neljapäev, 3. juuli 2008

Kass nagu kell

Paljud kassipidajad räägivad lugusid sellest, kuidas nende kassid on neile hommikuse äratuskella eest. Nii nagu päris äratuskelladel, nii on ka kassidel ilmselt väga erinevad “helinad”. Mäletate veel neid vanu jubedaid tiksuvaid kellasid, mis äratades hakkasid plärisema häälega, mis magaja hetkega surmahirmus püsti hüppama panid? Samamoodi hüppab mõni kass magajale rinnale ja hakkab valjuhäälselt näuguma. Teine läheneb vaikselt ja alustab tasasel häälel, helitugevust järjest suurendades, kuni te lõpuks ennast püsti ajate ja talle teenitud tähelepanu osutate.

Minu Kassil on õigupoolest mitu erinevat režiimi. Ühel neist hüüab ta lihtsalt eemalt kindla intervalliga "Näu!" See sarnaneb veidi nn “veepiinamisele” (teate küll – vesi pannakse kindla intervalli järel tilkuma) ja on oma järjekindluses ausalt öeldes küllaltki efektiivne :-) Teine meetod rajaneb Kassi lootusel, et ma hoolin teatud määral oma magamistoakapi saatusest: ta hiilib kapi juurde ja tõmbab tasakesi "kriips-kraaps" küüntega mööda kapiust. Loomulikult tõusen ma selle vastiku hääle peale üles :P Imelik on aga see, et tegelikult ei ole kapp siiani kannatada saanud ja ausalt öeldes pole ma päris kindel, mil moel õnnestub Kassil üheaegselt kappi mitte ära kraapida ja ometi jätta mulje, et just seda ta teeb.

Kolmas variant meeldib mulle kõige enam. See seisneb vaikses ligihiilimises, mille käigus tasane nurrumine muutub järjest valjemaks. Äratus lõpeb sellega, et Kass nurrub mulle valjuhäälselt kõrva ja kõditab mind oma vurrudega. Vurr ja nurr…

Mõnikord ütlen ma talle: "Kass, lõpeta palun. On öö, lase mul magada!" ja hämmastav - vahel ta usubki mind. Aga kõik see sõltub kuuseisust ja toidukausi seisundist ja tujust ja sajast muust asjast.

Kuid lisaks sellele, et Kass mind äratab, viib ta mind samamoodi ka magama. Kui kell on sealmaal, et on saabunud (tavaline) magamamineku aeg, tuleb ta mu juurde ja istub kõigepealt nõudliku näoga mu ette. Kui ma olen piisavalt taipamatu, hakkab ta mind kutsuma. Teate küll, kuidas nad seda teevad. Kurr. Näu. Neli sammu eemale. Küsiv kontrollpilk üle õla. Hmmm - ta ei saanud aru? Hea küll, proovime uuesti... Kurr... Nõnda teeb ta mitu korda. Kui ma näitan üles erilist taipamatust, siis üritab ta loomulikult igal viisil veenvust lisada. Näiteks võtab tasakesi hammastega mu jalast ja sikutab. Ja umbes nagu last magama sundivate vanematega, on ka temaga teatud määral võimalik kaubelda... et “kohe tulen” või “oota veel natuke” või muud sarnast. Aga ikka ainult teatud määral.

Aga jah... kassipidajad on oma tänu oma kell-kassidele leidlikud. Ühest foorumist lugesin soovitust, et kui kass sind hommikul liiga vara äratab, siis tuleb ta “mõnest kohast natuke märjaks teha, sest siis ta peab hakkama ennast pesema” :P
Umbes nii, et vajutad äratuse korraks kinni ja magad veel viis minutit...
Jah, ja arvake ära, kes on see, kes selleks ajaks, kui sina pead hakkama ennast lõpuks tööle/kooli vedama, on ennast uuesti voodi peale magama sättinud?
:-)

Kommentaare ei ole: