Tüdruk sai endale Kassi just koolimineku ajal ja Kass sai endale Tüdruku umbes kahekuuselt. Nii Kass kui Tüdruk olid mõlemad lapsed ja neist said kohe suured sõbrad. Kass magas ikka ja alati ainult Tüdruku kaisus. Või pea all. Täiskasvanute jaoks oli Kass suurema osa päevast kusagile kadunud, sest ikka ja alati hoidis ta Tüdruku ligi. Ema oli Kassile lihtsalt kausitäitjaks ja isa suureks karvaseks mänguhiireks… või noh… pigem siis ehk teiseks suureks karvaseks loomaks, kellega aegajalt jõudu katsuda. Aga Kassi inimeseks oli Tüdruk. Kui te mõistate, mida ma öelda tahan.
Aastad läksid ja nii Tüdruk kui Kass kasvasid suureks. Ühel päeval hakkas ema tähele panema, et Kass ei lähe enam Tüdruku voodisse magama, vaid sätib ennast öö hakul hoopis tema voodijalutsisse. Esimene (nukker) mõte oli: kas ehk Tüdruk ei hooli enam oma Kassist? Tüdrukut ja Kassi jälgides ilmnes aga, et see pole tõsi. Tüdruk püüdis ikka ja jälle Kassi enda juurde viia, endiselt oma voodisse magama meelitada ja oma tegemiste juures hoida. Aga kassid, need kõnnivad omapead. Neid niisama lihtsalt ei painuta.
Selles loos oli midagi muud muutunud. Nüüd kõndis Kass ema järel, magas tema kaisus ja ronis ööselgi ta padja peale nurruma.
Miks Kass arvas, et tema võib suureks kasvada, aga Tüdruk peaks jääma endiseks?
Muide - ka meie, inimesed, kipume teinekord arvama, et meie võime muutuda, kuid teised meie ümber peaksid alati jääma selliseks nagu olid.
Miks?
Mine võta kinni…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar