Ma hoian teda ainult toas, ta ei käi ju väljas, seega ei ole talle kiipi ega kaelarihma vaja!
Kass ei harju mitte kunagi kaelarihmaga!
Kassi kiibistamine traumeerib teda liigselt…
Kas see ikka on nii?
Viimasel ajal on toakasside arv võrreldes n-ö vabakäigukassidega tõesti oluliselt suurenenud. See on ka arusaadav, sest inimesed saavad nii enda kui lemmikloomade elukeskkonna ebaturvaliseks muutmisega kahjuks liigagi hästi hakkama.
Juhtuda võib aga igasugust. Teie väärikas toakass võib teie jalgade vahelt märkamatult õue lipsata… ta võib avatud aknale linde uudistama turnida, libedal aknaplekil libiseda ja alla kukkuda… ta võib osutuda koguni nii nutikaks, et avab teie arvates täiesti korralikult suletud akna ise ja lipsab välja… ta võib kõndima minna siis, kui te suvel paariks päevaks maale sõidate ja ta kaasa võtate… Isegi siis, kui ta seda MITTE KUNAGI varem ei ole teinud -kunagi VÕIB olla esimene kord. Ja võib juhtuda, et väljas satub ta hätta, saab viga või eksib ega leia koduteed.
Mida saab omanik ära teha selleks, et kass leiaks uuesti tee koju?
Selleks, et eksinud või hätta sattunud kass oleks võimalik taas koju aidata, peab ta olema mingil moel märgistatud. Märgistamine seondub ka registreerimisega. Koerte ning vajadusel teistegi lemmikloomade üle arvepidamise korraldamise kohustus on kohalikul omavalitsusel. Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi on Tartu linnas lubatud pidada üksnes nõuetekohaselt registreeritud koeri ja koerte üle peetakse arvestust Tartu linna lemmikloomaregistris. Kasside registreerimine Tartu linna lemmikloomaregistris on aga vabatahtlik.
Ka mitmetes teistes Euroopa riikides pööratakse kõige enam tähelepanu just koerte märgistamisele ja registreerimisele. Peamiseks kaalutluseks on sealjuures see, et koerte üle peaks olema parem järelevalve, kuna hulkuma läinud koer võib suurema tõenäosusega põhjustada kahju mõnele inimesele. Ning sellisel juhul on vaja tuvastada koera omanik, et oleks võimalik teda karistada, temalt kahju nõuda… mida iganes… Märgistamise ja registreerimise vajalikkuse teine oluline aspekt seab aga keskseks looma huvid, nimelt on see vajalik selleks, et kaotsiläinud loom leiaks tagasitee koju.
Nagu näha, on taas tegemist sellise regulatsiooniga, mille peamine eesmärk on inimese kaitsmine… Kuid meie arvates väärivad kassid inimesega võrdset kaitset. Või siis vähemalt samasugust kaitset ja tähelepanu nagu koerad. Äärmiselt loomasõbralikus Šveitsis tehtud statistika kohaselt on just kassid need, keda on esiteks palju rohkem kui koeri ja teiseks lähevad nad ka kergemini kaduma. See väide kehtib väga tõenäoliselt ka paljude teiste riikide, sealhulgas Eesti kohta.
Kiip või kaelarihm?
Mõlemal tähistusviisil on oma plussid ja miinused.
Kiip on püsiv ega põhjusta loomale ebamugavusi, kiipi ei saa juhuslik inimene ega ka loom ise eemaldada ning kord kiibistatud loom säilitab selle tunnuse. Et iga mikrokiibi number on unikaalne, siis saab kiibi abil looma eksimatult identifitseerida. Kui kaelarihmaga harjumine võib vanemale kassile olla keeruline, siis mikrokiibiga saab märgistada igas vanuses kasse. Näiteks selleks, et lemmikloomi saaks rahvusvaheliselt transportida, on mikrokiibi paigaldamine looma registreerimiseks ja identifitseerimiseks paljudes riikides kohustuslik. Samas nõuab kiibistamine omanikult nii teatava raha- kui ka ajaressursi välja käimist (mikrokiipe paigaldavad tasu eest vaid loomaarstid). Kuid kas me ei peaks oma kassi turvalisust hindama samaväärselt enda omaga? Teise miinusena võib välja tuua asjaolu, et kiip ei ole nähtav ja ka looma leidja peaks kiibi olemasolu kontrollimiseks pöörduma kõigepealt kiibilugejat omava isiku (loomakliinikud, varjupaigad) poole.
Kaelarihm on tunduvalt odavam viis kassi märgistamiseks: sellele on võimalik (ja tulekski) kanda omaniku kontaktandmed, parim võimalus selleks on aadressikapsel kaelarihma küljes. Kaelarihm paistab silma ja ka eemalt on näha, et kassil on pererahvas olemas. Kui leitakse kaelarihmaga kass, kes on vigastatud või hätta sattunud, on võimalik omanikuga kiiresti ühendust võtta. Kaelarihma peaks aeg-ajalt kontrollima ja puuduv rihm/aadressipadrun tuleb muidugi asendada. Aadressipadruni asemel võib kasutada ka kaelarihma külge kinnitatavaid graveeritud plaadikesi. Selliseid saab osta näiteks keskusest Hortes (Vt lähemalt: http://www.hortes.ee/ --> lemmiklooma kaubad --> kassidele). Graveerimisega tegelevad ka kellassepad, näiteks on selline teenus meie andmetel olemas Tartu Kaubamajas.
Kuid ka kaelarihmal on negatiivsed küljed. Kui kass ei ole kaelarihmaga harjunud, siis võib juhtuda, et ta vabaneb kaelarihmast ise. Doris Lessing on oma kassijuttudes rääkinud kassist, kelle kaelarihma külge pandi kellukesed, kuid kes sellele vaatamata jätkas lindude küttimist endise hooga, kuna õppis kiiresti ära, kuidas kellukesi vait sundida. Kaelarihma võib eemaldada ka mõni juhuslik inimene.
Teoreetiliselt on võimalus, et teatud hädaolukorras osutub kaelarihm loomale ohtlikuks… kuid sellega on siiski ilmselt nagu turvavööga: esinevad erilised situatsioonid, kus auto turvavöö võiks ohutuse seisukohast olla pigem lahti kui kinni, kuid need on erandolukorrad. Kusagile kaelarihma tõttu kinni jäämine ja seejuures lämbumine on võimaliku ohuna arvatavasti liialdatud. Kui te ostate kaelarihma loomapoest või –kliinikust, siis on toote ohutust ka kontrollitud. Asjatundjad on leidnud, et ohutumad on sellised rihmad, millel on lahtikäiv klõps, mitte pannal - tugeva tõmbe peale kaelarihm avaneb ja kass ei saa viga.
Pimedamal ajal või tumedamatel kassidel soovitame kasutada helkuriga kaelarihma. Soovitada tuleks seda muidugi kõigile väljas käivatele kassidele, aga eriti vajalik on see juhul, kui elate autotee läheduses. Uskuge, see TÕESTI teeb kassi nähtavamaks. Ja arvamus, et autojuht ajab teie kassi alla sellepärast, et ta ei hooli, ei ole enamasti õige. Ta teeb seda, sest ta ei näe piisavalt vara, ta ei jõua reageerida… Palun aidake oma kassil olla nähtav, niisamuti nagu te muudate helkuri abil nähtavaks iseenda.
Muide, siin on üks vahva lugu helkurkassist koos pildiga :-)
Kui te tahate, et teie kassi oleks võimalik leida ka siis, kui ta varjab end mingil põhjusel, on vangi jäänud või nii tõsiselt vigastatud, et on kusagil kõigi silma alt ära abitus seisundis, siis varustage ta peilerkaelarihmaga. See annab teile endale võimaluse oma kassi aktiivselt otsida ning vigastuse korral jõuate te ilmselt talle ka õigel ajal abi osutada.
Tartu Kassikaitse palub: märgistage oma kass. Kui te elate linnas ja kiisu käib regulaarselt õues, siis on tema märgistamata jätmine nagu Vene rulett…
Kuid isegi kui teie kass ei käi reeglipäraselt õues… märgistage ta palun siiski. Nii aitate ta häda korral koju tagasi ja kaitsete teda paremini võimalike ohtude eest.
* * *
Muide, lugesin ühelt netileheküljelt, et kassi nina muster on sama unikaalne nagu inimese sõrmejälg…
Mis oleks, kui kiibistamise ja rihmastamise asemel toimiks süsteem, et iga kass võetakse arvele koos tema ninamustri ja muude tunnustega…
Ja-jaa, ma tean… Seni, kuni avalikus meedias kõlab uudise "mees treenis oma jahikoera hulkuvate kasside peal" kõrvale poolametlik kommentaar "kassid on meil kilohinnaga", on see mõte tõeline ulme.
Aga kord… me lendame Marsile…
Ma tean…:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar