassid saavad reeglina juba aru, kust vesi pärineb ja teevad teie selja taga oma ideed ikkagi teoks.

Kassimeelitajad
Vahel on vaja saavutada ka vastupidine – meelitada kassi teatud kohas käima, teatud asjade (nt kraapimispuu) vastu huvi tundma. Esimene tuntud kassimeelitaja on palderjan. Seejuures on levinud arvamus, et isased kassid reageerivad sellele intensiivsemalt kui emased. Võimalik, kuid 100% see kindlasti ei kehti. Omaenda kogemus räägib vastupidisest – 8-aastane emane kass tunneb palderjani hõngu juba kaugelt. Piisab sellest, et vanaema oma südametilkade pudeli avab, kui kiisu krapsti kohal on. Samas – vanaema enda 3-aastane isane kass ei pea palderjani millekski (mõlemad kassid on siiski steriliseeritud, nii et neile sooliste iseärasuste omistamine on üldse mõnevõrra küsitav).
Minu kassile meeldib näiteks meliss (nii kuivatatud kui ka värskel kujul), samuti lambavill.

Kokkuvõtteks tundub, et nii peletajad kui ka meelitajad on üsna individuaalsed. Proovige erinevaid, proovige tasapisi, samm-sammult. Küllap lõpuks ikka õnnestub :-)

Ja lõpetuseks veidi huumorit elektroonikafoorumist:
Küsimus: “Kas keegi oskab anda sellise elektroonilise seadme skeemi, mis peletaks hulkuvad kassid majast eemale?”
Vastus: “See on lihtne. Salvesta andmekandjale “Kõtt! Kõtt!” Ja siis pane pleier liikumisandurist tööle."

Kasutatud materjal:
Dr. Leonard Perry, Extension Professor University of Vermont. Keeping cats out of the garden.

Kassikalender valmis :)

Selline on meie ilus kalender :)

Lisaks kalendriosale on seal ka hulgaliselt kõikvõimalikke nõuandeid kassipidajatele.

Kui soovite ka endale sellist, siis võtke meiega ühendust (kassidkoju-ät-hot.ee)

Must kass, nõiarist...

Pildil: meie Carmen

Keskaegne Euroopa vihkas kasse ja kiusas neid innukalt taga. See üldlevinud väide puudutab siis eelkõige “arenenud Euroopat” ehk seda maailma osa, millega me praegusel ajal ennast kõige tugevamalt samastada ihkame. Aga kas me oleme mõelnud sellele, milline tähendus oli kassil Eesti külaelus? Sest tahame me seda või mitte, aga me oleme oma päritolult ikkagi maarahvas – praktiline ja maalähedane ja veidi paganlikki. Seega peaks ka kass kui koduloom meile hästi sobima :)

Seda, milline õigupoolest on kassi kuju meie esivanemate arusaamade kohaselt, on põhjalikult uurinud Kristi Salve ja käsitlenud seda artiklis “Kassi helge kuju Eesti rahvapärimuses”.

Kass, erinevalt teistest koduloomadest, oli nn toaloom. Tal oli mitmeid privileege, mis osaliselt seondusid tema “töökohustustega”, kuid arvatakse, et juba vanasti oskas kass neid privileege välja teenida ka lihtsalt-ilus-olemisega. Huvitav on see, et vanade pajatuste kohaselt tohtisid kiisud ahjupealsel peesitada nimelt seetõttu, et kass oli nn “esimese maja ehitamisel” aktiivne kaasalööja (erinevalt koerast, kes leidis, et tema küll maja ehitada ei viitsi ja võib vabalt ka väljas olla).

Kui rääkida kassi kasulikkusest, siis ei olnud kassist saadud tulu siiski muidugi mitte niivõrd otsene, kuivõrd pigem kaudne – kass aitas elamise mitmes mõttes puhtamana hoida. Kõige olulisem funktsioon on kassil teadagi läbi meie ajaloo olnud näriliste hävitamine. Arvestades seda, milliseid hädasid närilised (eelkõige rotid) keskajal põhjustasid ja millega see lõppes, võib osutuda tõeks väide, et kui kasse ei oleks nii massiliselt taga kiusatud, võinuks ka õudsete haiguste levik olla mõõdukam.

Kuid tegelikult ei olnud ega ole ka praegu vähetähtis see, et kassi ümber hõljub mingi müstiline hubasuse atmosfäär, mis koos kassi võimega ennast suvalisel ajal ja suvalises kohas kerra keerata omab rahustavat toimet.

Milleks kass meie esivanemate arvates veel vajalik võis olla?
Kass oli ja võiks rahvapärimuse taustal olla ka praegu vajalik loom näiteks

• haiguste diagnoosimiseks – kass oskas otsida üles haige koha ja näidata selle kätte sel moel, et heitis sinna magama. Mõningate andmete kohaselt on kassil ka teatud raviomadusi (katkise luu kokkukasvamise soodustamisest oli juttu ka meie blogi aprillikuises postituses, mille pealkirjaks “Nurr”).


• ilma ennustamiseks (teadagi, ilmajaamal on viimasel ajal pidevad ennustamisraskused ja üks kass kulub meie heitlike ilmade tõttu hädasti ära). Eestlased olevat seejuures leiutanud igasuguseid omapäraseid endeid. Näiteks kui kass kraapis lauajalga, siis pööravat tuul vastavasse suunda. Kui kass ronis ahju (radiaatori) peale, siis ennustavat see pakase saabumist. Või kui kass ronis kõrge koha peale, olevat see ennustanud pikka sadu. Rääkimata sellest, et kui kass sõi heina, siis pidi ilm kohe kindlasti muutuma. Siit ka väike tähelepanek: pange endale akna peale veidi kassimuru kasvama ja muutlik ilm on garanteeritud!


• külaliste tuleku ennustamiseks – kui kass ennast pesema hakkas, oli oodata külalisi. Huvitav on see, et erinevad kehaosad, mida kass pesi, ennustasid seda, missugune külaline oli: näiteks kui kass lakkus käppa ja pesi silmi, siis tõi külaline ka külakosti kaasa (süüa-juua, head ja paremat). Kui kass pesi ennast pikali olles, siis olevat oodata laiska külalist (hmm - et ei lähegi enam ära või?!). Kui kass lakkus tagumikku, siis tulevat "häbematta külainimene" :P


• abistamaks teel teise ilma. Nimelt mõne uskumuse kohaselt tagas kasside hea kohtlemine siinilmas nende abi teel teispoolsusesse. (“Kassiga peab igaüks hästi läbi ajama, sest tema aitavat siis teises ilmas klaasmäest üles ronida”). Kass on teatavasti ronija loom, kes teravate küünte abiga jõuab sinna, kuhu inimene ilma abivahendita ei saa.

Aga kas kass siis ikka oli ka vanade eestlaste jaoks kuidagi seotud mustade jõududega?

Kristi Salve kirjutab: "Kui arvestada arhiivis leiduvate uskumusteadete hulka, on absoluutarvudes vägagi palju selliseid, mis kõnelevad kasside (eriti veel musta kassi) seotusest kurjade vaimudega [---] Sama on arvatud muudegi olendite, nt hundi, kohta (sealjuures asja loomislugudega kinnitades). Kassi kohta käivate uskumusteadete koguhulgast moodustavad kassile kuratliku looma imagot omistavad siiski vaid väikese osa.[---]
Tundub küll, et musta kassiga nõidumise kohta kehtib Maia Madara tabav järeldus, mille ta tegi Eestis peetud nõiaprotsesside aluseks olnud kaebuste ja kohtunikupoolsete süüdistuste (mis piinamise tagajärjel ka sageli omaks võeti) võrdlemisel: meie talurahvas ei olnud veel 17. sajandiks omaks võtnud õpetatud demonoloogia seisukohti nõidusest kui jõust, mis tulenes lepingust kuradiga (Madar 1987: 139). Ilmselt võiks siia lisada, et omaks polnud võetud ka õpetust kassist kui kuratlikust olevusest ja maagide töövahendist. Kasside vaenamisele keskaja Lääne-Euroopas sai eespool viidatud. Kahjuks ei selgu kasutatud kirjandusest, kuivõrd ja kas oli tegemist antud ajastul erinevates maades külarahva seas tuntud uskumustel põhinevate aktsioonidega või olid need sealgi õpetatud demonoloogide tõekspidamisest lähtuvad ettevõtmised. Igatahes on minu meelest kummastav, et ei populaarsed kassiraamatud ega ka autoriteetsed kulturoloogilised käsitlused viita kusagil kasside massilisele hukkamisele tuleriidal. Ilmselt on see kujunenud omamoodi üldkehtivaks ja kõigile teadaolevaks tõdemuseks. See, et negatiivne üleloomulik olend võis kassi kujul ilmuda, on omaette teema. Levinud ütlemise kohaselt ei võinud kurat ennast ainult kolmeks asjaks (haugikalaks, kadakamarjaks ja sukanõelaks) muuta. Kassi nende asjade hulgas polnud, nagu ka mitte süüta lambatalle ega pisikest lapsukest, kelle kuju kurat (kuratlik kodukäija vms) on mõnede muistendite-memoraatide järgi võtnud. Niimoodi võidi kohata vägagi ohtlikke elukaid, kes olid ainult pealtnäha pehmed ja karvased."

* * *

Tartu Kassikaitse tänab head sõpra Kristi Salvet, kes on kassifolkloori lähemalt uurinud ja kes andis meile nõusoleku oma materjali kasutamiseks :)

Tartu Kassikaitse toimetused

Pildil: kalendritüdruk Krõõt ootab endiselt oma kodu...

See oli juba mõni aeg tagasi, kui keegi hea inimene meie foorumis juhtis tähelepanu võimalusele, et Avatud Eesti Fondi kaudu on võimalik taotleda erinevat liiki toetusi kodanikuühiskonna arendamiseks ja mittetulunduslike ühenduste võimekuse suurendamiseks. Erinevate ideede kaalumine ja nende sobitamine rahastamistingimustega, samuti projekti kirjutamine ja dokumentide esitamine võtsid aega, aga lõpuks kandsid meie pingutused ka vilja ning selle aasta aprillis esitatud rahastamistaotlusele andis Avatud Eesti Fondi poolt koordineeritav Vabaühenduste fond juulis positiivse vastuse ja 17. juulil sõlmisime projekti “Kassid koju!” elluviimislepingu.

Mida Vabaühenduste fond endast kujutab?

Vabaühenduste fond on rahastatud Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt EMP finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi vahendusel. Toetust koordineerib Avatud Eesti Fond.

Fondi eesmärgiks on suurendada Eesti vabaühenduste tegutsemisvõimekust, rolli ja mõju ühiskonnas ning toetusskeem on loodud eesmärgiga kaasata kodanikuühendused jõulisemalt majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisse Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).
Vabaühenduste Fondi rakendatakse 12 Euroopa riigis. Eesti vabaühenduste võimekuse ja mõju suurendamiseks on VÜFil aastatel 2007 - 2011 kasutada üle 33 miljoni krooni, s.h Eesti rahastab Eesti riik programmi 10 % ulatuses. Loe lähemalt: siit

Millise projektiga on tegemist?

Tartu Kassikaitse sai raha kassikalendri väljaandmiseks. Tegemist on ilusasti kujundatud A5 formaadis lauakalendriga, kus lisaks meie hoolealustest tehtud kaunitele fotodele on ka rikkalik informatiivne osa. See baseerub suures osas käesoleva ajaveebi materjalidel ja on oma nõuannetega kassipidajatele abiks.

Lauakalender on nagu väike ja praktiline raamat. Voldikud ja brošüürid võivad küll olla kasulikud, kuid pärast läbilugemist leiab enamus neist kiire tee vanapaberi hulka. Nägusalt kujundatud kalender on aga kasutusel terve aasta jooksul.

Praeguseks olema oma projektiga juba sealmaal, et kujundus on valminud, välja on valitud ka trükifirma ja trükiteenuse leping sõlmimisel.

Kuidas on kalendrit võimalik saada?

Üks võimalus on see, kui adopteerite mõne meie hoolealuse. Kalendri anname kaasa iga 2008. a. lõpus ja 2009. a. alguses meilt koju mineva kassiga.

Kuid kalendrisoovija võib meiega ühendust võtta ka aadressil kassidkoju[ät]hot.ee.
Lisaks levitame kalendrit oma heade koostööpartnerite – loomakliinikute ja lemmikloomapoodide kaudu. Jälgige reklaami :-)

Suured täpilised sugulased

Foto: Karl Lehman (www.big-cats/de - Faszinierende Raubkatzen)

Väikeste kasside teadusele vahelduseks veidi ka suurtest kassidest :)

Mati Kaal on kirjutanud raamatu lõvikuningas Leost, kes otsustas kõik sugulased oma juubelile kutsuda – „Kuningas Leo imeline elu”. Kodukiisud moodustavad vaid ühe väikese osa kaslaste (Felidae) arvukast 40-liigilisest erineva suurusega ja eluviisiga perekonnast. Esimesed kaslased tekkisid meie planeedile umbes 25 miljonit aastat tagasi. Tänaste kaslaste esivanem elas 11 miljonit aastat tagasi Aasias.

Allpool siis veidi lähemalt GEPARDIST (Acinonyx jubatus)

Gepardid on üks vanemaid kaslaste siiani säilinud liike, kes on säilitanud paljuski oma esialgse väljanägemise ja ei ole aja jooksul palju muutunud. Praegu arvatakse, et gepardid eraldusid oma lähimatest sugulastest puumast ja jaguarundist umbes viis miljonit aastat tagasi. Gepardite algkodu on Aafrikas. Kuni Suure Jääajani, 20 000 aastat tagasi, levisid gepardid peaaegu kogu planeedil, kuid siis sattus liik hävimise äärele.

Kaslased jagunevad kahte alamperekonda – suured kassid ehk pantrid (Pantherinae) ja väikesed kassid (Felinae). Sageli paigutatakse gepardid ekslikult suurte kaslaste hulka, ilmselt suuruse tõttu. Täiskasvanud gepard kaalub 40-65 kg, tema kehapikkus on 115-135 cm ja saba pikkus võib ulatuda kuni 84 cm-ni. Tegelikult on gepardid lähemal oma väiksematele suguvendadele. Uuemad uuringud liigitavadki gepardid juba väikeste kaslaste hulka. Nagu väikesed kassid, nii oskavad gepardid nurru lüüa ja nad ei möirga. Gepardite keel on rikkalik, mis koosneb siristamisest (sellega kutsuvad nad teisi gepardeid või ema kutsub poegi), kurrumisest (kurrutakse kohtumisel vastassugupoolega; näitab huvi, ebakindlust, lepitust), urisemisest (kasutatakse ohuolukorras koos susisemise ja turtsumisega), kiljatamisest (tõsises ohuolukorras) ja nurrumisest (näitab rahulolu). Gepardite nurr on vali.

Esimesel pilgul võib tunduda, et gepardeid on raske eristada suurematest suguvendadest leopardidest ja jaaguaridest, kes on samasugused täpilised. Kuid gepardid on pikemate jalgadega ja palju sihvakamad, voolujoonelise kehaga. Iseloomulik tunnus on üle näo jooksev must triip. Legendi järgi tekkis triip pisaratest, kui gepardiema nuttis oma kadunud poegi taga. Tegelikult on see joon gepardile päikeseprillide asemel ja aitab tal jälgida saaki isegi teravas päikesepaistes. Looduses esineb veel haruldasemaid gepardite variatsioone nagu kuninggepardid (laigulised tabby gepardid ) ja pikakarvalised gepardid. Üliharuldased on valged, hallid, punased ja mustad variatsioonid.

Gepard ei ole võitlusloom. Tema lõuad ja hambad on väiksemad kui teistel temasuurustel kiskjatel. Tema eelis on sprinterlik kiirus. Ta ei suuda võidelda tugevamate ja agressiivsemate loomadega, vaid peab tihtipeale oma raskustega püütud saagi maha jätma. Gepardid ei ole agressiivsed ja nad on isegi kergesti kodustatavad. Egiptlased kodustasid esimesed gepardeid juba 1700 aastat tagasi e.Kr. Paljud kuulsad valitsejad pidasid gepardeid ja kasutasid neid jahil koerte asemel, näiteks Karl Suur, Džingis-khaan, India Suurmogul Akbar Suur ja kaasaegsematest valitsejatest Etioopia keiser Haile Selassie I. Kodustatud gepardid aga paljunevad halvasti.

Gepardid kütivad varaõhtul või hilishommikul. Gepard jahib enamasti vaatluse, mitte haistmise abil. Kõigepealt vaatlevad nad varjus seistes, kas on silmapiiril saakloomi või konkurente. Siis lähenevad nad aeglaselt potentsiaalse saakloomani 10-30 meetri peale ja ründavad saaki taga ajades. Rünnak kestab 20 sekundi ringis, harva rohkem kui minuti. Ligikaudu pool rünnakutest on edukad. Gepardite lemmiktoit on liha. Saakloomadest on gepardite lemmikud kuni 40-kilosed väiksemad antiloobid – Thomsoni gasellid, Granti gasellid, hüpikgasellid ja impalad, kuid nad on võimelised murdma ka noori sebrasid ja gnuusid. Pärlkanad ja jänesed on samuti gepardite toidulaual. Kuni 10 päeva võib gepard olla ilma joomata. Erinevalt valdavast osast kaslastest, pole gepardite küüned täielikult sissetõmmatavad (nagu kalakassil, lapikpeakassil ja Iriomoto kassil), mis annab neile suurema kiiruse, kuid nad ei saa ronida puu otsa. Gepardilapsed, kelle küünised ei ole veel nii kulunud, võivad küll ronida madalamate puude otsa.

Gepardite tüüpiline asuala eeldab avaraid maastikke, kus tal on paremad võimalused saaki jahtida – rohtlad, savannid, pooolkõrbed. Nagu kassidele kohane, on ka geparditel oma territooriumid. Isagepardite territooriumid võivad ulatuda 1500 km2 suuruseni, emageparditel aga 1200-1500 km2. Isagepardid elavad salkades, emagepardid aga üksi, välja arvatud siis, kui tal on lapsed. Lapsed elavad koos emaga esimesed 18 elukuud, mille kestel nad õpivad iseseisvalt hakkama saama ning saaki küttima. Veel kuueks kuuks jäävad gepardilapsed kokku, kuid umbes kaheaastaselt lähevad õed omaette elama ja vennad jäävad kokku. Mõnikord võivad nendega liituda ka võõrad gepardipoisid. Suguküpsed saavad gepardid 20-23 kuuselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva ja pesakonnas on tavaliselt 4-5. maksimaalselt 9 last. Gepardilastele on iseloomulik suitsuhalli karva pikk karv, mis jookseb piki selga ning mida kutsutakse mantliks. Sellel on põhiliselt kaitseotstarve, mis muudab gepardilapsed vaenlastele rohu sees raskesti märgatavaks.

Gepard on maailma kiireim loom, kelle kiirus võib ulatuda kuni 112-120 km tunnis. Ta on võimeline saavutama selle kiiruse kolme sekundiga ja läbima kuni 460 meetrit. Kodustatud gepardid keskmiselt vaid 8-12 aastaseks, looduses tavaliselt 4-6 aastat. Gepardilaste suremus on kõrge ja 30% neist sureb esimese elukuu jooksul. Inimeste kõrval on gepardite, eelkõige gepardilaste vaenlased suuremad kiskjad - lõvid, hüäänid jt. Gepardite antiikne päritolu on neile kaasa toonud palju geneetilisi vigu, mistõttu nende suremus on kõrge. Paljud bioloogid usuvad, et see on juhtunud, kuna hävimise ääres olles on nad paljunenud sugulaste vahel, mis on nõrgestanud nende geene ja nende immuunsussüsteem on väga nõrk.

Kunagi asusid gepardid laialdasel territooriumil Aafrikas, Aasias ja isegi Euroopas. Gepardeid arvatakse olevat kokku kuus liiki, millest neli säilinud liiki elavad Aafrikas ja üks Aasias. Praegu arvatakse, et 12 500 gepardit elab 25 Aafrika riigis (kõige rohkem, kuni 3000 Namiibias) ja 50-200 gepardit arvatakse elavat Iraanis, Khorasani provintsis. Võimalik, et mõningaid isendeid võib leiduda mujalgi. Hiljuti leiti surnud gepard Pakistanis, Belutšistani provintsist.

Maailma Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit on gepardid liigitanud ohustatud liikide hulka. Gepardeid on kahjustanud ka inimtegevus. Neid on kütitud naha pärast ja paljud farmerid on gepardeid süstemaatiliselt hävitanud, kuna süüdistavad neid karja hävitamises. Kõige enam on gepardite kaitsega tegeldud Namiibias, kus 1990.a. rajati Kesk-Namiibias, Otjiwarongo lähedal, dr. Laurie Markeri eestvõttel Gepardite Säilitamise Fond (CCF – Cheetah Conservation Fund). CCF osakond tegutseb Keenias. 1993.a rajati samalaadne institutsioon, Cheetah Conservation Foundation, Lõuna-Aafrika Vabariigis. 2001.a. rajati Iraanis Aasia gepardite kaitseks Iraani Gepardite Selts (ICS – Iranian Cheetah Society).



Rohkem informatsiooni geparditest leiab:
http://www.cheetah.org/
http://www.dewildt.org.za/
http://www.awf.org/content/wildlife/detail/cheetah
http://www.gepardenland.de/

http://www.bigcatrescue.org/cats/wild/cheetah.htm

Piima sisse, küll on hää, tilkagi ei järel jää...

Mida kassile süüa anda?

Lastejuttudest teame me täpselt, et loomulikult armastavad kassid alustassilt piima limpsida. Ja lisaks söövad nad ka hiiri, kes muidugi tuleb kõigepealt kinni püüda…

Kui järele mõelda, siis ei pärine see stereotüüp mitte ainult kirjandusest, vaid ka omaenese kogemusest – kõik need (enamasti vöödilised) kassid, kes elasid maal vanaema juures, olid ju suuremalt jaolt vabapidamisel. Kasse peeti tol ajal ikka rohkem kasu pärast – nende ülesanne oli hoida hiire- ja rotipopulatsioon talus kontrolli all.

Tänapäeval ei ole suur osa kasse enam mitte kasu-, vaid kaisukassid. Aja jooksul on kass paljude jaoks hakanud sümboliseerima tükikest loodust ja soojust, mida on võimalik endale koju tuua. Üha rohkem kasse elab linnakorteris klassikalist lemmikloomaelu. Sellega seoses (ilmselt on seos olemas?) on kuidagi märkamatult muutunud ka kasside toitumisharjumused ja toidueelistused. Näiteks ei hooli paljud kassid piimast enam üldse. Samal ajal on tekkinud ja arenenud spetsiaalsete valmistoitude tootmine ning tänaseks on konservtoidud turul olnud juba umbes 80 aastat.

Üks kassi toitumisega seotud sagedamini esitatavaid küsimusi on: konservtoit või kodutoit?

Kahtlemata on konservtoit omaniku seisukohast mugavam ning võrdlemisi kindla koostisega, sisaldades kassile vajalikke aineid. Aga kassile võib anda ka kodust toitu. See ei tähenda muidugi seda, et kassile antakse lihtsalt ette inimeste toidulaua jäägid. Kassi toitmisel kodutoiduga peab arvestama, et toit oleks võimalikult mitmekesine. Spetsialistid on soovitanud, et kassile toitu valides võib üldiselt eelistada toitaineid, mida omastab ka inimene ja järgida osaliselt ka samu põhimõtteid (näiteks maksa ei soovitata anda sagedamini kui kord nädalas, kuid teatud spetsiifiliste vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu ei oleks õige seda menüüst ka täiesti välistada).

Liha

Kass ei ole taimetoitlane. Kass, olgu ta nii tubane kaisuloom kui tahes, on ikkagi endiselt lihatoiduline loom ja sellega seoses peaks tema toidu hulka kindlasti kuuluma liha. Omaette küsimus on, millisel kujul see sinna kuuluma peaks. Osa spetsialiste väidab, et kassile võiks tema liigiomaseid vajadusi arvestades anda ka toorest liha, osa aga leiab, et toore lihaga kaasneva toksoplasmoosi ohu tõttu peaks toorest liha siiski vältima.

Arvestada tuleks ka sellega, et liigiomaselt toituv kass püüab endale ise saagi ja seega ei söö ta mitte ainult liha, vaid ka oma saakloomade teisi osi. Kui te soovite anda oma kassile valmistoidu asemel kodutoitu, siis peate tegema selgeks toitainete, vitamiinide ja mineraalainete umbkaudse vahekorra erinevates toitudes, sest ainult nii on võimalik tagada tasakaalustatud toitumine. Ainult teatud ühte liiki toidu andmine võib viia erinevate tervisehädadeni; näitena on kirjanduses toodud tuunikala, mille pidev ja ülearune tarbimine võib pikapeale põhjustada häireid maksa talituses.

Kuid igal juhul arvestage sellega, et isegi kui te ise olete taimetoitlane, siis oma kassi tervise seaksite te teda samuti taimetoidule sundides tõsiselt ohtu. Kass on looduse poolt loodud lihatoiduliseks ja need toidud, mis peaksid taimetoitlasest inimesel asendama puudujäävaid aineid, ei sobi kassile.

Milleks on kassile vaja anda kuivtoitu?

Kui kass sööb ainult konserve või kodutoitu, siis võib teda ohustada hambakivi. See võib viia tõsise põletikuni, mis vajab arsti sekkumist ja pikemaajalist ravi. Krõbinate söömine aitab puhastada kassi hambaid (hambakivi ennetamiseks on olemas ka spetsiaalsed kuivtoidud). Loomulikult võib soovitada ka kassi hammaste puhastamist, aga vaatamata internetis olevale õpetlikule videolõigule tundub kassi hambapesu siiski kuuluvat rohkem ulme valdkonda. Kuid nagu me juba korduvalt öelnud oleme – kasse on erinevaid, seega võite hambapesu proovida – äkki ta isegi naudib seda :P

Teine põhjus kuivtoidu poolt on selle tasakaalustatud koostis. Soovitatav on kasutada kallimaid, kliinikutes müüdavaid kuivtoite, sest need on puhtamad ega sisalda nii palju jääkaineid. Madalamast hinnaklassist tooted ei ole alati ühtlase koostisega ja sisaldavad lisaks kasulikele ainetele ka jääkaineid, mis pikaajalisel tarvitamisel mõjuvad kassi tervisele halvasti (näiteks on kassidel odava kuivtoidu pideva tarbimise tulemusel täheldatud põie- ja neeruprobleemide kujunemist).

Jook

Kuivtoidu kõrval on äärmiselt oluline, et kassil oleks pidevalt ja piisavalt juua. Seejuures tuleb silmas pidada, et kassi joogiks on vesi. Muud vedelikud (piim, puljong) ei ole jook, vaid toit. Tihti kõlab soovitus vahetada kassi jooginõus vett iga päev, kuid kassid eelistavad sageli siiski juba veidi aega seisnud vett. Ka meie kassil kujunes vahepeal välja omapärane joogikoht – veetorude remondi ajast jäi kööginurka ämber veega. Kassi jooginõus sai usinasti vett vahetatud, kuid selgus, et ämbrist meeldis kassile palju rohkem juua. Täpselt sama lugu kordub ajal, mil oleme maal, kus vesi on saadaval mitmel erineval moel ja mitmes erinevas kohas - kõige vähem tunneb ta huvi oma jooginõus oleva vee vastu. Nii et kassi sõnum on põhimõtteliselt selline, et ärge ülearu vaeva nähke, aga vett tuleks vahetada kindlasti juhul, kui see muutub sogaseks (näiteks kui sinna on sattunud toiduosasid).

Karvapallid

Isegi kui te oma kassi regulaarselt harjate, satub osa karvadest ikkagi tema organismi, sest kass lakub ennast pidevalt. Selle tulemusena moodustuvad tema seedetraktis karvapallid, mida ta paremal juhul aeg-ajalt välja oksendab, kuid mis halvemal juhul võivad tekitada isegi operatsiooni vajavat soolesulgust.

Paljud kuivtoitu valmistavad firmad pakuvad spetsiaalse koostisega kassikrõbinaid, mille lisamine kassi toidule aitab karvapallidest põhjustatud probleeme ennetada. Samuti on olemas spetsiaalsed toidule lisatavad pastad. Katsetage erinevaid võimalusi – mõni kass armastab kuivtoitu, teisele meeldib, kui lisate pastat tema tavalisele toidule. Isiklikust kogemusest võin väita, et karvapallide vältimiseks mõeldud kuivtoit aitab tõesti.

Lisaks aitab karvapallide vastu võidelda ka "kassimuru". Seega kui võimalik, kasvatage kassi jaoks veidi heina. Kassid armastavad väga tavalist orasheina (ilmselt selle kareda koostise tõttu), aga hästi sobib ka loomapoodides müüdav kassimuru. Seda on erinevat liiki – peenemat ja jämedamat ja jällegi saate sobiva valida katse ja eksituse meetodil. Loomulikult võite poemuru asemel panna aknale kasvama ka näiteks peotäie otra. Kui teil õnnestub takistada kassil seda enne tärkamist üles kaevamast, saab sellest tema jaoks kasulik toidulisand :-)
Üheks oluliseks tsivilisatsiooni põhjustatud hädaks on kehakaalu tõus nii inimestel kui loomadel, kuid kassi kehakaalu kontrolli alla hoidmise teema väärib juba eraldi käsitlemist.

Kasutatud materjalid:
Bruce Fogle "Kassiomaniku käsiraamat"

Anna Laukner "Häufige Fehler bei der Katzenernährung" KatzenMagazin Nr 1 Februar/März 2007.

Vana kass

K: "kuulge, kui vanaks kassid üldse elavad?
V: "Kass võib elada kuni kahekümne aasta vanuseks."
K: "Mis te ajate! Kass elab mingi kolm-neli aastat ja kaob siis ära…"

Muide, see vestlus on pärit elust enesest ehk siis hiljutiselt Tartu mailaadalt. Tegelikult on omamoodi õigus nii küsijal kui vastajal. Kass, kelle eest on hästi hoolitsetud ja kellele pererahvas on loonud piisavalt ohutu keskkonna, elab tõesti kaua. Kass, kes tänaval hulgub, ei pea seal tavaliselt vastu kauem kui paar-kolm aastat. Internetis ringi vaadates leidub vihjeid kasside kohta, kes on elanud ka kolmekümne- (ametlik rekord on väidetavalt 36 aastat) või isegi neljakümneaastaseks, kuid isegi kui see vastab tõele, on tegemist väga erandlike juhtumitega.

Heade loomapidamistavade levikuga on kassi eluiga siiski muutunudki järjest pikemaks -seesama juhtub kõigi loomade, sealhulgas inimestega, kui neil on piisavalt süüa, turvaline elu ja tagatud meditsiiniabi

Milline on kassi puhul vanus, millest alates võiks öelda, et kass on "vana"? Kassitoidu pakendil oleva märgistuse järgi otsustades on vana juba 7-aastane kass, kuigi tegelikult on kass selles vanuses jõudnud pigem alles keskikka. Lihtsalt see on vanus, millest alates ainevahetus muutub aeglasemaks, kiisu ise ehk veidi laisemaks ja seetõttu on oht kergemini kaalus juurde võtta. Sellega võivad kaasneda omakorda ka muud tervishädad. Kassiaastate teisendamisel inimaastateks olen kohanud erinevaid valemeid, kõige täpsem arvestus on ilmselt umbes selline:

2-3-kuune kass = 9-12 kuune inimene
4-kuune kass = 2-3- aastane inimene
6-12-kuune kass = 12-15-aastane inimene
2-aastane kass = 24-aastane inimene
3-6-aastane kass = 28-40-aastane inimene
6-9-aastane kass = 40-52-aastane inimene
9-13-aastane kass = 52-65-aastane inimene
13-17-aastane kass = 65-85-aastane inimene
17-19-aastane kass = 92-100-aastane inimene

Üldiselt võib asuda seisukohale, et kaheksaaastane kass on juba kindlasti keskealine ja kusagil alates kümnendast-kaheteistkümnendast eluaastast võib teda pidada juba vanaks kassiks. Kuid vananemine ei ole haigus, see on lihtsalt üks kassi eluetapp, mille iseärasustega kassiomanikul tuleb arvestada.

On võimalik, et

• teie vana kass tahab senisest rohkem magada
• ta ei taha enam nii meelsasti joosta, hüpata ega ronida. Mängud muutuvad lühemaks ja vähem akrobaatiliseks. Ta naudib nüüd üha rohkem väljakujunenud rutiini.
• ta ei saa enam nii hõlpsasti pesta "raskesti ligipääsetavaid" kehaosi (näiteks selja peal olevat karva)
• ta võib hakata kehvemini kuulma või nägema
• tema karv võib muutuda tuhmimaks või muuta värvi.
  

Püüdke oma vana kassi vajadusi arvestada:

• võimaldage talle eritoitu ja lihtsustage vajadusel juurdepääsu toidule ja veele.
• kontrollige regulaarselt tema tervist
• tegelege temaga endiselt, hoolige temast. Sageli väheneb vanusega kassi isepäisus ja suureneb vajadus helluse järele.
• aidake tal vältida liigset stressi. Andke talle võimalus viibida rahulikus, vaikses ja soojas keskkonnas.
• Kui vaja, paigaldage elamisse täiendavaid liivakaste.

Toit
Vananedes muutub kassi seedesüsteem vähem efektiivseks ja seetõttu on parem, kui kassil on võimalus süüa mitu korda päevas, väikeste portsjonite kaupa. Võimalik on, et kass hakkab eelistama hoopis teistsugust toitu kui seni. Kuid mitte alati ei pruugi see olla talle kõige kasulikum, seega ärge laske tal endaga manipuleerida :- )

Kui kass kaotab ootamatult isu või te märkate, et tal on söömisel raskusi, siis tuleks temaga minna arsti juurde - võib-olla on tal probleeme hammastega. Samamoodi tuleks arsti poole pöörduda ka juhul, kui kass äkki väga palju sööma või jooma hakkab.

Sugemine
Vanemad kassid võivad vajada abi oma karvkatte hooldamisel (sugemisel). Proovige teda harjata – paljudele kassidele, kes nooremana pidasid harja mänguasjaks, hakkab vanuse lisandudes nende kasuka harjamine meeldima. Kui kass on väga vana, siis võib juhtuda, et tal tekib probleeme hügieeniga. Neil on reeglina hea meel, kui te teda puhtuse pidamisel abistate.

Tervisemured
Kui kass jääb vanemaks, siis muutuvad tema refleksid aeglasemaks. Seetõttu võivad teda ohustada sellised vigastused, mille vältimisega ta varem hästi hakkama sai. See ei tähenda, et te peaks tema tegevusvõimalusi kohe oluliselt piirama, kuid veidi lisatähelepanu kulub ära.

Vananedes võib tasapisi muutuda kehvemaks ka kassi nägemine või kuulmine. Tavaliselt toimub see pikema aja jooksul, järk-järgult ja omanik ei pruugi seda enne märgatagi, kui kass on täiesti pime või kurt. Kass on siiski võimeline puuduvat meelt hästi kompenseerima teiste meelte, eriti haistmise abil. Vana kass on oma loomult üsna rahulik olend ja teatud ettevaatusabinõusid silmas pidades saab hoolitsev pererahvas aidata elada ka kurdil või pimedal kassil peaaegu täisväärtuslikku elu. Tuleks arvestada, et kurti kassi on kerge ehmatada, sest ta ei kuule. Talle on suureks ohuks kõik see, millest normaalse kuulmisega kass oskab ennast eemale hoida – autod, muruniidukid, haukuvad koerad. Kui kurt kass siiski käib ka väljas (eriti ei julgeks seda küll soovitada), peaks ta kandma lisaks kaelarihmale märgistust selle kohta, et ta ei kuule. Meie tingimustes oleks aga esimene soovitus siiski kuulmishäiretega kassi mitte välja lasta.

Kui kass hakkab komistama asjade otsa, siis võivad tal olla nägemisprobleemid. Kass, kes on pime ühest silmast, võib ehmuda, kui talle ootamatult läheneda pimeda silma poolsest küljest. Pime kass võib kergesti eksida, seetõttu ei tohiks lubada teda üksi õue, välja arvatud juhul, kui talle on loodud võimalus viibida turvaliselt piiratud alal. Pime kass suudab tavaliselt tubastes oludes kenasti liikuda, kui tema toit, liivakast ja mööbel paiknevad talle teadaoleval viisil, suured ümberkorraldused viivad ta segadusse. Kui te võtate pimeda kassi sülle ja kannate teda elamises ringi, siis pange ta pärast maha kohas, mida ta hästi tunneb (toidunõu juures, tema tavalises magamiskohas vmt kohas. Nii saab ta orienteerumisega jälle järje peale. Helid on pimeda kassi jaoks väga tähtsad – rääkige temaga ja mängige heli tekitavate mänguasjadega.

Väga kõrges vanuses võib kassidel ette tulla ka mäluprobleeme – näiteks võivad nad jääda halva ilmaga välja külma kätte, minna hulkuma ja mitte enam osata koju tulla. Aidake oma vana kassi – ärge laske teda välja halva ilmaga ega ilma järelevalveta.

Ja siis ühel hetkel, kui teie kass on elanud juba pika elu, saabub paratamatult aeg "lasta tal minna". Aga see on juba eraldi teema…

Kasutatud materjalid:
Sarah Hartwell "Growing old Gracefully. A Guide for People Owning or Adopting Older Cats" (1995; 2000)

Cornell Feline Center "Loving Care for Older Cats" (March 29, 2006, http://www.vet.cornell.edu/fhc/news/older.htm)