pühapäev, 26. oktoober 2008

Must kass, nõiarist...


Pildil: meie Carmen

Keskaegne Euroopa vihkas kasse ja kiusas neid innukalt taga. See üldlevinud väide puudutab siis eelkõige “arenenud Euroopat” ehk seda maailma osa, millega me praegusel ajal ennast kõige tugevamalt samastada ihkame. Aga kas me oleme mõelnud sellele, milline tähendus oli kassil Eesti külaelus? Sest tahame me seda või mitte, aga me oleme oma päritolult ikkagi maarahvas – praktiline ja maalähedane ja veidi paganlikki. Seega peaks ka kass kui koduloom meile hästi sobima :)


Seda, milline õigupoolest on kassi kuju meie esivanemate arusaamade kohaselt, on põhjalikult uurinud Kristi Salve ja käsitlenud seda artiklis “Kassi helge kuju Eesti rahvapärimuses”.


Kass, erinevalt teistest koduloomadest, oli nn toaloom. Tal oli mitmeid privileege, mis osaliselt seondusid tema “töökohustustega”, kuid arvatakse, et juba vanasti oskas kass neid privileege välja teenida ka lihtsalt-ilus-olemisega. Huvitav on see, et vanade pajatuste kohaselt tohtisid kiisud ahjupealsel peesitada nimelt seetõttu, et kass oli nn “esimese maja ehitamisel” aktiivne kaasalööja (erinevalt koerast, kes leidis, et tema küll maja ehitada ei viitsi ja võib vabalt ka väljas olla).


Kui rääkida kassi kasulikkusest, siis ei olnud kassist saadud tulu siiski muidugi mitte niivõrd otsene, kuivõrd pigem kaudne – kass aitas elamise mitmes mõttes puhtamana hoida. Kõige olulisem funktsioon on kassil teadagi läbi meie ajaloo olnud näriliste hävitamine. Arvestades seda, milliseid hädasid närilised (eelkõige rotid) keskajal põhjustasid ja millega see lõppes, võib osutuda tõeks väide, et kui kasse ei oleks nii massiliselt taga kiusatud, võinuks ka õudsete haiguste levik olla mõõdukam.

Kuid tegelikult ei olnud ega ole ka praegu vähetähtis see, et kassi ümber hõljub mingi müstiline hubasuse atmosfäär, mis koos kassi võimega ennast suvalisel ajal ja suvalises kohas kerra keerata omab rahustavat toimet.

Milleks kass meie esivanemate arvates veel vajalik võis olla?
Kass oli ja võiks rahvapärimuse taustal olla ka praegu vajalik loom näiteks


  • haiguste diagnoosimiseks – kass oskas otsida üles haige koha ja näidata selle kätte sel moel, et heitis sinna magama. Mõningate andmete kohaselt on kassil ka teatud raviomadusi (katkise luu kokkukasvamise soodustamisest oli juttu ka meie blogi aprillikuises postituses, mille pealkirjaks “Nurr”).

  • ilma ennustamiseks (teadagi, ilmajaamal on viimasel ajal pidevad ennustamisraskused ja üks kass kulub meie heitlike ilmade tõttu hädasti ära). Eestlased olevat seejuures leiutanud igasuguseid omapäraseid endeid. Näiteks kui kass kraapis lauajalga, siis pööravat tuul vastavasse suunda. Kui kass ronis ahju (radiaatori) peale, siis ennustavat see pakase saabumist. Või kui kass ronis kõrge koha peale, olevat see ennustanud pikka sadu. Rääkimata sellest, et kui kass sõi heina, siis pidi ilm kohe kindlasti muutuma. Siit ka väike tähelepanek: pange endale akna peale veidi kassimuru kasvama ja muutlik ilm on garanteeritud!

  • külaliste tuleku ennustamiseks – kui kass ennast pesema hakkas, oli oodata külalisi. Huvitav on see, et erinevad kehaosad, mida kass pesi, ennustasid seda, missugune külaline oli: näiteks kui kass lakkus käppa ja pesi silmi, siis tõi külaline ka külakosti kaasa (süüa-juua, head ja paremat). Kui kass pesi ennast pikali olles, siis olevat oodata laiska külalist (hmm - et ei lähegi enam ära või?!). Kui kass lakkus tagumikku, siis tulevat "häbematta külainimene" :P

  • abistamaks teel teise ilma. Nimelt mõne uskumuse kohaselt tagas kasside hea kohtlemine siinilmas nende abi teel teispoolsusesse. (“Kassiga peab igaüks hästi läbi ajama, sest tema aitavat siis teises ilmas klaasmäest üles ronida”). Kass on teatavasti ronija loom, kes teravate küünte abiga jõuab sinna, kuhu inimene ilma abivahendita ei saa.


Aga kas kass siis ikka oli ka vanade eestlaste jaoks kuidagi seotud mustade jõududega?

Kristi Salve kirjutab: "Kui arvestada arhiivis leiduvate uskumusteadete hulka, on absoluutarvudes vägagi palju selliseid, mis kõnelevad kasside (eriti veel musta kassi) seotusest kurjade vaimudega [---] Sama on arvatud muudegi olendite, nt hundi, kohta (sealjuures asja loomislugudega kinnitades). Kassi kohta käivate uskumusteadete koguhulgast moodustavad kassile kuratliku looma imagot omistavad siiski vaid väikese osa.[---]
Tundub küll, et musta kassiga nõidumise kohta kehtib Maia Madara tabav järeldus, mille ta tegi Eestis peetud nõiaprotsesside aluseks olnud kaebuste ja kohtunikupoolsete süüdistuste (mis piinamise tagajärjel ka sageli omaks võeti) võrdlemisel: meie talurahvas ei olnud veel 17. sajandiks omaks võtnud õpetatud demonoloogia seisukohti nõidusest kui jõust, mis tulenes lepingust kuradiga (Madar 1987: 139). Ilmselt võiks siia lisada, et omaks polnud võetud ka õpetust kassist kui kuratlikust olevusest ja maagide töövahendist. Kasside vaenamisele keskaja Lääne-Euroopas sai eespool viidatud. Kahjuks ei selgu kasutatud kirjandusest, kuivõrd ja kas oli tegemist antud ajastul erinevates maades külarahva seas tuntud uskumustel põhinevate aktsioonidega või olid need sealgi õpetatud demonoloogide tõekspidamisest lähtuvad ettevõtmised. Igatahes on minu meelest kummastav, et ei populaarsed kassiraamatud ega ka autoriteetsed kulturoloogilised käsitlused viita kusagil kasside massilisele hukkamisele tuleriidal. Ilmselt on see kujunenud omamoodi üldkehtivaks ja kõigile teadaolevaks tõdemuseks. See, et negatiivne üleloomulik olend võis kassi kujul ilmuda, on omaette teema. Levinud ütlemise kohaselt ei võinud kurat ennast ainult kolmeks asjaks (haugikalaks, kadakamarjaks ja sukanõelaks) muuta. Kassi nende asjade hulgas polnud, nagu ka mitte süüta lambatalle ega pisikest lapsukest, kelle kuju kurat (kuratlik kodukäija vms) on mõnede muistendite-memoraatide järgi võtnud. Niimoodi võidi kohata vägagi ohtlikke elukaid, kes olid ainult pealtnäha pehmed ja karvased."

* * *

Tartu Kassikaitse tänab head sõpra Kristi Salvet, kes on kassifolkloori lähemalt uurinud ja kes andis meile nõusoleku oma materjali kasutamiseks :)

Kommentaare ei ole: