Sa ei olnud algusest peale mingi eriline sülekass. Sa ei tulnud kunagi ise mulle sülle ja kui ma sind ükskõik mis viisil kinni hoida üritasin, tahtsid sa kohe oma vabadust jälle tagasi saada. Sa tahtsid ise otsustada, millal tulla ja millal minna, millal magada voodis ja millal aknalaual… ja kõik need teised väikesed otsustamisvõimalused, mis sul toakassina olid.
Siiski olid sa sageli mu juures. Kui ma olin kusagil kaua ära olnud, siis olid sa kurb ja kui tulin tagasi, käisid sa mul igal pool järel, justkui kontrollides, ega ma uuesti ära ei kavatse kaduda. Vanemaks saades hakkasid sa mind siiski veidi rohkem usaldama ja ei vajunud iga kord nii lössi, kui ma nädalaks kusagile sõitsin. Aga ma nägin su silmadest ja vurrudest ja karvadest ja sabast… et ega see sulle ikka ei meeldinud küll.
Me olime üksteise jaoks olemas ja tunnistasime teineteise vabadusi. Aga ma ei teadnud, mida tähendab see, et kass tuleb kaissu või ronib kusagile kõhu või selja peale magama. Ma olin kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kassid leiavad ise haige koha ja ravivad sellel magades inimesi, aga see oli esialgu rohkem nagu linnalegend, sest ma ei olnud seda oma silmaga näinud. Ja sina, Minu Kass, ei olnud kunagi tundnud erilist tõmmet arstiteaduse poole.
Siis tulid halvad ajad.
Mul oli palju muresid ja ühtäkki ei osanud ma nendega enam hakkama saada. Lamasin öösiti ärkvel ja mõtlesin ja need ei olnud ilusad ega head mõtted. Öösiti tundus kõik kuidagi teistsugune, pimedusel ongi vist teine värvipalett.
Ühel ööl, kui ma taas sedasi oma mõtetega poolärkvel lamasin, kuulsin nurrumist. Sa astusid tasakesi mööda mu voodiäärt lähemale ja panid oma nina mulle põse vastu. Ja sa nurrusid lihtsalt kõrvulukustavalt! Tegelikult olid sa muidugi kogu aeg olnud kõva nurruga kass, kuid kui seesama nurr sulle keset ööd otse kõrva lauldakse, uskuge mind, on need vast detsibellid ja on see vast vibratsioon...
Ma tegin sulle tasakesi pai ja sa ronisid mu padja peale, ise ikka nurrudes. Sa olid nagu suur soe karvamüts ümber mu pea. Sa olid rahustav ja sõbralik ja sinu nurr oli ehtne ravinurr :)
Sellest ajast peale tulid sa ikka time after time mu padjale nurruma. Tuled vahel praegugi, kuigi viimasel ajal mitte nii sageli.
Miks sa varem ei tulnud? Ilmselt ei olnud põhjust. Sa oled tark kass ja oskad halba eemale peletada.
Võib-olla, Mu Kass, on see sellest pühitsetud veest, mida sa kord salaja limpsisid…
aga võib-olla on kõik palju lihtsam ja põhinebki tõsiasjal, et sa oled KASS.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar