teisipäev, 1. aprill 2008

Kolm on kassipere ehk lugu elust enesest :)

Mariann jutustab nii:

"Mutt tuli meile Kassiabist, kui oli neljakuune. Ta oli väga valmis uude koju tulema. Kohanemisega polnud absoluutselt mitte mingisuguseid probleeme. Julius tuli ühekuusena Kasside Turvakodust. Talle otsiti hoiukodu, kuid võtsime ta hoopis päriseks endale. Ja tema kohanes nii hästi vist ainult seetõttu, et Mutt teda kasvatama hakkas ja mina emmet mängisin. Ta oli ikka täitsa tita ja polnud tegelikult üldse valmis ema juurest lahkuma, kuid keldris, kus ta elas, oli tema elu ohus. Alguses tuli teda isegi sööma meelitada (tegin nina toiduga kokku, pakkusin toitu käest) ja iga paari tunni tagant viisin ta potile, mille ta küll kiiresti omaks võttis. Paar häda tuli ikkagi voodi alla ka. Seega kui vähegi võimalik, siis ei tohiks väikseid kassipoegi ema juurest liiga vara ära võtta.

Nagu öeldud, hakkas Mutt Juliuse õpetajaks. Paari kuu jooksul olid igal hommikupoolikul kella poole üheteistkümnest kaheteistkümneni erinevat sorti õppetunnid kassikoolis. Alguses müramine ja kaklusõpetus, siis tassiti juba surnud hiiri ja linde, seejärel poolelusaid. Lõpuks viidi ka ukse varjualuse katusele ja õpetati ronima ja hüppama. Seda oli tore vaadata (nojah, kui need poolelusad loomad välja arvata)…

Mutt viis Juuli katuse servale, hüppas ise, Juuli kisas alla meie poole, lootes, et me ta alla võtame. See kestis ikka väga pikalt. Lõpuks Mutt lausa urises ja ajas käpahoopidega teda eemale, kui Juuli meid appi kutsuma hakkas. Õppetöö lõppes, kui Julius oli umbes kolme-neljakuune. Väikesest Juulist oligi Kass saanud! J Kui ta oli veel väike, magas ta mul öösiti rinna peal või ronis lõua alla. See komme on tal tänini, ainult et nüüd on nüüd on juba veidi raskem, kui ta end mu lõua alla mahutada üritab või sõbralikult naksib-käppadega tambib. Hambad-küüned on teravad, kuid ise ta sellest ju aru ei saa. Temas ei ole seda kassi isepäisust, ta on nagu kass-koer, kuigi nüüd, kui ta on peaaegu aastane, käib ta juba rohkem ka väljas.

Maria on kolmas. Tema tuli meile selle aasta jaanuari lõpus umbes aastasena ja hirmust jagusaamiseks kulus terve kuu, kohanemisprotsess alles kestab. Paari päeva eest tuli ta mulle esimest korda ise sülle, ka koerad ei hirmuta teda enam nii väga."

Kommentaare ei ole: