pühapäev, 3. august 2008

Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt, kassid on metsast...


Pildil: Madame Monique

Meenub hiljuti loetud lugu - inimene võttis endale varjupaigast kassi, kuid viis looma õige pea sinna tagasi, sest kass osutus agressiivseks ja ründas omanikku. Varjupaiga töötajad väitsid aga, et kuri see kass küll ei ole. Kuidas siis nii?

Ilmselt tuleks kõigepealt küsida, MIKS kass sedasi käitus? Kassi agressiivsus võib olla tingitud erinevatest põhjustest, põhjuste mõistmine aga võimaldab probleemiga tegeleda.

Viha ja hirm

Viha ja hirmuga seotud ja omaniku vastu suunatud agressiivsus tuleneb eelkõige kassi (varasemast) valest kohtlemisest ja selliste käitumishäirete juured on sügavamal kui tavaline jahiinstinkt. Kõige enam tuleb seda liiki agressiivsust ette juhul, kui kassi on varem halvasti koheldud või ei ole teda õigel ajal piisavalt sotsialiseeritud. Tartu Kassikaitse kõige raskemad seda liiki juhtumid on olnud need kiisud, kellel hilisem meditsiiniline kontroll on tuvastanud kehas õhupüssi kuuli... Kui kassi on kunagi tulistatud, siis on tema hirm ja agressiivsus inimese vastu mõistetav.

Mida selles olukorras teha? Püüdke võita kassi usaldus, ärge ennast peale sundige. Toidu pakkumise ja mängu kaudu saate suurendada tema sidet teiega.

Siiski võivad ka turvalises keskkonnas üles kasvanud ja sotsialiseeritud kassid näidata teatud olukordades üles seda liiki agressiivsust – võimalik, et neile ei meeldi, kui neile läheneb või neid üritab silitada neile võõras inimene. Mõni kardab loomaarsti nagu tuld ja arstilkäik tähendab, et ta võib rünnata ka omanikku.

Mängu- ja jahiagressiivsus

Kassid ei ole põllupidajad, nad on kütid. Nende loomuses on kinni püüd ja tappa. Isegi kui talle tagatakse maitsev toit, vajab ta võimalust jahipidamist praktiseerida. Sellel instinktil rajanevad ka paljud tema mängud. Näiteks võib ta innustunult püüda teie teki all liikuvat jalga. Mõnikord on mäng lihtsalt mäng – ta küll püüab, kuid ilma küünte ja hammaste abita. Kuid teinekord lähevad käiku ka “külmrelvad”. Kassi mängud väljendavad tema kiskjaloomust ja isegi kui ta mitte kunagi ei pea minema välja endale toitu hankima, on tal vajadus jahti pidada.

Üldiselt ei soovitata kassi agressiivseid mängusid liialt julgustada, sest hammustamine ja küünistamine võib vahel olla ka küllalt tõsiste tagajärgedega. Kui kassi agressiivsusele reageerida nii, nagu kass loodab, siis on tulemuseks vastava käitumismudeli kinnistumine. Piltlikult öeldes õpetate te oma kassi ise agressiivselt käituma. Kõige parem viis agressiooni kontrollida on premeerimine toiduga hea käitumise eest ning kassi agressiivse käitumise ignoreerimine või vältimine.


Territoriaalne ja kaitseagressioon

Väidetavalt võib ka seda liiki agressiooni põhjuseks olla kassi vähene sotsialiseerimine. Näiteks kui teie kass ei ole harjunud teiste loomadega oma territooriumil, siis võib vallanduda agressiivsus, mis võib pöörduda ka inimeste vastu. Loomulikult sõltub kõik ka konkreetse kassi iseloomust. Seda liiki agressiooni juured on samuti kassi loomuses – vabas looduses on kass üksik jahimees, kellel on oma territoorium, mida ta peab kaitsma liigikaaslaste eest.

Isiklik kogemus ütleb, et kass võib territoriaalses võitluses muutuda agressiivseks ka omaniku vastu, kui omanik sekkub tema ja teise (võõra) kassi vahelisse võimuvõitlusse. Ta ütleb teile: “jäta mind rahule, see on MINU võitlus. Hoia sina parem heaga eemale!”

Kaitseagressiooni esineb väga sageli ka kassiemadel kõigi inimeste ja loomade suhtes, kelles nad näevad potentsiaalset ohtu oma kassipoegadele. Mida umbusklikum on kassiema loomus, seda suurem on ka oht, et ta saab kurjaks, kui lähenete tema poegadele.

Liigset väntsutamist tõrjuv agressiivsus

Kassile on teatav tujukus liigiomane (mis iseenesest viib mind mõttele, et äkki nad on pärit Veenuse metsast? :-) Silitamisel, sügamisel ning süllevõtmisel on piir. Kui te olete selle läve ületanud, annab ta teile sellest teada - tema lihased tõmbuvad esmalt pingule ja järgmiseks ütleb ta teile kehakeeles “Aitab!” See võib väljenduda näiteks käpaga löömises, aga kui te tema arvates piisavalt kiiresti ei reageeri, siis võivad käiku minna ka küüned või hambad. Kassi kehakeelt tuleb jälgida, nii saab arusaamatusi vältida.

Terviseprobleemidest tulenev agressiivsus

Vahel võib agressiivsus olla seotud ka tervisprobleemidega. Te tunnete oma kassi, tema iseloomu ja harjumusi, seega märkate ka seda, kui miski tema käitumises ootamatult muutub. Laske loomaarstil kiisu tervist kontrollida ja kui kõik on korras, siis kaaluge muid agressiivsuse põhjuseid. Näiteks pöördus üks kassiomanik foorumis teiste poole küsimusega, millest võivad 12-aastasel kassil olla ootamatult tekkinud tugevad agressiivsushood, mis iga järgmise korraga süvenevad. Just sellises olukorras tuleks esimesena mõelda terviseprobleemidele – võimalik, et kass kannatab valude käes ja oskab vaid nii sellest omanikule märku anda. Või kui teie eakas kass oli siiani meelsasti süles, aga nüüd susiseb ja turtsub iga kord, kui üritate ta sülle võtta – võimalik, et talle teevad valu liigesed.


Domineeriv agressiivsus

Harva võib esineda ka olukord, et kass käitub mõne pereliikme suhtes nii, nagu oleks see samuti kass, kellele on vaja hierarhias koht kätte näidata. Kass võib uriseda, turtsuda, mõnikord ka rünnata. Ta võib seista teie teele ja näidata kehakeelega, et on tõsiselt kuri. Sellise käitumishäire korral on õige käituda kassiga võimalikult rahulikult, karistamine ei aita, kuid teda ei tohiks ka silitada ega üritada sülle võtta. Ja kui see teile väga tobe ei tundu, siis võiksite proovida rääkida temaga tema enda keeles...Üks (taas isiklik) kogemus on selline, et domineeriv pilkkontakt pani hierarhia uuesti paika :P

Ja lõpuks üks väga üldine soovitus: kui teil on kass, siis õppige tema keelt. Tõsiselt. Jälgige tema käitumist, meeleolusid, reageeringuid. Tema jälgib üsna tõenäoliselt samamoodi teie omi. Mida rohkem te teda tunnete, seda väiksem on valestimõistmise võimalus ja seda väiksem omakorda oht, et ta teile haiget teeb.

* * *

Kas maalisin nüüd pildi, millel pisikese pehme ja karvase nurruva olendi maski taga peitub tuldpurskav soomustatud koletis? :-)
Kuid... kas te julgete väita, et teie sees seda koletist ei ole? :-) Mina küll ei julge.

Eelneva eesmärgiks oli lihtsalt aidata mõista, et kassi käitumise taga, mis võib meile vahel paista arusaamatu ja kuri, on teatud põhjused, mille mõistmine aitab meil oma kassist paremini aru saada ja teda tema probleemide lahendamisel aidata. Te ju püüate mõista oma agressiivsust ilmutavat järeltulijat... või kaaslast... või te vähemalt saate aru, et kusagil peab olema põhjus. Samamoodi on põhjus olemas ka kassi agressiivsusel. Leidke see ja te saate asuda probleemi lahendama. Üks on kindel –agressiivsuse ilmnemisel ei ole karistamine lahendus.

Selle kohta, kas üht paljunäinud ja –kannatanud agulikassi on üldse võimalik ja mõistlik sotsialiseerida, on avaldatud väga erinevaid seisukohti. Meil on kogemusi, mille kohaselt on osava kassilausumisega selline sotsialiseerimine täiesti võimalik, AGA see nõuab kalendriga mõõdetavat aega, kannatlikkust ja suurt pühendumust. Ja annet muidugi.

Aga sellest tuleb ühel ilusal päeval ehk juba eraldi lugu...
Stay tuned :-)

Kasutatud materjalid:
Feline Aggression: Biting, Fighting, Scratching, Attacking http://www.perfectpaws.com/agg.html
David Alderton “Sinu kassi seletaja”
Ron Hines, DVM PhD “Dealing With Aggressive Behavior In Your Cat.Why On Earth Does My Cat Bite & Scratch So!”

4 kommentaari:

Segasumma Saara ütles ...

Tänud! Väga huvitav ja asjalik ülevaade. Minu kahest kassist on ka üks selline agressiivsusekalduvustega ning temaga koos elades on ikka mõned korrad tulnud selle halva käitumisega rinda pista. Antud postitus/artikkel annab kindlust, et üldiselt olen olnud õigel teel oma tähelepanekutega meie mustakarva kurimuri kaklemakippumise põhjuste osas.

Tuust, Triibik ja teised ütles ...

Oma rolli mängib agressiivsuse (kõige tõenäolisema) põhjuse puhul ka kassi vanus ja sugu - isane kakleb territooriumi pärast, emane laste pärast (kaitseks)... vana kass kakleb sellepärast, et käpp on kange (võtsite ta hooletult sülle) ja noor sellepärast, et süllevõtmisega piiratakse tema liikumisvabadust :)

etc

Anneli ütles ...

Kassiga kassikeeles rääkimine on hea, aga ka inimkeel pole paha. Kui kaheksakilone tänavalt tuppa võetud kõuts mu peale urises ja üritas tõestada, et on majas peremees, sõimasin teda täiesti inimkeeles, öeldes, mida ma tema ja enda käitumisest arvan. Kuna olin siiras, siis usun, et mu kehakeel ning hääletoon olid täiesti mõistetavad ka muukeelsele... nagu oli ka kassi muutunud käitumisest märgata. Nüüd oleme temaga sõbrad :)

Tuust, Triibik ja teised ütles ...

Jaa, Anneli, mulle tundub, et tegelikult kuulavad ka kassid meie keelt ja püüavad isegi mõista.
(Siis, kui hea tuju on :P)

Domineeriva agressiooni puhul tulebki sellele ka domineerivalt vastata.

Kassiga rääkimise kohta öeldakse veel seda ka, et mida rohkem sa temaga räägid, seda rohkem hakkab ka tema sinuga rääkima.